RAAMATUKATKEND: Jo Nesbø – „Muretu"
1. PEATÜKK
Plaan
Ma suren. Ja sel ei paista olevat mingit mõtet. Plaan ei olnud üldse selline, igatahes mitte minu plaan. Et ma kogu aeg olen enese teadmata selles suunas liikunud, võib tõsi olla. Aga minu plaan ei olnud selline. Minu plaan oli parem. Minu plaanil oli mõte sees.
Ma jõllitan relvaavasse ja tean, et just sealt ta tulebki. Sõnumitooja. Kuller. Aeg viimaseks naeruks. Kui sa näed tunneli lõpus valgust, võib see vabalt olla ka süüteleek. Aeg viimaseks pisaraks. Me oleksime võinud selle elu hästi elada, sina ja mina üheskoos. Kui me oleksime plaani järginud. Üks viimane mõte. Kõik küsivad elu mõtte kohta, kuid keegi ei päri, mis on surma mõte.
2. PEATÜKK
Astronaut
Vana mees meenutas Harryle astronauti. Tema naljakalt lühikesed sammud, kanged liigutused, must surnud pilk ja kingatallad, mis lohisesid ja lohisesid mööda parketti. Nagu kardaks ta kaotada kontakti maapinnaga ja hõljuda minema, ruumist välja.
Harry vaatas kella, mis rippus välisukse kohal valgel kiviseinal. 15.16. Akna taga Bogstadveienil tuhisesid inimesed reede pärastlõunale omase rutuga mööda. Madal oktoobripäike peegeldus auto küljepeeglis, kui see tipptunni tempos jõnksukaupa edasi liikus.
Harry keskendus vanale mehele. Kaabu ja hall elegantne tolmumantel, mis oleks hädasti vajanud puhastust. Selle all tviidjakk, lips ja kulunud hallid püksid, nugateravad viigid. Läikima hõõrutud kingad, mille kannad olid madalaks kulutatud. Üks neist pensionäridest, keda tundus Majorstuas nii palju elavat. See ei olnud tühipaljas oletus. Harry teadis, et August Schultz oli 81-aastane ja endine rõivamüüja, kes oli kogu oma elu elanud Majorstuas, välja arvatud sõja ajal, kui ta viibis ühes Auschwitzi barakis. Ja kanged põlved pärinesid kukkumisest üle Ringveieni viivalt jalakäijate sillalt, mida ta tütrele külla minnes iga kord ületas. Muljet mehaanilisest nukust tugevdasid veelgi mehe käed, mis olid ettepoole sirutatud ja küünarnukist täisnurkselt kõverdatud. Paremal käsivarrel rippus pruun jalutuskepp ja vasak käsi hoidis tugevasti kinni pangadokumendist, mille ta oli juba ulatanud teise laua taga istuva noore lühikeste juustega mehe poole, kelle nägu Harry ei näinud, kuid teadis, et ta vaatab vanameest ühtaegu kaastundliku ja ärritunud pilguga.
Kell oli nüüd 15.17 ja August Schultz oli lõpuks kohal. Harry ohkas.
Esimese laua taga istus Stine Grette ja luges üle seitsesada kolmekümmend krooni sinise tuttmütsiga poisi jaoks, kes oli talle äsja ulatanud väljamaksekorralduse. Tema vasakus sõrmes olev teemant sädeles iga kord, kui ta rahatähe lauale asetas.
Seda Harry küll ei näinud, kuid ta teadis, et poisist paremal, kolmanda laua ees, seisis naine lapsevankriga, mida ta muudkui kiigutas, tõenäoliselt puhtast hajameelsusest, sest laps magas. Naine ootas, et teda teenindaks proua Brænne, kes omakorda selgitas parajasti telefonis valjuhäälselt ühele härrale, et ta ei saa automaatmakset teha, ilma et makse saaja vastavale kokkuleppele alla oleks kirjutanud, ja et tema töötab pangas ja mees telefoni teises otsas mitte, seega võiksid nad vestluse ehk selkohal lõpetada.
