Selgi korral randusime ööpimeduses. Negro Urco oli palju suurem kui Buen Paso: maju paistis olevat kümneid ja kümneid ning kõik ei olnud sugugi vaid lahtised katusealused, nagu enamikus väiksemates külades – nii mõnelgi olid ka laudadest seinad ümber. Tundsime ennast julgemini, astusime maale ning jalutasime vaiksetel, tühjadel majadevahelistel teedel arvatava keskplatsi poole. Walter läks taas kord omasoodu.

Küla keskväljak oli suur rohune majadega palistatud plats. Ühest luugist paistis tuhmi valgust ning lähemale jõudes selgus, et see on midagi poetaolist: riiulitel olid purgid lahustuva kohvi ja kondenspiimaga, nurgas riisikotid. Meie koputamise peale tuli tagantpoolt ka poepidaja, vanem naisterahvas. Ta oli valgeid nähes silmanähtavalt üllatunud, kuid pärima midagi ei hakanud. Ostsime mõned soojad õlled ja istusime poe ette pingile.

Õhtupimedusest hoolimata hakkas küla tasapisi elama – meie ümber tekkis järjest rohkem rahvast ning mõned mehed paistsid olevat üsna purjus. Pisitasa läksid nad julgemaks ning mõned päris nokastanud tegelased hakkasid omavahel midagi kõva häälega seletama. Ma ei saanud päris hästi aru, mida nad tahavad, kuid nad ei paistnud väga sõbralikud. Selgus, et külas olid kolmel või neljal päeval toimunud mingid pidustused, mille tagajärgi me nüüd võisimegi imetleda – see rahvas ei kanna just palju alkoholi ning juues muutuvad nad pigem lödiks, ebameeldivaks ja tõredaks kui energiliseks ja rõõmsameelseks.

Keset väljakut seisis umbes kahe ja poole meetri kõrgune kivist sammas, mille otsas kõrgus pronksist lapsebüst. Kaks umbes neljakümneaastast esihammasteta ja verd täis valgunud silmadega selli, kes üksteist kaenla alt toetasid, et emb-kumb neist pikali ei kukuks, selgitasid, et see büst kujutabki ühte neist kahest. Ta oli büsti voolinud kujurile väikesena modelliks olnud.

Õnneks tuli Walter tagasi. Ta palus meil endale järgneda. Meie seltskonda saatis nüüd juba mitmekümnepealiseks paisunud naiste, laste ning joobnud meeste jõuk. Üks vanem naine, kes ilmselt oli samuti üksjagu suhkruroopuskarit sisse joonud, räuskas kõva häälega;
Gringo’d! Pela cara’d! Mis nad siit tahavad? Välja!” Mul hakkas täitsa imelik. Oleks tahtnud paati istuda ning ära sõita, kuid oli juba täiesti pimedaks läinud – kottpimedas on meie käsutuses olnud paadiga suurel jõel pisut ohtlik, kuna jões voolab igasugust orgaanilist risu. Hiiglaslikud palginotid on teinekord ka jõe põhjas kinni ning neid on pimedas raske märgata. Tõtt-öelda ei oleks me ka Negro Urcos saanud turvaliselt randuda, kui poleks kaasas olnud igaks juhuks Eesti ehitusmarketist ostetud suuri võimsaid käsilaternaid – Walter ei olnud selle peale mõelnud ning meie teejuhtidel olid vaid odavad Hiina plekist LED-lambid, mis kõlbavad pimedas raamatulugemiseks, kuid mitte öisel jõel laevaga navigeerimiseks.

Jõudsime kena suure hütini, mis puu värskuse järgi tundus olevat üsna hiljuti valminud. Palusin meie seltskonnal pisut eemal oodata ning astusime Walteriga sisse. Meest, kes tal siis, kui meile keskväljakule järgnes, kaasas oli, tutvustas Walter kui külavanemat, kuid hoopis kõnesoleva maja peremees tundus olevat see, kes seal tegelikult asju otsustas. Kui me sisse astusime, lamas mees oma naise kõrval keset tuba moskiitovõrguga kaetud suures puust voodis, mis oli juba iseenesest staatuse sümbol, sest paljudel on magamisasemeks vaid võrkkiik. Seisime välisukse ligidal, kuni peremees voodist tõusis, vana valge triiksärgi selga ajas ning seina äärest järskude agressiivsete liigutustega kolm tooli võttis. Kaks neist pani ta minu ja Walteri juurde ning palus istuda. Kolmanda tõstis ta meie vastu. Meid ennist saatnud külaelanike jõuk kogunes meie selja taha, ukseavasse ning akendele – sisse ei tulnud keegi.

