RAAMATUKATKEND: Frederick Forsythi "Tapmisnimekiri"
Nüüd on sinna lisatud uus nimi: hirmuäratavalt efektiivne terrorist nimega Jutlustaja, kes mahitab välismaal elavaid noori muslimeid palgamõrvu toime panema. Tema sihtmärgiks satub merejalaväelasest erukindral, kelle poeg juhtub aga olema üks riigi parimaid agente. Jutlustaja jaoks muutub asi isiklikuks ja jaht läheb käima…
ESIMENE OSA
Ülesanne
Esimene peatükk
Jerry Dermott oleks võinud kätt südamele pannes vanduda, et pole iial kellelegi teadlikult viga teinud ega vääri surmamõistmist – kui keegi seda temalt oleks küsinud. Ning seegi poleks teda päästnud.
Idaho osariigi pealinnas Boise’is oli märtsi keskpaik ja talv hakkas tasapisi taanduma. Ometi olid kõrged mäetipud osariigi pealinna ümber veel lumised ja neilt mägedelt puhus alla lõikavalt külm tuul. Tänavail liikuvad inimesed olid end seepärast üpris soojalt riidesse pannud, kui osariigi kongressi saadik astus välja West Jefferson Street 700 asuvast parlamendihoonest.
Ta väljus Kapitooliumi peasissepääsust ning hakkas liivakivist hoone trepist alla tänava poole liikuma, kus ootas tema auto. Noogutanud portikuses vahti pidavale politseinikule lahkelt nagu alati, märkas ta, et teda palju aastaid ustavalt teeninud autojuht Joe tuleb juba ümber limusiini talle tagumist ust avama. Paksult riietesse mässitud inimesest, kes kõnnitee-äärselt pingilt tõusis ja liikuma hakkas, ei teinud ta väljagi.
See inimene kandis pikka tumedat mantlit. Nööbid olid lahti, kuid mees hoidis hõlmu kätega paigal. Peas oli tal ornamendiga kaunistatud kufi ja ainus veider asi, mis võinuks silma jääda, kui keegi oleks tulijat nägema juhtunud, oli see, et mantli alt ei paistnud mitte teksapükstes säärepaar, vaid mingi valge ürp. Hiljem tehti kindlaks, et see oli araabia dišdaša.
Jerry Dermott oli juba avatud autouksest sisenemas, kui keegi hõikas: „Härra rahvaesindaja!”. Dermott pöördus hõike peale. Viimane, mida ta siin ilmas nägi, oli talle otsa vaatav tõmmu nägu. Selle silmade pilk oli kuidagi tühi, eemalviibiv. Mantlihõlmad vajusid lahti ja nähtavale tuli kärbik.
Politsei tegi hiljem kindlaks, et tulistati mõlemast rauast korraga ning et püss oli laetud kartetšipadrunite, mitte tillukeste linnuhaavlitega. Lask sooritati umbes kümne jala kauguselt.
Lühikeseks saetud relvarauast väljuv laeng oli paiskunud üsna laiali. Mõned terashaavlid lendasid rahvaesindajast mõlemalt poolt mööda, mõned tabasid Joed, kes pöördus ja tuikudes sammu tagasi astus. Autojuhil oli küll hõlma all teenistusrelv, kuid ta varjas oma näo kätega ega kasutanud seda.
Trepil seisnud politseinik nägi juhtunut, haaras revolvri ja jooksis alla. Ründaja tõstis mõlemad käed õhku, kärbik ikka veel paremas käes, ning hüüdis midagi. Ohvitser ei teadnud, kas tulistatud on ühest või mõlemast rauast, ning ta tegi kolm lasku. Relv oli tuttav ja vahemaa kakskümmend jalga. Ta ei saanud mööda lasta.
Kolm kuuli tabasid karjuvat meest rindu ning paiskasid ta vastu limusiini pakiruumi. Sealt põrkas ründaja tagasi ja vajus surres näoli rentslisse. Portikuse uksest väljunud inimesed nägid kahte maaslamajat ja autojuhti, kes oma veriseid käsi vahtis. Politseinik seisis kahe käega relvast hoides ründaja juures ja sihtis teda. Inimesed jooksid hoonesse tagasi, et abi kutsuda.