Samal silmapilgul avanes pangakontori uks ja kaks meest, üks pikk ja teine lühike, riietatud ühesugusesse tumedasse kombinesooni, kõndisid kiiresti panka sisse. Stine Grette tõstis pilgu. Harry vaatas oma kella ja hakkas loendama. Mehed ruttasid sinna nurka, kus istus Stine. Too pikem liikus, nagu astuks üle sopalompide, samal ajal kui väiksema kõnnak nägi välja, nagu oleks ta endale hankinud rohkem muskleid, kui tal nende jaoks ruumi oli. Sinise mütsiga poiss pööras aeglaselt ümber ja hakkas ukse poole astuma, raha lugemisega nii hõivatud, et ei märganudki äsja sisenenud mehi.
„Tere,” ütles pikem Stinele, kõndis tema juurde ja asetas musta kohvri mütsuga laua peale. Väiksem lükkas peegelklaasidega päikeseprillid ninale, läks laua juurde ja pani täpselt samasuguse kohvri teise kõrvale. „Raha!” piiksus ta heledal häälel. „Tehke uks lahti!”
Keegi oleks nagu pausinupule vajutanud: kõik pangasaalis olijad tardusid paigale. Ainus, mis reetis, et aeg seisma ei jäänud, oli akna taga vurav liiklus. Ja sekundiosuti Harry kellal, mis näitas, et nüüdseks oli möödunud kümme sekundit. Stine vajutas laua all olevale nupule. Elektroonika surises ja väiksem mees lükkas seinaäärse madala pöördukse põlvega lahti.
„Kelle käes võti on?” küsis ta. „Eluga, meil pole tervet päeva aega!”
„Helge!” hüüdis Stine üle õla.
„Mida?” Hääl kostis panga ainsast kabinetist, mille uks seisis lahti.
„Meile tulid külalised, Helge!”
Nähtavale ilmus kaelarätiku ja lugemisprillidega mees.
„Härrad soovivad, et sa sularahaautomaadi avaksid, Helge,” ütles Stine.
Helge Klementsen vaatas tühjal pilgul kahe kombinesooni riietatud mehe poole, kes olid nüüd mõlemad teisel pool lauda. Pikem vahtis närviliselt välisust, väiksema pilk oli aga naelutatud kontorijuhatajale.
„Jaa, loomulikult,” turtsatas Helge Klementsen, nagu oleks talle just meelde tulnud üks ununenud kokkulepe, ja pahvatas mürinaga valjult naerma.
Harry ei liigutanud ühtegi lihast, ta lasi vaid silmadel endasse imeda kõikide liigutuste ja ilmete peensused. Kakskümmend viis sekundit. Ta vaatas jätkuvalt ukse kohal rippuvat kella, kuid nägi silmanurgast, kuidas kontorijuhataja rahaautomaadi seestpoolt lahti keerab, tõmbab välja kaks piklikku metallkassetti rahatähtedega ja ulatab need meestele. Kõik see toimub kiiresti ja vaikuses. Viiskümmend sekundit.
„Need on sulle, isake!” Väiksem mees oli kohvrist välja võtnud kaks ühesugust kassetti, mida ta hoidis Helge Klementseni poole. Kontorijuhataja neelatas, noogutas, haaras need enda kätte ja asetas rahaautomaati.
„Kena nädalavahetust!” ütles väiksem, sirutas selga ja võttis kohvri kätte. Poolteist minutit.
„Pidage nüüd hoogu,” ütles Helge.
Väiksem tardus paigale.
Harry tõmbas põsed sisse ja üritas keskenduda.
„Kviitung...” ütles Helge.
Üheks pikaks silmapilguks jäid kaks meest lühikese hallipäise kontorijuhataja poole vaatama. Seejärel hakkas väiksem neist naerma. Kõrgetooniline, hõre naer kriiskava hüsteerilise ülemtooniga, nii nagu naeravad speed’i tarvitanud inimesed. „Ega sa ometi arva, et meil oli mõttes siit ilma allkirja saamata lahkuda? Anda käest kaks miljonit krooni ilma kviitungita!”
