RAAMATUKATKEND: Holger Kaints "Kõrvalepõige"
Kui aus olla, siis ei suuda ma selle päeva esimesest poolest mitte midagi kindlat meenutada. Lihtsalt oli üks päev, tavaline tööpäev, mille kohal mu mälus on pea täielik tühjus. Kui ma nüüd tagantjärele kalendrisse vaatan, võin öelda, et 22. juuli 2002 oli esmaspäev.
Unustamatud hetked algasid varasel pealelõunal, kui ma seisin Maneeži tänava trammipeatuses ja ootasin 4. liini trammi. Millegipärast on ikka nii, et seda sõiduriista, mida sa ootad, ei tule. Peatuses ringi jalutades meenus tüdrukute lendlause kooliajast: trammile ja poisile ei tasu kunagi järele joosta, sest nagunii tuleb kohe uus. Toona käisid trammid hoopis tihemini. Suurel osal rahvast autot ei olnud, liigelda tuli ühissõidukitega. Ometi kiruti ka siis ühistransporti pidevalt, see oli mulle samuti mällu sööbinud. Ja oodanud olin ma peatustes tüdimuseni – nii trolli, bussi kui trammi.
Päev oli palav, võib-olla üks palavamaid, mis sel suvel seni oli olnud. Varju minna polnud aga kuhugi. Tänavat ääristasid küll mõlemalt poolt kõrged majad, ent päike paistis piki tänavasihti, olles kaldunud ainult õige natuke ühe majademüüri suunas, seega polnud temast vähemalt lähema tunni jooksul mingit pääsu, kui ei tahtnud just päris majaseina veerde seisma minna. Igavlevalt edasi-tagasi tammudes uurisin varjusid. Need olid kontrastsed ja üsna lühikesed. Polnud ka midagi imestada – päike ei olnud veel keskpäevasest kõrgusest kuigi märgatavalt allapoole laskunud. Silmitsesin kõnniteel edasi-tagasi sagivaid inimesi, kes vedasid oma töntsakaid varje järel või lükkasid ees.
Ma ei mäleta, millal ma oma varju vastu huvi tundma hakkasin. Võin ainult seda kinnitada, et läks tükk aega, enne kui ma – pärast seda, kui olin avastanud, et ma iseenda varju ei näe – selle puudumise üle tõsiselt imestama hakkasin. Loomulikult polnud ma juba pikki aastaid varjudele mitte mingisugust tähelepanu pööranud (küllap uurisin neid varases lapsepõlves, aga vaevalt kunagi täiskasvanuna), seetõttu tundus esialgu, et võin olla mingi eksiarvamuse küüsi sattunud. Näiteks et iga kord ei saagi varju näha olla või muud säärast. Osaliselt oli mul ju õigus: pilves ilmaga varjusid pole; aga siis pole neid kellelgi.
Trammi ei tulnud ikka veel. Igavusest hakkasin oma varju üle, õigemini selle üle, et varju justkui ei olnud, tõsisemalt juurdlema. Mõtlesin veidrana tunduva asjaolu peale esimest korda täie selgusega ja kohe sellest hetkest alates paistis varju puudumine mulle väga imelik. Jälgisin teisi tänaval saalivaid inimesi. Mu lähedalt, peaaegu mind riivates, möödus üks lüheldasevõitu mees. Ja muidugimõista järgnes talle vari. Muutsin oma asupaika, tammusin siia-sinna, tahtes näha, millal minu vari ennast lõpuks ilmutab. Aga seda ei sündinud. Asi hakkas mind juba veidike häirima.
Kõndisin trammipeatusest kaugemale ja astusin üle trammitee Reimani tänava ääres asuvale väikesele skväärile, mille murukatte hoolimatud bussiootajad olid tolmuseks pinnaks sõtkunud, ning jätkasin oma vaatlust seal. Lasnamäe poolt sõitis peatusesse haagisbuss ja see suur sõiduk jättis teele päris selge varju. Astusin bussi kõrvale ja otsisin oma varju. Seda ei paistnud ikka.
