RAAMATUKATKEND: Erik Tohvri triloogia avaraamat "Sügisvalgus"
Tegusa üksikuks jäänud mehe vastu hakkavad kõigepealt huvi tundma Harinõmme jutukad naised, Sander Karmi erakuelu saab aga hoopis uue suuna pärast tutvumist temast palju noorema Liisiga, kes mehele tema ammuses liiklusõnnetuses hukkunud tütart meenutab.
--
Kauplus on maakohas kõige kiirem ja kindlam kohalike uudiste allikas. Harinõmmes oli varem teiseks uudistekeskuseks olnud postkontor, aga pärast seda, kui see kinni pandi, jäi ainult pood, kus külanaised omavahel kokku said, sortsu juttu puhusid ja külauudiseid vahetasid. Ega postkontorist Harinõmmes enne kinnipanemist muud asja polnudki kui pensioni jagamisel, mil küla vanakestel oli meeldiv kohustus oma käik Posti-Laine juurde ette võtta; haruharva tuli mõni kohalik ka selleks, et marki või postkaarti osta. Ajalehti ei tellitud juba ammugi, sest need olid külainimeste jaoks liiga kalliks läinud. Uue korra järgi läks aga pensionäride elu isegi mugavamaks, sest valla postiauto sõitis igaühele väravasse ning igakuine elatusraha toodi lausa koduuksest sisse. Posti-Lainel oli pensilejäämiseni küll veel paar aastakest aega olnud ja koondamine tegi ta kurvaks, kuid üks külanaine ei saa midagi selle maailma vägevate tahtmise vastu ja tal tuli kojujäämisega leppida. Ega ta ise oleks vist osanudki öelda, mis teda rohkem kurvastas, kas palgaraha kaotamine või see, et nüüd pidi ka tema uudiste järele paar kilomeetrikest poeteed kõmpima; varem olid pensionipäevade vahel mööda kõndivad külainimesed lihtsalt niisama ka postkontorisse sisse astunud, et veerandtunnike jalgu puhata ning poes kuuldut temaga üle arutada. Laine õnn oli, et tema elukaaslane Harri, veel kõigiti jõus meesterahvas, endiselt kohalikus saeveskis tööl käis ja sellega pere leiva kindlustas, aga mis peaasi – oskas viinaga mõistlikult ümber käia. See viimane oskus oli siitkandi meestel aastatega aina nigelamaks jäänud ja kohati päris ära ununud. Tõsi küll, mõnevõrra oli toiminud ka loomulik selektsioon – neid, kes end päris põhja juua oskasid, hakkas emake loodus tasahaaval ära koristama: ühe võttis maksatõbi, teine kukkus jommis peaga jõepurdelt vette ja uppus, kolmas jäi jalgrattal tuigerdades veoauto alla ja temagi viidi sõprade juurde kabelimäele. Ning naised, kes niigi statistika järgi oma eluea poolest mehi ületavad, said Harinõmmes aina suurema ülevõimu – kolme naise kohta tuli üks meeshing, kui kokku lugeda ka kõik põdurad ning needki mehepojad, kes tavatsesid oma eluõhtut poetrepil istudes veeta, õllepudel peos.
Posti-Laine, omal ajal isegi keskkoolis käinud inimene, arvestas kokku külainimeste keskmise vanuse ja sai mõtlemapaneva arvu: viiskümmend kaheksa. Ning kui ta kohalike elanike hulgast kõige noorema, alles paari aasta eest Harinõmme kaupluse juhatajaks tulnud Liisi maha arvas, tuli tulemuseks ümmargune kuuskümmend. See mahaarvamine oli isegi õigustatud, sest Liis elas kümne kilomeetri kaugusel alevikus ja käis sealt tööl – algul jalgrattaga, aga siis ostis ta endale pisikese ja üsnagi äraaetud autoloksu. Autokese kurnatud välimusest hoolimata ajas see külanaised kihevile.
„Liis oskab ikka neid poeasju ajada! Näe, vaevalt aasta koha peal olnud ja juba endale autoraha vahelt tehtud!” sosistati isekeskis, ja kui mõni sattuski kahtlema, et poe omanik pole ju Liis, vaid hoopiski linnas elav Suurevälja Lembit, kes kogu asjaajamisel silma peal hoiab, sai ta sedamaid vastulöögi.
