RAAMATUKATKEND: J. K. Rowling "Ootamatu võimalus"

„Ootamatu võimalus”, suur romaan väikesest alevist, on J. K. Rowlingi esimene täiskasvanutele mõeldud teos. J. K. Rowling on seitsmest raamatust koosneva menuka Harry Potteri sarja autor. Sarja raamatuid on tõlgitud enam kui 73 keelde, neid on kogu maailmas müüdud 450 miljonit eksemplari ning nende põhjal on vändatud kaheksa populaarset filmi. *** Kirjastus Varrak 2013, 448 lk /////

Ruth seisis üksi lambivalges elutoas, telefonitoru, mille ta oli äsja hargile pannud, ikka veel pihus.
Hilltop House oli väike ja kompaktne. Oli kerge öelda, kus igaüks neljast Price’ist on, sest hääled, sammud ja avatavate ning suletavate uste paugatused kostsid vanas majas nii hästi. Ruth teadis, et mees on ikka veel duši all, sest kuulis, kuidas kuumaveeboiler trepi all sisiseb ja koliseb. Ta oli enne Shirley’le helistamist oodanud, et Simon vee lahti keeraks, mures, et võib-olla tähendab mehe meelest isegi tema küsimus EpiPeni kohta vaenlasega vennastumist.

Perearvuti seisis elutoa nurgas, kus Simon sai sellel silma peal hoida ja hoolt kanda, et keegi tema seljataga suuri arveid ei tekita. Ruth laskis telefonitoru lahti ja ruttas klaviatuuri manu.

Tundus, et Pagfordi volikogu kodulehe avamine võtab väga kaua aega. Ruth kohendas väriseva käega lugemisprille ja uuris lehekülgi. Viimaks leidis ta teadetetahvli. Mehe nimi lõkendas talle võikalt must valgel vastu: Simon Price sobimatu volikokku kandideerima.

Ruth tegi pealkirjal topeltkliki, avas kogu teksti ja luges. Tundus, nagu hakkaks kõik ümberringi keerlema ja pöörlema.

„Oh jumal,” sosistas ta.

Boiler ei kolisenud enam. Küllap Simon ajas radiaatoril soojendatud pidžaamat selga. Mees oli elutoa kardinad juba ette tõmmanud, seinalambid läitnud ja ahju küdema pannud, et võiks alla tulla, kušetile pikali visata ja uudiseid vaadata.

Ruth teadis, et peab mehele rääkima. Ei tulnud kõne allagi, et ta seda ei tee, vaid laseb mehel endal asja avastada; ta ei suudaks seda enda teada hoida. Ruth oli kohkunud ja tundis end süüdlasena, ehkki ei teadnud, miks.

Ta kuulis, kuidas mees trepist alla sörgib, ja siis ilmus Simon, sinine harjatud puuvillast pidžaama seljas, uksele.

„Si,” sosistas Ruth.

„Mis lahti?” küsis mees otsemaid ärritudes. Ta teadis, et midagi on juhtunud, et kušetil tulepaistel mõnulemine ja uudiste vaatamine on rikutud.

Naine osutas arvutiekraanile, üks käsi tobedalt suu ette löödud nagu väikesel tüdrukul. Naise hirm nakatas meest. Ta sammus arvuti juurde ja põrnitses ekraani. Simon polnud kiire lugeja. Ta luges läbi iga sõna, iga rea, vaevaliselt, hoolikalt.

Lõpule jõudnud, seisis ta päris vagusi ning kaalus mõttes kõiki võimalikke koputajaid. Ta mõtles nätsu närivale kahveltõstukijuhile, kelle oli Fieldsi maha jätnud, kui uuel arvutil järel käis. Ta mõtles Jimile ja Tommyle, kes koos temaga salaja musti otsi tegid. Küllap mõni töökaaslane lobises. Raev ja hirm põrkusid temas ja vallandasid plahvatuse.

Ta läks trepijalamile ja karjus: „Teie kaks! Tulge KOHE alla!”

