RAAMATUKATKEND: Ian Rankin "Must märkmik"
Rebus avastab viite ühele viie aasta tagusele põlengule ja hakkab seda uuesti uurima. Muidugi tuleb tal samal ajal klaarida ka omaenda keeruliseks kiskuvat elu. /// Raamatus on 317 lk. Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 25.01-31.01. Vaata müügikohti raamat.epl.ee
Kõik juhtus nimelt sellepärast, et John Rebus luges oma lemmikmassaažisalongis piiblit.
Kõik juhtus nimelt sellepärast, et uksest marssis sisse mees, kelle arvates massaažisalong, mis asub nii lähedal pruulikojale ja pooltosinale populaarsele pubile ning teenindab nii nädalalõpu-pummeldajaid kui ka pühendunud joomareid, lihtsalt ei saa olla midagi muud kui ilusa nimega litsimaja.
Ainult et Orelimängija, nende ruumide jumalakartlik üüriline, pidas täiesti ausat massaažisalongi, kus tegeldi väsinud lihaste pehmekstampimisega ja ei millegi enamaga. Ja Rebus oli väsinud – väsinud tülidest Patience Aitkeniga, väsinud teadmisest, et ootamatult välja ilmunud vend on majutanud ennast tema tudengeid täis tuubitud korterisse, kuid ennekõike väsinud oma ametist.
Seljataga oli jälle üks närune nädal.
Esmaspäeva hommikul sai ta kõne oma Ardeni tänava korterist. Rebuse üliõpilastest üürnikel oli Patience’i number, et nad saaksid temaga vajadusel ühendusse astuda; seni polnud nad selleks põhjust leidnud. Kuni päevakorda kerkis lahendamist vajav probleem, teise nimega Michael Rebus.
„Tere, John.”
Rebus tundis hääle kohe ära. „Mickey?”
„Kuidas läheb, John?”
„Püha müristus, Mickey! Kus sa praegu oled? Ei, ma ei küsinud seda. Ma ju tean, kust sa helistad. Seda et…” Michael kõhistas vaikselt naerda. „Saad aru, minu teada sa ju kolisid lõunasse.”
„Ei läinud päris nii, nagu ma lootsin.” Vend madaldas häält. „Vaata, lugu on selline, John – ma tahan sinuga rääkida. Olen seda muudkui edasi lükanud, aga ma tõesti pean sinuga rääkima.”
„Olgu.”
„Kas ma tulen sinu poole?”
Rebus ragistas ajusid. Patience oli läinud Waverley jaama vastu oma kahele õetütrele, aga ikkagi… „Ei, jää sinna, kus oled. Ma ise tulen sinu juurde. Tudengid on vahvad sellid, kui sa ilusti küsid, siis nad pakuvad sulle tassi teed või vähemalt kanepipläru.”
Nende vahele laskus vaikus, siis kostis jälle Michaeli hääl: „Seda poleks vaja olnud.” Ühendus katkes.
Michael Rebus oli istunud ära kolm aastat oma viieaastasest vanglakaristusest, mille kohus oli talle määranud narkoäris osalemise eest. John Rebus oli oma venda vähem kui pool tosinat korda vanglas vaatamas käinud. Kui siis Michael pärast vabadusse pääsemist Londoni bussi peale istus, tundis John ainult kergendust. Sellest oli nüüd juba kaks aastat; vennad polnud kogu selle aja jooksul poolt sõnagi vahetanud. Ja nüüd siis oli Michael tagasi, et äratada ellu raskeid mälestusi ajast, mida John Rebus poleks tahtnud enam kunagi meenutada.
Ardeni tänava korter oli tema saabudes kahtlaselt korras. Üürilistest oli kodus ainult kaks tudengit – paarike, kelle päralt oli Rebuse vana magamistuba. Ta ajas nendega esikus pisut juttu. Noored asutasid just pubisse minema, kuid jõudsid maksuameti järjekordse läkituse korteriperemehele enne pihku pista. Rebus oleks tegelikult eelistanud nende kojujäämist. Pärast tudengite lahkumist jäi korteris väga vaikseks. Rebus oletas, et Michael on elutoas, ja seal ta oligi, kükitas muusikakeskuse ees ja soris vinüülplaatide virnas.
„Sa ainult vaata seda hunnikut,” ütles Michael ringi keeramata. „Beatlesid ja Stonesid, ikka need samad lood, mida sa alati kuulasid. Mäletad, kuidas sa isa hulluks ajasid? Mis selle plaadimängija nimi nüüd oligi?”
„Dansette.”
„Just. Paps hankis selle kampaaniakleepsude eest, mis ta sai oma sigaretipakkidelt.” Michael tõusis püsti ja keeras ennast näoga venna poole. „Tere, John.”
„Tere, Michael.”
