RAAMATUKATKEND: Georges Simenon "Saint-Pholieni kiriku poodu"

Üks parimaid Maigret’-lugusid on „Saint-Pholieni kiriku poodu”, milles kuulus politseikomissar võtab endale taas suisa vanajumala õigused. Raamat ilmus 1931. aastal, enne seda, kui Hitler võimu haaras, ja seetõttu oli võimalik ka romaani peategelaste vabam liikumine üle piiride.Georges Simenon (1903–1989) on Belgia kirjanik, kes on kirjutanud ligi 200 romaani ja arvukalt lühijutte. Ta on saanud eelkõige tuntuks kui komissar Maigret’ tegelaskuju looja. Maigret ilmus esimest korda lugejate ette 1930. aastal, kui Simenon oli Prantsusmaale elama asunud. Maigret’ populaarsus oli nii suur, et talle on püstitatud koguni ausammas.
Raamatus on 112 lk. Osta koos laupäevalehega LP või telli kogu sari: http://raamat.epl.ee/

KOMISSAR MAIGRET’ ROIM

Keegi ei märganud, mis juhtus. Keegi ei aimanud, et väikese jaama kohvi, õlle ja limonaadi järele lehkavas ooteruumis, kus istus kõigest kuus morni reisijat, hargnes draama.
Kell oli viis pärast lõunat, hakkas pimenema. Lambid põlesid juba, kuid akende taga hämarduval perroonil võis veel eristada nii Saksa kui Hollandi raudtee- ja tolliametnikke, kes sooja tehes jalalt jalale tammusid.
Sest Neuschanzi raudteejaam asub Hollandi põhjatipus, Saksa piiri ääres.
Tähtsusetu jaam. Neuschanz annab vaevu küla mõõdu välja. Sealt ei lähe läbi ainsatki suurt raudteeliini. On ainult hommikune ja õhtune rong Hollandi tehastes töötavate saksa tööliste jaoks, keda tõmbavad ligi paremad palgad.
Ja alati kordub sama tseremoonia. Saksa rong peatub perrooni ühe otsa juures. Hollandi rong ootab teises otsas.
Oranži vormimütsiga ametnikud löövad rohekas või tumesinises mundris kolleegidega kampa ja tolliformaalsusteks ettenähtud tunnike veedetakse üheskoos.
Et iga rongi kohta ei tule üle paarikümne reisija ja needki on alalised sõitjad, kes kõnetavad tolliametnikke nimepidi, siis lähevad formaalsused üks-kaks-kolm.
Kõik valguvad puhvetisse, mis näeb välja nagu piirijaamade puhvetid ikka. Hinnad on kirjas nii sentides kui pennides. Vitriinis on kõrvuti Hollandi šokolaad ja Saksa sigaretid. Pakutakse kadakamarjaviina ja Schnaps’i.
Ooteruumis oli sel õhtul lämbe. Üks naine tukkus kassa juures. Kohvikeetjast tõusis aurujuga. Köögiuks oli lahti, seal vingus raadio, mille nuppe üks jõmpsikas kruttis.
Kõik oli tavaline, ja ometi piisas mõnest detailist, et vaotada õhkkonnale seikluste ja saladuste pitser.
Võtke kasvõi kahe riigi mundrid. Saksa talispordi reklaam kõrvuti Utrechti messi kuulutustega...
Ühes nurgas istus umbes kolmekümneaastane, kahvatu ja halvasti raseeritud mees, seljas koelõngani kulunud ülikond ja peas määratlematut halli värvi pehme kaabu, mis võis olla terve Euroopa läbi rännanud.
Mees oli saabunud Hollandi rongiga. Ta oli näidanud ette pileti Breemenini ja kontrolör oli talle saksa keeles seletanud, et ta on valinud kõige kaudsema raudteeliini, kus ei sõida ühtki kiirrongi.
Mees oli andnud märkide varal mõista, et ta ei saa aru. Ta oli tellinud prantsuse keeles kohvi ja kõik vahtisid teda uudis­himulikult.
Tema liiga sügavais silmakoopais põles palavikuline pilk. Ta suitsetas, sigaret alahuule külge kleepunud, ja juba üksi see pisiasi väljendas mehe tülpimust või hoolimatust.
Ta jalgade juures seisis väike fiiberkohver, nagu neid müüakse kõigis kaubamajades. Kohver oli uus.
Kui kohv toodi, võttis ta taskust peotäie peenraha – Prantsuse ja Belgia münte ning väikesi Hollandi hõberahasid.
Ettekandja pidi vajalikud mündid ise välja valima.
Naaberlaua laiaõlgne, kogukas ja turd reisija paistis vähem silma. Ta kandis paksu musta sametkraega palitut ja tema lipsusõlme hoidis vormis tselluloidist kolmnurk.
Esimene reisija närvitses ja jälgis läbi klaasukse ainiti raudteeametnikke, otsekui kardaks ta rongist maha jääda.
Teine reisija vaatas teda uurivalt, rahulikult, peaaegu halastamatult, ise piipu popsutades.
Kibelev reisija lahkus paariks minutiks oma kohalt, et minna tualettruumi. Sel ajal tõmbas teine reisija, isegi ilma et ta oleks kummardunud, kohvrikese lihtsalt jalaga enda juurde ja lükkas täpselt samasuguse asemele.
Poole tunni pärast rong väljus. Mõlemad mehed istusid ühte ja samasse kolmanda klassi vagunisse, kuid ei kõnetanud teineteist.
Leeris läks rong tühjaks, kuid sõitis nende kahe reisijaga siiski edasi.
Kell kümme jõudis rong Breemeni jaamahoone päratu klaaskatuse alla, kus kaarlampide valgus kõik näod kaameks muutis.

Esimene reisija ei osanud nähtavasti sõnagi saksa keelt, sest ta eksis mitu korda ära, sattus esimese klassi restorani ja alles pärast pikki otsinguid leidis kolmanda klassi puhveti, kuhu ta aga pidama ei jäänud.
Ta osutas sõrmega pirukatele, mille täidiseks olid viinerid, tegi žestidega selgeks, et tahab need ühes võtta, ja maksis, ulatades jälle peotäie peenraha.
Ta eksles üle poole tunni, kohvrike näpus, jaamaümbruse laiadel tänavatel ja näis midagi otsivat.
Sametkraega mees järgnes talle ruttamata, ja nähes vagunikaaslast suunduvat vasakul algava vaesema linnajao poole, sai asi talle lõpuks selgeks.
Mehe otsingute sihiks oli lihtsalt odav võõrastemaja. Noormees aeglustas käiku ja silmitses mitut säärast umbusklikult, enne kui valis kolmanda järgu asutuse, mille ukse kohal ilutses suur valge mattklaasist kuul.
Ühes käes hoidis ta ikka veel kohvrit, teises siidpaberisse mässitud viineripirukaid.
Tänaval oli veel elav liiklus. Ilm hakkas uduseks tõmbuma, muutes vitriinidest langevad valgusjoad piimjaks.
Paksu palituga mehel tuli natuke vaeva näha, et esimese reisija toa kõrval asuvat tuba saada.
Kehva sisustusega tuba, maailma kõigi kehvade tubade sarnane, võib-olla selle vahega, et kehvus ei jäta kusagil nii sünget muljet kui Põhja-Saksamaal.
Tube eraldavas seinas oli uks, uksel lukuauk.
Nii võis paksus palitus mees jälgida, kuidas naaber avas kohvri, milles polnud midagi peale vanade ajalehtede.
Ta nägi, kuidas mees läks näost kaameks, nii kaameks, et seda oli valus vaadata, pööras kohvrit värisevate kätega seda- ja teistpidi, loopis ajalehed mööda tuba laiali.
Pirukad olid ikka veel paberi sees laual, kuid noormees, kes kella neljast saadik pärastlõunal polnud iva hamba alla saanud, ei heitnud neile pilkugi.
Ta tormas jaama poole, eksis kõrvaltänavaisse, küsis mitu korda teed, korrates tugeva aktsendiga, nii et möödujad temast vaevu aru said:
„Bahnhof!...”
Ta oli nii närviline, et püüdes ennast paremini mõistetavaks teha, matkis isegi rongi mürinat.
Ta jõudis jaama, eksles tohutus hallis, ja märganud pagasihunnikut, hiilis nagu varas juurde, veendumaks, et tema kohvrit seal pole.
Ta võpatas iga kord, kui nägi mõne mööduja käes samasugust kohvrit.
Kaaslane aina järgnes talle, pööramata temalt oma rasket pilku.
Alles keskööl tulid nad, üks teise kannul, võõrastemajja tagasi.
Läbi lukuaugu võis näha, kuidas noormees konutas toolil, pea käte vahel. Kui ta tõusis, lõi ta sõrmedega nipsu, ja selles liigutuses oli ühtaegu nii raevu kui saatusega leppimist.
See oli lõpp. Ta võttis taskust revolvri, ajas suu pärani ja vajutas päästikule.