Mis tähendab, kui inimesel ei ole varju? Kas ta on siis kummitus? Mõte tundus totter. Pidi olema mõni muu põhjus. Sirutasin käe välja. Maapinnal ei muutunud sellest midagi.
Kui haagisbuss uksed kinni pani ja Lasnamäe poole tagasi sõitma hakkas, läksin üle tänava. Seal oli suurte akendega lillepood, mis minu lapsepõlves oli nii suur arhitektuuriime, et selle pilt vaatas vastu pea kõigi toonaste Tallinna fotoalbumite lehekülgedelt. Lillepoe vaateaknad peegeldasid vastu kõike, mis tänaval toimus. Peatusin poe ees kõnniteel. Minu kõrval seisatas üks nooremas keskeas naine, kes ilmselt kaalus, kas astuda poodi sisse või mitte. Tema peegelpilt oli vitriiniklaasil hästi näha, minu oma aga mitte. Mind nagu ei olekski olemas olnud, ehkki ma seisin sellest naisest kõige rohkem kahe meetri kaugusel. Nüüd sattusin segadusse. Kuidas sai seesugune asi võimalik olla ja mis ma peaksin tegema?
Keerutasin lillepoe ees ja jõllitasin vaateakent. Trammi ootamine läks meelest. Ent siis kuulsin kolinat ja vaatasin üle õla – valkjaskirju Voimixi reklaamidega tramm kihutas Tartu maantee poole, täpselt selles suunas, kuhu minul vaja. Loomulikult oli see number 4, mida ma olin oodanud. Aga samas välgatas peas mõte, et tegelikult võin ma minna ka number 2 trammi peale, sest siit alates kuni Peterburi maantee lõpp-peatuseni oli neil täpselt sama marsruut.
Mul oli vaja Lasnamäel asuvast rahvusvaheliste saadetiste postkontorist üks meie firmale saadetud pakk ära tuua, sest sellega oli juba kiireks läinud. Teatel, mille nad mu töökohta saatsid, oli kirjas, et kümme päeva hoitakse pakki niisama, hiljem hakatakse iga päeva eest tasu võtma. Aga kuna too postkontor, kus vajaduse korral sai ka tolliprotseduure vormistada, asus kõigi meie asutuse töötajate igapäevastest käiguteedest eemal, polnud seni kellelgi olnud mahti pakile järele minna. Minul sai kuuma ilmaga kontoris istumisest ühekorraga villand ja nii ma võtsingi selle käigu vabatahtlikult ette.
Nüüd tundus kõige tähtsam selgeks saada, mis minuga juhtunud oli, või kas üldse oli midagi juhtunud. Viimane variant näis endiselt väga võimalikuna, õigemini, kõige võimalikum kõige muuga võrreldes, sest ma ise ei tajunud, et minuga oleks toimunud midagi iseäralikku, ning ka ümberringi oli kõik täiesti tavaline. Tegelikult ei olnudki ju sündinud mitte midagi muud kui ainult see, et ma avastasin, et ma ei näe enam oma varju ja peegelpilti. See oli küll jahmatav, kuid ikkagi tõrkus mu sisetunne mingit äkilist muudatust uskumast. Ometi olin närviline ja mõnevõrra nõutu.
Üritasin ennast rahustada ja sisendasin, et kõik on korras. Leidsin koguni, et olin hakanud täiesti asjata oma varju uurima, see nähtavasti erutas mind ja ajendas lollusi mõtlema. Kui ma oleksin nagu iga mõistlik inimene trammi ära oodanud ja peale läinud, oleksid mu mõtted praegu postkontori poole sõites juba ammu hoopis mujal ning kogu too pikk palava päikese käes tammumine oleks unustatud.
Nii ma otsustasingi jätkata oma päeva kõige tavalisemal moel. Suundusin tagasi trammipeatusse. Just samal hetkel keeras üks tramm Narva maanteelt Maneeži tänavale. See kandis numbrit 2, mis, nagu ma taibanud olin, sobis samuti.
