RAAMATUKATKEND: Fred Vargas "Elus või surnud"
„Pierre, aias liigutab miski,” ütles Sophia.
Ta avas akna ja uuris maatükki, millel ta tundis iga viimsetki rohuliblet. See, mida ta nägi, ajas talle kananaha ihule.
Pierre luges hommikusöögi kõrvale ajalehte. Võib-olla sellepärast Sophia nii tihti aknast välja vaataski. Et näha, mis ilm on. Seda tehakse ärgates kaunis sageli. Ja iga kord, kui ilm oli kole, mõtles ta mõistagi Kreekale. Pikapeale võttis neis liikumatutes mõtisklustes maad nostalgia, mis mõnelgi hommikul kättemaksuhimuliseks paisus. Seejärel see möödus. Ent sel hommikul liigutas miski end aias.
„Pierre, aias on mingi puu.”
Ta istus mehe kõrvale.
„Pierre, vaata mulle otsa.”
Pierre tõstis tülpinud pilgu oma naise poole. Sophia kohendas salli oma kaela ümber, neist aegadest pärit harjumusest, mil ta veel lauljatar oli. Häält tuli soojas hoida. Kakskümmend aastat tagasi oli Pierre püstitanud talle Orange’i teatri kivitrepile just enne etenduse algust terve vankumatu usu ja armutõotuste kindluse.
Sophia võttis lehelugeja süngest näost käega kinni.
„Mis sul hakkas, Sophia?”
„Ma ütlesin sulle midagi.”
„Jah?”
„Ma ütlesin: „Aias on mingi puu.””
„Ma kuulsin küll. See on ju normaalne, või mis?”
„Aias on puu, aga eile seda veel ei olnud.”
„Ja siis? Mis ma nüüd sinu meelest tegema peaksin?”
Sophia ei saanud rahu. Ta ei taibanud, mis teda torkis, kas ajaleht, tülpinud pilk või too puu, ent midagi oli igatahes korrast ära.
„Selgita mulle, Pierre, kuidas saab üks puu iseenesest aeda ilmuda.”
Pierre kehitas õlgu. Talle oli see täiesti ükskõik.
„Mis tähtsust sel on? Puud paljunevad. Seemneke, kasvuke, võrseke ja ongi valmis. Meie kliimas on selle tagajärjeks paksud metsad. Oletan, et see pole sulle uudis.”
„See ei ole võrse. See on puu! Noor puu, täitsa sirge, oksaharude ja kõige muuga, istutatud täitsa üksikuna meetri kaugusele tagamüürist. Noh?”
„Ju siis on selle istutanud aednik.”
„Aednik on kümnendat päeva puhkusel ja mina ei ole tal midagi teha palunud. See ei olnud aednik.”
„Mul ükskõik. Ära mitte ootagi, et ma mingi pisikese sirge puu pärast aia tagamüüri ääres endast välja läheksin.”
„Kas sa ei võiks vähemalt püsti tõusta ja seda vaadata? Vähemalt niigi palju?”
Pierre ajas end vaevaliselt püsti. Lugemine oli rikutud.
„Näed sa?”
„Muidugi näen. See on puu.”
„Eile teda ei olnud.”
„Võimalik.”
„Kindel. Mida me teeme? On sul mõni mõte?”
„Mida siin mõelda?”
„See puu ajab mulle hirmu peale.”
Pierre naeris. Sattus koguni osavõtlikku meeleollu. Ent vaid korraks.
„Tõsiselt, Pierre. Ta ajab mulle hirmu peale.”
„Minule mitte,” ütles mees uuesti istet võttes, „selle puu külaskäik tundub mulle pigem sümpaatne. Jätame ta rahule ja ongi kõik. Ja sina võiksid mind ka rahule jätta. Kui keegi on aiaga eksinud, siis häda temale.”
„Aga Pierre, puu istutati öösel!”
