Midagi on ta unustanud, seda teab ta ärgates kindlalt. Midagi, millest ta öösel und on näinud. Midagi, mille ta meelde peaks tuletama.

Ta proovib meenutada. Aga uni on nagu must auk. Kaev, mis sugugi oma sisemust ei paljasta.
Sellegipoolest ei olnud unenägu pullidest, mõtleb ta. Siis peaksin ma märg olema, nagu oleksin öösel palaviku välja higistanud. Sellel ööl on pullid mu rahule jätnud.

Ta lamab vaikselt pimeduses ja kuulatab. Naise hingetõmbed tema kõrval on nii nõrgad, et ta kõrv need vaevu kinni püüab.

Ühel hommikul lamab ta mu kõrval surnult, ilma et ma seda märkaksin, mõtleb ta. Või mina. Üks meist sureb enne kui teine. Üks koidik toob kaasa selle, et emb-kumb meist on üksinda jäetud.
Ta vaatab kella, mis seisab voodi kõrval laual. Seierid helgivad ja näitavad kolmveerand viit.
Miks ma küll ärkan, mõtleb ta. Tavaliselt magan ma ju poole kuueni. Ja nii juba üle neljakümne aasta. Mispärast ma siis nüüd üles ärkan?

Ta kuulatab pimeduses ja on järsku täiesti virge.
Midagi on teisiti. Miski on teistmoodi kui tavaliselt.

Ettevaatlikult kobab ta käega, kuni ulatub naise näoni. Sõrmeotstega on tunda, et naine on soe. Nii et tema ei ole siis surnud. Veel pole kumbki neist üksinda jäetud.

Ta kuulatab pimeduses.

Hobune, mõtleb ta. Hirnumist ei kosta. Sellepärast ma ärkangi. Märal on kombeks öösiti kisada. Seda kuulen ma unest virgumata ning mu alateadvus ütleb, et ma võin edasi magada.
Ettevaatlikult veab ta end kägisevast voodist välja. Nelikümmend aastat on neil üks ja sama ase olnud. See oli ainus mööbliese, mille nad abielludes ostsid. Ühtlasi jääb see ka nende elu ainsaks voodiks.

Üle laudpõranda akna juurde minnes tunneb ta, et vasak põlv teeb valu.
Ma olen vana, mõtleb ta. Vana ja kulunud. Igal hommikul imestan ma ärgates ikka ühtviisi selle üle, et ma juba seitsmekümnene olen.

Ta vaatab välja talveöösse. On 8. jaanuar 1990 ja sellel talvel pole Skånes üldse lund tulnud. Köögiukse juures olev lamp heidab oma kuma aiale, raagus kastanile ja eemal asuvatele põldudele. Ta vaatab naabertalu poole, kus elavad Lövgrenid, ja kissitab silmi. Valge madal ja pikk maja on pime. Elumajaga nurgeti asetseva talli musta värvi ukse kohal põleb kahvatukollane latern. Just seal seisabki oma latris mära ja just seal ta öösiti rahutusest aeg-ajalt järsult hirnatabki.

Ta kuulatab pimeduses.
Voodi tema selja taga nagiseb.

„Mis sa teed?” pomiseb naine.
„Maga,” vastab mees. „Ma sirutan jalgu.”
„Valutab sul?”
„Ei.”
„Maga siis! Ära seisa niiviisi, külmetad end veel ära!”

Mees kuuleb, kuidas naine teist külge pöörab.

Kunagi me armastasime teineteist, mõtleb ta. Kuid ta hoiab end oma mõtte ees tagasi. See on liiga peen sõna. Armastus. See pole meiesuguste jaoks. Inimene, kes on olnud üle neljakümne aasta talupidaja ja seisnud kookus raske Skåne savimulla kohal, ei võta oma naisest rääkides iial suhu sõna „armastus”. Meie elus on armastus alati olnud midagi hoopis muud...

Ta uurib naabermaja, kissitab silmi, püüab talveöö pimedusest pilguga läbi puurida.