Hetk hiljem oli toas, mille sissepääsu ikka veel sametkraega palitus komissar Maigret püüdis tõkestada, juba kümmekond inimest. Kuuldus sõnu Polizei ja Mörder, mis tähendab mõrtsukat.
Surnuna oli noormees veelgi armetum kui elavana. Paistsid auklikuks kulunud kingatallad, kukkumisel olid püksid üles kerkinud, paljastades uskumatu väljanägemisega punase soki ja sinkjaskahvatu karvase sääre.
Üks politseinik saabus, lausus käskival toonil mõne sõna ja kõik taganesid trepikotta peale Maigret’, kes näitas ette Pariisi Kriminaalpolitsei komissari ametimärgi.
Politseinik ei osanud prantsuse keelt. Maigret purssis saksa keelt õige vaevaliselt.
Ent juba kümne minuti pärast peatus võõrastemaja ees auto. Sisse astusid erariides politseiametnikud.
Trepikojas lisandus sõnale Polizei sõna Franzose ning komissari vahiti uudishimulikult. Kuid piisas paarist käsust, et teha sagimisele lõpp, ja jutuvada katkes äkki, nagu oleks elekter välja lülitatud.
Üürilised läksid oma tubadesse. Tänaval hoidus grupp vaikivaid inimesi aupaklikku kaugusse.
Komissar Maigret’l oli piip ikka veel hambus, ainult kustunud. Ja ta lihaval, otsekui ühtsest savikamakast jõuliselt voolitud näol oli ilme, mis sarnanes hirmu või ummikuga.
„Lubage mul teostada juurdlust paralleelselt teiega,” ütles ta. „Üks on kindel: see mees tappis enda ise. Ta on prantslane...”
„Kas te jälitasite teda?”
„Seletamine läheks liiga pikale... Ma paluksin teie tehnilisel personalil teha temast nii selged fotod kui võimalik; igas vaates...”
Elevusele toas oli järgnenud vaikus, nüüd liikus seal ainult kolm meest.
Üks, pöetud kolbaga, noor ja roosa, kandis visiitkuube ja triibulisi pükse ning puhastas aeg-ajalt oma kuldraamidega prille. Tiitel kõlas tal umbes nagu „kriminalistikadoktor”.
Teine, samuti roosa, kuid mitte nii pidulikult riides, tuh­nis igal pool ja püüdis end prantsuse keeles arusaadavaks teha.
Ei leitud midagi peale passi, välja antud Louis Jeunet’ nimele, sündinud Aubervilliers’s, ametilt mehaanik.
Mis revolvrisse puutub, siis see kandis Herstali (Belgia) relvatehase märki.
Kriminaalpolitseis Orfèvres’i kaldatänaval ei osanud sel ööl ükski hing kujutleda vaikivat, otsekui kurjast saatusest rõhutud Maigret’d, kes jälgis Saksa kolleegide toimetusi, tõmbudes kõrvale, et fotograafidele ja kohtuarstidele ruumi teha, oodates, tõrges kurd laubal, kustunud piip ikka veel hambus, viletsat saaki, mis talle kella kolme paiku hommikul üle anti: surnu riided, pass ja tosin fotot, mille magneesiumivalgus veelgi tontlikumaks oli muutnud.
Ta polnud kaugel – ta oli üsnagi lähedal mõttele, et oli äsja tapnud inimese.
Kuid ta ei tundnud seda inimest! Ta ei teadnud temast midagi. Miski ei tõendanud, et too üldse oli seaduse vastu eksinud.

Asi sai õigegi ootamatult alguse eelmisel päeval Brüsselis. Maigret viibis seal ametisõidul. Ta oli Belgia Salapolitseiga nõu pidanud Prantsusmaalt välja saadetud itaallastest põgenike asjus, kelle tegevus äratas kahtlusi.
Reis sarnanes lõbusõiduga. Kohtumised lõppesid ettenähtust varem ja komissari käsutuses olid mõned tunnid.
Ta oli astunud paljast uudishimust ühte väikesesse kohvikusse Koekelbergi rajoonis.
Kell oli kümme hommikul. Kohvik oli peaaegu tühi. Ometi märkas Maigret, sel ajal kui joviaalne ja pealetükkivalt sõbralik kohvikuperemees temaga lobises, ruumi kaugemas hämaras nurgas istuvat klienti, kes tegeles eriskummalise tööga.
Mehe välimus oli närune. Ta sobis igati „elukutseliste töötatööliste” kategooriasse, keda kohtab juhusliku otsa jahil kõigis pealinnades.
See seal aga tõmbas taskust pataka tuhandefrangiseid, luges üle, pakkis nad halli paberisse, sidus paki nööriga kinni ja kirjutas aadressi peale.
Vähemalt kolmkümmend rahatähte! Kolmkümmend tuhat Belgia franki! Maigret kibrutas kulmu, ja kui tundmatu väljus, maksnud enne joodud kohvi eest, järgnes ta talle lähimasse postkontorisse.
Seal õnnestus tal üle mehe õla lugeda aadressi, kirjutatud käekirjaga, mis ei sarnanenud igatahes harimatu inimese omaga:
Härra Louis Jeunet
Roquette’i tänav 18, Pariis

Ent kõige rohkem rabas teda märge „Trükitöö”.
Kolmkümmend tuhat franki reisisid nagu tavaline ajalehepaber, nagu lihtlabased reklaamprospektid! Sest saadetis polnud isegi tähitud. Postiametnik kaalus paki ära ja teatas:
„Seitsekümmend santiimi...”
Saatja maksis ning väljus. Maigret oli nime ja aadressi üles märkinud. Ta järgnes mehele, ja mõte heast võimalusest teha Belgia politseile kingitus lõbustas teda hetkeks. Otsekohe läheb ta Brüsseli Salapolitsei ülema juurde ja lausub hooletult:
„Muide, klaasikest õlut rüübates jäi mulle pihku üks kurjategija... Teil pole tarvis muud, kui ta seal ja seal kinni nabida...”
Maigret oli üliheas tujus. Linna kohal särav leebe sügispäike küttis õhu mõnusalt soojaks.
Kell üksteist ostis tundmatu ühest Uue tänava poekesest kolmekümne kahe frangi eest kunstnahast kohvri – ei, see polnud isegi kunstnahk, vaid kõigest fiiber. Maigret ostis naljaviluks samasuguse, püüdmata seikluse järge ette aimata.
Kell pool kaksteist kadus mees ühte võõrastemajja kusagil kõrvaltänavas, mille nimesilti komissar ei jõudnud lugeda. Ta väljus sealt veidi aja pärast ja istus Põhjavak­salis Amsterdami rongile.
Seekord lõi politseinik kõhklema. Vahest mõjutas tema otsust mulje, et ta on seda nägu varem kusagil näinud?
„See on kindlasti mõni tühine asi!... Aga mis siis, kui see on tõsine asi?...”
Pariisi jõudmisega polnud tal kiiret. Hollandi piiril hämmastas teda asjaolu, et mees vinnas kohvri enne tollipunkti jõudmist vaguni katusele – osavusega, mis reetis, et ta on sääraste trikkidega harjunud.
„Eks me näe, kui ta kusagil maha läheb!...”
Kuid Amsterdamis ta ei peatunud, vaid ostis ainult kolmanda klassi pileti Breemenini. Järgnes reis läbi kanaliterikka Hollandi tasandiku. Kanalitel sagisid purjepaadid, mis eemalt vaadates näisid sõitvat otse põldudel.
Neuschanz... Breemen...
Maigret oli kohvrid igaks juhuks ära vahetanud. Tundide kaupa püüdis ta seda isikut tagajärjetult liigitada mõnda politseile tuntud kategooriasse.
„Ehtsa rahvusvahelise bandiidi kohta on ta liiga närviline. Või on ta kõigest kaasosaline, kelle kaudu saame kätte bossid?... Vandeseltslane?... Anarhist?... Ta räägib ainult prantsuse keelt ja Prantsusmaal ei ole enam ammu ei vandeseltslasi ega võitlevaid anarhiste!... Väike omal käel tegutsev suli?...”
Kas suli oleks elanud nii vaeselt pärast seda, kui on kolmkümmend tuhandefrangist lihtsas hallis paberis teele saatnud?
Mees ei tarvitanud alkoholi, jaamades, kus tuli kauem oodata, tellis ta ainult kohvi ja vahel ka piruka või saiakese.
Ta ei tundnud seda raudteeliini, sest ta päris iga hetk teateid, närvitses, kas ta ikka sõidab õiges suunas, närvitses isegi üleliia.
Ta polnud tugeva kehaehitusega. Ometi kandsid ta käed füüsilise töö märke. Küüned olid mustad ja liiga pikaks kasvanud, mis lubas oletada, et ta pole mõnda aega töötanud.
Ta näojume rääkis verevaesusest, kui mitte viletsast elujärjest.
Ja Maigret unustas vähehaaval lustaka sõbrateene, mille ta oli tahtnud osutada Belgia politseile, andes talle nagu mängeldes üle käsist-jalust seotud kurjategija.
Probleem hakkas teda huvitama. Ta otsis iseenda ees vabandusi:
„Amsterdam ei ole Pariisist ju kuigi kaugel!...”
Ja hiljem:
„Tühja kah! Kiirrongiga olen Breemenist kolmeteistkümne tunniga tagasi...”

