RAAMATUKATKEND: Jason Goodwin „Janitšaride puu”
1
Yaşim pühkis tolmukübeme oma varrukalt.
„Veel üks asi, markiis,” pomises ta.
Naine silmitses teda ainitise pilguga.
„Paberid.”
Markiis de Merteuil naeratas põgusalt.
„Flûte! Monsieur Yaşim, kõlvatus ei ole sõna, mida me Akadeemias analüüsiksime.” Lehvik mängles; selle tagant kostis markiisi hääl peaaegu sisinal: „See on hingeseisund.”
Yaşim hakkas juba tajuma, et unenägu on otsa saamas. Markiis oli oma dekolteest välja õngitsenud paberid ja koputas nendega nagu väikese haamriga vastu lauda. Yaşim vaatas lähemalt. Oligi väike haamer.
Kopp-kopp-kopp.
Ta avas silmad ja vaatas ringi. Château de Merteuil hajus küünlavalguses. Raamatutega täidetud riiulite alt irvitasid varjud, nagu ka toanurkades – hea tahtmise juures võinuks Yaşimi Istanbuli üürikorterit ka pooleteiseks toaks nimetada. Nahkköites „Les Liaisons dangereuses” oli sülle vajunud.
Kopp-kopp-kopp.
„Jah, jah,” pomises ta. „Juba tulen.” Ta tõmbas keebi õlgadele, pistis jalad kollastesse tuhvlitesse ja läks jalgu järel lohistades ukse juurde. „Kes seal on?”
„Jooksupoiss.”
Kas just nüüd poiss, mõtiskles Yaşim, lastes hämarasse tuppa kõhetu vanamehe. Tekkinud tuuletõmbus pani ainsa küünla võbelema. See heitis seinale nende visklevad varjud, mis poksisid omavahel, kuni jooksupoisi vari torkas Yaşimi varju hubiseva pistodaga. Yaşim võttis kirjarulli ja uuris pitserit. Kollane vaha.
Ta hõõrus pöidla ja nimetissõrmega silmi. Alles mõne tunni eest oli ta uurinud pimedat silmapiiri, otsinud uduvihmast tulesid ja maamärke. Vaaruv küünlaleek tuletas meelde lambi, mis oli merel talvetormide ajal tema kajutis õõtsunud. Kapten oli jäme ühesilmne kreeklane, väga mereröövli moodi, ja Must meri oli sel aastaajal ohtlik. Kuid tal oli vedanud, et ta üldse laeva leidis. Isegi teekonna kõige hullematel hetkedel, mil tuul ulgus taglases, lained tagusid vööritekki, tema aga viskles ja oksendas oma kitsal koikul, oli ta endale kinnitanud, et see oli siiski parem kui veeta talv Krimmi laostunud palees, kaaslasteks kunagiste kartmatute ratsanike vaimud, hinge närimas nukrus ja külm. Ta oli tahtnud koju pääseda.
Ta murdis kiire pöidlaliigutusega pitseri.
Mere lõhn püsis ikka veel sõõrmetes ja põrand tundus jalge all õõtsuvat, kui ta püüdis keskenduda ülekaunistatud kirjapildile.
Ta ohkas ja pani paberi kõrvale. Seinale oli kinnitatud lamp ja ta süütas selle küünlaga. Sinised leegid libisesid aeglaselt mööda tahmunud riidetükki. Yaşim sättis lambile klaasi jälle peale ja timmis tahti, kuni ebaühtlane tuluke muutus kollaseks ja kindlaks. Vähehaaval täitis lambivalgus toa.
Tervitused, ja nii edasi. Alumises servas oli seraskiiri, imperaatorliku Osmani armee Uue Kaardiväe Istanbuli komandöri allkiri. Parimate soovidega, ja nii edasi. Ta pilk libises ülespoole. Tänu rohketele kogemustele suutis ta sellisest kirjast mõne sekundiga olulise välja noppida. Seal see oligi, viisakusväljenduste vahele kiilutuna: viivitamatult kohale ilmuda.
„Nii?”
Vanamees võttis valveseisangu. „Mul on käsk teid otsekohe kasarmusse saata.” Ta heitis Yaşimi keebile kahtlustava pilgu. Yaşim muigas, võttis pikliku riidetüki ja mässis ümber pea. „Ma olen riides,” ütles ta. „Lähme siis.”
