RAAMATUKATKEND: Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" GALLUP
Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" on Indrek Hargla 2010. aastal ilmunud ajalooline kriminaalromaan, milles astub üles apteeker Melchior Wakenstede.
Teose sündmustik toimub Tallinnas 1419. aastal. Apteeker Melchior avastab Rataskaevu tänaval Unterraineri maja ees tundmatu hulguse kastreeritud laiba. Asja uurides selgub, et Tallinnas on surnud juba kolm Rataskaevu viirastuse näinud inimest – tornipealik, prostituut ja flaami maalikunstnik.
See päev algas ja lõppes Tallinna apteeker Melchior Wakenstede jaoks surmaga. Ühe ilusa värske päikesepaistelise augustipäeva jaoks oli selles liiga palju surmasid. Inimesed surevad küll iga päev ja ilmast hoolimata, aga ikkagi oli seda ühe päeva jaoks liiga palju, eriti veel siis, kui kahte surnut kolmest oled sa päris hästi tundnud ja sul on nende lahkumisest kõvasti kahju.
See päev algas nii, et hommikul seisis Melchior oma apteegi ukselävel, tervitas lahkelt möödujaid ja kutsus neid apteeki suud magusaks tegema või lonksukest apteeginapsi maitsma. Nii nagu ta oli seda teinud suurema osa oma elust ja nii nagu ta loodetavasti – kui jumal annab – ka oma ülejäänud elupäevad mööda saadab. Ta oli nelikümmend aastat vana ja uskus, et ta on Tallinna linnale sama vajalik kui Tallinn temale. Selles vanuses kipub inimene juba elu peale tagasi vaatama ja otsustama, kas ta on talle antud päevadega osanud midagi jumalale meelepärast korda saata, ning Melchior arvas, et tema oli. Sellest ajast, kui ta isa suri – ja Melchior oli siis vaevalt oma selliaastad lõpetanud –, oli ta Tallinnas Rataskaevu tänavas apteeki pidanud, hoolsalt ja usinalt järginud isa õpetusi ning rae ja linnatohtri korraldusi. Ta oli aastakümneid seganud rohte ja ravinud linnarahva vaevu, ta oli valmistanud neile nagu kord ette nägi maiuseid ja müünud mitmesuguseid joovastavaid jooke, olles eriliselt uhke oma kange ja magusa apteeginapsi peale. Jõudumööda kauples Melchior ka igasugu muu kraamiga, alustades tindist ja lõpetades marineeritud hundisoolte ja mumifitseeritud inimese jäänustest aetud kibeda essentsiga. Ja hoolimata sellest, et ta võis ise vahel arvata, et ega seesugused imerohud alati haigusi ei pruugi leevendada, aitas nendega kauplemine tal ülal hoida kirjatarga apteekri mainet ja tagada linnarahva lugupidamine. Õppinud mehena oli apteeker poolenisti kaupmees ja poolenisti õpetlane, tihti tuldi tema käest nõu küsima ja mitte ainult valutavate ihuliikmete kohta.
Melchior oli enda kohta kuulnud räägitavat, et ta on läbinägelik mees, kaval mees, nutikas mees. Tal on silma inimeste peale, ta oskavat näha seda, mida teised ei näe. Ilmselt oli nende juttude põhjuseks see, et ta oli mitmeid kordi raekohtu ees süüdistanud kedagi teise inimese tapmises ja kohus oligi selle mehe või naise hiljem süüdlaseks tunnistanud. Melchior ei arvanud, et ta oleks pealekaebaja, aga vahest teistest rohkem nägi ta Tallinna linna elusa inimesena. Ja et see linn õitseks, et siin kõigil oleks hea elada, ei tohtinud siin kasvada mädapaiseid. Inimestel, kes on endale võtnud õiguse salakavalalt ja hiilimisi teisi tappa ning hiljem süütut teeselda, ei ole õigust siin elada. Kui keegi tapab, teeb ta seda veel kord. See hakkab talle tunduma lihtsa ja mugavana, tema jumalakartlikkus on teeseldud ja mis kõige hullem – tapmine muutub harjumuseks. Melchior kartis linna, kus käib karistamatult ringi mõrtsukas, ja kõik need, keda tema oli süüdistanud, olid tapnud saamahimust, õelusest, ahnusest, olid enda peale võtnud jumaliku õiguse otsustada teiste elu ja surma üle.