Mees oli surnud. Tema juurest ei leitud mitte midagi kompromiteerivat, ühtki eset, mis oleks aidanud tema tegevust kindlaks teha, välja arvatud kõige harilikum revolver, mis kandis Euroopa levinuimat firmamärki.
Paistis, et mees oli enese tapnud ainuüksi sellepärast, et temalt varastati kohver! Sest miks oli ta siis ostnud jaamapuhvetist pirukaid, mida ta polnud söönud?
Ja milleks terve see päev raudteesõitu alates Brüsselist, kus ta niisama hästi oleks võinud endale kuuli pähe kihutada kui Saksamaa hotellis?
Jäi veel kohver, mis annab võib-olla mõistatusele lahenduse. Ja seepärast sulguski komissar oma tuppa, kui läbi uuritud, fotografeeritud, pealaest jalatallani üle vaadatud alasti surnukeha oli linasse keeratud, furgoonautosse tõstetud ja minema viidud.
Tal oli väsinud ilme. Kui ta vana harjumuse järgi piibu täis toppis, siis ainult püüdmaks end veenda, et ta on rahulik.
Surnu haiglane nägu häiris teda. Tal oli lakkamatult silme ees, kuidas too sõrmedega nipsu lõi ning otsekohe suu pärani ajas ja päästikule vajutas.
See ebamugavustunne paisus peaaegu süümepiinaks, ja ta puudutas fiiberkohvrit alles pärast ahistavat kõhklust.
Selles kohvris pidi ometi peituma tema teguviisi õigustus! Eks leia ta sealt tõendi, et inimene, keda ta oma nõrkushetkel haletses, on suli, ohtlik kurjategija, võib-olla mõrvar?
Võtmed rippusid ikka veel nööriga käepideme küljes nagu Uue tänava poeski. Maigret tõstis kaane üles ja võttis kõigepealt välja tumehalli ülikonna, mis paistis olevat uuem kui see, mis surnul seljas.
Ülikonna all oli kaks kokku käkerdatud, kulunud krae ja kätistega määrdunud särki.
... Kitsaste roosade triipudega kõvakrae, mida oli kantud vähemasti kaks nädalat, sest omaniku kaela puutunud serv oli lausa must... Lausa must ja narmaile kulunud...
See oli kõik!... Paistsid kohvri rohelise paberiga üle kleebitud põhi ja uute läikivate pannaldega rihmad, mida polnud kasutatud.
Maigret raputas rõivaid, otsis taskud läbi. Need olid tühjad!
Ebamäärane ängistus, millele ta ei osanud nime anda, kurku pitsitamas, püüdis ta ikka veel kangekaelselt midagi leida, tal oli vaja midagi leida.
Üks inimene ju ometi tappis enda sellepärast, et temalt varastati see kohver?... Ja selles ei leidu midagi peale kantud ülikonna ja musta pesu!...
Ei ühtki paberit! Mitte midagi, mida võiks pidada dokumendiks. Ainustki märki, mille varal võiks teha oletusi surnu mineviku kohta!
Toa seinu kattis uus odav tapeet, mille kriiskavates värvides õied mõjusid pealetükkivalt. Mööbel seevastu oli kulunud, lombakas, äratoksitud nurkadega, lauda kattis sitslina, mida ei saanud puudutada vastikustundeta.
Tänav oli tühi, poekeste luugid kinni. Ent saja meetri kauguselt ristteelt kostis lakkamatu autodevoolu rahustav müra.
Maigret vaatas tube eraldavat ust ja lukuauku, mille juurde ta enam kummarduda ei söandanud. Talle meenus, et eksperdid olid laiba kontuurid ettenägelikult kõrvaltoa põrandale joonistanud.
Kikivarvul, et üürnikke mitte üles äratada, aga võib-olla ka sellepärast, et saladus tal õlgu rõhus, hiilis ta kõrvaltuppa, käes ülikond, mis oli kohvris seismisest kortsus.
Siluett põrandal oli vormitu, kuid mõõtmetelt täpne.
Proovides pintsakut, pükse ja vesti selle peale sobitada, süttis ta silmis sädemeke ning ta hammustas masinlikult piibuvart.
Riided olid vähemalt kolm numbrit suuremad! Need ei olnud surnu riided!
See, mida hulkur nii kiivalt oma kohvris varjas, mida ta nii kalliks pidas, et pärast selle kaotamist enda maha lasi, oli teise mehe ülikond!

II

HÄRRA VAN DAMME

Breemeni ajalehed piirdusid mõnerealise teatega, et keegi prantslane nimega Louis Jeunet, ametilt mehaanik, on ühes linna võõrastemajas endalt elu võtnud ning tema teo motiiviks näib olevat puudus.
Kuid järgmisel hommikul, tunnil, mil need read ilmusid, polnud see informatsioon enam täpne. Passi lehitsedes rabas Maigret’d üks asjaolu.
Kuuendal, tundemärkide leheküljel, kus seisavad tulbana kirjas vanus, kasv, juuksed, laup, kulmud jne, asus sõna „laup” „juustest” eespool, selle asemel et talle järgneda.
Nimelt oli Pariisi Salapolitsei kuue kuu eest avastanud Saint-Ouenis tõelise valepasside, -sõjaväepiletite, -elamislubade ja muude ametlike paberite vabriku. Osa neist dokumentidest konfiskeeriti. Võltsijad tunnistasid ise üles, et sajad nende trükikoja tooted on juba palju aastaid käi­bel, kuid arvepidamise puudumise tõttu ei saanud nad anda oma klientide nimekirja.
Pass tõendas, et Louis Jeunet kuulus viimaste hulka ning järelikult tema nimi ei olnud Louis Jeunet.
Sellega langes ära juurdluse ainuke enam-vähem kindel pide. Mees, kes sel ööl enda tappis, oli nüüd vaid keegi tundmatu!