„Ah, poe värk, see on teada! Vaata, kuidas Vene ajal Linnuse Mahta suhkrut ja jahu kaalus, ilmaski ei lasknud seieril seisma jääda. Lõpuks ostis alevikku maja!” Ning kui oponent söandas veelgi väita, et nüüd on poekaup kõik ette pakitud ja kaalutud, jäi väitleja küll solvunult vait, kuid oma arvamist ei muutnud. Muidugi ei läinud keegi neid asju Poe-Liisile ette kandma, aga tagasisaadud kroonid ja sendid loeti alati hoolikalt üle, mingi kahtlusepisik oli naistele hinge jäänud. Ometi pidi juba külauudiste pärast müüjaga sõprust pidama, sest suure ilma uudised tõid nii raadio kui televiisor koju kätte, oma küla tegemised võisid aga muidu hoopiski teadmatuse varju jääda.
Ega tegelikult olnudki külarahval Poe-Liisile, kelle passis ametliku nimena küll Liis Mellik seisis, midagi ette heita. Teati, et hoolimata vaid neljakümne kahest eluaastast elas temagi üksikus põlves, sest olevat joodikuks pööranud mehe juba abielu alguses minema kihutanud ja seejärel temast ka ametlikult lahutanud. Poeg pidavat tal ka olema, aga teda ei olnud Harinõmme elanikud näinud. Mida see noor mees teeb, selle kohta lähemat ei teatud ja seni ei olnud seda keegi ka otsesõnu Liisilt pärima hakanud – oli teada, et oma elust see naine midagi rääkida ei tavatse.
Ajal, mil karm olelusvõitlus nii mitmeidki ettevõtmisi lõpetama sundis, oli Harinõmme pood peamiselt oma asukoha tõttu ellu jäänud. Ainult lähiümbruse külade elanikud poleks küll suutnud poekesele tema ülalpidamist õigustavat käivet kindlustada, aga omal ajal oli poehoone õige koha peale, nimelt suure maantee äärde ehitatud, ning ilmast ilma peatus seal mõni möödasõitja üht-teist ostma. Eriti suureks kujunes poe käive reedeti, mil linnarahvas maale, kas siis oma suvekodudesse või sugulastele külla sõitis, ja kaupluse omanik, siitkandist pärit Lembit Suurväli püüdis nii kaupade valiku kui ka teenindamise poolest kõigiti ajaga kaasas käia. Harvades maapoodides sai ostude eest pangakaardiga maksta, aga Harinõmmel viidi niisugune uuendus sisse; vähe sellest – poenurka rajati ka internetipunkt, et nii kohalikud kui ka möödasõitjad saaksid vajadusel meile saata või oma postkasti vaadata, ehk vahel ka niisama selles ammendamatus ülemaailmses võrgus surfata. Kohalikkudest oskasid seda võimalust küll vaid suveajaks maale tulnud noored kasutada, Juulid-Maalid aga kõõritasid televiisori moodi riistapuud umbusuga.
Ka Harinõmme kandis oli algul mõni ettevõtlikum mees püüdnud oma tagasisaadud isatalu tulutoovaks teha, aga selle ahvatleva võimaluse praakis elu peagi välja, sest väiketalud ei suutnud oma saadusi ise müüa ega ülesostjate huvi pälvida, kaubakogused olid nende jaoks liiga tühised. Lihtsam oli oma põllud ühistule müüa või rentida, sest pensionieas elu eest rabeleda tundus mõttetu, järeltulijad olid ammu linnainimesteks hakanud ega tahtnud talupidamisest kuuldagi. Harinõmme oli liiga üksik ja rahvavaene metsadetagune koht, et siin muud ettevõtlust arendada saaks. Kuigi paari aasta eest olid mingid asjamehed kolhoosiajast tühjaks jäänud ja kõigiti korras laudahooneid takseerimas käinud, et sinna mööblitööstust asutada, jäi ka see plaan katki, kohapeal poleks selleks tööjõudu jätkunud. Varem oli siinkandis vähemalt talviti metsatööga raha teenitud; nüüd olid metsatöötlemiseks välja mõeldud sellised masinad, millega osav mees üksipäini tosina teise töö ära tegi – võttis palgipuud maha, laasis, tükeldas, ladus virna ja lõpuks vedas ka suure tee äärde välja. Ja seda kõik pehmel istmel istudes, ilma soojast kabiinist välja tulemata. Kes seda oleks paar põlvkonda tagasi osanud arvata, mil puid veel kahemehesaega maha võeti ja palgid hobuse järel laoplatsile veeti!
