RAAMATUKATKEND: Henning Mankelli "Püramiid"
„Püramiid“, eelviimane Wallanderist jutustav romaan, astub sammukese tagasi: lugu algab 1969. aastal, mil Wallander on kõigest 21-aastane patrullpolitseinik, ja lõpeb 1989. aastal. Niisiis annab romaan tähtsamad lähtekohad Wallanderi isiku mõistmiseks. See jutustab algusaegadest Monaga, kohtumisest Wallanderi õpetajaks saanud Rydbergiga ja sellest, kuidas Wallander hakkab mõistma, et temast võib kõigest hoolimata saada hea kriminaalpolitseinik.
Noahoop
Esialgu oli ainult udu.
Või nagu paks, valge ja vaikne meri. Surmamaastik. See oli esimene mõte, mis Kurt Wallanderile pähe tuli, kui ta tasapisi uuesti pinnale hakkas tõusma. Et ta oli juba surnud. Ta oli kõigest 21-aastane. Noor politseinik, vaevu täisealine. Ja siis tormas tema poole võõras mees, nuga käes, ja ta ei jõudnud kõrvale viskuda.
Hiljem oli ainult valge udu. Ja vaikus.
Aegamööda ta ärkas, pöördus tagasi ellu. Peas virvendasid ähmased pildid. Ta proovis neid kinni püüda nagu liblikaid. Kuid pildid libisesid käest ja tal õnnestus toimunu ainult äärmise pingutusega taastada ...
Wallanderil oli vaba päev. Oli 3. juuni 1969 ja ta oli äsja saatnud Mona Taani laeva peale; see polnud uus kiirlaev, vaid üks neist vanadest, mis sõitis Kopenhaagenisse piisavalt kaua, et selle aja jooksul jõuaks rahulikult süüa. Mona pidi sõbrannaga kokku saama, võib-olla lähevad nad Tivolisse, kuid poodidesse kohe kindlasti. Wallander oleks tahtnud kaasa minna, sest tal oli vaba päev. Kuid Mona keeldus. Reis oli ainult naistele mõeldud. Mehed kaasa ei saanud.
Nüüd vaatas ta, kuidas laev sadamast välja sõitis. Mona pidi õhtul tagasi tulema ja tema lubas loomulikult vastu tulla. Kui ilm ka õhtul veel ilus on, siis lähevad nad koos jalutama. Ja pärast seda Wallanderi Rosengårdi korterisse.
Juba paljas mõte sellest erutas Wallanderit. Ta kohendas pükse, läks üle tänava ja astus jaamahoonesse. Ta ostis paki sigarette – John Silverit, nagu alati – ja pani suitsu veel enne jaamahoonest väljumist põlema.
Wallanderil polnud selleks päevaks mingeid plaane. Oli teisipäev ja ta oli vaba. Ta oli palju ületunde teinud, põhiliselt Lundis ja ka Malmös toimunud Vietnami sõja vastaste meeleavalduste tõttu. Malmös tekkisid kokkupõrked. Olukord ei meeldinud Wallanderile sugugi. Ta ei teadnud õieti, mida arvata demonstrantide nõudmisest, et USA väed peavad Vietnamist lahkuma. Eelmisel päeval oli ta püüdnud sellest Monaga rääkida, kuid Monal polnud muud seisukohta peale selle, et „demonstrandid rikuvad korda”. Kui Wallander siiski peale käis ja arvas, et ega seegi pole õige, kui maailma suurima sõjalise võimsusega riik Aasia väikese põllumajandusmaa puruks ehk „tagasi kiviaega” pommitab, nagu oli lehes ühte kõrgemat USA sõjaväelast tsiteeritud, nähvas tüdruk, et mingi kommunistiga ta küll abielluda ei kavatse.
Wallander sattus segadusse. Arutelu jäi soiku. Ja Monaga tahtis ta igal juhul abielluda, selles oli ta kindel. Piigal olid helepruunid juuksed, terav nina ja kitsas lõug. Mona polnud võib-olla kõige ilusam tüdruk, keda Wallander oli näinud. Kuid ometi tahtis ta nimelt seda tüdrukut.
Nad olid tuttavaks saanud aasta tagasi. Wallander oli enne seda olnud üle aasta koos Helenaga, kes töötas linnas ühes laevandusfirmas. Ühel päeval teatas Helena lihtsalt, et suhe on läbi, ta oli leidnud kellegi teise. Wallander jäi alguses keeletuks. Pärast istus ta terve nädalavahetuse oma korteris ja töinas. Ta oli armukadedusest hullumas, pühkis siis pisarad ära, sõitis raudteejaama pubisse ja jõi ennast täis. Seejärel sõitis ta koju tagasi ja töinas edasi. Kui ta nüüd mõnikord sellest pubist mööda läks, jooksid tal üle selja külmavärinad. Sinna ei tõsta ta oma jalga enam iialgi.