Saanud võimudelt kõik vajalikud load, jõudis komissar kell üheksa surnukambrisse, kuhu publikul oli juurdepääs pärast uste avamist.
Ta otsis asjatult hämarat nurka, kuhu valvepostile asuda, kuigi ta oma valvamisest palju ei lootnud. Surnukamber oli kaasaegne, nagu suurem osa linnast ja nagu kõik ühiskondlikud hooned.
Ent ta tundus õudsem kui Horloge’i kaldatänava igivana morg Pariisis. Õudsem just nimelt oma joonte ja pindade puhtuse tõttu, ühetaoliste valgete, eredat valgust peegeldavate seinte tõttu, külmutusseadmete tõttu, mis olid läikima löödud otsekui elektrijaamas.
See viis mõtted laitmatult töötavale tehasele, tehasele, mille tooraineks on inimkehad!
Seal oligi vale Louis Jeunet, vähem moonutatud kui või­nuks arvata, sest spetsialistid olid ta näo kuidagiviisi taas­tanud.
Seal olid veel ühe noore naise ja sadamast välja õngitsetud uppunud mehe surnukehad.
Tervisest pakatav valvur ainsagi tolmukübemeta vormikuues nägi välja nagu muuseumivaht.
Vastu ootusi käis tunni jooksul surnukambris umbes kolmkümmend inimest. Kui üks naine palus näha laipa, mis polnud saalis välja pandud, kostis elektrikella helinat ja telefoni hõigatavaid numbreid.
Kusagil teisel korrusel hakkas tervet seina hõivava tohutu kapi üks sahtlitest liikuma, libises tõstukile ja mõne hetkega oli terasest kast alumisel korrusel, nagu mõnes raamatukogus toimetatakse raamatuid lugemissaali.
See oligi nõutud laip. Naine kummardus, hakkas nuuksuma, ta viidi saali lõpus asuvasse kontorisse, kus nooruke sekretär tema tunnistuse kirja pani.
Louis Jeunet’ vastu tundsid huvi vähesed. Siiski, kella kümne paiku astus saali isikliku autoga kohale sõitnud elegantne mees, otsis pilguga enesetapjat ja uuris teda tähelepanelikult.
Maigret oli kõigest mõne sammu kaugusel. Ta astus lähemale, ja silmitsenud tulnukat üksikasjalikult, jäi talle mulje, et tegemist pole sakslasega.
Muide, niipea kui komissar end liigutas, mees võpatas ja näis ebalevat, ilmselt äratas Maigret temas sama mõtte mis tema Maigret’s.
„Te olete prantslane?” küsis mees esimesena.
„Jah. Teie samuti?”
„See tähendab, ma olen belglane... Aga ma elan juba mitu aastat Breemenis...”
„Ja te tundsite Jeunet’-nimelist?...”
„Ei!... Ma... Ma lugesin täna hommikul ajalehest, et üks prantslane oli enda Breemenis maha lasknud... Ma
elasin kaua aega Pariisis... Tuli tahtmine pilk peale heita...”
Maigret oli nürimeelselt rahulik nagu alati sellistel puhkudel. Isegi ta nägu võttis seejuures nii iseka, nii vähe peent taipu väljendava ilme, et selles oli midagi härjalikku.
„Kas te olete politseist?...”
„Jah. Kriminaalpolitseist...”
„Ja te sõitsite siia ekstra selle pärast?... Mis ma räägin?... See pole võimalik, sest enesetapp toimus ju täna öösel!... Kas teil on Breemenis kaasmaalastest tuttavaid?... Ei? Sel juhul, kui ma saan teile milleski kasulik olla... Kas te ei tahaks minuga klaasikese aperitiivi juua?”
Veidi hiljem Maigret lahkus koos temaga ning võttis istet autos, mida ta uus tuttav ise juhtis.
Mees rääkis lakkamatult. Ta oli joviaalse, liikuva ärimehetüübi musternäidis. Ta paistis kõiki tundvat, tervitas möödujaid, osutas käega majamürakatele, andis seletusi:
„Siin asub „Norddeutscher Lloyd”... Olete kuulnud uuest laevast, mille nad vette lasid? Nad kasutavad minu teenuseid...”
Ta näitas kõrghoonet, mille peaaegu igal aknal oli eri­ silt.
„Viiendal korrusel vasakut kätt te näete minu kontorit...”
Aknalt võis portselantähtedes lugeda: „Joseph Van Damme, komisjon, import, eksport.”
„Kas te usute, et vahel puudub mul tervelt kuu aega või­malus prantsuse keelt rääkida? Minu ametnikud ja isegi mu sekretär on sakslased... Äri huvides...”
Maigret’ näolt oleks olnud raske mingit mõtet välja lugeda, taibukus näis igatahes asuvat tema omaduste seas viimasel kohal. Ta noogutas. Ta imetles, mida tal paluti imetleda, kaasa arvatud auto, mille patenteeritud vedrus­tust Van Damme kiitis.
Nad astusid koos avarasse õllesaali, mis oli puupüsti täis valju häälega kõnelevaid ärimehi, orkester mängis väsimatult Viini valsse, kostis kokku löödavate õllekannude kõlinat.
„Te ei kujuta ette, kui palju miljoneid selle lokaali klientide taga peitub!...” rääkis Van Damme vaimustusega. „Palun väga!... Te ei oska saksa keelt?... Meie naaber müüb parasjagu villalaadungit, mis momendil on teel Austraaliast Euroopasse... Tal on oma kolmkümmend või nelikümmend laeva merd kündmas... Või võtkem mõni teine... Mida te joote?... Ma tellin teile Pilseni õlut... Muide...”
Maigret’d ei pannud see üleminek muigamagi.
„Muide, mida te sellest enesetapust arvate?... Üks näljarott, nagu siinsed ajalehed väidavad?...”
„Võimalik...”
„Kas te teostate tema asjus juurdlust?”
„Ei. Sellega tegeleb Saksa politsei... Ja et enesetapp on tuvastatud...”
„Endastki mõista!... Pange tähele, kui see mind puudutab, siis ainult sellepärast, et tegemist on prantslasega... Sest siia Põhja satub neid nii harva!...”
Ta tõusis, et minna parajasti baarist väljuval mehel kätt suruma, tuli tagasi, askeldas ringi.
„Vabandage mind!... Suure kindlustuskompanii direktor... Tal on sadakond miljonit taga... Aga kuulge ometi, komissar... Lõuna on varsti käes... Te olete kindlasti nõus minuga koos einestama...
Poissmehena saan ma teid kutsuda ainult restorani... Siin te nii ei söö nagu Pariisis... Püüan siiski, et see mitte liiga halvasti välja ei kuku... Nõus, eks?...”
Ta kutsus kelneri, maksis. Taskust rahakotti võttes tegi ta liigutuse, mida Maigret oli sageli näinud temataolistel ärimeestel, kes Börsi ümbruses aperitiivi joovad, jäljendamatu liigutuse: rinda kummi ajades ja lõuga rinnale surudes kallutas ta end taha ning avas siis rahuloleva hoolimatusega selle pühaduse – paberrahadest pungil nahktasku.
„Läki!...”

Ta lasi komissari minema alles kella viie paiku, pärast seda kui oli vedanud ta oma kontorisse, kus töötasid kolm ametnikku ja masinakirjutaja.
Lisaks oli ta võtnud Maigret’lt lubaduse, et kui too samal päeval Breemenist ära ei sõida, siis nad veedavad õhtu koos ühes tuntud kabarees.
Politseinik leidis end taas keset rahvahulka, üksi oma mõtetega, mis olid kaugel selgusest. Kas need õigust öelda olidki mõtted?
Ta kõrvutas vaimus kahte kuju, kahte meest, ja püüdis leida nende vahel seost.
Sest mingi seos oli olemas! Van Damme ei oleks vaevu­nud minema surnukambrisse, et kummarduda võhivõõra inimese laiba kohale. Ning ta ei kutsunud Maigret’d einele mitte ainuüksi lõbust rääkida prantsuse keelt.
Muide, ta sai oma õige isikupära tagasi alles sedamööda, mida ükskõiksem asja vastu – ja mida tobedam – komissar paistis olevat. Hommikul oli ta ärevil. Tema naeratus oli sunnitud.
Vastupidi, kui politseinik temast lahkus, oli ta eht väike äritegelinski, kes tuleb, läheb, askeldab, räägib, satub vaimustusse, puutub kokku suurte finantstuusadega, juhib oma autot, helistab, jagab masinakirjutajale käske ja pakub peeni lõunasööke, iseendaga rahul ja tähtis.
Teisel pool verevaene, kulunud riiete ja auklike taldadega hulkur, kes ostis viineripirukaid, nägemata ette, et ta neid iial ei söö.
Õhtuseks aperitiivitunniks Viini muusika ja õllega tuleb Van Dammel leida endale teine kaaslane.
Kell kuus hakkab metallist kirst hääletult veerema, sulgub vale-Jeunet’ alasti keha ümber ning tõstuk läkitab selle külmutusse, mille ühes nummerdatud lahtris ta viibib järgmise hommikuni.
Maigret läks politsei peavalitsusse. Vaatamata aastaajale vööni paljad politseinikud tegid erkpunase müüriga piiratud õuel võimlemisharjutusi.
Laboratooriumis ootas teda unistavate silmadega noormees, kelle ees laual olid lipikutega varustatult reas kõik surnule kuulunud esemed.
Noormees rääkis korrektset, püüdlikku prantsuse keelt, pidades auasjaks väljenduda täpselt.
Ta alustas hallikast ülikonnast, mis oli Jeunet’1 seljas enesetapu hetkel, seletas, et kuuevooder võeti lahti ja kontrolliti kõiki õmblusi, kuid midagi ei leitud.
„Ülikond on pärit firmalt „Belle Jardinière” Pariisis. Riie sisaldab viiskümmend protsenti puuvilla. Rõivas on järelikult odav. Leiti rasvaplekke, sealhulgas mineraalõli plekke, mis näib viitavat sellele, et mees töötas või viibis sageli tehases, töökojas või garaažis. Pesul pole mingit märki. Kingad on ostetud Reimsis. Tähelepanekud samad mis ülikonna kohta: madal kvaliteet, masstoode. Sokid on puuvillased, pudupoekestes müüakse niisuguseid neli-viis franki paar. Sokid on katkised, kuid neid pole kunagi nõelutud.
Kõik need riided pandi jõupaberist kotti, raputati ja saadud tolmu analüüsiti.
Oletus õliplekkide päritolu kohta leidis kinnitust. Riide kude on nimelt täis peent metallitolmu, mida võib leida ainult monteerijate, treialite ja üldse masinatehaste tööliste riietes.
Need tundemärgid puuduvad rõivail, mida ma nimetak­sin B-ülikonnaks ja mida pole juba aastaid, kõige vähem kuus aastat kantud.
Teine erinevus: A-ülikonna taskuis leidub Prantsuse riigimonopoli tubaka jäänuseid, mida teil nimetatakse halliks tubakaks. B-ülikonna taskuisse on seevastu jäänud veidi Egiptuse tubakat jäljendava kollase tubaka tolmu.
Kuid nüüd tuleb tähtsaim punkt. B-ülikonnalt leitud plekid pole enam rasvaplekid. Need on vanad inimvere, arvatavasti arteriaalvere plekid.
Riiet pole aastaid pestud. Mees, kes neid rõivaid kandis, pidi olema sõna otseses mõttes verest üle ujutatud. Ja lõpuks, kärisenud kohtade järgi võib oletada, et toimus kaklus, sest lõim on mitmes kohas katki rebitud, sealhulgas revääridel, otsekui oleks keegi sinna küüntega klammerdunud.
B-ülikonnal on firmamärk: rätsep Roger Morcel, Haute-Sauvenière’i tänav Liège’is.
Mis revolvrisse puutub, siis seda mudelit ei toodeta juba kaks aastat.
Kas te jätaksite oma aadressi, saadan teile koo­pia raportist, mille ma pean ülemuste jaoks koostama.”