Jäigi nii, et peale kohaliku poekese oli kolme metsadetaguse küla peale ainukeseks palgajagajaks saekaatri omanik Priit Maasikas, kes paarile mehele tööd andis, aga sellegi ettevõtmise tulevik oli kahtlane, sest saeraam oli igivana, logises igast otsast ning lauad ja prussid tulid vahel päris kõverikud välja. Ja üle Eestimaa oli hulganisti ehitatud uusi, hoopis uue ja täiuslikuma sisseseadega saagimisvabrikuid, millega nii tööjõudluse kui ka lõpptoodangu kvaliteedi poolest polnud võimalik võistelda. Aga Maasika Priit, kes selle kolhoosile kuulunud saekaatri suure erastamise ajal oli poolmuidu endale saanud, kõpitses teist väsimata ega võtnud saematerjali eest ka viimast hinda, mistõttu kaubatahtjaid üsna kaugeltki kohale sõitis – oli ju Eestimaa enamikes külades jälle hakatud kolhoosiajal lagunenud hooneid korda tegema ja seal, kus ettevõtlus kasu tõotas, ka uusi ehitama.
Kõige kindlam ettevõte ümbruskonnas oli ikkagi pood ja Liis Mellik tänas õnne, et ta oli õigel ajal õigesse kohta sattunud. Nimelt trehvas just tema alevikupoes töötades leti taga seisma, kui Lembit Suurväli sisse astus ja küsis, kas ta oskaks kedagi Harinõmme poodi juhatajaks soovitada. Ning Liis pakkus pikalt kõhklemata iseennast, muidugi juhul, kui asi mõlemapoolselt kasulik on. Ja kui naine oli uut ametit mõned kuud pidanud, pidi ta rahuldustundega tõdema, et oli õigesti teinud. Lembit Suurväli oli hea peremees, kes poe asjus liigselt ei koonerdanud ja oskas ajaga sammu pidada. Juba see, et ta kõigepealt poeruumi vana ja inetu raudahju laskis ära lammutada, kogu majale korraliku remondi teha ja lõpuks kalli, aga selle eest mugava elektrikütte sisse panna, näitas, et mees ei ole ainult hetkekasumi peal väljas. Ning seegi, et paar kuud pärast poe avamist otsustas omanik veel teise müüja palgata ja poe lahtiolekuaega pikendada, oli õige samm, mis läbimüüki järsult tõstis.
Liis püüdis omalt poolt igati kaasa aidata, et kauplus rohkem ostjaid liigi meelitaks, alates kaubavaliku laiendamisest ning lõpetades nendesamade kaupade võimalikult kauni ja ülevaatliku väljapanekuga. Üsnagi terav sõnasõda tuli tal maha pidada kohalike õllesõpradega, kes eelmise müüja ajal, mil Harinõmme pood veel kooperatiivi alla kuulus, olid harjunud oma pudelit poenurgas pingil istudes kummutama. Müüjale, veidi lodevate elukommetega Linnuse Mahtale olid mehed meeldinud ja nende juttu, mis õllerüüpamist saatis, oli ta meeleldi kuulanud ning ka ise sõna sekka öelnud; kui pood pärast remonti uuesti avati ja väikesekasvuline, kuid selle eest oma ütlemistes ja tegemistes käbe Liis leti taga koha sisse võttis, tahtsid õllesõbrad sisseharjunud kombel jätkata, aga mugav pink oli ruumist kadunud. Ning seda taga nõudma hakates kuulsid nad Liisilt, et selles poeruumis enam õlut ei jooda. Kui keegi tahab tingimata oma pudelit sealsamas tühjendada, astugu uksest välja ja tehku seda vabas õhus. Jorisesid külamehed vastu mis jorisesid, aga järjekindlus viis sihile: algul istusid õllekummutajad poetrepil, aga siis oli saekaatris töötanud Järvaku Aadu paarist kuivanud plangujupist pingikese kokku klopsinud, poe õuele sirelipõõsa alla tarinud ja nii said õllesõbrad endale jälle kindla istekoha. Ainult kui õllehäda vihma ajal või talvekülmaga kallal käis, joodi seda poetrepil varikatuse all ja sinna ei läinud Liis neid segama.