„Nii,” sõnas mees järsult ning kurjalt, „ma kuulan teid. Rääkige, kes te olete ja mida te tahate.”

„Minu nimi on Walter Soplin, ma olen teejuht Iquitosest...” alustas Walter, kuid peremees lõikas talle kohe vahele:
„Sina ole vait. Sinu käest ei taha ma midagi kuulda. Sind ma ei tunne ega tahagi tunda. Las gringo ise räägib enda eest!”

Olin täiesti pahviks löödud. Sellist vastuvõttu ei osanud ma küll oodata, ka ei teadnud ma, et kui rahulikult küla kioskist õlut ostan, pean hakkama enese sealolemist õigustama.

„Me oleme Euroopast, Eestist,” alustasin ma hispaania keeles. „Walter on meie teejuht. Me tulime...”
Ta katkestas mind küsimusega, mille sisu ma kohe ei taibanud.

„Vabandust, kas te palun saaksite korrata? Ma ei saanud aru, mida te just ütlesite.”

Mees hakkas minuga mulle tundmatus keeles kõnelema. Hiljem selgus, et see oli kichwa keel, mida selles piirkonnas veel üksjagu räägitakse. Ta rääkis vihaselt ning ta hääletoon muutus sekund-sekundilt kõvemaks. Mõne hetke kuulasin teda vaikides, siis aga hakkasin mingi instinkti ajel talle eesti keeles vastu rääkima. Me rääkisime korraga, ühel ajal, ning tõstsime järjest tooni. Ma ei mäleta, mis ma talle ütlesin, lihtsalt tundsin vajadust temaga eesti keeles õiendada, kui tema mind juba oma indiaani keeles sõimas. Vahepeal said mul sõnad ja mõtted otsa ja rääkisin täiesti suvalisi, seosetuid eestikeelseid lauseid. Ühel hetkel, kui meie mõlema toon juba peaaegu karjumiseks tõusis, hakkasin teda sõimama:
„Mida sa karjud siin minu peale, mul on samamoodi oma keel, millest sina aru ei saa, ma võin sulle öelda mida tahes ja sul ei ole sellest õrna aimugi; mida sa õige arvad endast, sa ei tunnegi mind...” ja nii edasi. Sellest sai nagu omamoodi võistlus. Kogu keeletund kestis võib-olla ehk viis minutit, kuid tundus tundidena. Igal juhul paistis, et just minu eestikeelsest jutust ta saigi aru – või vähemalt selle mõttest. Nähes, et ka minul on keel, mida ta ei mõista, jäi ta ühel hetkel vait ning kuulas mind.

Ka mina vaikisin, ning edasi rääkis ta jälle hispaania keeles, kuid seekord aeglaselt, igat sõna hoolega välja hääldades, et ma temast hästi aru saaksin.

Ütlesin jälle, et oleme Eestist, kaugelt, teiselt poolt maakera. Et oleme fotograafid ja ajakirjanikud, ning oleme tulnud sinna selleks, et teada saada, kuidas seal elatakse. Et me ei taha piirduda Iquitose lähiümbrusega ning selle pärast olemegi saabunud nii kaugele. Mehe nägu selgines silmanähtavalt.

„Ole vait!” käratas ta järsku minu selja taha. See aga ei käinud enam mitte minu või Walteri, vaid sellesama vanaeide pihta, kes meil keskväljakust saadik järel oli käinud, nüüd ukse vahel seisis ning siiamaani karjus:
„Visake välja need gringo’d! Pela cara’d! Las nad lähevad minema siit!”
„Nii, noormees,” pöördus autoriteet minu poole. „Ma küsin sinult nüüd ühe olulise küsimuse ja ma tahan, et sa mulle ausalt vastaksid. Kas te olete pela cara’d?”

Olin täiesti hämmingus.

„Kes need on? Meie ilmselt ei ole. Miks te seda arvate?”

„Sest siin on käinud väga halbu inimesi.” Edasisest jutust sain aru, et valged, kes Negro Urcosse siiamaani sattunud, on olnud kas mingid pätid, aardeotsijad või muidu lurjused. Selgitasin veel kord meie küllatuleku põhjusi ning natukese aja pärast olime kõige paremad sõbrad. Küsisin, kas me siis võime külla öömajale jääda ning kuhu me saaksime oma võrkkiiged riputada. Külavanem oli enne maininud, et kui too härra meil lubab jääda, siis mahub osa inimesi ka tema majja.

„Ei, te jääte kõik siia minu juurde. Mul on kõige suurem maja, mis sai just valmis, ning te mahute kõik siia ära.”

