RAAMATUKATKEND: Gilbert Keith Chesterton "Isa Browni lood"
SININE RIST
Hommiku hõbehahetuse ja rohekalt kilgendava mereriba vahelt ilmus laev, riivas pilguks Harwichis maad ja heitis endast välja kärbseparve meenutava inimhulga. Mees, keda meil tuleb silmas pidada, ei paistnud nende hulgast mitte millegagi silma ja see polnudki tema sooviks. Kui välja arvata väike vasturääkivus mehe riietuse pidupäevase rõõmsuse ja ta näoilme ametliku tõsiduse vahel, siis polnud tolles mehes midagi silmatorkavat. Ta kandis kerget kahvatuhalli pintsakut, valget vesti ja hõbedaselt läiklevat hallikassinise paelaga õlgkübarat. Mehe kõhn nägu oli ta rõivaste taustal silmatorkavalt tõmmu ning lühikese hispaaniapärase habeme juurde võis vabalt kujutleda kuninganna Elizabethi aegse krookkrae. Mees suitsetas sigaretti vaba ja jõuka inimese ilmel.
Tema olekus ei osutanud miski sellele, et halli pintsaku all oli peidus laetud revolver ja valge vesti all politseiniku ametitunnistus, või sellele, et õlgkübara varju oli peitunud üks Euroopa eredamaid mõistusi. Too mees oli Valentin, Pariisi politseiülem ja maailma kuulsaim detektiiv. Ta oli saabunud Brüsselist Londonisse, et korraldada sajandi suurim arreteerimine.
Flambeau viibis Inglismaal. Kolme riigi politseijõud olid suure kurjategija kannul liikunud Gentist Brüsselisse, Brüsselist edasi Hoek van Hollandisse, ning nüüd oletati, et ta kavatseb ära kasutada Londonis parajasti toimuva euharistliku kongressi põhjustatud võõrasterohkuse ja segaduse. Arvati, et Flambeau reisib mõne kongressiga seotud pisiametniku või sekretärina, ent muidugi ei võinud Valentin selles sugugi kindel olla: Flambeau puhul ei võinud keegi kunagi milleski kindel olla.
Nüüd on sellest möödas juba palju aastaid, kui too kuritegevuse suurkuju äkitselt lakkas maailma ärevil hoidmast – mille järel, nagu öeldi pärast Rolandi surma, laskus maa peale suur vaikus. Ent oma parimail päevil (mõtlen sellega muidugi tema halvimaid päevi) oli Flambeau niisama monumentaalne ja rahvusvaheliselt tuntud kuju kui Saksa keiser. Pea igal hommikul teatati ajalehes, kuidas ta oli pääsenud järjekordse kuriteo tagajärgedest uue kuriteo toimepaneku läbi. Flambeau oli hulljulge, hiiglase kasvu gaskoonlane ning tema naljakatest jõunumbritest pajatati kõige uskumatumaid lugusid: ta olla ühel juge d’instruction’il jalad taeva poole pööranud ja ta pea peale seisma pannud, „et tal ajusid puhastada”; ta olla jooksnud piki Rue de Rivolid, kummagi kaenla all politseinik. Tunnustuseks Flambeau’le peab ütlema, et oma kuulmatut jõudu kasutas ta enamasti sellisteks veretuteks ja väärikust riivavateks tempudeks, tema tõelised kuriteod aga olid ülileidlikud suurejoonelised röövimised. Ning neist sai iga uus tegu järjekordseks patuks tema hingel ja ka omaette looks. Eks olnud see ju Flambeau, kes Londonis Tirooli Piimaühistut pidas, millel polnud ei meiereisid, lehmi, veokeid ega ka piima, ent oli siiski oma paar tuhat klienti.
Neid teenindas Flambeau lihtsalt sel teel, et tõstis piimanõud teiste inimeste uste tagant ümber oma klientide uste taha. Tema’p see ju oli, kes pidas seletamatut salakirjavahetust kellegi noore daamiga, kelle kirjad olid pideva kontrolli all, fotografeerides oma sõnumid lõpmatult väikestena mikroskoobi filmilindile. Paljusid Flambeau katsetusi iseloomustas aga jalustrabav lihtsus. Räägitakse, et kord võõbanud ta ühel tänaval ööpimeduse varjus üle kõik majanumbrid üksnes selleks, et kedagi reisijat lõksu meelitada. On täiesti kindel, et just tema leiutas kaasaskantava postkasti, mille ta vaiksetes äärelinnades tänavanurkadele paigutas, et mõni võõras sinna rahakaardi poetaks. Ning lõpuks tunti teda kui imeosavat akrobaati: vaatamata oma suurele kogule suutis ta hüpata nagu rohutirts ning kaduda lehestikku nagu ahv. Ning suur Valentin andis Flambeau’d otsima asudes enesele täielikult aru, et selle varga leidmisega tema seiklused veel kaugeltki ei lõpe.