„Noh,” alustas Helge Klementsen. „Üks teie kolleeg peaaegu unustas selle eelmisel nädalal.”
„Praegu sõidab rahatranspordi peal nii palju uusi,” ütles väiksem, samal ajal kui tema ja Klementsen andsid paberile allkirjad ja jagasid omavahel kollased ja roosad koopialehed.
Harry ootas, kuni välisuks oli nende järel sulgunud, enne kui uuesti kella vaatas. Kaks minutit ja kümme sekundit.
Läbi ukseklaasi nägi ta valget Nordea panga embleemidega veoautot minema sõitmas.
Pangasaalis viibivad inimesed jätkasid poolelijäänud vestlust. Harryl polnud tarvidust neid üle lugeda, kuid tegi seda sellegipoolest. Seitse. Kolm laua taga ja kolm selle ees, kaasa arvatud beebi ja üks tööpükstes mees, kes oli just sisse tulnud ja seadnud end keset saali laua taha, et kirjutada kontonumber sissemakseplangile, mis, nagu Harry teadis, oli mõeldud reisibüroole Saga Solreiser.
„Nägemist,” ütles August Schultz ja hakkas jalgu välisukse poole lohistama.
Kell oli täpselt 15.21.10 ja alles siis hakkas kõik tegelikult pihta.
Kui uks avanes, nägi Harry Stine Grette pead korraks paberitelt tõusmas ja siis uuesti alla vajumas. Seejärel tõstis ta pea, seekord aeglaselt. Harry pööras pilgu välisukse poole. Mees, kes oli sisse tulnud, oli juba kombinesoonil luku lahti tõmmanud ja võtnud välja musta ja oliivrohelist värvi relva AG3. Tumesinine villane müts kattis terve näo, välja arvatud silmad. Harry hakkas uuesti nullist lugema.
Nagu Hensoni nukulgi, hakkas villamüts liikuma selle koha peal, kus oleks pidanud olema suu: „This is a robbery. Nobody moves.”
Ta ei rääkinud valjult, kuid väikses umbses pangasaalis jäi vaikseks nagu pärast kahurikõminat. Harry vaatas Stinet. Eemalt kostva automüra taustal kuulis ta teravat klõpsatust, kui mees relva laadis. Naise vasak õlg vajus märkamatult allapoole.
Julge tüdruk, mõtles Harry. Või siis lihtsalt surmani hirmunud. Aune, politseikooli psühholoogiaõppejõud, ütles, et kui inimesed on piisavalt hirmul, tegutsevad nad nii, nagu on eelnevalt programmeeritud. Enamik pangatöötajaid vajutavad hääletule häirele peaaegu šokiseisundis, väitis Aune ja tõi näiteks, et kui neid pärast küsitletakse, ei mäleta paljud, kas nad vajutasid häirenupule või mitte. See toimus autopiloodil. Täpselt samamoodi on pangaröövel end eelnevalt programmeerinud tulistama kõiki, kes püüavad teda peatada, ütles Aune. Mida rohkem pangaröövel kardab, seda väiksem on tõenäosus, et ta meelt muudab. Harry ei liigutanud, püüdis ainult näha röövli silmi. Sinised.
Röövel võttis musta koti seljast ning lasi sel kukkuda sularahaautomaadi ja tööpükstega mehe vahele, kes seisis paigal, pastakaots jätkuvalt number kaheksa alumise pauna vastu surutud. Musta riietatud mees astus kuus sammu madala pöördukseni, toetus letiäärele, tõstis jalad üle ja võttis koha sisse Stine selja taga, kes istus vaikselt ja vaatas otse enda ette. Hästi, mõtles Harry. Ta teab, mida tegema peab, ta ei provotseeri röövlit talle otsa vaadates.
