RAAMATUKATKEND: "Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter"

Selles raamatus vaatleb folklorist Marju Kõivupuu pea asjalikult Eesti ainesele tuginedes rahvameditsiini: missugused on läbi aegade olnud inimeste arusaamised erinevate haiguste põhjustest ning milliseid ravivõtteid ja -viise on ühest või teisest tõvest jagusaamiseks pruugitud või pruugitakse tänini. Pilk heidetakse ka rahvaarstide värvikasse ja isikupärasesse maailma. Kuigi see raamat ei ole mõeldud praktiliseks käsiraamatuks, kust leida nõu ja abi ühe või teise konkreetse haiguse ravimiseks, täidab ta loodetavasti oma peamise eesmärgi – olla lugejatele huvitavaks ja ehk mõtlemapanevakski teejuhiks rahvapärase meditsiinilise mõtte maailma.** kirjastus Varrak 2013, 236 lk /////

Ehmatusest põhjustatud haigused

Olen veendunud, et paljudele on lapsepõlves pärast ehmatamist pakutud juua klaasitäit kanget magusat suhkruvett – see rahustab. Keskajal müüdigi suhkrut ainult apteegis kui ravimit peaasjalikult kerge ergukavaga naisterahvastele. Hilisemal ajal tulid rahustina tarvitusele ka palderjanitilgad ja -tabletid.

Rahvameditsiinis on ehmatamist peetud üheks peamiseks tervisehädade põhjustajaks nii inimestel kui loomadel. Haigestumise põhjuseks võis olla ehmumine kurjast koerast, tigedast pullist või rästikust. Ka tulekahju nägemine, surmateade või kurja inimese lendu lastud ähvardus võisid tervisele väga halvasti mõjuda. Ehmatuse tagajärjel saadud haigusi ja kergemaid hädasid püüti ravida nii maagiliste kui ka kombineeritud ravivõtetega, milles oli niihästi ratsionaalset kui irratsionaalset elementi.

Lastevead

Kõige vastuvõtlikumad olid ehmumisele ja kurjale sõnale lapseootel naised – see põhjustas vastsündinul mitmesuguseid tervisehäireid või koguni püsivamaid tervisekahjustusi, rahvapäraselt vigasid. Nende põhjuseks võis olla kas raseda kokkupuude millegi ebapuhtaga (nt surnu) või väikelapse enda ehmumine mõnest ootamatust olukorrast, loomast või inimesest.

Arvatavalt loomade peale ehmumisest tulenevate mitmesuguste loomavigade tunnused kipuvad erinevate vigade puhul korduma: laps häälitseb ühe või teise looma moodi; tal on liiga suur pea, kuid kidur keha ja jäsemed; ajab keelt suust välja; lapsel on liiga suur söögiisu; ta on rahutu; rabeleb liiga palju; magab halvasti jne. Samuti pole loomavead iseloomulikud konkreetse looma või linnu käitumisele või välimusele, millele viitab vea nimetus: koeraviga, 
hundiviga, konnaviga, seaviga, linnuviga, ussiviga, kalaviga. Nende taga võib peituda väga erinevaid lastehaigusi, näiteks nii väikelaste esimesel kolmel elukuul avalduvad nn sünnijärgsed kohanemisraskused (labiilne närvi-
süsteem, gaasivalud, unetus, halb toidu omastamine) kui ka tõsisemad külmetushaigused, alatoitlusest tingitud rahhiit, pärilikud haigused jne.

Maagilisel ohutlemisel eeldatigi, et ema ise teab, mis on vea põhjuseks. Ravimisrituaalis keskenduti viga põhjustanud loomale: suitsutati last selle karvadega või pandi lapse pesuvette loomakarvade tuhka. Ravimisriitused toimusid saunas, kus tohterdajaks oli kas lapse ema või mõni külatark, kes tundis põhjalikult asjakohast pärimust ja valdas tervendamistehnikat:

Ku ussi heidut metsan, sis lapsel pärast keel käib suust välja pikalt. Vanast tehti mingit ussivanni. (EFA I 22, 83 (8), Rõuge khk (1992))

Sageli sooritati ohutlemist enne lapse ristimist, mis mõnede uurijate hinnangul andvat tunnistust nende vigade paganlikust päritolust. Tulemusliku ravi korral ei tohtinud laps ka täisealiseks saades teada saada, et tal on olnud mõni loomaviga küljes. Vastasel juhul võis see tagasi tulla.