Kella kaheksaks õhtul oli Maigret formaalsused lõpetanud. Saksa politsei andis talle üle surnu riided, samuti need, mis pärinesid kohvrist ja mida ekspert nimetas B-ülikonnaks. Otsustati, et kuni uue korralduseni säilitatakse laipa, mis jääb Prantsuse võimude käsutusse, surnukambri külmutuses.
Maigret oli teinud Joseph Van Damme isiklikust kaardist ärakirja. Too oli sündinud Liège’is, vanemad flaamlased, algul töötas proovireisijana, siis sai talle kuuluva komisjoniettevõtte direktoriks. Kolmkümmend kaks aastat vana. Vallaline. Breemenisse asus kõigest kolm aastat tagasi, algus oli tal olnud raske, praeguseks aga paistis tegevat head äri.
Komissar läks tagasi hotellituppa ja jäi tükiks ajaks voodiservale istuma. Mõlemad fiiberkohvrid seisid ta ees.
Ta oli avanud kõrvaltuppa viiva ukse. Seal oli kõik täpselt nii nagu eelmisel õhtul. Teda hämmastas, kui vähe korralagedust see draama endast oli jätnud. Seinal tapeedi roosa lille all oli õige väike pruun laik: ainus vereplekk. Laual lebasid ikka veel paberisse pakituna kaks viineripirukat. Neil oli istet võtnud kärbes.
Hommikul oli Maigret läkitanud Pariisi kaks surnu fotot, paludes Kriminaalpolitseil avaldada need nii paljudes ajalehtedes kui võimalik.
Kas tuli otsida sealt? Pariisist, kus politseinikul oli teada vähemalt aadress – aadress, millel Jeunet saatis Brüsselist iseendale kolmkümmend tuhandefrangist?
Kas tuli otsida Liège’ist, kus aastate eest oli ostetud B-ülikond? Reimsist, kust pärinesid surnu kingad? Brüsselist, kus Jeunet oli teinud kolmekümnest tuhandest frangist paki? Breemenist, kus ta suri ja kus keegi Joseph Van Damme tuli tema laipa vaatama, ometi öeldes teda mitte tundvat?
Tuli hotelli peremees ja rääkis saksa keeles pika jutu, millest komissar arvas mõistvat, et temalt küsiti, kas võib toa, kus draama toimus, korda seada ja välja üürida.
Maigret mühatas nõusolevalt, pesi käsi, maksis arve ja lahkus võõrastemajast, käes tema soliidse välimusega võrreldes silmatorkavalt odavad kohvrid.
Oli ükskõik, kust otsast juurdlust alustada. Ja kui ta otsustas Pariisi kasuks, siis peamiselt sellepärast, et teravalt võõras õhkkond, mis igal sammul tema harjumusi ja mõttelaadi riivas, hakkas teda lõpuks rõhuma.
Talle ei istunud hästi siinne kollane ja liiga lahja tubakas, mis tal suitsunälga ei kustutanud.
Kiirrongis ta magas, ärkas päikesetõusu ajal Belgia piiril, pool tundi hiljem sõideti läbi Liège’i ja ta vaatas unise pilguga vaguniaknast välja.
Rong peatus jaamas kõigest kolmkümmend minutit, seega polnud Maigret’1 aega Haute-Sauvenière’i tänaval ära käia.
Kell kaks pärast lõunat astus ta Põhjavaksalis rongist maha, sukeldus Pariisi inimvoolu ja tema esimene mure oli peatuda tubakakioski juures.
Hetkeks oli ta tegevuses taskust Prantsuse peenraha otsimisega. Teda tõugati. Mõlemad kohvrid seisid ta jalge ees. Kui ta tahtis nad uuesti üles võtta, leidis ta vaid ühe kohvri, vaatas tulemusteta ringi ja veendus, et politsei alarmeerimisest poleks mingit kasu.
Üks detail, muide, rahustas teda. Allesjäänud kohvril rippus sanga küljes nööri otsas kaks võtit. Riided olid selles kohvris. Varas oli võtnud kaasa teise, milles olid vanad ajalehed.
Oli see lihtsalt varas, nagu neid jaamades ikka ringi luusib? Kas polnud sel juhul veider, et ta oli valinud nii viletsa välimusega eseme?
Maigret istus taksosse, nautides korraga nii oma piipu kui ka tuttavat tänavasaginat. Ühest kioskist möödudes märkas ta ajalehe esiküljel fotot ja tundis kaugelt ära Louis Jeunet’ pildi, mille ta oli Breemenist saatnud.
Ta pidi juba kodust, Richard-Lenoiri bulvarilt läbi astuma, et vahetada riideid ja kallistada naist, kuid juhtum jaamas tegi ta murelikuks.
„Kui tõepoolest B-ülikonna peale hammast ihuti, kuidas võidi Pariisis teada, et see mul kaasas on ja et ma saabun just sel kellaajal?”
Neuschanzi ja Breemeni kaame näoga hulkuri kõhetu kuju ümber paistis olevat kuhjunud mõndagi salapärast. Kerkisid esile ähmased kogud nagu ilmutisse pistetud fotoplaadil.
Tuleks nad kindlaks teha, heita neile valgust, anda igaühele nimi, taastada terved mõttemaailmad, terved elulood.
Praegusel hetkel oli vaid lahtirõivastatud laip plaadi keskel, nägu, mille Saksa arstid olid talle normaalset välimust andmaks kuidagiviisi kokku lappinud ja mille ere valgus muutis maskiks.
Ähmased kogud?... Kõigepealt mees, kes Pariisi tänavail praegu kohvriga põgeneb... Keegi teine, kes teda Breemenist või mujalt informeeris... Võib-olla joviaalne Joseph Van Damme?... Võib-olla ka mitte... Ja veel isik, kes kandis aastate eest B-ülikonda... Ja see, kes ülikonda kakluses oma verega kastis... Samuti too, kes muretses vale-Jeunet’le kolmkümmend tuhat franki, või kellelt see raha varastati...
Päike paistis, kohvikute terrassidel, kus küdesid söepannid, oli palju rahvast. Autojuhid hõikusid üksteist vastastikku. Inimesed rippusid kobaratena busside ja trammide uste küljes.
Kogu selle voogava rahvahulga seast, Breemeni, Brüsseli, Reimsi rahvahulga seast ning mujaltki tuleb välja noppida kaks, kolm, neli, viis inimest... Võib-olla rohkem?... Võib-olla vähem?...
Maigret vaatas heldinult Prefektuuri ranget fassaadi, läks üle õue, väike kohver näpus, ja tervitas virgatsit eesnimepidi.
„Kas said telegrammi kätte?... Kas tuld tegid?...”
„Siin on üks daam, ta tuli selle pildi pärast... Ta ootab vastuvõtutoas juba kaks tundi...”
Maigret ei vaevunud mantlit ega kaabutki maha võtma. Isegi kohvrit ei pannud ta käest.
Ooteruum asub koridori lõpus, kust uksed viivad komissaride ridamisi kabinettidesse; see kujutab endast klaasseintega tuba, sisustuseks mõned rohelise sametiga kaetud toolid, ainukesel kiviseinal ripub tahvel teenistuskohustuste täitmisel hukkunud politseinike nimedega.
Ühel toolil istus alles noor naine, riides napi sissetulekuga inimestele omase korrektsusega, mis kõneleb lambivalgel õmblustöö taga veedetud pikkadest tundidest ja hoolikast ümberkäimisest säästudega.
Ta kandis kitsukese karusnahkse kraega musta drappmantlit. Hallides puuvillkinnastes käed hoidsid kotti, mis nagu Maigret’ kohvergi oli tehismaterjalist.
Komissari rabas mingi tabamatu sarnasus selle naise ja surnu vahel!
Sarnasus ei peitunud näojoontes! See oli üldilme, klassi sarnasus, kui nii võib öelda.
Ka temal olid hallid silmad ja julguse kaotanud inimese väsinud laud. Ninasõõrmed olid ahtad, jume liiga kahvatu.
Ta ootas juba kaks tundi ja polnud kindlasti julgenud selle aja kestel ei kohta vahetada ega isegi mitte liigutada. Ta vaatas läbi klaasi Maigret’d, lootmata, et see, kelle juurde ta minema pidi, ongi lõpuks tema.
Komissar avas ukse.
„Kas te tuleksite minu kabinetti, proua...”
Naine näis olevat üllatunud, et teda ees sisse lasti, ta seisatas hetkeks nagu nõutult keset tuba. Koos kotiga hoidis ta käes kortsunud ajalehte, paistis pool fotost.
„Mulle öeldi, et te tunnete meest, kelle...”
Maigret polnud veel lõpetanud, kui naine peitis näo kätesse, hammustas huulde ja surus läbi nuuksete, mida ta asjatult lämmatada püüdis:
„See on minu mees, härra...”
Maigret lükkas raske tugitooli talle viisakalt lähemale.