Linn on müüride varju kogunenud inimesed, kes tahavad siin elada turvaliselt, hingata, mõelda ja püüelda oma õnne poole, ilma et keegi võiks ahnusest kustutada nende eluküünla. Need inimesed on kokku leppinud, et austavad üksteise elu ja õigusi, ja raad on pandud selle üle valvama, et keegi oma õigust teise omast kallimaks ei peaks.
Seda õpetas Melchiorile tema isa, kes nüüd on maetud Seppade värava taga asuva Barbara kabeli surnuaiale, ja Melchior teeb kõike ja alati nii, nagu isa talle õpetas. „Salamõrtsuka hinges kibeleb mürk. Mõrtsukas on inimene, kes on üle astunud jumala seatud piirist. Karda mõrtsukat ja pea teda enda ja jumala vaenlaseks ja aidaku sind selles kõik pühakud.” Need olid olnud Melchiori isa sõnad ja selle õpetuse järgi on ta elanud. Iialgi pole ta süüdistanud süütuid ega väeteid ja vaeseid, kes on tapnud vaid selleks, et kaitsta talle jumala poolt antud õigusi. Ta pole süüdistanud naisi, kes on oma au kaitseks tapnud vägistaja, ta pole süüdistanud neid, kes on oma vara kaitsmiseks tapnud röövli ja ... ja ta pole süüdistanud neid, kes on pidanud tapma kättemaksuks ülekohtu eest. Peale inimese kohtu on veel olemas taevase väe kohus ja selle ette astume me kõik kunagi.
Selle värske augustipäeva hommikul sai Melchior kurvastusega teada, et kaupmees Laurentz Bruysi hing oli eile Marienthalis tema kehast lahkunud ja küllap inglite saatel jumala juurde lennanud.
Sellest kuulutas Rataskaevu tänavale marstalli relvameistri sell Michel, kes oli just neid uudiseid kuulnud. Marstallis peetakse linna hobuseid, aga varsad on viidud linnamaa piirile mõisa ja selle koha lähedale hakatakse nüüd ehitama Püha Birgitta kloostrit ning just tulevase kloostri juures oli auline kaupmees Bruys eile surnud. Selle uudise tõi varahommikul tallimees, kes oli mõisast marstalli talutanud kaks varssa.
Melchior ei oleks pidanud olema üllatunud, sest kui kellelgi lugupeetud linnakodanikest oli aeg maa peal kõigi märkide järgi ümber saanud, siis oli see Laurentz Bruys. Ometi tundis ta, et on kurb, lõi risti ette ja pomises endamisi:
„Õnnistagu teda pühakud, nüüd kui ta seisab taevase ukse lävel. Küllap jumal näeb, et see mees on maa peal palju ülekohtuselt kannatanud.”
Laurentz Bruys oli olnud vana, väga vana. Ta oli olnud nii vana, et oma jala peal enam hästi kõndida ei jaksanud ja lasi end tihti linna peal teenritel kandetoolis kanda. Ja ka kõnevõime oli ta mitu kuud tagasi kaotanud, mis Melchiori teada on kindel märk lähenevast surmast. Aga mitte sellepärast polnud see mees linna peal nii tuntud. Mõnigi irvhammas nimetas teda vahel tagaselja Pühaks Laurentiuseks ja kuuldavasti olevat tema kaubaseltsingu teised liikmed Lübeckis üsna pahased, sest Bruysi ärikombed lausa laostavat neid.
Aga Melchiori mõttelõnga katkestas rae kohtufoogti Wentzel Dorni ilmumine, kes Niguliste poolt apteegi poole sammus ja möödujate aupaklikele tervitustele tusase noogutusega vastas. Halliks tõmbuva peaga kohtufoogt oli paljude silmis Tallinna õigusemõistmise sümbol, sest ta oli seda ametit tões ja vaimus, truult ja ustavalt Tallinna linnale pidanud juba tublisti üle tosina aasta. Ta oli tõsine mees, kes harva naeris, ja nõnda paras vastand oma sõbrale apteekrile, kes vanusest hoolimata oskas lapse kombel naeru lagistada ja tegi seda pealegi üsna tihti. Mõnikord mõtles Melchior, et kas mitte amet Wentzel Dorni tusameelseks pole teinud. Aastate viisi teha tegemist varaste, vägistajate, röövlite ja mõrtsukatega, mõista nende üle kohut, lasta neid piinata ja korraldada nende hukkamist – kas see mitte ühe mehe hinge jaoks liiga palju ei ole? Näiteks eelmisel nädalal oli Dorn lasknud ühe rannaküla rootslasest varga raeväljakul häbiposti aheldada ja läbi piitsutada, aga mees oli peksu peale jumalakarja läinud. Melchior teadis, et tema sõber Dorn oli selle peale kangesti kurvastanud, sest oleks ta lasknud mehel karistuseks paar sõrme maha raiuda, siis ehk oleks too veel elus. Kohus ei olnud ju varast surma mõistnud. Vaevalt sellised asjad kohtuhärra elu kergemaks muudavad.