Hirnu, mõtleb ta. Hirnu oma latris. Siis ma tean, et kõik on nagu tavaliselt. Siis saan ma natukeseks teki alla tagasi minna. Pensionipõlve pidava ja valudest väändunud põllupidaja päev on niigi pikk ja troostitu.

Järsku märkab ta, et tema pilk on pidama jäänud naabermaja köögiaknale. Midagi on muutunud. Juba aastaid on ta vahetevahel naabrite aknaid silmitsenud. Nüüd näeb miski äkitselt välja teistmoodi. Või on see üksnes pimedus, mis ta segadusse ajab? Ta suleb laud ja loeb kahekümneni, et silmad puhata saaksid. Siis vaatab ta uuesti akent, ja on nüüd täiesti kindel, et see on lahti. Aken, mis alati öösel kinni on olnud, on äkki lahti. Ja mära pole hirnunud...

Mära pole hirnunud, sest vana Lövgren pole ette võtnud oma tavalist öist käiku talli, kui eesnääre on end meelde tuletanud ja ta soojast voodist välja ajanud...

See on ettekujutus, ütleb ta iseendale. Mu pilk on ähmane. Kõik on nagu tavaliselt. Mis peaks siin õigupoolest juhtuma? Väikeses Lenarpi külakeses, kohe Kadesjöst põhjas, teel kauni Krageholmi järve poole, sügaval Skåne südames? Siin ei juhtu midagi. Selles külakeses, kus elu voolab nagu oja ilma energia ja innuta, seisab aeg paigal. Siin elavad mõned vanad talunikud, kes on oma maa teistele müünud või rentinud. Siin elame meie ja ootame möödapääsmatut...

Ta vaatab taas köögiakent ja mõtleb, et ei Maria ega Johannes Lövgren unustaks seda sulgeda. Vanadusega hiilib ligi hirm, lukkusid tuleb järjest juurde ja juurde ning keegi ei unusta enne öö saabumist akent sulgeda. Vananemine tähendab kartlikuks muutumist. Lapseeast tuttav hirm ähvardavate ohtude ees tuleb vanuigi tagasi...

Ma võin riided selga panna ja välja minna, mõtleb ta. Longata läbi aia meie valdusi eraldava tarani, talvetuul vastu nägu puhumas. Ma võin oma silmaga veenduda, et näen tonte.

Aga ta otsustab edasi seista. Peagi tõuseb Johannes voodist, et kohvi keeta. Kõigepealt paneb ta põlema väljakäigutule, siis köögilambi. Kõik läheb nagu tavaliselt...

Ta seisab akna juures ja tunneb, et tal on külm. Vanadusjahedus roomab ligi isegi kõige soojemas ruumis. Ta mõtleb Mariale ja Johannesele. Ka nendega oleme me abielus olnud, kui naabrid ja põllupidajad. Me oleme teineteist aidanud, jaganud muret ja kehvemaid aegu. Aga me oleme jaganud ka rõõmu. Üheskoos oleme me tähistanud jaanipäevi ja söönud jõulutoite. Meie lapsed on jooksnud kahe talu vahet, nagu kuuluksid nad mõlemale. Ja nüüd jagame me seda otsatut, pikaleveninud vanaduspõlve...

Ilma et ta teaks, mispärast, avab ta akna: ettevaatlikult, et mitte äratada magavat Hannat. Ta hoiab aknahaagist kõvasti kinni, et talvetuule iilid seda ta käest ära ei kisuks. Aga on täiesti vaikne ja talle meenub, et raadioilmateade polegi midagi öelnud Skåne tasandikule saabuva rajuilma kohta.

Tähistaevas on selge ja ilm on väga külm. Ta tahab just akent uuesti sulgeda, kui ta arvab kuulvat mingit häält. Ta kuulatab ja keerab vasaku kõrva väljapoole. See kõrv kuuleb hästi, vastupidiselt paremale, mis kõigi umbsetes ja mürisevates traktorites veedetud aastate jooksul kahjustada on saanud.

Lind, mõtleb ta. Mingi öölind, kes hüüab.

Siis lööb ta kartma. Eikusagilt tuleb hirm ja haarab ta endasse.