Ruthil oli ikka veel käsi suul. Simonil tekkis sadistlik tung naise käsi eemale lüüa, käskida tal, kurat, end kokku võtta; pasas oli ju tema.

Andrew astus tuppa esimesena, Paul tema kannul. Andrew nägi ekraanil Pagfordi vallavolikogu vappi ja pani tähele, et ema on käe suu ette löönud. Paljajalu üle vana vaiba sammudes oli tal tunne, nagu lendaks ta rikkis liftiga läbi õhu.

„Keegi,” ütles Simon oma poegadele otsa vahtides, „on rääkinud asjadest, mida ma olen selles majas maininud.”

Paul oli keemiaülesannete vihiku alumisele korrusele kaasa võtnud; see oli tal käes nagu lauluraamat. Andrew hoidis ainitise pilgu isal, üritades näole manada hämmingu- ja uudishimusegust ilmet.

„Kes on võõrastele rääkinud, et mul on varastatud arvuti?” küsis Simon.

„Mina mitte,” ütles Andrew.

Paul vahtis isale ilmetult otsa, üritades küsimuse sisust aru saada. Andrew tahtnuks venda rääkima sundida. Miks ta pidi nii aeglane olema?

„Noh?” lõrises Simon Pauli peale.

„Ma ei usu, et ma ...”

„Sa ei usu? Sa ei usu, et sa kellelegi rääkisid?”

„Ei, ma ei usu, et ma kelle...”

„Vaat see on huvitav,” ütles Simon Pauli ees edasi-tagasi kõndides. „See on huvitav.”

Isa kämblahoop lennutas Paulil vihiku käest.

„Mõtle järele, kohmard,” urises Simon. „Kurat, mõtle järele. Kas sa rääkisid kellelegi, et mul on varastatud arvuti?”

„Mitte varastatud,” ütles Paul. „Ma ei ole kellelegi rääkinud – ma vist ei rääkinud isegi, et meil üldse arvuti on.”

„Selge,” ütles Simon. „Niisiis levis uudis nõiaväel, eks ole.”

Ta osutas arvutiekraanile.

„Keegi kurat on rääkinud!” röögatas ta. „Sest see on kuradi internetis üleval! Ja ma pean kuradi õnnelik olema, kui ma ... tööst ... ilma .... ei ... jää!”

Viit viimast sõna lausudes lajatas Simon iga kord Paulile rusikaga pähe. Paul tõmbus kössi ja põikas kõrvale; tema vasakust ninasõõrmest nirises mustjat vedelikku; tal jooksis nina mitu korda nädalas verd.

„Ja kuidas sinuga on?” karjus Simon naisele, kes ikka veel tardunult arvuti juures seisis, silmad prillide taga suured, käsi nagu loor suu ette tõstetud. „Kas sina, kurat, oled lobisenud?”
Ruthi keelepaelad pääsesid valla.

„Ei, Si,” sosistas ta, „see tähendab, ainuke inimene, kellele ma ütlesin, et meil on uus arvuti, on Shirley ... ja tema ei teeks iialgi ...”

Loll eit, sa kuradi loll eit, miks sa pidid seda talle ütlema?

„Mida sa tegid?” küsis Simon vaikselt.

„Ma rääkisin Shirley’le,” niitsus Ruth. „Ma ei öelnud siiski, et see on varastatud, Si. Ma ütlesin ainult, et sa tõid selle koju ...”

„Noh, siis on ju asi kuradi selge, eks ole,” röögatas Simon; tema hääl muutus kriiskavaks. „Tema kuradi poeg kandideerib valimistel, muidugi tahab ta, kurat, mind mustata!”

„Aga tema mulle seda ütleski, Si, just äsja, ta poleks ...”

Mees läks talle kallale ja lõi teda näkku just nii, nagu oli tahtnud lüüa juba siis, kui naise tobedat hirmunud ilmet nägi; Ruthi prillid lendasid eest ja purunesid vastu raamaturiiulit; mees lõi teda veel kord ja naine kukkus vastu arvutilauda, mille oli nii uhkelt oma esimese Edela-Inglismaa regionaalhaigla palga eest ostnud.