Laibad viidi linna surnukambrisse ning Joe toimetati haiglasse, et seal tegeldaks kolme talle näkku sattunud haavliga. Rahvaesindaja oli surnud. Ta rinnakorvist leiti üle kahekümne südamesse ja kopsudesse tunginud haavli. Ka ründaja oli surnud.
Surnukambri lahkamislaual lamava alasti mehe kohta polnud midagi teada. Tal polnud ühtegi dokumenti kaasas. Kummalisel kombel polnud tal ka mingeid kehakarvu peale habeme. Õhtustes ajalehtedes avaldatud foto peale võttis ühendust kaks inimest: linna servas asuva kolledži dekaan tundis ära Jordaania päritolu õpilase ning pansioni perenaine ühe oma üürilistest.
Surnu tuba läbi otsinud uurijad viisid kaasa hulga araabiakeelseid raamatuid ja sülearvuti. See viimane toimetati politsei tehnikalaborisse. Arvutist leiti salvestisi, milletaolisi Boise’i politsei peakorteris iial varem polnud nähtud. Kõvakettale oli talletatud terveid loenguseeriaid või jutlusi, mida pidas maski kandev inimene, kes vahtis ekraanilt kirest lõõmavate silmadega ja rääkis veatus inglise keeles.
Edastatav sõnum oli lihtne ja karm. Tõeline usklik pidi unustama ketserluse ja tunnistama moslemite tõde. Oma hingeõnnistuse huvides pidi ta üksi ja salaja valmistuma džihaadiks ning saama Allahi ustavaks ja pühendunud sõduriks. Siis pidi ta otsima mõne Suurt Saatanat teeniva tähtsa isiku, saatma tolle põrgusse ning ise surema kui shahid, märter, ja minema igaveseks paradiisi Allahi juurde. Jutlusi oli terve hulk ja kõik kandsid sama sõnumit.
Politsei andis asitõendid Boise’i FBI kontorile üle. Sealt saadeti kogu toimik Washingtoni J. Edgar Hooveri hoonesse. Büroo peakorterit ei üllatanud saadetis üldse. Nad olid Jutlustajast varemgi kuulnud.
---
1990
Kui otsustati, et Saddam Husseini invasiooniga Kuveiti ei saa mingil juhul leppida, moodustati suur koalitsiooniarmee ja paigutati see piki Iraagi ja Saudi-Araabia kõrbes kulgevat piiri idas kuni Pärsia laheni ja läänes kuni Jordaania piirini.
USA merejalaväest osalesid seal merejalaväe ekspeditsioonijõud kindral Walter Bloomeri juhtimisel. Nende koosseisus oli omakorda 1. merejalaväediviis, mida juhtis kindral Mike Myatt. Nooremleitnant Kit Carson oli temast käsuliinis väga palju allpool. Diviis paigutati koalitsioonivägede kõige idapoolsemasse punkti ning sellest paremale jäi vaid Pärsia lahe sinine vesi.
Esimesel kuul, lämmatavalt kuumadel augustipäevadel, käis palavikuline ettevalmistustöö. Kogu diviis, selle soomukid ja kahurid tuli laevalt maha laadida ja paigutada määratud sektorisse laiali. Seni unisevõitu naftasadamasse Al-Jubaili saabus terve kaubalaevade armaada, et seal maha laadida terve USA diviisi relvastus, varustus ja toit. Kit Carson ei jõudnud enne septembrit oma tööintervjuule. Selle viis läbi õela keelega veteranist major, kes ilmselt oligi selles auastmes oma tegevteenistuse lõpetanud ega rõõmustanud oma karjääri üle.
Major Dolan luges aeglaselt uue ohvitseri toimikut. Viimaks jäi talle midagi ebatavalist silma ja ta tõstis pilgu.
„Te elasite lapsepõlves Londonis?”
„Just nii, söör.”