III

PICPUSI TÄNAVA ROHUKAUPLUS

Niipea kui ta jälle rääkida suutis, olid ta esimesed sõnad:
„Kas ta palju kannatas?...”
„Ei, proua. Võin teile kinnitada, et surm oli silma­pilkne.”
Naine vaatas ajalehte oma käes, tal tuli end pingutada, et seda üle huulte saada:
„Suhu?...”
Ja kui komissar vastuseks ainult noogutas, ütles ta äkki rahunenult, pilk põrandalaudadel, tõsise häälega, otsekui oleks juttu üleannetust lapsest:
„Midagi ta ei võinud teha nii nagu teised inimesed!...”
Need polnud armukese, ka mitte abikaasa tunded. Selles naises, kes polnud veel kolmekümneaastanegi, võis tajuda emalikku õrnust, halastajaõe resigneerunud leebust.
Vaesed on harjunud oma meeleheidet talitsema, sest neid ootab elu, töö, igapäevased vajadused. Ta pühkis taskurätiga silmi, veidi punakaks tõmbunud nina rikkus ta näo kenadust.
Kui ta komissarile otsa vaatas, kõhkles ta huulil kord kurbus, kord midagi kerge naeratuse taolist.
„Kas te lubate mul esitada mõned küsimused?” ütles Maigret end oma kirjutuslaua taga sisse seades. „Teie mehe nimi oli niisiis Jeunet? Millal ta teie juurest viimati lah­kus?”
Naine pidi äärepealt uuesti nutma puhkema. Ta silmad täitusid pisaraist. Sõrmed olid käkerdanud taskuräti väikeseks kõvaks nutsakuks.
„Kaks aastat tagasi... Aga ma nägin teda hiljem veel ühe korra, ta seisis, nägu vastu aknaklaasi surutud... Kui ema poleks seal olnud...”
Komissar taipas, et polnud vaja muud kui lasta tal rääkida. Naine tegi seda mitte ainult tema, vaid niisama palju iseenda pärast.
„Te tahate meie elust kõike teada, eks?... Ainult nii võib mõista, miks Louis seda tegi... Mu isa oli Beaujoni haiglas sanitar... Tal oli Picpusi tänavas väike rohupood, mida pidas mu ema...
Kuue aasta eest isa suri ja meie emaga elatusime sest­peale kauplemisest... Sain tuttavaks Louis’ga...”
„Te ütlete, et see oli kuus aastat tagasi?... Tema nimi oli juba siis Jeunet?...”
„Jaa...” vastas naine imestunult. „Ta oli ühes Belleville’i töökojas freesija... Ta sai päris head palka... Ma ei tea, miks küll kõik nii ruttu läks... Te ei suuda mõista... Ta oli kõiges nii kärsitu... Nagu palavikus...
Tundsime teineteist vaevalt kuu aega, kui abiellusime ja ta tuli meile elama... Korter poeruumi taga on kolmele liiga kitsas... Üürisime emale Chemin-Vert’i tänavas toa... Ta jättis rohupoe mulle, aga kõrvalepandud rahast äraelamiseks ei jätkunud ja me andsime talle iga kuu kakssada franki...
Uskuge, me olime õnnelikud!... Louis läks hommikul tööle... Ema tuli mulle seltsiks... Õhtuti Louis väljas ei käinud...
Ma ei oska teile seletada... Ja ometi ma tundsin kogu aeg, et midagi on korrast ära!...
Vaadake. Nagu poleks Louis olnud meie maailmast, nagu oleks see õhkkond teda vahel rõhunud...
Ta oli väga hell...”
Naise nägu oli liigutusest muutunud. Ta oli peaaegu ilus, kui ta tunnistas:
„Ma ei usu, et paljud mehed võiksid olla niisugused nagu tema... Vahel ta embas mind äkki... Ta vaatas mulle silma, nii sügavasti, et see tegi haiget... Siis aga tõukas ta mind mõnikord ootamatu liigutusega eemale, liigutusega, mida ma pole näinud kellelgi peale tema, ja ohkas nagu iseendale:
„Ma ju ometi armastan sind, usu, mu väike Jeanne!...”
Kõik oli lõppenud. Ta tegeles ühe või teise asjaga, ilma et oleks minu poole pilkugi heitnud, kohendas tundide kaupa mõnd mööblitükki, meisterdas mulle mingit majapidamisriista, parandas seinakella...”
„Kas tema asjade hulgas oli midagi, mida ta eriti hoidis?”
„Kuidas te seda teate?...”
Ta võpatas õudusest ja ütles kiiresti:
„Üks vana ülikond!... Ükskord ta tuli koju, kui ma olin selle just riidekapi otsast pappkarbi seest välja võtnud ja seda parajasti harjasin. Tahtsin isegi katkised kohad ära parandada... Ülikond oleks veel kõlvanud kodus selga panna... Louis kiskus mul selle käest, vihastus, karjus, ütles tigedaid sõnu, ja tol õhtul oleks võinud vanduda, et ma olen talle vastik...
See juhtus üks kuu pärast pulmi... Sellest alates...”
Ta ohkas ja vaatas Maigret’le otsa, nagu paludes vabandust, et tal pole midagi olulisemat jutustada.
„Ta muutus veelgi kummalisemaks?...”
„See polnud tema süü, olen selles kindel!... Ma arvan, et ta oli haige... Ta piinas ennast... Kui me istusime kahekesi köögis ja olime olnud tund aega õnnelikud, siis ma nägin, kuidas ta äkki muutus... Ta ei rääkinud enam sõnagi... Vaatas asju ja mind õela naeratusega... Siis läks heitis voodisse, ilma et oleks mulle head ööd öel­nud...”
„Sõpru tal polnud?”
„Ei! Tal ei käinud iial kedagi külas...”
„Kas ta sõitis kuhugi ära, kas ta sai kirju?...”
„Ei! Talle ei meeldinud seegi, kui keegi meile tuli... Üks naabrinaine, kel endal õmblusmasinat ei olnud, käis mõnikord minu omal vuristamas, ja see oli parim viis Louis’d välja vihastada...
Ta ei vihastanud nii, nagu ikka vihastatakse... See oli nagu alla surutud... Ja ta paistis ise selle all kõige rohkem kannatavat!...
Kui ma ütlesin talle, et me saame lapse, vaatas ta mind hullumeelse pilguga... Sellest alates, eriti aga pärast lapse sündi hakkas ta jooma, periooditi, hoogude kaupa...
Ja ometi ma tean, et ta last armastas! Ta vaatas teda vahetevahel nii, nagu ta mindki oli alguses vaadanud, jumaldades...
Järgmisel päeval tuli ta tavaliselt koju purjus, heitis magama, keeras toaukse lukku, veetis tunde ja terveid päevi luku taga...
Esimestel kordadel palus ta pärast minu käest nuttes andeks... Kui ema poleks vahele seganud, võib-olla ma oleksin suutnud teda enda juures hoida... Aga ema tahtis teda noomida... Tuli ette stseene... Eriti siis, kui Louis kaks-kolm päeva tööle ei läinud.
Viimastel aegadel me olime lausa õnnetud... Te saate aru, mida see tähendab, eks?... Ta läks aina kurjemaks... Ema viskas ta kaks korda välja, tuletades talle meelde, et ta pole omas kodus...
Ma olen täiesti kindel, et tema polnud süüdi... Miski nagu aina tõukas teda tagant!... Vahel ta veel vaatas mind või meie poega nii, nagu ma teile rääkisin...
Ainult et seda juhtus järjest harvemini... See ei kestnud kaua... Viimane stseen oli tülgastav... Ema oli seal... Louis oli võtnud kaupluse kassast raha ja ema sõimas teda vargaks... Ta oli valge nagu lubi, silmad punased, nagu ikka halbadel päevadel... Tal oli nõdrameelse pilk...
Mul on ikka veel silme ees, kuidas ta tuli minu poole, nagu tahaks mind ära kägistada. Mul hakkas jube, ma hüüdsin:
„Louis!...”
Ja ta läks, virutades ukse nii kõvasti kinni, et klaas lendas kildudeks...
Sinna on kaks aastat... Naabrid on teda aeg-ajalt näinud mööda minemas... Küsisin tema kohta Belleville’i tehasest, aga mulle vastati, et seal ta enam ei tööta...
Keegi oli teda näinud ühes Roquette’i tänava väikeses töökojas, kus valmistatakse õllepumpasid...
Aga ma nägin teda veel korra, läbi vitriiniklaasi, sinna on nüüd vist juba kuus kuud... Ema elab jälle meie juures, ta oli parajasti poes... Ta ei lasknud mul ukse juurde joosta...
Kas vannute mulle, et ta ei kannatanud, et ta sai silmapilk surma?... Ta oli õnnetu inimene, eks? Nüüd te peaksite temast aru saama...”
Ta elas oma jutustust nii intensiivselt läbi, pealegi oli ta veel nii tugevasti mehe mõju all, et enese teadmata peegeldusid ta näol kõik ilmed ja tunded, millest ta kõneles.
Nagu alguseski, rabas Maigret’d häiriv sarnasus selle naise ja mehe vahel, kes Breemenis enne suhu tulistamist sõrmedega nipsu lõi.
Veel enam, see hävitav palavik, mida naine kirjeldas, näis olevat haaranud ka teda ennast. Ta jäi vait, kuid ta närvid tõmblesid edasi. Ta ahmis õhku. Ta ootas midagi, teadmata, mida.
„Kas ta rääkis teile oma minevikust, lapsepõlvest?...”
„Ei... Ta rääkis üldse vähe... Tean ainult niipalju, et ta on sündinud Aubervilliers’s... Aga mul oli kogu aeg tunne, et ta on saanud parema hariduse, kui tema elujärje põhjal võiks arvata... Tal oli ilus käekiri... Ta teadis kõikide taimede ladinakeelseid nimesid... Kui kõrvalt poeproual oli tarvis mõni keeruline kiri kirjutada, siis ta pöördus ikka tema poole...”
„Ja te ei näinud kordagi tema perekonda?”
„Enne pulmi ta ütles, et ta on orb... Ma tahaksin teilt veel midagi küsida, härra komissar... Kas ta tuuakse Prantsusmaale?...”
Kuna Maigret vastusega viivitas, lisas ta nägu kõrvale pöörates, et piinlikkust varjata:
„Kauplus kuulub nüüd jälle emale... Ja raha samuti... Ma tean, et ta ei taha surnukeha kodumaale toomiseks kulutusi teha... Ega mulle raha anda, et võiksin teda vaatama minna... Nii et...”
Kramp nööris tal kõri, ta kummardus kiiresti, et põrandale kukkunud taskurätikut üles võtta.
„Ma teen kõik, mis tarvis, proua, et teie mees siia toimetataks.”
Vastuseks oli liigutav naeratus, naine pühkis põselt pisara.
„Te saite minust aru, tunnen seda!... Te olete minuga ühel arvamusel, härra komissar!... Ta ei olnud süüdi!... Ta oli õnnetu inimene...”
„Kas te nägite tema käes suuri rahasummasid?”
„Tal oli ainult oma palk... Alguses ta andis kõik mulle... Hiljem, kui ta jooma hakkas...”
Veel korraks välgatas kerge, väga kurb, ja ometi väga kaastundlik naeratus.
Ta lahkus veidi rahulikumana, kitsast karusnahariba kaela ümber koomale tõmmates, vasakus käes surus ta ikka veel kramplikult kotti ja tihedalt kokku volditud ajalehte.