Mees surus relvatoru vastu Stine kukalt, kummardus ettepoole ja sosistas talle midagi kõrva.
Naine ei olnud veel paanikas, kuid Harry nägi Stine rinda tõusmas ja langemas, nagu ei oleks tema kleenuke keha valge ja korraga kitsaks jäänud pluusi all piisavalt õhku saanud. Viisteist sekundit.
Stine köhatas. Ühe korra. Kaks korda. Viimaks suutis ta hääle kuuldavale tuua.
„Helge. Sularahaautomaadi võtmed.” See oli madal ja kähe hääl, täiesti võõras võrreldes sellega, mis oli lausunud peaaegu samad sõnad kolm minutit varem.
Harry ei näinud teda, kuid teadis, et Helge Klementsen oli kuulnud röövija avarepliiki ning seisis juba uksel.
„Kiiresti, muidu...” Naise hääl oli vaevukuuldav ja järgneva pausi ajal oli pangasaalis ainsa helina kuulda August Schultzi kingataldu, mis lohisesid mööda parketti nagu paar vispleid, mida klopiti hirmaeglaselt vastu trummikilet.
„... laseb ta mind.”
Harry vaatas aknast välja. Arvatavasti seisis seal kuskil üks auto, mootor töötamas, kuid Harry seda sealt ei näinud. Ainult autod ja inimesed, kes kulgesid rohkem või vähem muretult mööda.
„Helge...” Tema hääl oli anuv.
Lase nüüd käia, Helge, mõtles Harry. Harry teadis omajagu ka vananeva kontorijuhataja kohta. Ta teadis, et mehel on kaks kuningpuudlit, abikaasa ja äsja maha jäetud rase tütar, kes ootasid teda kodus. Et nad olid asjad kokku pakkinud ja olid valmis mägimajja sõitma niipea, kui Helge Klementsen koju jõuab. Kuid praegusel hetkel mõtles Klementsen, et ta on vee all unenäos, kus kõik liigutused kukuvad aeglased välja, ükskõik kuidas ta kiirustada ei püüaks. Siis ilmus ta Harry vaatevälja. Röövel oli Stine tooli ringi keeranud, nii et ta seisis naise taga, aga näoga Helge Klementseni poole. Nagu hirmul laps, kes hakkab hobusele süüa andma, seisis Klementsen, keha tahapoole kallutatud, ja hoidis võtmeid endast võimalikult kaugel. Röövel sosistas Stinele midagi kõrva, samal ajal relva Klementseni poole pöörates, mispeale too tuikus kaks ebakindlat sammu tahapoole.
Stine köhatas: „Ta ütleb, et sa avaksid rahaautomaadi ja paneksid uued rahakassetid musta kotti.”
Helge Klementsen jõllitas kui hüpnotiseeritult relva, mis osutas tema poole.
„Sul on kakskümmend viis sekundit aega, enne kui ta tulistab. Mind. Mitte sind.”
Klementsen avas suu ja pani selle uuesti kinni, nagu tahtnuks midagi öelda.
„Kohe, Helge,” ütles Stine. Uks surises avanedes ja Helge Klementsen astus kohkunult pangasaali.
Röövi algusest oli möödunud kolmkümmend sekundit. August Schultz oli jõudnud peaaegu välisukse juurde. Kontorijuhataja vajus rahaautomaadi ette põlvili ja põrnitses võtmekimpu. Selles oli neli võtit.
„Kakskümmend sekundit veel,” kostis Stine hääl.
Majorstua politseijaoskond, mõtles Harry. Nad on oma autodega siiapoole teel. Kaheksa kvartalit. Reedene tipptund.
Värisevate sõrmedega valis Helge Klementsen ühe võtme välja ja surus selle lukuauku. Poole peal jäi võti pidama. Helge Klementsen vajutas kõvemini.
„Seitseteist.”
„Aga...” alustas ta.
„Viisteist.”
Helge Klementsen tõmbas võtme välja ja proovis järgmist. See läks lukuauku sisse, kuid keeldus keeramast.