Ent kuidas teda leida? Selles polnud suur Valentin veel sugugi selgusele jõudnud.
Oli üks omadus, mida Flambeau polnud kogu oma osavusele vaatamata võimeline varjama – ja see oli tema erakordne kasv. Tabanuks Valentini vilunud pilk mõnd kõrgekasvulist õunamüüjaeite, grenaderi või kas või mõnd keskmiselt pikka hertsoginnat, oleks ta selle otsemaid arreteerinud. Kuid kogu rongis ei leidunud kedagi, kes võinuks osutuda maskeeritud Flambeau’ks: ei saa ju ometi näiteks kassi maskeeritud kaelkirjakuks pidada. Laevalt saabunutes oli Valentin samuti selgusele jõudnud ning neid, kes Harwichis või reisi kestel peale tulid, polnud päris kindlasti rohkem kui kuus. Need olid: üks väikest kasvu raudteeametnik, sihtkohaks lõppjaam; kolm lüheldast turule tõttavat aednikku, kes tulid rongi kaks peatust pärast Harwichi; üks väga lühike lesknaine, kes tillukesest Wessexi alevist Londonisse sõitis, ja ülilühike katoliku preester kuskilt Essexi külakolkast, samuti pealinna poole teel.
Väike preester kehastas väga ilmekalt ilmetuid Ida-Inglismaa tasandikke. Tema nägu oli ümar ja tuim nagu Norfolki talupojal, pilk tühi kui Põhjameri. Kaasas kandis mees mitut pruunis paberis pakki, mis tal kuidagi ei tahtnud ühekorraga käes püsida. Euharistlik kongress rebis kolkatardumusest välja terve hulga selliseid pimedaid ja abituid, mutisarnaseid olevusi. Pesueht prantslasena oli Valentin karm skeptik ega sallinud seetõttu vaimulikke. Ent neile kaasa tunda suutis ta siiski ning see preester siin äratanuks kaastunnet igaühes. Tal oli kaasas tohutu suur päevinäinud vihmavari, mis tal alatasa käest põrandale pudenes.
Ta ei paistnud mõistvat, millisest otsast ta oma edasi-tagasi pileti peab ette näitama. Sündinud idioodi lihtsameelsusega seletas ta reisikaaslastele, et peab olema ettevaatlik, kuna üks tema pruunis paberis pakkidest sisaldavat midagi, mis on tehtud puhtast hõbedast ja kaunistatud siniste kividega. Tolles preestris veidra ühenduse leidnud Essexi ilmetus ja pühaku lihtsameelsus valmistasid prantslasele tõelist lõbu kuni hetkeni, mil vaimulik imekombel kõigi oma pakkidega Tottenhami jõudis ja tagasi vagunisse oma vihmavarju otsima tuli.
Nüüd Valentin isegi hoiatas teda heasoovlikult, et ta hõbedat kaasas kandes sellest igaühele ei lobiseks. Ent kellega Valentin ka ei kõnelnud, ikka oli ta valvsalt valmis tähele panema igaüht, kes, olgu ta siis rikas või vaene, mees või naine, olnuks vähemalt oma kuus jalga pikk, sest Flambeau kasv oli neli tolli üle selle.
Liverpool Streetile jõudes oli Valentin täiesti kindel, et siiani polnud kurjategija tema silma alla sattunud. Ta siirdus Scotland Yardi, et oma kohalviibimine seaduslikuks muuta ning vajaduse korral abi nõutada. Seejärel süütas Valentin sigareti ning asus pikale jalutusretkele mööda Londoni tänavaid.
Victoria jaama tagustel tänavatel ja väljakutel ringi uidates jäi ta korraga seisma. Ta viibis parajasti vaiksel vanal väljakul, kus praegusel hetkel juhuslikult valitses kõikevaldav tardumus. Väljakuäärsed kõrged, lamedate fassaadidega majad näisid ühtaegu jõukad ja elaniketa, nelinurkne lapike rohelist platsi keskel niisama mahajäetud kui saareke Vaikses ookeanis. Üks väljaku neljast küljest oli teistest kõrgem ja meenutas poodiumi, ning majade ühtlase sirge rea katkestas siinkohal üks Londonile nii omaseid imetlusväärseid väärastusi: restoran, mis nägi välja, nagu oleks see tulnud Sohost ja siia ära eksinud. See restoran oli seletamatult paeluv oma kääbuspalmide ja pikkade sidrunikollast ning valget triipu külgkardinatega. Hoone oli erakordselt kõrge ning ehtlondonlikul lipitud ja lapitud moel viis tänavalt sissepääsu juurde kitsuke trepp, mis meenutas rohkem küll esimese korruse akna juurde viivat tuletõrjeredelit. Kaua seisis Valentin sigaretti pahvides kollast-valget triipu kardinate vastas ja pidas aru.