Kui vastsündinud laps silmi pööritas, siis tuli võtta kolm kahetsekõlla õit ja 3 karva koera munakotilt. Need tulid 9 söe pääl ära põletada. Selle kohal hoiti last ja tuhk söödeti pärast lapsele sisse. Seda toimetati enne ristimist. Silmade pööritamine pidi selle tagajärjel ära jääma. (ERA II 3, 159 (61)

Sünnimärgid

Ka sünnimärkide põhjuseks on peetud ema rasedusaegset ehmumist: kui ema ennast ehmatades kusagilt puudutab, jääb sündiva lapse kehale samasse kohta sellest rohkem või vähem silmatorkav jälg. Kui mõnel inimesel on kehal sametjas või karvane sünnimärk, arvatakse, et ema on raseduse ajal näiteks hiirest või ämblikust ehmunud. Vaskulaarneevuse (Nevus flammeus), rahvakeeli tulemärgi, tulepahamärgi või tuletähe põhjuseks on peetud ehmumist tulekahjust. Need hele- või sinakaspunased laigud, mis tekivad ülipeente soonekeste laienemise tagajärjel, on enamasti kaasasündinud. Tõrjevõtetena on praktiseeritud tulekahju juurest võetud söe või mullaga ohutlemist, samuti sünnimärgi kuld- või hõberahaga vajutamist.

Ekseemid ja teised nahahaigused

Erinevate ekseemide (rahvapäraselt sammaspool, söötrei, nahkkoi, salakoi, sauepoolik, veiseröögatus) üheks põhjuseks võis olla ehmumine mõnest koduloomast või tema häälitsusest või röhitseva veise hingusest. Kuid loetletud nahahaigused võisid inimest tabada ka siis, kui ta läks näiteks üle sellisest kohast, kus hobune oli maas püherdanud. Lisaks maagilistele tõrjevõtetele kasutati sel põhjusel tekkinud ekseemide raviks ka mõningaid taimi, näiteks sööt-reiarohtu (Herniaria glabra, ka see taim on oma eestikeelse nime saanud haiguse järgi, mille ravimiseks ta rahva arvates sobis), haiget kohta piirati nõela või punase lõngaga, määriti sellele soola, paberitahma, piibuõli, kõrvavaiku vms.

Sammaspoolikuid arstiti selle inimese süljega, kes merevett oli joonud. Teiseks oli veel sarnane sammaspooliku arstimisviis: tehti terava nõelaga kuusnurk kasetohule ja siis pidi arstitav viskama tohu tulle nii, et ta ise ei näe, millal toht hakkab põlema. (ERA II 1, 224 (2)

Roosihaigus

Roosihaiguse (eliting, pahus), ühe eesti meditsiinipärimuses enim kirjeldatud haiguse põhjuseks on peetud samuti peaasjalikult ehmumist, kuid ka kurja silma või tavalist külmetamist. Roosiks ehk erüsiipeliks nimetatakse naha või limaskesta ägedat strepto- või stafülokokkidest põhjustatud nakkuslikku põletikku, mis haarab naha kõiki kihte ja võib põhjustada ka lümfiteede ägeda põletiku. Läbipõetud roos paraku immuunsust ei anna, vaid põletikust kahjustatud kehapiirkondades säilib valmidus haiguse taaspuhkemiseks tühisemagi vigastuse tagajärjel, mis sageli jääb haigestunule märkamatuks. Varasemail sajandeil on roosiks peetud ka teisi, enam-vähem samade tunnustega (punetav, valulik ja mädane turse, villid, mädanevad haavandid jm) haigusi.

Oletatavasti jõudis roosihaigus Eestisse koos ristisõdijatega (vrd eliting, mugandus keskalamsaksa keelest, kus roosi nimetati helligedink – õigupoolest siis ‘püha asi’; ka eesti „roos” on saksa algupära). Katoliiklikul ajal seostati Euroopas roosi püha Antoniusega. Küllap seetõttu on haiguse diagnoosimises ja ravimises oluline roll ka piiblipärimusel.

Haigust põhjustav streptokokk avastati alles 19. sajandi lõpul. Eestis oli veel 20. sajandi esimesel poolel üpris tavaline, et koolitatud tohtrid tunnustasid roosihaiguse ravijatena rahvaarste. Siinkirjutajale teadaolevalt oli Valga legendaarsel kirurgil Pobolil väga hea kontakt omaaegse tunnustatud roosiarsti noore Suriga. Pobol saatnud sageli oma patsiente Suri juurde, kes tema hinnangul valdas roosihaiguse ravivõtteid paremini.