„Seda enam oli võimalust aiaga eksida. Või on see hoopis kingitus. Kas sa sellele pole mõelnud? Keegi austaja on tahtnud sulle viiekümnenda sünnipäeva puhul diskreetselt austust avaldada. Austajad on võimelised taolisi jaburusi välja mõtlema küll, eelkõige just need anonüümsed ja visad hiir-austajad. Mine vaata, võib-olla on mõni sedelike juurde pandud.”
Sophia jäi mõtlikuks. See polnudki kõige tobedam mõte. Pierre oli austajad jaganud kahte suurde kategooriasse. Esimesed olid hiir-austajad, kartlikud, febriilsed, vaiksed ja tõrjumatud. Pierre teadis hiirt, kes oli ühe talve jooksul terve kotitäie riisi kummiku sisse vedanud. Tera tera haaval. Nõnda käituvadki hiir-austajad. Teised olid omal moel samavõrd kohutavad, ninasarvik-austajad, lärmakad, jauravad ja ennast täis. Nende kahe kategooria sees oli Pierre eristanud veel terve hulga alajaotusi. Sophial ei olnud need enam eriti hästi meeles. Pierre põlgas austajaid, kes olid temast ette jõudnud, ja neid, kes soovisid talle järgneda, ühesõnaga neid kõiki. Aga puu asjus võis tal õigus olla. Võib-olla, aga mitte kindlasti. Ta kuulis Pierre’i ütlemas „õhtuni-siis-ära-lase-ennast-heidutada” ning jäi omapead.
Koos puuga.
Ta läks seda vaatama. Ettevaatlikult, otsekui võinuks puu plahvatada.
Muidugi mõista ei olnud seal mingit sedelikest. Värskelt kobestatud sõõrjas maalapike noore puu tüve ümber. Puu liik? Sophia tegi mitu tiiru ümber puu, torsakalt ja vaenulikult. Ta kippus oletama, et tegu on pöökpuuga. Samuti kippus ta puud jõhkralt maa seest välja kiskuma, ent veidi ebausklik, nagu ta oli, ei tihanud ta võõra, olgu või taimse elu kallale minna. Pole vist kuigi palju inimesi, kellele meeldiks üles juurida puid, mis neile midagi halba pole teinud.
Ta otsis tükk aega raamatut, mis küsimusele vastuse annaks. Ooperi, eeslite elu ning müütide kõrval polnud tal mahti olnud oma teadmisi millegi muu osas eriti süvendada. Pöökpuu? Ilma lehtedeta on raske kindlaks teha. Ta lappas raamatu registriosa, et näha, kas mõni puu võis kanda Sophia’ga algavat nime. See olnuks justkui varjatud austusavaldus, täpselt hiir-austaja piinarikas rida. See mõjunuks rahustavalt. Ei, Sophia kohta ei olnud raamatus midagi. Ent miks mitte mõni liik, mille nimi algaks Steylos’ega? Tõsi, see polnuks küll kuigi meeldiv. Steylos polnud mingis mõttes ei hiir ega ninasarvik. Aga puudest pidas ta lugu. Pärast Pierre’i armutõotustest kindlust Orange’i teatri treppidel oli Sophia oma pead vaevanud küsimusega, kuidas Steylos maha jätta, ning polnud laulnud nii hästi kui harilikult. Aga see hull kreeklane oli kõige nutikamaks pidanud pikemalt viivitamata ennast uputama minna. Imbetsilli kombel Vahemeres hulpiva ning hingeldavana oli ta uuesti välja õngitsetud. Noorukitena jumaldasid Sophia ja Steylos Delfist välja, eeslite, kitsede ja kõige muu juurdekuuluvaga loodusradadele sõitmist. Nad nimetasid seda „vanade kreeklaste” mängimiseks. Ja see idioot oli tahtnud ennast ära uputada. Õnneks oli olemas Pierre’i tunnete kindlus. Nüüdseil päevil leidis Sophia end teinekord tahtmatult selle kindluse hajusaid jäänuseid otsimast. Steylos? Ähvardus? Kas Steylos tegi seda? Jah, ta olnuks selleks võimeline küll. Korra Vahemeres ära käinud, oli ta väge täis läinud, lõuanud nagu hullumeelne. Südame puperdades pingutas Sophia, et püsti saada, juua klaas vett, heita pilk aknast välja.