Yaşim teadis, et tema riietus ei omanud erilist tähtsust. Ta oli pikk, korrapärase kehaehitusega mees kolmekümnendates eluaastates; tema tihe juuksepahmakas oli must ja lokkis, seas juba ka mõned valged karvad, habet polnud, küll aga kõverad mustad vuntsid. Tal olid türklase kõrged põsesarnad ja tuhandeid aastaid Euraasia steppe asustanute hallid pilusilmad. Euroopalikes pükstes oleks ta ehk tähelepanu äratanud, kuid pruuni keebiga küll mitte. Üldiselt teda eriti ei märgatud. See oli tema eriline oskus – kui niisugust asja võib oskuseks nimetada. Pigem oli see – markiisi sõnu kasutades – hingeseisund. Või kehaseisund.
Yaşimil oli paljugi: kaasasündinud sarm, anne keelte peale ja oskus oma hallid silmad järsku pärani ajada. Nii mehed kui naised olid tema häälest otsekui hüpnotiseeritud, ja veel enne, kui märkasid, kes räägib. Aga mune tal ei olnud.
Mitte vulgaarses ülekantud tähenduses. Yaşim oli küllaltki vapper.
Aga üheksateistkümnenda sajandi Istanbulis oli ta üsna haruldane olevus.
Yaşim oli eunuhh.
2
Õndsuse varjupaigas ehk siis Topkapi palee kõige kaugemas ja keelatumas osas lebas sultan oma patjadel, näperdas pahuralt satiinist päevatekki ja püüdis ette kujutada, mis võiks talle lähitundidel huvi pakkuda. Laul, mõtles ta, see võiks olla üks laul. Mõni neist mahedatest, vallatutest tšerkessi meloodiatest – mida kurvem laul, seda erksam viis. Ta kaalus, kas võib teeselda, et on juba magama jäänud. Miks mitte? Musta ja Valge mere valitseja, Rumeelia ja Mingreelia, Anatoolia ja Joonia, Rumeenia ja Makedoonia isand, pühade linnade kaitsja, õndsuseväljade raudne ratsamees, sultan ja padišahh – ta pidi ju vahel ka magama, eks ole? Eriti kui ta tahtis taastada oma võimu Kreeka üle.
Aga ta teadis ka, mis juhtub, kui ta teeselda üritab. Ta oli seda varemgi teinud, purustades niiviisi selleks ööks tema aset jagama valitud armsa tüdruku kõik lootused ja püüdlused. Siis tuleb kuulata neiukese ohkeid, järgnevad õrnad, justkui kogemata aset leidvad puudutused vastu reit või rinda, lõpuks aga pisarad – ja veel kuu aega heidab kogu haarem oma valitsejale etteheitvaid pilke.
Varsti on tüdruk kohal. Enne peaks mingi plaan valmis olema. Ratsaasend oleks ehk kõige ohutum – ausalt öeldes oli sultan üsna paks ega tahtnud, et keegi haiget saaks. Oh, kui ta vaid saaks lebada voodis koos Hadicega, kes oli peaaegu niisama ümar kui tema, ja lasta oma jalgu masseerida!
Jalad! Ta tõmbas instinktiivselt põlved päevateki all konksu. Traditsioonid traditsioonideks, aga sultan Mahmut II ei kavatsenud lasta mingil lõhnastatud tšerkessitaril voodi jalutsist teki alla pugeda ja tema poole roomata.
Väljast koridorist kostis mingit lärmi. Kohusetunne sundis end küünarnukile kergitama ja näole lahket naeratust manama. Ta kuulis sosistamist. Ehk oli tegemist viimase hetke närvilisusega? Mahe orjatar hakkas järsku tõrkuma? Ei, vaevalt küll. Ta oli ju peaaegu kohal, jõudmas hetkeni, milleks teda oli treenitud, sündmuseni, millele oli pühendatud tema senine elu. Tõenäolisem oli armukade nägelus: hei, need on minu pärlid!
Uks avanes. Aga sisenejaks polnud käevõrudes orjatar, puusad õõtsumas ja lopsakad rinnad õieli. See oli vana punapõskne ja paks mees, kes seal kummardas ning paljajalu sisse lipsas. Oma isandat nähes laskus ta põlvili ja roomas lähemale, kuni jõudis voodini, mille ääres ta end näoli maha heitis. Ta lebas seal vaikides ja võdisedes nagu suur tarretis.
„Noh?” ütles sultan Mahmut kulmu kortsutades.
Lõpuks kostis tohutust kehast piiksuv ja kõrgetooniline hääl. „Teie kõrgeaufus, mu ifand ja peremeef,” alustas ori kogeledes. Sultan nihutas end ebamugavalt.
„Jumalale ofutus meelepärafeks heita furmarüü ühe õndfufe tütre üle, kelle uniftufed olid just teie kõrgeaufuse juuref täide faamas, ifand.”
Sultan kortsutas kulmu.
„Ta suri?” Sultani hääles oli kahtlus. Veidi ka jahmatust – oli ta siis nii hirmus?