Pealeminejaid oli vähe, sest eelmine tramm oli just mõni minut tagasi ära sõitnud, küll aga oli mahatulijaid. Trügimine oli üsna suur ning mitu inimest andis mulle tugeva müksu. Lõpuks jäi rahvast trammi üsnagi hõredalt. Sisenesin tagumisest uksest ja jäin laekäsipuust kinni hoides ukse lähedale seisma. Uksed voltisid ennast kinni ja me alustasime sõitu.
„Järgmine peatus – Paberi,” tuli valjuhääldist.
Ma polnud enam kaua aega trammi sattunud, aga see lühike hõige oli mulle väga tuttav. Niisamuti nagu „Järgmine peatus – Keskturg” või „Järgmine peatus – Vineeri”. Lapsepõlves sai päris tihti trammiga sõidetud ja sel ajal jäid kõik asjad hästi meelde. Trammijuhid teatasid peatusi peaaegu alati, bussi- ja trollijuhid ei teinud seda ei siis ega tahtnud teha ka hilisematel aegadel. Aeg-ajalt on olnud kampaaniaid, kus neilt on seda nõutud, aga natukese aja pärast on kõik jälle vanaviisi edasi läinud. Nõnda olidki mulle meelde jäänud just trammi valjuhääldist kuuldud peatusehõiked.
Järgnevalt mõtisklesin selle üle, et polnud alles jäänud just palju trammipeatusi, mille nimi oleks säilinud mu varajasest lapsepõlvest saadik kuni siiani. Võib-olla seepärast mõjuski Paberi peatuse nimetamine nii armsalt tuttavana. Praegusel ajal oli Paberi peatuse nimi muidugi juba paras anakronism. See, et Stockmanni kaubamaja kohal oli kunagi Tallinna Paberivabrik, ei tulnud isegi paljudele minuvanustele kuigi tihti meelde. Paberiga ei olnud selles kandis enam ammu midagi tegemist. Ent peatuse nimi oli kummalisel kombel jäänud.
Aja jooksul, mis võttis Odra tänava ristmikuni loksumine, jõudsin meenutada, et kunagi kandis Viru peatus Keskväljaku nime, Vabaduse väljak oli muidugi Võidu väljak ja kino Kosmose trammipeatus Tõnismägi. Maneeži peatust polnud omal ajal ollagi. Mäletasin ähmaselt seda aega, kui trammitee läks mööda Laikmaa tänavat ja keeras sel kohal Tartu maanteele, kuhu hiljuti oli kaevatud järjekordse kõrghoone jaoks suur vundamendiauk. Mis sealse trammipeatuse nimi oli, seda ma enam ei mäletanud. Aga see meenus küll, et käänaku peal, ühes vanas puumajas, asus leivapood, kust me emaga vahetevahel leiba-saia ostsime, enne kui Mustamäe trolli peale läksime, et koju sõita.
Kui tramm hakkas Lasnamäe nõlvast üles sõitma, taganes üks töölise väljanägemisega mees, kes oli kogu aeg minust eespool seisnud, trammi kallaku tõttu mulle selg ees otsa. Sain silmapilk aru, et vennike oli üsna tugevas alkoholivines. Varem polnud ta purjus inimese muljet jätnud, võib-olla sellepärast, et sedasorti tegelased kannavad palju ega ei näita udust olekut kuigivõrd välja.
Veel enne, kui mees jõudis pilgu üle õla heita, käratas ta minu suunas paar roppu venekeelset väljendit. Ent pärast pea pööramist tuli ta suust ainult segast porinat; mehike kehitas arusaamatuses omaette õlgu. Kogu stseenist jäi mulje, nagu oleks ta ühtäkki avastanud midagi eriskummalist.
Vaatasin selja taha. Minu taga ei olnud ühtegi inimest. Kõik olid bussijaama peatuses maha läinud.