Järgnesid mõned rasked kuud, mil Wallander püüdis panna Helenat meelt muutma ja tema juurde tagasi tulema. Kuid tüdruk lükkas kõik tema ettepanekud järsult tagasi, läks pealetükkivusest raevu ja ähvardas lõpuks asja politseisse anda. See sundis Wallanderi taganema. Ja kummalisel kombel tundus, et siis oligi kõik möödas. Helena võis rahus oma uue poisiga koos olla. See juhtus ühel reedesel päeval.
Samal õhtul sõitis ta üle mere Taani ja Kopenhaagenist tagasisõidul sattus ta istuma ühe kuduva tüdruku kõrvale, kelle nimi oli Mona.
Wallander läks mõtteisse vajunult läbi linna. Mõtles, mida Mona ja tema sõbranna hetkel teevad. Siis läks mõte nädal tagasi juhtunu peale. Kontrolli alt väljunud meeleavalduse peale. Või oli ehk süüdi hoopis tema ülemus, kes ei suutnud olukorda õigesti hinnata? Wallander kuulus improviseeritud taustajõududesse, kes pidid reservis ootama. Neid kutsuti alles siis, kui valitses juba täielik segadus. Selle tulemusena muutus olukord veelgi kaootilisemaks.
Ainus, kellega Wallander tegelikult oli püüdnud poliitikast rääkida, oli isa. Isa oli kuuskümmend aastat vana ja äsja otsustanud Österleni kolida. Isa oli tujukas inimene, kelle suhtes Wallander ei osanud õieti kunagi seisukohta võtta. Eriti pärast seda, kui isa niimoodi vihastas, et oleks pojaga äärepealt suhted katkestanud. See juhtus mõni aasta tagasi, kui Wallander tuli koju ja ütles, et temast saab politseinik. Isa istus oma õlivärvide ja kohvi järele lõhnavas ateljees. Ta viskas Wallanderit pintsliga, käskis tal minekut teha ja mitte kunagi tagasi tulla. Politseinikul ei olnud tema perekonnas kohta. Tekkis äge tüli. Kuid Wallander jäi endale kindlaks, temast pidi saama politseinik ja ükski tema pihta visatud pintsel seda asja ei muuda. Tüli lõppes ootamatult, isa sulgus vaenulikku vaikimisse ja läks tagasi molberti ette. Ta hakkas šablooni järgi metsist visandama. Motiiv oli alati sama – metsane maastik, mida mõnikord varieeris sinna maalitud metsis.
Wallander kortsutas isale mõeldes kulmu. Korralikku leppimist polnudki toimunud. Kuid vähemalt rääkisid nad nüüd teineteisega. Wallander mõtles sageli, kuidas küll tema ema, kes poja politseinikuks õppimise ajal suri, oma meest välja oli kannatanud. Õde Kristina oli piisavalt arukas, et võimalikult kiiresti kodunt ära kolida, ja elas nüüd Stockholmis.
Kell oli saanud kümme. Malmö tänavatel puhus vaid õrn tuuleke. Wallander läks NK kaubamaja kõrvale kohvikusse. Ta tellis kohvi ja võileiva ning lehitses läbi Arbeteti ja Sydsvenskani. Mõlemad ajalehed olid avaldanud lugejakirju inimestelt, kes politsei käitumist meeleavalduste ajal kas kiitsid või laitsid. Wallander keeras need leheküljed kiiresti edasi. Ta ei jaksanud lugeda. Ta lootis, et varsti ei pea ta meeleavalduste laialiajamisel enam osalema. Ta tahtis saada kriminaalpolitseinikuks. See oli algusest peale tema siht, millest ta ka mingit saladust ei teinud. Vaid mõne kuu pärast hakkab ta tööle isikuvastaseid kuritegusid ja ka tõsisemaid komblusrikkumisi uurivas osakonnas.
Järsku tundis ta, et keegi seisab ta kõrval. Wallanderil oli kohvitass käes. Ta vaatas üles. Tema kõrval oli umbes seitsmeteistkümneaastane pikkade juustega tüdruk. Ta oli näost väga kahvatu ja vahtis ainiti Wallanderile otsa. Siis kummardus ta ettepoole, nii et juuksed langesid näo ette, ja osutas oma kaelale.
„Siia,” ütles ta. „Sa lõid mind siia.”
Wallander pani tassi käest ära. Ta ei saanud millestki aru.
Tüdruk ajas end taas sirgu.
„Ma ei saa aru, millest sa räägid,” ütles Wallander.
„Sa oled politseinik, eks ju?”
„Jah.”
„Ja sa käisid meeleavaldajaid peksmas?”
Nüüd tabas Wallander seost. Tüdruk tundis ta ära, ehkki tal polnud praegu mundrit seljas.
„Ma ei löönud kedagi,” vastas ta.
„Mis tähtsust sel on, kelle käes kumminui oli. Sa olid seal. Seega osalesid sa meie peksmises.”
„Te rikkusite meeleavalduse korraldamise reegleid,” vastas Wallander ja kuulis, kui õõnsalt need sõnad tema suus kõlavad.