Meeste poolt toodavatest värsketest uudistest oli Liis Mellik oma printsipiaalsuse tõttu ilma jäänud, aga need jõudsid ikkagi temani – vaid veidike hiljem, kuigi seetõttu ka mõnevõrra ülespuhutud ja teinekord isegi moonutatud kujul. Sest vaid vähesed mehed suutsid õllepudeli juures kuuldut enda teada jätta, sellest räägiti kodus ja naiste arusaamiste kohaselt mugandatuna, enamasti ka võimendatuna kanti külauudised hiljemalt järgmisel päeval poodi – sirelipõõsa varjus räägitu leidis naiste kaudu ringiga tee ka poe sisse. Õlut seal küll ei joodud, aga selle eest arutati rohkem ilmaasju, ja ka pakilised kodutoimetused võisid selle aja oodata.
Niiviisi jõudis Liisini ka uudis, et Laanehaua ammu maha jäetud metsavahikoht on endale peremehe saanud.
„Mis ta’s on – uus metsavaht või?” imestas kauplusejuhataja.
„Ei, ega neid enam… Need on kõik lahti lastud või pensile saadetud. Aga üks vanamees on seal talitama hakanud,” rääkis Muldri Tilde. Tema teadis Harinõmmel alati kõigist kõige rohkem.
„Mismoodi, talitama? Kes seda rääkis, Laanehaua on ju vana kõdu, ega seal elada saa.”
„Kõdu jah, aga näe – talitab! Ise nägin, käisin seal raiesmikul maasikaõisi vaatamas, et kas sel aastal marju ka tuleb… siis kuulsin Laanehaua poolt raginat, läksin lähemale ja vaatan, et keegi vanamees kisub vana pilpakatust maha. Sel ju augud sees ja kogu värk puhta mädanenud, aga eks seinad ole vist veel kõvad. Ja paistis, et terve autokoorem uut puumaterjali on kohale toodud, vist tahab majast asja teha!”
„Tegid sa ta’ga juttu ka või?”
„Ei ma taht ennast välja anda, mis ma ikka võõra inimesega… Pärast mõtlesin küll, et oleks võinud uurida, kes ja kust. Aga vana mees tundus olema, mitte mõni noor, nagu need seal mere pool, kes on uued majad üles löönud.”
Liis vangutas uskumatult pead. Laanehaua mahajäetud metsavahikohta teadis ta päris hästi, sealkandis olid head mustikametsad. Koht oli ilus, metsast ümbritsetud kruusane küngas ja selle jalamil väike oja, mis soo poolt voolavat vett jõkke juhatas, ning Liis oli esimest korda sinna sattudes mingi romantikakihu ajel mõelnud, et niisuguses kohas oleks ilus elada. Aga sajandivanusest palkmajast polnud juba siis peale seinte palju järele jäänud, laudast rääkimata. Ja õuel kasvas juba rinnakõrgune võsa.
„Oli seal siis teisi inimesi ka näha või?” küsis ta ikka veel kaheldes.
„Ei, vanamees lammutas üksipäini! Ja auto oli tal ka, sinna metsasihile aeti ju ilus tee sisse, sõida nagu mööda promenaadi.”
„Eks mõned linnasaksad teevad endale jälle suvilakohta, mis muud. Aga seal üksikus paigas tassivad vargad kõik laiali, neid ümberaelejaid on ju kõik kohad täis…” Poe-Liis vangutas pead ja mõtles, et peaks kolm korda üle õla sülitama – tema pood oli siiamaani sulidest puutumata jäänud, kuigi mitmesse maakauplusse oli aeg-ajalt sisse murtud. Nüüd, mil igal linnakraadel mingisugune auto istumise all, ei saanud enam milleski kindel olla. Varem tegutsesid maal ainult kohalikud ja vargad saadi üsna ruttu kätte, aga nüüd – püüa tuult väljal!
Muldri Tilde võttis oma koti näppu ja asus koduteele, aga toodud sõnum jäi Liisi hingele millegipärast kripeldama. See, et siia kaugesse maanurka tükkhaaval jälle elu tekib ja isegi niisugune aastaid lagunenud metsaonn nagu Laanehaua on endale peremehe leidnud, oli muidugi hea uudis. Aga elu oli näidanud, et kaugeltki mitte kõik juurdetulijad siia midagi head ei toonud ja enamasti omakasu taga ajasid.