Andrew oli endale tõotuse andnud: tundus, nagu liiguks ta aegluubis, ja kõik oli külm, kleepuv ja veidi ebatõeline.

„Ära löö teda,” ütles ta vanemate vahele minnes. „Ära ...”

Simoni sõrmenukid purustasid Andrew’ huule vastu esihammast ja poiss kukkus tagurpidi otsa emale, kes oli klaviatuuri kohal kookus; Simon virutas veel ühe hoobi, mis tabas Andrew’ käsi, kuna poiss kaitses oma nägu; Andrew üritas kokkuvajunud ja rabelevast emast eemale pääseda, kuid Simon oli hullunud: tagus neid mõlemat, kuhu juhtus ...

„Ära, kurat, tule mind õpetama – ära tule, sa väike argpüksist sitakott, sa vinniline kusik ...”

Andrew vajus põlvili, et eest ära saada, ja Simon virutas talle jalahoobi ribidesse. Andrew kuulis, kuidas Paul mannetult piuksatas: „Jäta järele!” Simoni jalg sihtis taas Andrew’ rinnakorvi, kuid poiss põikas kõrvale; Simon lõi varbad vastu telliskaminat ära ja kukkus ühtäkki valu pärast tobedalt ulguma.

Andrew kaperdas neljakäpakil eest ära; Simon hoidis varvastest kinni, kargles ühe koha peal ja vandus kileda häälega; Ruth oli pöördtoolile vajunud ning nuttis pihku. Andrew tõusis püsti; ta tundis omaenda vere maiku.

„Sellest arvutist võis ükskõik kes rääkida,” hingeldas ta end uueks vägivallapuhanguks kokku võttes; nüüd, kus võitlus tõesti käis, oli ta julgem kui selle alguses; närvidele käis just ootus: Simoni õieliaetud lõug ja see, kuidas vägivallaihk tema hääles üha tuure võttis. „Ise ütlesid, et turvamees peksti läbi. Igaüks võis rääkida. Mitte meie ...”

„Ära sa ... vastik väike sitakott ... ma murdsin oma kuradi varba ära!” Simon lõõtsutas tagurpidi tugitooli vajudes, jalg ikka veel pihus. Ta näis kaastunnet ootavat.

Andrew kujutles, kuidas ta püssi võtab ja Simonit näkku tulistab, vaatab, kuidas tema näojooned segi paiskuvad ja ajud mööda tuba laiali lendavad.

„Ja Pauline’il on jälle kuradi päevad!” karjus Simon Paulile, kes üritas ninast tilkuvat verd pihku koguda. „Kasi vaiba pealt minema! Kasi kuradi vaiba pealt minema, pupujuku!”

Paul sibas toast välja. Andrew surus T-särgi saba vastu kipitavat suud.

„Kuidas kõigi nende mustade otstega on?” nuuksus Ruth, põsk mehe hoobist punetav, pisarad mööda lõuga alla tilkumas. Andrew’le oli vastumeelt ema nõnda alandatuna ja haletsusväärsena näha; kuid ta peaaegu vihkas ema ka sellepärast, et too oli end sellesse olukorda pannud, ehkki iga loll oleks pidanud aru saama ... „Seal on mustadest otstest juttu. Shirley ei tea nendest midagi, kust ta võikski teada? Selle pani sinna mõni trükikoja töötaja. Ma ütlesin sulle, Si, ma ütlesin, et sa ei tohiks neid töid teha, see on mulle alati kohutava hirmu ...”

„Ära inise, kuradi lehm, sul polnud selle raha kulutamise vastu midagi!” röögatas Simon lõuga jälle õieli ajades, ja Andrew oleks tahtnud ema peale karjuda, et too vait jääks: Ruth vatras siis, kui iga loll oleks võinud talle öelda, et olgu vait, ja oli vait siis, kui suu lahtitegemisest oleks kasu olnud; ta ei saanud ka iial targemaks, ei näinud kunagi ette, mis tulemas on.