Isal on Suri ravinud roosi. Roos tekkis ehmatuse tagajärjel. Nägu paistetas koledasti üles ja valutas. Siis läks isa Suri juurde abi saama. Kaasa võttis rasva ja viina. Suri segas rasva viinaga segamini (ikka raudnaelaga) ja luges sõnad peale. Sõnadest aru ei saanud. Siis käskis Suri isal kohe koju minna, rasvaga nägu kokku määrida ja voodisse heita. Isa tegigi siis nõnda ja kui oli umbes tund aega voodis olnud, tundis, kuidas ühe igeme pealt hakkas midagi suhu tulema. Igemesse oli tekkinud auk ja sealt jooksis veri ja mäda välja. Nüüd on sellest möödunud kolmkümmend kuus aastat ja selle aja sees pole isal roosi tekkinud. (RKM I 20, 285/7

Rahvapärimus tunneb mitut liiki roosi. Peamiselt haigestusid jalad ja käed, kuid roos võis lüüa ka hambasse, kurku vms. Roosi haigestusid enamasti naised, eriti imetamisperioodil, mil vastuvõtlikuks piirkonnaks olid rinnad (emane roos). Arvukalt nimetusi on antud haiguse iseloomu või kehaosa järgi, kus haiguskolle asub (mädane roos, õitsev roos, luuroos, hambaroos jne).
Vanemas traditsioonis raviti roosi peamiselt analoogiamaagial põhinevate võtetega, näiteks millegi punasega, nagu naiste kuivanud menstruaalvere lappidega või loomade roojaga, mis sisaldasid elujõudu. Sellised raviviisid on tuntud ka Soomes ja Saksamaal. Uuemas traditsioonis on esikohal kuivad mähised, mida valmistati pruunile jõupaberile või suhkrupead ümbritsevale suhkrupaberile, kuhu kanti maagilised vormelid (roosisõnad, roosikirjad). Maagilised märgid kriipseldati pliiatsiga omakorda nii tihedalt läbi, et paberile tekkis grafiidilaik. Selliselt valmistatud roosipaber asetati haigele kohale ja seoti soojalt – soovitatavalt villase riidega – kinni:

On olõman ütessä sorti roosi. No vast see kõik om Piiblist võetu: „Jeesus saatsõ jüngri Ketsemanni aida, ütel, et minge murtke roos ja arstke rahvast.” Roosi jaos oll’ Antsul tinast palutõdu grahviitpliiäts. Valga arst Müllerson sellät, et roos taht sooja. Ants võtse sinitse papre ja naksi sinna pääle tsõõre keerutama. Sinine papõr ja grahviit andsõ magneesivällä. Ku pääle panda, hoit sooja. [---] Kõgõ hullõp oll’ õitsva roos. (EKRK I 89, 48/9

Võimalusel tuli pärast raviseanssi heita puhkama. Patsientide kirjelduste järgi pääses põletikuline mäda haiguskoldest valla pärast kosutavat und. Roosi raviti ka veel tule pealelöömisega ja suitsutamisega, kasutati hõbevalget, ussikesta ja mitmesuguseid ravimtaimi. Kõiki neid vahendeid kombineeriti mitmeti. Üldlevinud uskumuste kohaselt, mida toetab ka ravitsejate endi käest kogutud pärimus, ei saa maatark enam tulemuslikult aidata sellist (roosi)haiget, keda on eelnevalt sama haiguse pärast opereeritud.

20. sajandi algupoole eesti memuaristikasugemetega ilukirjanduses on täheldatav rikkaliku rahvapärimusliku ainese kasutamine. Näiteks Friedebert Tuglase Lõuna-Eestis Ahja-mail veedetud lapsepõlve kirjeldavas „Väikeses Illimaris” leiduv episood roosi ravimisest on edastatud rahvameditsiinilisest vaatenurgast üllatavalt tõetruult.

Nimelt on Härja-Kaanul tulnud läbi elada mitu ehmatust – ei leia „oostellungile” mineku jaoks kõrvale pandud raha esimese korraga õige voodijala alt üles ja teel saab kohtlasevõitu maamees veel pealekauba lihunikelt narrida. Kaanu arvabki tekkinud roosi põhjuseks olevat loetletud rängad üleelamised ning tuleb abi otsima Illimari isa käest, kes „tunneb asja”. Aida-saksa pole aga kodus ja nii peab Illimari ema ravimise ise ette võtma.

Kuid ema valmistas juba sooja sideme ja otsis tüki sinist suhkrupea paberit. Siis kooriti Kaanu õlg kaltsudest paljaks. Seal õhetas tõesti nagu punane plarakas. Ema hakkas juba paberit sellele seadma, kui Kaanu äkki hirmunult hüüdis: „Kirjad unustasid ära!” – Nüüd ei aidanud emal muu, kui tõi suure puusepapliiatsi ja hakkas sellega paberile roosikirju tegema. Ta mõtles väga tõsiselt ja tõmbas risti ning põiki jooni. Kui arvas neid küllalt olevat, uuris veel paberit ja jäi sellega rahule. Siis asetas paberi roosile ja sosistas natuke aega midagi arusaamatut. Kaanu vahtis kartliku hardusega ta suule. Selle järel pani ema sideme kohale ja ütles: „Pea nüüd meeles, et sa teda lahti ei tee. Lase olla just niisama soojalt, nagu on. Muidu ei mõju sõnad ega kirjad midagi.”