Tõepoolest, kogu meie seltskond mahtus kenasti tema majja. Katuse all jooksvad põiktalad olid peenikesed, kuid tugevad ning pidasid meie paariteist võrkkiige raskuse all üllatavalt hästi vastu. Meie uus kõige parem sõber senjoor Elias juhatas meile kätte ka oma maja köögi, kus me kaasavõetud tagavaradest kogu seltskonnale õhtusööki valmistasime. Kinkisime talle Eesti fotodega suveniir-mängukaartide paki ning Suur selgitas talle eesti-hispaania segakeeles üksikasjalikult, mis ühel või teisel pildil on. Minul ei olnud selleks pärast pikka päeva ja selle lõpus toimunud vahejuhtumit enam jõudu – kadusin vaikselt ülesriputatud võrkkiikede puntra vahele ning võtsin Toomase pakutud pisco’st – Peruu viinamarjaviinast – mitu mehist sõõmu.

Alles nüüd, pärast terava olukorra lõppu, hakkasin tajuma, kui keeruline meie seis oleks võinud olla, kui meil oleks Negro Urcost keset ööd kästud mõnda teise urruauku kaduda. Samuti mõistsin, et võõras ei ole sellistes kohtades alati teretulnud, asugu need ükskõik kui kaugel vähegi suurematest keskustest – ei saa eeldada, et meid ainult seetõttu igal pool hästi vastu võetakse, et oleme tulnud kaugelt, ei otsi kulda ega raiu maha puid. Kõigil neil inimestel on hoolimata suurtest vahemaadest ning näilisest isoleeritusest välismaailmaga seos, mis võib põhineda väga negatiivsetel kogemustel.
Pärast õhtusööki läks enamik seltskonda magama. Istusime koos Darwiniga maja ette pingile.

Metsa tagant tõusis taevasse kuu – keset pimedust hakkas ühel hetkel metsa tagant tõusma tohutu suur kera nagu kosmoselaev. Selge taevas ja kuu valgustasid ilusasti ka jõge, mis maja eest läbi voolas, ja tumedat metsaviirgu vastaskaldal. Terve küla magas ning ainukeseks heliks oli tavapärane putukate kisakoor. Meeleolule lisas üksjagu juurde ka ringikäiv suur pudel pisco’t: mul oli seniajani pingelangusest sees väike värin, mida pisco suurepäraselt leevendas.
„Darwin, mis see pela cara tähendab, mida see vanaeit meile mitu korda karjus?”

„Mmm,” ütles Darwin talle omase rahuloleva muigega, „pela cara tähendab näokoorijat. Mõned inimesed usuvad, et valged tahavad varastada indiaanlaste näonahka, millest nad teevad oma erilisi rohtusid. See legend on levinud üle terve Amazonase. Ma tegelikult ei teadnud ise ka, et siin seda nii tõsiselt võetakse.”

„Jah, seda oli näha!” nähvasin, kuid samas hakkas mul ka piinlik. Darwin on tegelikult üks heasüdamlikumaid inimesi, keda olen kohanud. Ta küll ei ole võib-olla nii võimekas giid kui näiteks Walter ja ta ei oska nii palju pajatada taimedest ja loomadest, kuid seda huvitavam on ta inimesena ning kõikvõimalikeks seiklusteks ja avantüürideks on ta alati valmis. Samas tunneb ta tihti, et vastutab ka olukorras, kus keegi seda temalt ei eelda, ning ta proovib oma kaaslaste eest hoolitseda alati parimal võimalikul viisil. Tal oli piinlik, et oli Negro Urcos esimest korda ning ei saanud meie eest kosta. Minust ei olnud ilus seda talle nina alla hõõruda.

Panime suitsud põlema.

„Aga kas sina usud, et on olemas pela cara’d?”

„Ei, loomulikult mitte. Kuid Amazonases on nähtusi, mida ma seletada ei oska ning mis on samuti üsna levinud. Näiteks shapshico. Kas te teate, kes see on?”

„Ei, ilmselt mitte...”

Shapshico on džungli kaitsevaim – ta kondab mööda metsi ja eksitab inimesi metsa ära. Ta võib võtta ükskõik kelle kuju, näiteks sinu sõbra oma, ja siis kutsub ta sind endale järgnema. Ja nii kui sa sammu astud, oled silmapilkselt mitusada kilomeetrit metsa sees ja ihuüksi. Väga vähesed on seejärel metsast välja tulnud.”

„Kas shapshico on siis paha vaim?”

„Ma ei tea, kas ta on paha või hea vaim. Aga inimesi eksitab ta valimatult, see tähendab, mitte ainult halbu inimesi. Seega, jah, ta on ikka pigem halb vaim. Aga ta kaitseb metsa.”

„Kas sina usud, et shapshico on olemas?”

„Usun. Sest ma olen teda näinud.”