RAAMATUKATKEND: Jaan Tangsoo "Peremehed"

Jaan Tangsoo romaan „Peremees“ kaardistab elu depressiivses väikelinnas. Kuid ei maksa arvata, nagu oleks siinne argipäev, ehkki tagasihoidlikum, kuidagi põhimõtteliselt teistsugune kui mõnes suurlinnas, säravas seltskonnas või kõrgel võimukoridorides. Ka siin möllavad inimlikud kired. Nii trööstitutes paneelelamutes kui ka uhketes eramutes. Ka siin on igaühel kanda mineviku koorem – raskem või kergem, kuidas kellelgi. Sellega võideldakse väga erineval moel – kes endasse tõmbudes, kes palgalise internetikommentaatorina sappi pritsides, kes viinast unustust otsides. Siiski pole inimlik hoolivus ja sõprus sellestki maailmast päriselt kadunud ning see annab lootust. *** Kirjastus Varrak 2013, 272 lk /////

Ajalehe peatoimetajal on hea tuju. Ja kui nii võtta, siis miks ka mitte – päev on hästi läinud. Täna on jällegi saadud kaks kutset seltskondlikele üritustele. Nii et õhtul saab tasuta nosida ja rüübata. Ehk mõne hea pildigi, mida väljaandes kasutada. Peab ainult fotograafi kaasa võtma.

Äkitselt kostab koputus uksele. Kes see olla võib? Ah jaa, ma kutsusin ju selle praktikandi siia.

„Jah, tule aga.”

Mõne minuti pärast areneb umbes niisugune vestlus.

„No nii. See sinu eelmine lugu oli päris hea. Väljaande loetavus tõusis tublisti. Aga paraku on see kõik praeguseks jällegi minevik. Muide, kust sa sellise asja peale üldse tulid, et too ärimees, kellest sa kirjutasid, on kapipede?”

„Ma sain vihje.”

„Kellelt? Kust?”

„Internetist. Keegi oli internetti vastava vihje kirja pannud. Hakkasin seda uurima ja nii see artikkel sündis.”

„Või nii. Ei tea, kes see küll olla võis?”

„Mina olingi. Ma ise kirjutasin selle kommi.”

„Oi, sa oled kelm. Kuidas maa küll sinutaolist kannab?”

„Mis teha. Hunti toidavad tema jalad. Ise te õpetasite mulle, kui siia ajalehte tööle tulin, et sensatsioonid mitte ei teki, vaid neid tekitatakse.”

„Aga mis siis, kui su trikk välja tuleb?”

„Kuidas ta välja saab tulla? Ega ma seda kommi siis oma arvuti kaudu lendu lasknud. Selliste asjade jaoks on avalikud internetipunktid. Ja ega ma oma artiklis ajakirjanikuna midagi kindlalt ei väitnud. Ma esitasin ärimehe kohta ainult küsimusi ning toetusin neid küsimusi esitades sellele, mida kõneldakse kusagil kuluaarides või mida kuskil sahistatakse. Ja kui internetikommentaar pole sahin, siis mis seda veel peaks olema? Kõik on JOKK. Ons meil lõppude lõpuks ajakirjanduse vabadus või mitte? Ja pealegi, vaadake, kui palju ma kasumit tõin. Ajalehe loetavus ju tõusis. Kõigepealt siis, kui see artikkel ilmus. Edasi siis, kui me sellele loole järgnenud abielulahutusprotsessi kirjeldama hakkasime ning kirsiks tordil oli ju veel see, kui tolle vennikese poeg oma isa pärast koolikiusamise ohvriks langes ja aknast välja hüppas. Mäletate, kuidas tol päeval meie lehte rabati. Ajalehekioskite ümber käis selline möll, et vaata ja imesta. Isegi paar akent lõhuti ära. Tegelikult oleksin ma Bonnieri ajakirjanduspreemiat väärt.”

„Mis sa tahad nüüd öelda, et too jumbu pani aknast välja sinu artikli peale?”

„Aga loomulikult. Mille peale siis veel?”

„Vaevalt küll. Kui tema enesetapp oli üldse selle looga kuidagi seotud, siis ei olnud asi mitte niivõrd sinu artiklis kui sellele järgnenud kommentaarides.”

„Just-just. Seda ma ju räägingi, sest kes andis nende kommentaaride kirjutamiseks algimpulsi? Selle loo all oli kokku kolmsada seitsekümmend kolm kommi. Ja jumbu enesetappu valgustava loo all peaaegu nelisada. Ajalehe veebiväljaanne sai minu initsiatiivi peale tohutu hunniku klikke. Vaat kui palju reklaami te tänu sellele hiljem maha saite müüa.”

„Kiida nüüd ennast jah, provokaatorinäru. No olgu, kurat sinuga. Aga nüüd on meil jällegi sensatsiooni vaja. Sellist, mis esileheküljele sobiks. Väljaande loetavus langeb, selle tõstmiseks on midagi vaja teha. Nii et mõtle. Nuhi kuskilt midagi välja. Pane oma jesuiitlik peakolu tööle.”

„Hapukurgihooaeg.”

„Pole minu asi. Olgu aga olla.”