Aadressilt Roquette’i tänav 18 leidis Maigret eest kolmanda järgu võõrastemaja.
See tänavaosa asub vähem kui viiekümne meetri kaugusel Bastille’ väljakust. Sinna suubub Lappe’i tänav oma odavate tantsusaalide ja urgastega.
Iga keldrikorrus on bistroo, iga maja on hotell, kus luusib ringi hulguseid, alalisi töötatöölisi, emigrante ja prostituute.
Ja ometi, nonde põhjakihi kahtlaste urgude vahele on end kiilunud mõned töökojad, uksed pärani lahti, kus kõlksuvad vasarad, sähvivad keevitusaparaatide tulukesed ja saalivad rasked veoautod.
Siinse aktiivse eluviisi, korrapäraselt töötavate tööliste, saateleht peos ringi askeldavate ametimeeste ja läheduses lonkivate räpaste või väljakutsuvalt riietatud kujude vahel valitseb terav kontrast.
„Jeunet!” põristas komissar, tõugates vahekorrusel asuva administraatoritoa ust.
„Pole kohal!”
„Tuba on veel talle välja üüritud?”
Teine haistis politseid. Vastus tuli tusane:
„Jah, number 19.”
„Kuidas ta maksis? Nädala viisi?... Kuu viisi?...”
„Kuu viisi!”
„Kas tema nimele on saabunud posti?”
Algas keerutamine. Lõppude lõpuks pisteti Maigret’le pihku pakike, mille Jeunet oli Brüsselist iseendale saatnud.
„Kas ta sai palju samasuguseid pakke?”
„Vahetevahel sai...”
„Teistsuguseid saadetisi pole olnud?”
„Ei!... Vist kolm tükki ta neid üldse kokku saigi... Ta on vaikne inimene... Ei taipa, mis norimist politseil võiks tema kallal olla...”
„Tööl käis?...”
„Samas tänavas, number 65.”
„Korrapäraselt?”
„Kuidas kunagi... Mõni nädal käis... Mõni nädal mitte...”
Maigret nõudis toa võtit. Ent ta ei leidnud sealt midagi peale lagunenud kingapaari – tald oli pealse küljest lõplikult lahti tulnud –, tühja aspiriinituubi ja nurka visatud tööriiete.
Ta tuli alla ja küsitles uuesti administraatorit. Ta sai teada, et Louis Jeunet ei võtnud iial kedagi vastu, ei käinud naiste juures ja elas üsnagi ühetoonilist elu, välja arvatud mõned kolme-neljapäevased ärasõidud.
Kuid inimene ei vali ju endale elupaigaks seda kanti ega sellist võõrastemaja, kui tal pole mõnd plekki hingel! Administraator teadis seda niisama hästi kui Maigret. Viimaks ta torises:
„Asi pole nii, nagu teie arvate... Tema viga on joomine!... Ja kuidas veel, kui talle hoog peale tuleb!... Üheksapäevakud, nagu me naisega ütleme... Kolm nädalat on ta korralik ja käib iga päev tööl... Siis jälle joob tükk aega, kuni kukub siruli voodisse nagu surnu...”
„Kas tema käitumises polnud midagi kahtlast?”
Mees kehitas õlgu, nagu tahtes öelda, et tema asutuses ainult kahtlasi isikuid liigubki.
Majas number 65, ruumikas tänavale avanevas töökojas valmistati õlle villimise aparaate. Maigret’ võttis vastu meister, kes oli juba näinud lehes Jeunet’ pilti.
„Tahtsin just politseisse kirjutada,” ütles too. „Ta töötas meil veel eelmisel nädalal... Kõva poiss, teenis kaheksa ja pool franki tunnis!”
„Kui ta ainult töötas!”
„Olete kursis?... Jah, kui ta ainult töötas!... Niisuguseid on siin palju... Teised üldiselt võtavad peaaegu iga päev natuke rohkem, kui söögi juurde käib, või siis tõmbavad laupäeval nina korralikult täis... Aga temal tuli see äkki, ilma et oleks osanud aimatagi, ja siis purjutas terve nädala ühtejärge... Ükskord oli meil kiire töö ees, läksin tema poole... Seal ta oligi ja jõi, ihuüksi, otse pudelist, see seisis voodi ees põrandal püsti... Ausõna, polnud just lõbus vaatepilt!”