Järelikult nägi ta midagi ebaharilikku minu juures.
Mul polnud viimastel aastatel seesuguste inimestega enam tegemist olnud, kuid pärast ülikooli käisin ma kaks kohustuslikku aastat tööl ühes väikeses mehaanikatsehhis, üritades organiseerida sealset töökorraldust äsja õpitud „teaduslikul kõrgtasemel”. Põhiliselt olid tolles ettevõttes tööl mitut masti mehed, mõned neist õige intelligentsed, haridus segastel aegadel poliitilisel põhjusel pooleli jäänud. Teised olid parajad juurikad. Kogu venekeelsete sõimusõnade tagavara sai nende tõttu kiiresti selgeks. Poisikeseohtu noormehena tundus see kõik eksootiline. Samast ajast oli mulle tuttav ka primitiivsevõitu inimeste käitumisloogika. Ning see ütles, et oleks olnud kõigiti loomulik, kui too vanamees oleks inimest, kelle vastu ta puutus ja keda ta oma joobnu egoismiga kahtlemata süüdlaseks pidas, hoopis pikema sõimuvalanguga austanud. Paar tühist lausejuppi ja seejärel oma nina alla pobisemine oli igal juhul ebaharilik.
Paratamatult adusin, et ta pidi nägema midagi, mis sundis teda lõpetama. Kõige loogilisem sellise katkilõigatud situatsiooni puhul oleks olnud see, kui ta oleks avastanud, et mul on hirmuäratav – näiteks poksija – väljanägemine, nii et ta oleks lihtsalt kartma löönud. Samal moel võinuks mõjuda sõjaväelase või politseiniku munder. Aga ma nägin välja nagu kõige tavalisem kolmekümne seitsme aastane eesti mees. Valgekrae, intelligent. Ja intelligente seesugused ei sallinud, see oli neil lausa veres, selle sain ma samuti noore mehena selgeks. Tolles intelligentsivihas polnud vist isegi marksism ja vahepealne proletariaadikummardamine süüdi, juured olid palju sügavamal.
Niisiis, minu nägemine teda vaevalt et talitses. Aga… minu mittenägemine?
Kui too vennike vaatas selja taha, olles kedagi müksanud, või – tema arusaamise järgi – keegi müksas teda, ja kui siis selja taga ei olnud mitte kedagi? Kui selgus, et tal ei olnudki kedagi sõimata? Mis siis muud teha kui õlgu kehitada? Ma ei näinud ennast ise aknaklaasi peegelduses, miks pidi siis tema mind nägema?
Kas ma olen tõesti nähtamatu?!
Mõistus tõrkus sellist küsimust esitamast. Ometi, kõige selle põhjal, mis ma viimase vähema kui tunni jooksul olin kogenud, oli see ainus võimalik järeldus. Ent ikkagi ei saanud ma midagi seesugust uskuda.
Niisugust asja ei olnud ju mitte kellegagi juhtunud! Nähtamatuks muutumisest rääkisid ainult muinasjutud, isegi intellektuaalsem ulmekirjandus on säärast nähtust võimatuks pidanud. Teadsin, et nähtamatust inimesest on kirjutanud Herbert Wells, fantastika vanaisa, ja ta tegi seda ülemöödunud sajandil. Ma ei olnud tema raamatuid lugenud, aga ma arvasin, et ehkki need olid klassika, võeti neid tänapäeval juba kerge muigega. Umbes samamoodi nagu Gulliveri reise või Conan Doyle’i kriminaalromaane. Võib-olla mõni new age’i mõttevool pidas nähtamatuks muutumist (või nähtamatuse saavutamist?) normaalseks, aga ka new age’i teooriatesse polnud ma kunagi põhjalikumalt süvenenud – olin alati arvanud, et need pole minu jaoks.
Samal ajal jõudsin järeldusele, et mul pole võimalik enne teekonda jätkata, kuni olen selgust saanud, mis minuga tegelikult lahti on. 