„Tegelikult mul üks asi isegi susiseb. Täna saan ühe tegelasega kokku, kes lubas huvitavat infi anda.”

„Mis teemal?”

„Ühest küüditajanärust, keda seniajani pole kohtu alla antud.”

■

Vanamehe tuppa astudes näeb Rein, et papsi tuju pole kiita. Ei kuulu tema isa niisuguste inimeste kilda, kes oma meeleoluvarjundeid teiste eest varjata oskaksid. Vana kuulub nende kilda, keda hüütakse pildialbumiks. Vaata otsa, ja pilt on kohe selge.

Ja praegu näib tema tuju olevat alla igasugu arvestust. Tont teab, mis temaga lahti. Ahhaa!

Tõenäoliselt on asi selles ajalehejamas. Mõistetav ka – säherdune lugu ajaks igaühe närvi.

„Mis sa nii sünge oled?”

„Ah, niisama.”

„Tervis sitem täna või?”

„Tervisel põle häda miskit. Nii nagu ikka.”

„Mis siis viga?”

„Hakkavad mulle vaikselt tuld alla tegema.”

„Mis tuld?”

„Mind antakse vist kohtu alla.”

„Mille eest.”

„Ma ju lisaks metsavenna mahanottimisele veel ka suur küüditaja. Nüüd vaja õiglus maksma panna.”

„Mis kuradi küüditaja sina olid? Harilik tuletõrjuja, keda tol päeval tuletõrje veoautoga välja aeti. Nalja teed või?”

„Keda see huvitab, et harilik tuletõrjuja. Nüüd vaja kedagi tõe ja õigluse nimel praadima hakata. Mina olen üks vähestest, kes tolle jamaga seotud oli ja veel elus, ja kogu moos. Anna nüüd vastust, enkavedeelasenäru. Mida sa, raisk, tegid?”

„Mis enkavedeelane. Sa töötasid ju tuletõrjes, aga mitte julgeolekus.”

„Enkavedees ikka. Sise- ja Julgeolekuministeerium oli tollal ühendatud. Ja kandis ühtset nime NKVD. Ning täpselt sellesama NKVD süsteemi alla kuulus ka tollane tuletõrje.”

„Mis need tuletõrjujad siia puutuvad?”

„Nii palju puutuvad, et tuletõrje kuulus ka sama süsteemi alla. Ning tollane tuletõrjuja ei olnud tänapäevakeeles mitte tuletõrjuja, vaid enkavedeelane.”

„No aga siis olen ju mina ka kagebeelane, sest ma olin sõjaväes piirivalves. Ja ka piirivalve ei kuulunud mitte kaitse-, vaid hoopis julgeolekuministeeriumi alla.”

„Oledki! Käed lauale, raibe! Tunnista üles! Mida sa seal julgeolekus kaks aastat tegid? Kelle järele nuuskisid? Keda piinasid? Keda ja kuhu saatsid?”

„Ma ei sa aru, kes pagan sihukese asja üldse välja on kaevanud. Või mis otstarbel?”

„Kurat teab. Ma olen oma elus miilitsana palju pätte kinni püüdnud. Ja ka kinni pannud. Liiga palju, et nüüd enam rahulikult elada lastaks.”

„Ega pättide püüdmine siis mingi patt polnud. Sa, vana, oled lihtsalt närvis ja näed praegu tonte.”

„Polnud muidugi. Patt, ma mõtlen. Aga eks mõni neist peab nüüd viha. On eluaeg pidand ja leiab, et nüüd on tema tund saabunud. Siin on ju praegu küllaga sihukesi. Omal ajal läksid varganägude või vägistajatena kinni, aga nüüd on suured vabadusvõitlejad, keda kommunistid taga olla kiusand. Ajalugu lihtsalt kordub.”

„Mis mõttes?”

„Ses mõttes, et neljakümnendal aastal oli täpselt samuti, kui igasugu endistest krimkadest said suured klikiaegsed kannatajad. Siis olid kah esimesed seina äärde minejad just need, kes omal ajal nendel krimkadel kõrist kinni olid võtnud. Pole siin ilmas miskit uut. Ah, perse, mine too parem paar pudelit viina. Ja kui lähed, tõmba telefonijuhe välja. Ma ei taha seda ajakirjanikunärude ilkumist enam kuulata.”

„Mõni helistas või?”

„Iga päev helistavad.”

„Miks sa mulle sellest rääkinud pole?”

„Mida sina siin teha saad?”

„Kust sa seda värki üldse kuulsid, et sind kohtu alla tahetakse anda.”

„Üks vana semu käis siin. Tema rääkis. Olevat kusagilt lugenud. Mingist lehest ja internetist pealekauba.”

„Kuule, netis võib igaüks ükstapuha mida kirjutada. Ja täpselt niisamuti ajalehes. Neile kuraditele on lihtsalt sensatsiooni vaja. Löövaid pealkirju. Omaaegsest presidendist on ju täpselt samamoodi KGB agent tehtud.”

„Mis kuradi riik see sihuke on, kus igaüks sind takistamatult sitaga üle võib valada?”

„Väga hea küsimus.”