Aubervilliers’s ei midagi! Louis Jeunet, päevilise Gaston Jeunet’ ja majateenija Berthe Marie Dufoini poeg, oli perekonnaseisu registris kirjas. Gaston Jeunet oli surnud kümne aasta eest. Tema naine oli paikkonnast lahkunud.
Mis Louis Jeunet’sse puutub, siis temast ei teatud midagi peale selle, et kuus aastat tagasi oli ta kirjutanud Pariisist ja palunud sünnitunnistuse ärakirja.
Sellegipoolest oli pass võltsitud ning järelikult mees, kes enda Breemenis tappis, abiellunud enne seda neiuga Picpusi tänava rohukauplusest ja saanud temalt poja, ei olnud tõeline Jeunet!
Politseiprefektuuri arhiividest ei tulnud samuti midagi päevavalgele. Ühtki kaarti Jeunet’ nimega, ühtki, millel jäädvustatud sõrmejäljed oleksid Saksamaal laibalt võetud sõrmejälgedega kokku langenud.
Järelikult see meeleheitele viidud inimene polnud varem millegagi seaduse vastu eksinud, ei Prantsusmaal ega välisriikides, sest vaadati läbi ka peaaegu kõigist teistest Euroopa maadest saabunud kaardid.
Pilku võis heita ainult kuue aasta taha. Ja seal seisis freesija Louis Jeunet, kes töötas ja elas nagu tubli töömees.
Ta abiellus. Juba siis oli tal olemas B-ülikond, millest sai alguse esimene stseen tema ja naise vahel ja mis aastate pärast pidi saama tema surma põhjuseks.
Ta ei käinud kellegagi läbi, talle ei kirjutanud keegi. Ta paistis oskavat ladina keelt, mille põhjal võis oletada, et ta oli saanud keskmisest parema hariduse.
Oma kabinetis kirjutas Maigret avalduse Saksa politseile palvega surnukeha Prantsusmaale välja anda, ajas korda mõned jooksvad asjad, ja kibedusepitser jonnakal näol, avas veel kord kollase kohvri, mille sisu Breemeni ekspert nii hoolikalt oli etikettidega varustanud.
Ta lisas neile esemetele paki kolmekümne Belgia rahatähega, kuid äkki pähe tulnud mõte sundis teda pakki lahti harutama: ta kirjutas rahanumbrid üles ja adresseeris selle nimekirja Brüsseli Salapolitseile, paludes selgitada rahade päritolu.
Ta tegi seda kõike aeglaselt, hoolikalt, otsekui soovist luua endale illusiooni, et ta tegeleb vajaliku tööga.
Ent aeg-ajalt peatus ta pilk nagu vimma kandes laual lebavatel fotodel, ta sulg peatus õhus ning ta pures piibuvart.
Ta kavatses juba kabinetist lahkuda ning koju minna ja juurdluse, ehkki vastumeelselt, homseni sinnapaika jätta, kui tuli teade, et Reims palub teda telefonile.
Räägiti ajalehes avaldatud pildi asjus. „Pariisi” kohviku omanik Carnot’ tänavast kinnitas, et oli näinud nimetatud meest kuus päeva tagasi oma kohvikus. Lugu jäi talle meelde sellepärast, et ta oli lõpuks sunnitud keelduma seda klienti teenindamast, sest too oli juba purjus.
Maigret lõi kõhklema. Teist korda oli tegemist Reimsiga, kust pärinesid surnu kingad.
Ent need tugevasti kulunud kingad olid ostetud mitu kuud tagasi. Seega Louis Jeunet ei sõitnud sellesse linna mitte juhuslikult.
Tund aega hiljem istus komissar Reimsi kiirrongi, mis jõudis pärale kell kümme õhtul. „Pariisi” kohvik, küllaltki luksuslik paik, oli tulvil varakaid kodanlasi. Kolm piljardit olid hõivatud. Mitmes lauas mängiti kaarte.
See oli tüüpiline Prantsuse provintsikohvik, kus kliendid suruvad kassapreilil kätt ja kelnerid hüüavad külastajaid koduselt nimepidi. Linna mõjukad tegelased. Äriringkondade esindajad.
Laudade vahel kerakujulised nikkelanumad rättide tarvis.
„Ma olen see komissar, kellele te ennist helistasite...”
Peremees seisis leti ääres ja jälgis personali tööd, jagades samal ajal piljardimängijaile nõuandeid.
„Ah jaa!... Kuid ma juba ütlesin teile kõik, mida tean...”
Ta rääkis tasa ja paistis olevat veidi kimbatuses.
„Vaadake... Ta istus seal nurgas, kolmanda piljardi lähedal, tellis pitsi konjakit, seejärel teise, siis kolmanda... Kell oli umbes sama palju kui praegu... Külastajad vaatasid tema peale viltu, sest... kuidas nüüd öelda?... ta välimus ja käitumine polnud päriselt kooskõlas siinse tooniga.”
„Kas tal oli midagi kaasas?”
„Üks vana, katkise lukuga kohver... Mulle meenub, et kui ta ära läks, vajus kohver lahti ja mingid rõivad kukkusid põrandale... Ta isegi palus minult nööri, et kohver kinni siduda...”
„Kas ta rääkis kellegagi?...”
Peremees vaatas üht mängijat, pikka saledat elegantses ülikonnas noormeest, kes näis olevat piljardis kibe käsi, sest asjaarmastajad jälgisid tema karamboole aupakliku huviga.
„Mitte just otseselt... Kas te soovite midagi juua?... Vahest võtame istet, vaat siia!...”
Ta valis teistest eraldi seisva laua, millel kõrgusid taldrikuvirnad.
„Kesköö paiku oli ta näost valge nagu see marmorplaat... Ta oli ära joonud vist oma kaheksa või üheksa pitsi konjakit... Tema ainitine pilk ei meeldinud mulle... Alkohol mõjub mõnele inimesele niimoodi... Nad ei muutu rahutuks, ei aja segast juttu, aga teatud momendil vajuvad äkki laua alla... Kõik panid seda tähele... Läk­sin ütlesin talle, et ma ei saa teda enam teenindada, ja ta ei protesteerinud...”
„Kas mängijad olid veel siin?”
„Samad, keda te näete kolmanda piljardi juures... Need on tavalised külastajad, kes käivad siin igal õhtul, nad organiseerivad võistlusi, neil on oma klubi... Mees läks minema... Siis tal läkski kohver lahti... Ei mõista, kuidas ta selles seisukorras nööri kinni sai... Pool tundi hiljem ma sulgesin kohviku... Nood härrad jätsid minuga kättpidi jumalaga ja lahkusid, mäletan, et keegi veel ütles: „Küllap me ta kusagilt rentslist leiame!””
Peremees vaatas veel kord elegantset, valgete hoolitse­tud käte ja laitmatu kaelasidemega mängijat, kelle lakk-kingad kriuksusid iga kord, kui ta tegi tiiru ümber pil­jardi.
„Ma ei näe põhjust, miks ma ei peaks teile kõike ära rääkima... Arvestamata seda, et tegemist on kahtlemata juhuse või eksitusega!... Järgmisel päeval rääkis mulle üks kaubareisija, kes käib siin iga kuu ja kes viibis tol õhtul kohvikus, et ta oli kella ühe paiku öösel kohanud seda joodikut ja härra Belloiri tänaval, nad olevat käinud kõrvuti... Ta nägi neid isegi koos härra Belloiri poole minevat...”
„See on see pikk blond?...”
„Jah... Ta elab siit viie minuti kaugusel, kenas majas Vesle’i tänaval... Ta on Krediitpanga asedirektor...”
„Kaubareisijat pole siin?”
„Ei, ta on oma tavalisel ringsõidul mööda Ida-Prantsusmaad... Tuleb tagasi alles järgmise kuu keskel... Ütlesin talle, et ta ilmselt eksis... Tema jäi oma arvamuse juurde... Äärepealt pidin sellest naljaga pooleks härra Belloirile rääkima... Ma siiski ei söandanud... Ta oleks võinud solvuda, eks?... Palun ärge omistage minu sõnadele erilist tähtsust... Igatahes, et ei jääks muljet, nagu oleksite seda kuulnud minult... Meie elukutse juures...”
Mängija oli lõpetanud neljakümne kaheksa punktilise seeria ning laskis pilgul ringi käia, hinnates saavutatud efekti. Ta märkis kii otsa rohelise kriidiga ja kibrutas vaevumärgatavalt kulmu, nähes Maigret’d kohvikuperemehega vestlemas.
Sest viimane, nagu suurem osa inimesi, kes tahavad manada näole sundimatut ilmet, nägi välja nagu vandeseltslane.
„Teie kord, härra Émile!...” hüüdis Belloir talle piljardi juurest.