Nad ei emmanud ega surunud kätt. Nad lihtsalt istusid maha. Rebus valis tooli, Michael diivani.
„Su korter on kõvasti muutunud,” ütles Michael.
„Olin sunnitud natuke mööblit ostma, enne kui tihkasin selle välja üürida.” Rebusele oli juba üht-teist silma hakanud: sigareti põletusjäljed vaibal, kleeplindiga tapeedile kinnitatud plakatid (ta oli selle rangelt ära keelanud). Ta käristas maksuameti kirja lahti.
„Oleksid sa vaid näinud, kuidas nad sööstsid tegutsema, kui ma ütlesin, et sa tuled siia. Tolmuimeja mürises ja mustad nõud pesti kibekähku ära. Kes ütles, et tudengid on laisk rahvas?”
„Nad on täitsa lahedad.”
„Mis ajast sa uut elu elad?”
„Alles paar kuud.”
„Mulle öeldi, et sa elad mingi arstiga.”
„Tema nimi on Patience.”
Michael noogutas. Ta nägi haiglane välja, jume oli kahvatu. Rebus poleks tahtnud venna käekäigu vastu huvi tunda, kuid tundis siiski. Maksuamet andis selgelt mõista, et neile on teada Rebuse uus üürileandja-seisus – ta ju ometigi tahab oma suure varanduse pealt riigile makse maksta? Rebuse kukal hakkas kihelema. Pahurus kutsus selle alati esile, tulekahjust saadik, kus kukal pisut kõrvetada sai. Arstid ütlesid, et ei tema ise ega keegi teine saa sinna midagi parata.
Muidugi, ainus rohi oli pahurusest hoidumine.
Rebus toppis kirja taskusse. „Mida sa tahad, Mickey?”
„Ma ei hakka keerutama, John – vajan ajutiselt ulualust. Nädalaks-paariks, kuni jalad alla saan.” Rebus põrnitses kivinenud pilgul seintele kleebitud plakateid, kuni Michael oma lugu jutustas. Ta lootis leida tööd… Näpud põhjas… Ta võtab ükskõik millise koha vastu… Kui ta vaid saab veel ühe võimaluse.
„Muud ma ei tahagi, John. Ainult uut võimalust.”
Rebus mõtles pingeliselt. Patience’i juures ruumi muidugi jagus. Isegi õetütarde külaskäigu ajal. Ainult et Rebus ei mõelnudki oma venda Oxford Terrace’i korterisse viia. Niigi polnud tema elu seal päris pilvitu. Politseiniku hilised kojutulekud ja arsti hilised kojutulekud, tema üleväsimus ja naise üleväsimus, nende mõlema töösse uppumine. Rebus taipas, et Michael ainult lisaks pingeid. Ta ütles endale: sinu kohus ei ole oma venda põlvel kiigutada. Ja sellegipoolest…
„Kui hästi toppida, siis sa mahud ehk konkusse. Pean enne muidugi tudengitega rääkima.” Polnud küll raske arvata, et üliõpilased jäävad nõusse, aga viisakuse pärast oleks siiski kena neilt küsida. Aga kuidas nad saaksidki talle vastu vaielda? Korteri peremehele, kui vaba üüripinda oli nii raske leida. Vähemalt korralikku, eriti veel Marchmontis.
„See oleks ideaalne.” Michaeli häälest kostis kergendus. Diivanilt tõusnud, kõndis ta seinakapi ukse juurde. See oli tegelikult elutuppa sisse ehitatud päris mahukas õhuvahetussüsteemiga varustatud riiete hoidmise ja riietumise ruum. Parajalt suur, et mahutada ühe inimese voodi ja väike kummut. Eeldusel, et kogu sinna ladustatud koli on enne välja kantud.
„Ma usun, et kõik need kastid võib keldrisse viia,” ütles Rebus venna selja taga seistes.
„John,” ütles Michael, „praeguses seisundis oleksin ma ise rõõmuga nõus sinu keldris magama.” Kui Michael Rebus siis ringi keeras, läikisid ta silmis pisarad.
Kolmapäeval hakkas Rebusele koitma, et tema elu pole muud, kui üks must komöödia.
Michael oli Ardeni tänava korterisse ilma suurema jamata sisse kolinud. Rebus oli rääkinud Patience’ile venna väljailmumisest, üksikasjadesse siiski laskumata. Nagunii veetis naine lõviosa ajast oma kahe õetütre seltsis. Ta oli töölt paar vaba päeva võtnud, et tüdrukutele Edinburghi näidata. See ülesanne osutus üpris keeruliseks. Viieteistaastane Susan tahtis teha asju, mida kaheksane Jenny ei tahtnud või ei saanud kaasa teha. Rebus tundis ennast selle matriarhaarse kolmikliidu poolt lootusetult kõrvale tõrjutuna, mis siiski ei takistanud teda hiilimast öösiti Jenny tuppa, lihtsalt selleks, et tuletada endale meelde muinasjutulist tunnet, mida tekitab ilmsüütu magava lapsukese lähedus. Seevastu püüdis ta vältida Susanit, kes paistis meeste ja naiste vahelisi erinevusi liigagi teravalt tunnetavat.