Aga nüüd oli Dorn jälle apteeki ilmunud nagu ikka, kui miski mure teda vaevas, sest kurvameelsuse vastu pole paremat rohtu kui paar sõna sõbra seltsis ja kosutuseks mõni toop magusat apteeginapsi. Mõned asjad siin ilma peal, teadis Melchior, ei muutu iialgi.
Ja seda üllatunum ta oli, kui tema kavala silmapilgutuse ja tervituse peale Dorn ükskõikselt käega rehmas, ja kui Melchior rohkemat küsimata apteegijoogipudeli järele küünitas, siis mühatas:
„Ei, aitäh, sõber, täna vist mitte.”
„Tohoh,” imestas Melchior. „Kas siis kohtuhärral täna mõni ihuliiges ei valutagi? Või on tema linna pealt mõne parema tohterdamisviisi leidnud?”
„Ei ole justkui tuju,” kohmas Dorn tagasihoidlikult. Ja lisas otsekui vabanduseks: „Eks minu eas peaks inimene ju surmasõnumitega harjunud olema, aga näe, ikka teeb meele nukraks. Ja sestap ei olegi tuju.”
„Oh jah,” vastas Melchior noogutades. „Ka mina kuulsin täna hommikul seda uudist. Teeb meele nukraks küll, kui selline aus ja jumalakartlik linnakodanik meie seast lahkub.”
„Nii see on,” ütles Dorn. „Ja veel nii äkitselt ja ootamatult, et sa ei saa enam aru, kes ja mis siis inimese elu juhatavad. On see jumal ja tema pühakud või teab mis ...” Ta ohkas ja istus apteegi nurgas toolile.
„Kindlasti oskab meie kirikhärra Niguliste juures sellest pikemalt rääkida,” tõdes Melchior. „Aga noh, ootamatuks mina seda surma ei arvaks, sest kas mitte pole isand Bruysi testamendist juba Suurgildi juureski küllalt juttu olnud ja et mitmed kaupmehed on selle üleliia suuremeelse arvanud olevat ...”
„Pea kinni,” kohmas Dorn. „Sa ütled isand Bruysi? Kas tema on siis ka surnud?”
Nüüd põrnitses Melchior Dorni imestunult, ta pilgutas kiiresti silmi ja tõsines.
„Taevane vägi,” ütles ta siis. „Keegi veel järelikult.”
„Tornipealik Grote,” sõnas Dorn. „Kukkus oma tornist täna öösel alla ja otse surnuks seal müüride vahel.”
„Kukkus tornist alla?” imestas Melchior.
„Nojah, üle rinnatise, kaitsekäigu pealt ilmselt, mis nende kivist kaarte peale on ehitatud. Küllap ta oli juua täis, sest laip lehkas õlle järele ja tornikambris oli tal kenake vaat. Läks pommis peaga kaitsekäiku kõndima ja komistas, mis seal muud oli ...”
Melchior silmitses kohtuhärrat tähelepanelikult. Ta tundis, et sõbral on midagi hinge peal, aga ei kannustanud teda tagant.
Kohtuhärra rääkis edasi. „Linnavahid ta sealt hommikul leidsidki, esiti mõtlesid, et on äkki surnuks pekstud või midagi, et mingi kaklus on olnud, aga polnud tal ühtegi peksuhaava ihul ega midagi, ainult pea oli otsaeest verine ja lõhki, lebas seal selili ja jõllitas taevast, mõned luud keha seest väljas nagu ikka, kui keegi kõrgelt kukub, eks ole, aga ...” Kohtuhärra vaikis hetkeks, maigutas suud ja Melchior ootas.
„Seesamunegi, et ...” jätkas Dorn, „nägu oli tal hirmus peas. Nagu oleks hirmust täiesti pöörane. Ma pole sellist nägu surnul varem näinudki. Tavaliselt on neil rahulik nägu, kuidagi jäätunud või nii. Aga Grote ... Nagu oleks viirastust näinud.”
„Viirastust?” küsis Melchior elavnedes. „Millist viirastust?”