Imede juures on kõige uskumatum see, et neid ikka vahel juhtub. Paar pilve taevas võivad tõepoolest moodustada põrnitsevat inimsilma meenutava kujundi ning ohtlikul teekonnal võib maastikul tõesti silma hakata igas suhtes täpselt küsimärgikujuline üksik puu. Paari viimase päeva jooksul on mul endal juhust olnud neid mõlemaid näha. Ikka saab Nelson surma täpselt võidu hetkel ning täiesti juhuslikult saab Williamsoni-nimelise mehe mõrtsukaks mees nimega Williams, otsekui oleks tegemist lapsetapuga. Lühidalt, elus tuleb ette noid imetaolisi kokkusattumusi, mida proosalise vaimuga inimesed iialgi tähele ei pane. Hästi on sõnastanud oma paradoksi Poe, kes ütleb, et tõeline tarkus arvestab alati ettearvestamatuga.
Aristide Valentin oli läbi ja lõhki prantslane ning prantslase intelligents on just nimelt puhas intelligents. Ta polnud muidugi mingi „mõtlemismasin”, sest see on moodsate fatalistide ja materialistide arutu fraas. Masin on masin just sellepärast, et ta ei suuda mõelda. Aga Valentin oli mõtlev ning ühtaegu ka sirgjooneline inimene. Kõik tema mustkunstniku trikkidena tunduvad tulemused olid saavutatud visa loogika, selge ja lihtsa prantsuse mõttetöö tulemusena.
Prantslased ei pingesta maailma mitte mõne paradoksi loomise läbi, vaid sellega, et viivad ellu aabitsatõdesid ning lähevad seejuures liiga kaugele – nii nagu juhtus Prantsuse revolutsiooni aegu. Aga just sellepärast, et Valentin mõistust hindas, tajus ta ka mõistuse piire. Üksnes selline inimene, kes ei tea midagi mootoritest, võib rääkida bensiinita töötavatest mootoritest; üksnes inimene, kes midagi ei taipa mõistusest, võib kõnelda mõistuse rakendamisest ilma kindlate ja vaieldamatute lähtekohtadeta. Ja praegu polnud Valentinil mingit kindlat lähtekohta: Harwichist oli Flambeau läbi lipsanud, ja kui ta üldse Londonis viibis, siis võis ta olla kes tahes, alates pikakasvulisest hulgusest Wimbledoni pargis kuni kõrget kasvu toostmeistrini Hôtel Metropole’is. Seesuguse täieliku teadmatuse puhuks oli Valentinil oma meetod varuks.
Niisugusel korral arvestas ta ettearvestamatuga. Kui ta ei saanud käia mõistuspärast teed, võttis ta külmalt ja kavakindlalt kursi mõistusvastasele. Selle asemel et pidada silmas mõeldavaid paiku – pankasid, politseijaoskondi, üldtuntud kohtumiskohti –, käis ta plaanipäraselt läbi kõik mõeldamatud: koputas iga ettejuhtuva inimtühja maja uksele, tuhnis läbi iga umbsopi, ronis igale teele, kus läbipääs oli rämpsuga tõkestatud, keeras igale tänavale, mis teda täiesti tarbetult teelt kõrvale juhtis.
Valentin kaitses seda hullumeelset meetodit täiesti loogiliselt. Ta väitis, et kui asitõend on olemas, on see loomulikult halvim meetod, ent kui mingeid asitõendeid pole – siis on see parim, sest alati oli võimalik, et mistahes silmahakkav veidrus võis jälitatava pilku püüda täpselt samuti kui jälitaja oma. Kuskilt on ju vaja pihta hakata ning parem on seda teha sealt, kus mõni teinegi ehk võis käinud olla. Miski restorani viiva trepi juures, miski restorani vaikuses ja veidras välimuses ergutas detektiivi haruldast romantilist kujutlusvõimet ning ta otsustas umbropsu katset teha. Ta läks trepist üles, ning võtnud istet akna all, tellis tassi musta kohvi.