„Aga jumala pärast ...”
„Kolmteist. Võta see, millel on roheline ots, Helge.”
Helge Klementsen jõllitas võtmekimpu, nagu näeks ta seda esimest korda.
„Üksteist.”
Kolmas võti läks sisse. Ja tegi ringi. Helge Klementsen avas kapiukse ja pööras Stine ja röövli poole.
„Ma pean ühe luku veel lahti tegema, et kasse...”
„Üheksa!” karjus Stine.
Nuuksatus vallandus Helge Klementseni rinnust, kui ta sõrmed vastu võtmesakke surus, nagu oleks järsku nägemise kaotanud ja sakid oleksid punktkiri, mis peaks talle ütlema, milline võti on õige.
„Seitse.”
Harry kuulatas pingsalt. Politseisireene polnud veel kuulda. August Schultz haaras välisukse lingist.
Metall kõlises, kui võtmekimp maha kukkus.
„Viis,” sosistas Stine.
Uks avanes ja tänavalt kostvad hääled voolasid pangasaali sisse. Kauguses tundus Harryle, et kuuldus tuttav vinisev hääl, mis muutus vaiksemaks. Ja siis jälle valjemaks. Politseisireenid. Siis läks uks kinni.
„Kaks. Helge!”
Harry sulges silmad ja luges kaheni.
„Käes!” Hüüdjaks oli Helge Klementsen. Ta oli saanud teise luku lahti, end jalgele ajanud ja kükitas nüüd automaadi ees, üritades pingsalt kassette välja tõmmata, need olid aga silmanähtavalt kinni kiilunud. „Lase mul vaid raha välja võtta! Ma ...”
Samal hetkel katkestas teda kriiskav kisa. Harry vaatas pangasaali teise otsa, kus naisklient vaatas hirmunult pangaröövlit, kes seisis liikumatult, relv Stine kuklal puhkamas. Naine pilgutas kaks korda silmi ja noogutas tummalt lapsevankri poole, samal ajal kui lapse kisa kogus aina toone juurde.
Helge Klementsen kukkus peaaegu selili, kui esimene kassett siinidelt lahti tuli. Ta tõmbas musta koti enda juurde. Kuue sekundiga olid kõik kassetid kotis. Röövli käsu peale tõmbas Klementsen kotiluku kinni ja pööras end leti poole. Kõike seda vahendas Stine hääl, mis kõlas nüüd üllatavalt kindlalt ja rahulikult.
Üks minut ja kolm sekundit. Rööv oli läbi. Raha seisis keset põrandat kotis. Mõne sekundi pärast on esimene politseiauto kohal. Nelja minuti pärast on teised politseiautod sulgenud kõik panga lähedusse jäävad põgenemisteed. Kõik röövli keharakud pidid karjuma, et on aeg kaduda kus see ja teine. Ja siis juhtus midagi, mida Harry ei osanud oodata. Sellele ei olnud mingisugust seletust. Selle asemel et minema joosta, keeras röövel Stine tooli ringi, nii et nad olid näoga vastamisi. Ta kummardus ettepoole ja sosistas naisele midagi kõrva. Harry kissitas silmi. Ta peaks ükspäev minema nägemist kontrollima. Aga ta nägi seda, mida ta nägi. Et Stine põrnitses näota röövlile otsa, samal ajal kui tema enda näoilme muutus aegamisi sedamööda, kuidas röövli sosistatud sõnade tähendus näis talle järk-järgult selgemaks saavat. Kitsad hoolitsetud kulmud joonistasid kaks S-tähte silmade kohale, mis tundusid nüüd näost välja hüppavat, ülahuul tõmbus keerdu ja suunurgad vajusid groteskselt allapoole. Laps lõpetas nutmise sama järsku, kui oli alustanud. Harry ohkas. Sest ta teadis. Tegemist oli stoppkaadriga, meistritööga. Kaks inimest kinni silmapilgus, kus üks on teisele just tema surmaotsusest teada andnud, maski taha varjatud nägu kahe käelaiuse jagu paljast näost eemal. Timukas ja tema ohver. Relvaava osutamas kaelalohule ja väikesele kuldsüdamele, mis ripub peenikese keti otsas. Harry küll ei näe, kuid tajub siiski südamelööke naise õrna naha all.