Töö juures oli Rebusel nii palju tegemist, et tal ei jäänudki aega rohkem kui kümneid kordi päevas Michaeli peale mõelda. Tõepoolest – töö juures. Pärast seda, kui Great London Roadi politseijaoskond maani maha põles, viidi John Rebus üle St. Leonardsi jaoskonda, mis toimis ühtlasi politsei piirkondliku peakorterina.
Temaga koos olid tulnud uurija seersant Brian Holmes ning mõlema nördimuseks ka jaoskonnaülem „Farmer” Watson ja peainspektor „Peer” Lauderdale. Plusspoolele võis kanda senisest mugavamad tööruumid korraliku mööbli ja sisseseadega ning parema tehnilise varustuse, kuid miinuseid see siiski üles ei kaalunud. Rebus ei suutnud uue ümbrusega mitte kuidagi kohaneda. Seal valitses nii ideaalne kord, et ta ei leidnud kunagi midagi üles; ta kasutas iga võimalust, et jaoskonna seinte vahelt jalga lasta.
Ja nii sattuski Rebus South Clerki tänava lihakarni, põrnitsema tema jalge ees lamavat pussitatud meest.
Kohalik arst, kes seisis parajasti järjekorras, et osta seakarbonaadi ja sinki, kui pussitatud mees uksest sisse vaarus, oli kannatanule juba esmaabi andnud. Haav oli puhta lihunikupõllega kinni seotud; nüüd ootas kogu seltskond kanderaami järele, mida parajasti kiirabiautost välja tiriti.
Konstaabel viis Rebuse toimunuga kurssi.
„Ma ise viibisin sama tänava teises otsas, nii et ta ei võinud olla siin kauem kui viis minutit, enne kui mulle ütlema tuldi, misjärel ma kohe sündmuskohale kiirustasin. Ja siis ma juba võtsin raadio teel ühendust.”
Rebus oli konstaabli ettekannet auto raadiosidest kuulnud ning otsustanud minna vaatama, mis toimub. Nüüd ta juba natuke kahetses. Põrandat katsid vereplekid, mis maha puistatud saepuru inetult ära määrisid. Rebus ei suutnud mitte kuidagi mõista, miks mõned lihunikud veel tänapäevalgi oma poes saepuruga niimoodi veiderdama pidid. Ka seina valgetel kahhelplaatidel oli peopesa kujuline vereplekk ning selle all ka üks ebamäärasema väljanägemisega lärakas.
Lisaks oli haavatu jätnud tänavale läikiva vereraja, mis keeras üles Lutton Place’i poole (ja lõppes St. Leonardsi politseijaoskonnale solvavalt lähedal), kuni käänakul järsku ära kadus.
Kannatanu nimi oli Rory Kintoul, teda oli pussitatud kõhu piirkonda. Vähemalt niipalju oli neile teada. Rohkemat eriti mitte, sest Rory Kintoul keeldus rääkimast, mis temaga juhtus. Sama ei saanud öelda inimeste kohta, kes olid kannatanu saabumisel poes viibinud. Praegu passisid nad lihakarni ees tänaval, lahkelt nõus jagama oma meelierutavat kogemust juhuslike möödujatega, kes jäid poeaknast ammuli sui sisse vahtima. Rebusele meenutas see laupäevaseid pärastlõunaid St. Jamesi keskuses, mille elektroonikakaupluste vaateaknad meelitasid kokku trobikondade viisi mehi, kes kõik lootsid näha jalgpalliülekannete otsustavaid hetki.
Rebus kummardus veidi ähvardaval moel pussitatud mehe kohale.
„Kus te elate, härra Kintoul?”
Mees ei mõelnudki talle midagi öelda. Vastus tuli hoopis klaasiga kaetud lihavitriini tagant.
„Duncton Terrace’il.” Kõneleja kandis vereplekilist lihunikupõlle ja pühkis võimsat nuga rätikusse. „See asub Dalkeith’is.”
Rebus vaatas lihunikule otsa. „Ja teie olete…?”
„Jim Bone. Selle poe omanik.”
„Kas te tunnete härra Kintouli?”
Kintoul keeras vaevaliselt pead, lootuses tabada lihuniku pilku, nagu tahaks mõjutada tema vastust. Kuid praeguses asendis, vitriini najal poollamaskil, oleks see manööver temalt üleinimlikke võimeid nõudnud.
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/20