„Ifand, ma ei tea, mida öelda. Aga jumal kafutaf kedagi teift tema furma inftrumendina.”
Eunuhh vakatas sobivat sõnastust otsides. See oli väga raske.
„Ifand,” ütles ta viimaks. „Ta kägiftati.”
Sultan vajus tagasi patjadele. No nii, ütles ta endale, mul oli õigus. Ei mingit närvilisust. Lihtsalt armukadedus.
Kõik oli normaalne.
„Lase Yaşim kutsuda,” ütles sultan väsinult. „Ma tahan magada.”
3
Olgu magades või ärkvel, aga sultan oli ikkagi kõigi õigeusklike juht ja Osmani armee ülemjuhataja, kuigi oli juba palju aastaid möödas sellest, mil ta prohveti võitluslipu lahti rullis, sõdurite etteotsa astus ja ainsa söaka teoga oma trooni kindlustas. Tema laevastikku kamandas kapudan-paša ja maaväed olid seraskiiri kontrolli all. Seraskiir ei tõusnud Yaşimi tervitama, ainult viipas talle diivaninurgast ebamääraselt sõrmedega. Yaşim libistas kingad jalast ja istus ristisjalu maha, keep vajus ta ümber nagu liilia õielehed. Ta langetas pea ja pomises viisaka tervituse.
Habe uue moe kohaselt maha aetud, pruunid väsinud silmad vana lõuendi karva näos, munder seljas, lebas seraskiir kohmakalt ühel küljel, nagu oleks haavata saanud. Terashallid juuksed olid väga lühikeseks lõigatud ja kuklasse lükatud punane fess rõhutas ta lõua suurust. Yaşim mõtles, et turbaniga näeks seraskiir üsna mõistlik välja, aga prantsuse kombed nõudsid kinninööbitud frentši ja siniseid punaste triipudega pükse, ohtraid tresse ja epolette – moodsasse sõtta mindi moodsa mundriga. Samast vaimust olid kantud ka raske pähklipuust laud toa keskel kaunistatud laest rippuva kroonlühtri valguses ja kaheksa polsterdatud, kuid kõvana tunduvat tugitooli selle ümber.
Seraskiir tõusis istuma ja seadis pükstes jalad risti, õmblused tõmbasid riide kohruliseks. „Või eelistaksid sa laua taga vestelda,” pakkus ta ärritunult.
„Nagu soovite.”
Aga ilmselt eelistas seraskiir ebaväärikat pükstes diivanil istumist vastumeelsele kaitsetusele, mis oodanuks laua ääres. Nagu Yaşim, nii leidis temagi, et keset tuba toolil istumine, mis jättis seljataguse katteta, mõjus kuidagi rahutukstegevalt. Nii et ta ohkas, seadis oma töntsakad sõrmed vaheliti ja harutas jälle lahti.
„Ma kuulsin, et sa olid Krimmis.”
Yaşim pilgutas silmi. „Ma leidsin laeva. Seal ei pidanud mind enam miski kinni.”
Seraskiir kergitas ühte kulmu. „Nii et kukkusid seal läbi, jah?”
Yaşim kummardus ettepoole. „Me kukkusime seal läbi juba palju aastaid tagasi, efendi. Praegu ei ole seal õieti midagi teha.” Ta kannatas seraskiiri uuriva pilgu rahulikult välja. „Selle vähese ma tegin ära. Ma tegutsesin kiiresti. Siis tulin tagasi.”
Ega sellele polnudki midagi lisada. Krimmi tatarlaste khaanid ei valitsenud enam Osmani riigi nooremate vendadena lõunapoolseid steppe. Yaşimi oli vapustanud vene kasakate nägemine, kes relvastatult Krimmi külades ringi ratsutasid. Relvadeta ja löödud tatarlased jõid, istusid oma hüttide ees ja põrnitsesid loiult kasakaid, nende naised aga töötasid põldudel. Nende khaan vireles maapaos ja teda piinasid unenäod kadunud kullast. Ta oli saatnud teisigi selle järele, enne kui kuulis Yaşimist – et Yaşim on kaitsja, lala. Ent ka Yaşimi pingutustest hoolimata jäi khaani kuld unenägudesse. Võib-olla seda polnudki.
Seraskiir mühatas. „Tatarlased olid omal ajal head võitlejad,” ütles ta. „Aga tänapäeva lahinguväli pole metsikute ratsanike koht. Nüüd on vaja distsiplineeritud, musketite ja tääkidega jalaväge. Suurtükke. Kas sa venelasi nägid?”
„Nägin venelasi, efendi. Kasakaid.”
„Sellised on meie praegused vastased. Nende pärast me vajame praegu niisuguseid mehi nagu Uue Kaardiväe võitlejad.”