Summutatud, vinisev hääl. Harry teritab kõrvu. Kuid need ei ole politseisireenid, kõigest kõrvaltoas helisev telefon.
Röövel pöörab ümber ja vaatab leti taga lae all olevasse turvakaamerasse. Ta hoiab kätt üleval ja ajab viis mustas kindas sõrme harali, seejärel surub pihu kinni ja näitab nimetissõrme. Kuus sõrme. Kuus sekundit üle aja. Ta pöörab uuesti Stine poole, haarab kahe käega relvast, hoiab seda puusa kõrgusel ja tõstab relvatoru nii, et see on suunatud naise pea poole, ajab tagasilöögi tõttu jalad veidi harki. Telefon heliseb ja heliseb. Üks minut ja kaksteist sekundit. Teemantsõrmus sätendab, kui Stine käe pooleldi üles tõstab, nagu tahaks ta kellelegi hüvastijätuks lehvitada.
Kell on täpselt 15.22.22, kui ta päästikule vajutab. Pauk on lühike ja tömp. Stine tool nihkub tahapoole, tema pea tantsiskleb kaela otsas nagu katkisel nukul. Siis kukub tool ümber. Kostab matsatus, kui naise pea käib vastu kirjutuslaua äärt, ja Harry seda enam ei näe. Ta ei näe enam ka Nordea uue pensionisäästu reklaami, mis on liimitud laua kohal oleva klaasi välisküljele, sest see on korraga punaseks värvunud. Harry kuuleb vaid telefoni, mis muudkui heliseb ja heliseb, vihaselt ja pealetungivalt. Röövel tõstab jalad üle laua ja jookseb keset põrandat seisva koti poole. Harryl tuleb otsustada. Röövel haarab koti. Harry otsustab. Tugeva nõksatusega tõuseb ta toolilt püsti. Kuus pikka sammu. Siis on ta kohal. Ja tõstab telefonitoru hargilt.
„Räägi.”
Järgneva pausi ajal kuuleb ta vaid elutoa telerist kostvaid politseisireene, naabri korteris mängivat Pakistani poplugu ja raskeid samme trepikojas, mis tunduvad kuuluvat proua Madsenile. Seejärel kuuldub telefonitoru teisest otsast mahedat naeru. See on naer kaugest minevikust. Mitte küll ajalises mõttes, aga ometi kauge. Nagu seitsekümmend protsenti Harry minevikust, mis aeg-ajalt naaseb ähmaste kuulduste või otseste väljamõeldistena. See oli aga lugu, mille tõelisust Harry võis kinnitada.
„Kasutad sa ikka veel seda macho-repliiki, Harry?”
„Anna?”
„Jessas, sa avaldad lausa muljet.”
Harry tundis, kuidas magus soojus kõhus laiali voolab, peaaegu nagu viski. Peaaegu. Peeglis nägi ta pilti, mille oli kinnitanud vastasseinale. Iseendast ja Søsist ühel ammusel suvepuhkusel Hvitstenil, kui nad veel väikesed olid. Nad naeratasid, nagu naeratavad lapsed, kes arvavad veel, et midagi halba ei saa juhtuda.
„Ja millega sina pühapäeva õhtul tegeled, Harry?”
„Noh.” Harry kuulis, kuidas tema hääl üritas automaatselt naise oma jäljendada. Pisut liiga madal ja pisut liiga aeglane. Aga see polnud see, mida ta tahtis. Mitte praegu. Ta köhatas ja leidis natuke neutraalsema tooni: „Sellesamaga, millega enamik inimesi.”
„Ja see on?”
„Vaatan videot.”