„Ma vihkan teid, kuradi politseinikud!” ütles tüdruk. „Ma tahtsin siin kohvi juua. Aga nüüd lähen ma kuhugi mujale.”
Seejärel ta kadus. Leti taga seisev ettekandja silmitses Wallanderit rangelt. Nagu oleks too külastaja minema peletanud.
Wallander maksis arve ja lahkus. Võileib jäi poolenisti söömata. Kohtumine tüdrukuga ajas ta tõsiselt endast välja. Tal oli järsku tunne, et kõik inimesed tänaval vahivad teda. Nagu oleks tal seljas munder, mitte tumesinised püksid, hele särk ja roheline jope.
Ma pean tänavalt ära pääsema, mõtles ta. Kabinetti, uurimisrühma koosolekutele, kuriteopaigale. Ei mingeid meeleavaldusi enam. Muidu lähen haiguslehele.
Ta kiirendas sammu. Kaalus, kas sõita bussiga Rosengårdi. Kuid siis otsustas ta, et liikumine tuleb talle kasuks. Pealegi oleks ta tahtnud praegu kõige parema meelega nähtamatu olla, et mitte ühegi tuttavaga juhuslikult kokku põrgata.
Aga nagu kiuste nägi ta pargi servas oma isa. Isa tassis käes pruuni jõupaberisse pakitud maali. Wallander kõndis, pilk maas, ja märkas isa alles siis, kui oli juba liiga hilja. Isal oli peas imelik tuttmüts, seljas paks mantel, selle all mingisugune dress ja tossud paljaste jalgade otsas.
Wallander oigas sisimas. Ta näeb välja nagu hulgus, mõtles ta. Miks ta ei võiks vähemalt korralikult riides käia?
Isa pani maali maha ja tõmbas hinge.
„Miks sul mundrit seljas ei ole?” küsis ta ilma tervitamata. „Kas sa polegi enam politseinik?”
„Mul on täna vaba päev.”
„Ma arvasin, et politseinikud on kogu aeg tööl. Et meid kõige kurja eest kaitsta.”
Wallander suutis oma ärrituse maha suruda.
„Miks sul talvemantel seljas on?” küsis ta hoopis. „Väljas on kakskümmend kraadi sooja.”
„Võib-olla küll,” vastas isa. „Aga korralikult higistades püsin ma terve. Sa peaksid samuti proovima.”
„Suvel ei käida talvemantliga.”
„Eks jää siis haigeks.”
„Ma pole ju kunagi haige!”
„Praegu veel mitte. Aga küll see tuleb.”
„Kas oled vaadanud, milline sa välja näed?”
„Ma ei kuluta aega enda peeglist vahtimise peale.”
„Sa ei saa ju ometi juunikuus talvemütsiga käia!”
„Eks võta see mul peast ära, kui julged. Kaeban politseisse, et sa vägivallatsesid minu kallal. Muuseas, küllap käisid ka sina meeleavaldajaid peksmas?”
Tema ka veel! mõtles Wallander. See pole võimalik! Ta pole ju kunagi poliitika vastu huvi tundnud. Ehkki ma olen vahel püüdnud temaga sellest rääkida.
Kuid Wallander eksis.
„Iga korralik inimene peaks selle sõja vastu olema,” ütles isa veendunult.
„Iga korralik inimene peab ka oma tööd tegema,” vastas Wallander end rahulikuks sundides.
„Sa tead, mis ma sulle ütlesin. Sa poleks pidanud politseinikuks hakkama. Aga sa ei kuulanud. Vaata nüüd, millega sa hakkama oled saanud. Peksad süütuid lapsi kepiga vastu pead.”
„Kurat, ma pole elu sees ühtegi inimest löönud!” vastas Wallander järsku vihastades. „Pealegi pole meil kepid, vaid kumminuiad. Kuhu sa selle maaliga lähed?”
„Ma vahetan selle õhuniisutaja vastu.”
„Milleks sul õhuniisutajat vaja on?”
„Selle vahetan ma uue madratsi vastu. Praegune madrats on vilets. Paneb mul selja valutama.”
Wallander teadis, et isa sooritas sageli kummalisi mitmeosalisi tehinguid, enne kui soovitu lõpuks kätte sai.
„Kas tahad, et ma aitan sind?” küsis Wallander.
„Ei ole mul mingit politseivalvet vaja. Selle asemel võiksid mõni õhtu läbi tulla ja natuke kaarte mängida.”
„Ma tulen,” vastas Wallander. „Kui mul aega on.”
Kaardimäng, mõtles ta. Viimane, mis meid veel ühendab.
Isa võttis maali jälle kätte.
„Miks ma ikka veel lapselapsi ei saa?” küsis ta seejärel.
Ent läks vastust ootamata minema.
Wallander vaatas talle järele. Mõtles, kui hea see on, et isa nüüd Österleni kolib. Siis pole neil enam ohtu juhuslikult kokku joosta.