Tundub, nagu hüüaks inimene. Meeleheitlikult, et end teistele kuuldavaks teha.
Hääl, mis teab, et on vaja tungida läbi paksude kiviseinte, et naabrite tähelepanu äratada...
Ma kujutan endale ette, mõtleb ta uuesti. Keegi ei hüüa. Kes see peaks olema?
Ta paneb akna niisuguse hooga kinni, et lillepott hüppab ja Hanna üles ärkab.

„Mis sa teed?” küsib ta ja mees kuuleb, et naine on ärritatud.
Kui ta vastab, on ta korraga kindel.
Hirm on õigustatud.
„Mära ei hirnu,” ütleb ta ja istub voodiäärele. „Ja Lövgrenide juures on köögiaken lahti. Ja keegi hüüab.”
Naine tõuseb voodis istukile.
„Mis sa räägid?”

Ta ei taha vastata, aga nüüd on ta kindel, et see, mida ta kuulis, polnud lind.

„Johannes või Maria,” ütleb ta. „Üks neist hüüab appi.”
Naine tõuseb voodist üles ja läheb akna juurde. Suur ja lai, seisab ta seal oma valges öösärgis ja vaatab välja pime­dusse.

„Köögiaken ei ole lahti,” sosistab ta. „See on puruks löödud.”

Mees läheb naise juurde ning nüüd on tal nii külm, et võdiseb üle kogu keha.

„Keegi hüüab appi,” ütleb naine ja ta hääl väriseb.
„Mis me teeme?” küsib mees.
„Mine sinna,” käsib naine. „Kiiresti!”
„Aga äkki on see ohtlik?”
„Kas me siis ei aita oma parimaid sõpru, kui midagi on juhtunud?”

Mees paneb end kiiruga riidesse, haarab köögikapist korkide ja kohvipurkide vahelt taskulambi. Maapind tema jalge all on külmunud. Kui ta end ringi pöörab, näeb ta aknal Hanna kuju valendamas.
Tara juures jääb ta seisma. Kõik on vaikne. Nüüd näeb ta, et köögiaken on tõesti ära lõhutud.

Ettevaatlikult ronib ta üle madala aia ja läheneb majale. Aga teda ei hüüa mitte ükski hääl.
Ma kujutan endale ette, mõtleb ta uuesti. Ma olen üks vanatoi, kes ei suuda enam vahet teha, mis toimub ilmsi. Võib­olla nägin ma siiski täna öösel pulle unes? See vana unenägu pullidest, kes kord lapsepõlves minu poole tormasid ja mulle teadvustasid, et ükskord pean ma surema...
Seejärel kuuleb ta hüüdu uuesti. See on nõrk nagu halin. Maria hääl.

Ta läheb magamistoa aknani ning kiikab ettevaatlikult läbi kardina ja aknaraami vahelise pilu sisse.
Järsku teab ta, et Johannes on surnud. Ta suunab taskulambivihu tuppa ja pigistab silmad kõvasti kinni, enne kui end vaatama sunnib.

Maria on tooli külge seotuna põrandale paisatud. Naise nägu on verine ja tema purukslöödud kunsthambad lebavad määrdunud öösärgil.

Siis näeb ta Johannese ühte jalga. Näha on ainult jalg. Üle­jäänud keha on kardina taga varjus.
Ta luukab tagasi ja ronib uuesti üle aia. Põlv valutab, kui ta ahastades üle külmunud maapinna tagasi koperdab.

Kõigepealt helistab ta politseisse.
Siis võtab ta koitõrjevahendi järele lõhnavast riidekapist välja raudkangi.
„Ole siin,” ütleb ta Hannale. „Sinul pole vaja seda näha.”
„Mis lahti on?” küsib naine, hirmupisarad silmis.
„Ma ei tea,” vastab ta. „Aga ma ärkasin üles selle peale, et mära ei hirnunud. See on küll täiesti kindel.”

On 8. jaanuar 1990.
Veel ei koida.

Lugu jätkub Henning Mankelli raamatus „Näota mõrvarid“ 
Vaata ka: http://raamat.epl.ee/leht/12