Vaade rahustas ta otsekohe maha. Mis tal õige pähe oli tulnud? Ta hingas tubli sõõmu õhku. See, kuidas ta aeg-ajalt eimillestki terve hunniku hirme välja võlus, oli kurnav. Peaaegu kindel värk, et see on pöökpuu, noor pöök ilma igasuguse tähenduseta. Aga kustkaudu istutaja selle kuramuse pöögiga öösel aeda oli pääsenud? Sophia pani kiiresti riided selga, väljus ja uuris varbvärava lukku. Ei midagi tähelepanuväärset. Kuid see oli sedavõrd lihtne lukk, et kindlasti oli võimalik seda ühe hetkega kruvikeerajaga jälge jätmata avada.
Varakevad. Ilm oli rõske ning tal hakkas pöökpuuga tõtt vahtides külm. Pöök. Nöök? Sophia mõtted jooksid kinni. Ta ei sallinud seda, kui ta kreeka hing perutama pistis, eriti kui seda ühe hommiku jooksul kaks korda järjest juhtus. Pierre’ile ei pakkunud puu vähimatki huvi. Huvitav küll, miks? Oli tema selline ükskõiksus normaalne?
Sophial polnud tahtmist terveks päevaks üksipäini puu seltsi jääda. Ta võttis oma koti ja väljus. Väiksel tänaval vahtis üks kolmekümnendates mees naabermaja väravavõre vahelt välja. Oli see vast maja. Pierre ütles alati: „Loppis lobudik”. Ta leidis, et sellele hoolitsetud majapidamistega privilegeeritud tänavale annab too juba aastaid hüljatud barakk määrdunud ilme. Seniajani polnud Sophia kordagi vaaginud, ega Pierre’i mõistus aastatega mitte nõdraks pole hakanud jääma. Mõeldav. Esimene saatuslik märk puu mõjust, mõtles Sophia mürgiselt. Pierre oli lasknud koguni vahemüüri püstitada, et ennast tõhusamalt loppis lobudikust säästa. Seda polnud näha mujalt kui kolmanda korruse akendest. Noor kutt mõranenud akendega fassaadi taustal nägi seevastu vaimustav välja. Ta oli kõhn, mustade juuste ja rõivastega, ühe käe sõrmed suuri hõbesõrmuseid täis, nägu nurgeline ja laup kahe roostetanud võrevarva vahele kiilutud.
Täpselt sedalaadi tüüp, kes Pierre’ile poleks meeldinud. Pierre oli kainuse ja mõõdukuse eestkostja. Ent noor kutt oli elegantne, pisut kore, pisut libedamoeline. Ilusad käed varbade küljes. Tema silmitsemisest leidis Sophia mõningat tuge. Ilmselt sellepärast ta mehelt küsiski, mis tolle arvates puu nimi võis olla. Noor kutt lahutas oma lauba võrest, mis oli jätnud ta karmidesse mustadesse juustesse veidi roostet. Ta oli hea tükk aega võre vastu nõjatunud. Hämmeldumata ja esitamata küsimusi, järgnes ta Sophiale, kes näitas talle noort puud, mis tänavale kaunis üksikasjalikult kätte paistis.
„See on pöök, proua,” ütles noor kutt.
„Olete te ikka kindel? Andke andeks, aga see on küllaltki tähtis.”
Noor kutt kordas vaatlust. Tumedal, veelgi süngemal pilgul.
„Selles pole mingit kahtlust, proua.”
„Tänan teid, härra. Olete väga lahke.”
Ta naeratas mehele ja läks. Noor kutt läks jala pealt oma teed, ajades kinganinaga enda ees pisikest kivi.
Niisiis oli tal õigus olnud. See oligi pöök. Lihtsalt üks pöök.
Jõledus.
Lugu jätkub Fred Vargase raamatus "Elus või surnud".
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/31