„Imelikud tüübid on seal.” Major Dolan lõpetas toimikuga tutvumise ja sulges kausta. „Meie läänepoolseks naabriks on Briti 7. soomusbrigaad. Nad nimetavad ennast Kõrberottideks. Nagu ma juba ütlesin, on nad imelikud. Kutsuvad omaenese sõdureid rottideks.”
„Tegelikult mõtlevad nad selle all hüpikut, söör.”
„Mis asja?”
„Hüpikut. See on surikaadi moodi kõrbeloom. Nad võtsid selle nime Teises maailmasõjas Liibüa kõrbes võidelnud Rommeli eeskujul. Tema oli Kõrberebane. Hüpik on väiksem, kuid püüdmatu.”
Major Dolanile kuuldu muljet ei avaldanud.
„Minuga ei maksa ninatarka mängida, leitnant. Peame nende kõrberottidega asjad aetud saama. Teen kindral Myattile ettepaneku saata teid nende juurde sideohvitseriks. Vabalt.”
Koalitsiooniväed passisid veel viis kuud kõrbes, enne kui liitlaste õhujõud saavutasid Iraagi armee võimsuse vähendamise poole võrra. Selline oli kindral Norman Schwarzkopfi tingimus rünnaku alustamiseks. Pärast oma saabumisest ette kandmist Briti kindralile Patrick Cordingleyle, kes juhatas 7. soomusbrigaadi, tegeles Kit Carson muude ülesannete kõrvalt kahe väeüksuse vahelise sidepidamisega.
Väga vähesed ameerika sõdurid vaevusid saudide kohaliku kultuuri vastu huvi tundma või sellest lugu pidama. Carsoni loomupärane uudishimu tegi temast erandi. Ta leidis brittide hulgast kaks ohvitseri, kes pisut araabia keelt purssisid, ja õppis neilt mõned väljendid ära. Al-Jubailis käies kuulas ta viit päevast palvelekutset ning jälgis, kuidas pikkades rüüdes inimesed põlvili laskusid ja kuni palveaja lõpuni ikka ja jälle laubaga maad puudutasid.
Kui tal oli vaja saudidega asju ajada, hakkas ta neid tervitama sõnadega Salaam aleikum, mis tähendas „rahu olgu teiega”, ja õppis tervitusele vastama Aleikum as-Salaam, mis tähendas, olgu rahu ka teiega. Ta märkas saudide üllatust selle üle, et võõramaalane vaevus neid kohalikus keeles tervitama, ja nende suhtumine muutus sõbralikuks.
Kolm kuud hiljem kasvatati brittide brigaad diviisiks ja kindral Schwarzkopf paigutas nad kindral Myatti meelehärmiks kaugemale ida poole. Kui maaväed viimaks liikuma hakkasid, järgnes lühike, äge ja julm sõda. Briti Challenger II tüüpi tankid ja ameeriklaste Abramsid pühkisid Iraagi soomusmasinad oma teelt. Õhuruum oli juba mitu kuud varem võetud liitlaste täieliku kontrolli alla.
Saddami jalaväe lauspommitasid USA B-52 tüüpi pommitajad kaevikutes puruks ja see andis lausa üksuste kaupa alla. USA merejalaväe osaks sai Kuveiti tungimine. Seal võeti nad rõõmuhõisetega vastu. Nemad lõpetasid ka sõja, jõudes Iraagi piirile ja peatudes seal, nagu ülemjuhatus käskis. Maapinnal kestis sõda ainult viis päeva.
Küllap oli leitnant Kit Carson midagi õigesti teinud. 1991. aasta suvel kodumaale naasnud, usaldati talle kui pataljoni parimale leitnandile 81 mm mortiirirühm. Nagu tähtsamateks ülesanneteks määratud inimestel tavaks, tegi ta siis esimest, kuid mitte viimast korda midagi ebatavalist. Ta taotles Olmstedi stipendiumi ja sai selle. Küsimusele, miks nõnda, vastas noormees, et tahab minna Californias Monterey sõjaväebaasis asuvasse Kaitsejõudude Keeleõppeinstituuti. Kui täpsemalt uurima hakati, tunnistas ta, et tahab araabia keele ära õppida. See otsus muutis hiljem kogu ta elu.
---
