Raamatukatkend: JO NESBØ „Politsei“
ESIMENE PEATÜKK
Oli olnud pikk ja soe septembripäev, mille valgus muundas Oslofjordi sulahõbedaks ja pani hõõguma lauged oosid, mis olid juba esimestes sügisvärvides. Oli niisugune päev, mis sundis oslolasi tõotama, et nad ei koli sellest linnast iial ära. Päike hakkas laskuma Ullerni taha ja selle viimased kiired hellitasid maastikku, madalaid ilutuid üürimaju, mis andsid tunnistust linna tagasihoidlikust päritolust, hirmkalleid katusekortereid, mille terrassid vestsid naftamuinasjuttu, mis oli teinud riigi üleöö maailma rikkaimaks, ja narkareid, kes redutasid ülal Stensparkenis selles väikeses hästitoimivas linnas, kus esines rohkem narkosurmi kui kaheksa korda suuremates Euroopa linnades. Hellitasid aedu, mille batuute ümbritses turvavõrk ja millel lapsed ei hüpanud rohkem kui kolmekesi, nagu ohutuseeskirjad ette nägid. Ning oose ja metsi, mis piirasid ühelt poolt niinimetatud Oslo katelt. Päike ei raatsinud linnal minna lasta, vaid sirutas oma kiirenäpud pikaks nagu lõputul hüvastijätul läbi rongiakna.
Päev oli alanud külma õhu, selge taeva ja kaleda valgusega, mis meenutas operatsioonisaali prožektoreid. Päeva peale temperatuur tõusis, taevas omandas sügavama sina ja õhk sõbraliku tekstuuri, mis tegi septembrist aasta võrratuima kuu. Ning kui saabus mahe ja diskreetne õhtuhämarus, lõhnasid Maridalsvannet’ kaldanõlvade eramurajoonid õunte ja päikesekuuma kuusemetsa järele.
Erlend Vennesla lähenes viimasele tõusuharjale. Ta tundis juba piimhapet, kuid keskendus sellele, et klotspedaalidele õigesti ülalt alla vajutada, nii et põlved hoiaksid sissepoole. Sest õige tehnika oli väga tähtis. Eriti kui ära väsisid ja ajul tekkis soov asendit muuta, et koormata vähem väsinud, aga ka vähem arenenud lihaskonda. Ta tundis, kuidas jäik jalgrattaraam võttis vastu ja kasutas ära pisimagi jõuraasu, mille ta sellesse väntas, kuidas kiirus kasvas, kui ta käigu raskema vastu vahetas ja raami kohale püsti tõusis, püüdes hoida ühtlast pedaalimissagedust, umbes üheksakümmend pööret minutis. Ta heitis pilgu pulsikellale. Sada kuuskümmend kaheksa. Ta suunas laubalambi GPS-i ekraanile, mille oli kinnitanud juhtraua külge. See näitas Oslo ja selle ümbruse detailkaarti. Ratas ja lisavarustus olid maksnud rohkem, kui äsja pensionile jäänud mõrvauurija oleks kulutada tohtinud. Aga nüüd, kus elul oli talle muud pakkuda, tuli katsuda heas vormis püsida.
Tunduvalt vähem pakkuda, kui aus olla.
Piimhape kõrvetas reites ja säärtes. Tegi haiget, aga samal ajal oli kui imeline lubadus, mis tõotas enamat. Endorfiinipidu. Valutavaid lihaseid. Puhast südametunnistust. Ja õlut naise seltsis rõdul, kui pärast päikeseloojakut liiga jahedaks ei lähe.
Ja korraga oligi ta mäeharjal. Tee muutus tasaseks ja tema ees laius Maridalsvannet. Ta vähendas kiirust. Ta oli nüüd maal. See oli absurdne, et pärast veerandtunnist kõva sõtkumist ühe Euroopa pealinna südamest siia mäeharjale ümbritsesid teda ühtäkki talud, põllud ja tihe mets, kus jalgrajad looklesid õhtuhämarusse. Higi pani peanaha kihelema Belli söekarva jalgrattakiivri all, mis oli juba üksipäini maksnud sama palju nagu lasteratas, mille ta oli kuuendaks sünnipäevaks ostnud oma lapselapsele, Line Mariele. Aga Erlend Vennesla jättis jalgrattakiivri pähe. Suurema osa surmaga lõppenud jalgrattaõnnetuste puhul oli tegemist peavigastustega.
Ta vaatas pulsikella. Sada seitsekümmend viis. Sada seitsekümmend kaks. Väike armas tuulepahvak kandis alt linnast kaugeid hõiskeid. Küllap Ullevaali staadionilt, kus toimusid täna õhtul maavõistlused. Slovakkia või Sloveeniaga. Erlend Vennesla kujutas pilguks ette, et hõisatakse temale. Sellest oli juba jupp aega, kui talle viimati aplodeeriti. Viimane kord oli nähtavasti kripos Brynis, kui ta pensionile saadeti. Vahukooretort, kõne ülemuselt Mikael Bellmanilt, kes oli sestsaadik kindlalt politseiprefekti ametikoha poole tüürinud. Ja Erlend oli aplausi vastu võtnud, neile otsa vaadanud ja tänanud ning tundnud klompi kurgus, kui oma lihtsa, lühikese ja faktidel põhineva tänukõne esitas, nagu kripo traditsioon seda ette nägi. Tal olid mõrvauurijana olnud oma tõusud ja mõõnad, aga prohmakaid oli ta vältinud. Vähemalt niipalju kui ta teadis, sest säärases asjas ei saanud kunagi surmkindel olla. Eriti tuli sellega arvestada nüüd, kus DNA-analüüsi tehnoloogia oli edasi arenenud ja politseijuhtkond vihjanud, et kavatseb seda kasutada ka mõne vana juhtumi ülevaatamiseks. Vastused. Uued vastused. Tulemused. Kuni esines lahendamata juhtumeid, oli see loomulik, aga Erlend ei saanud aru, miks pidi ressursse kulutama ka nendes juhtumites sorimiseks, mis olid ammu lõpetatud ja lahendatud.
Pimedus oli tihenenud ja tänavavalgustitest hoolimata oleks ta äärepealt sõitnud mööda puuviidast, mis osutas metsa poole. Aga seal see oli. Täpselt, nagu ta mäletas. Ta keeras maanteelt ära ja jõudis jalgrajale, mis viis läbi pehme metsaaluse. Ta sõitis nii aeglaselt, kui ilma tasakaalu kaotamata suutis. Kiivri peale tõmmatud laubalambi valgusvihk pühkis üle jalgraja ja peatus tihedal kuusemüüril, mis piiras rada kummaltki poolt. Tema ees punusid pelglikud, tõtlikud varjud, mis väändusid ja peitu pugesid. Nii oligi ta seda ette kujutanud, kui püüdis end panna tüdruku olukorda. Kuidas too jooksis, pages, taskulamp käes, kui teda oli üle kolme päeva luku taga hoitud ja vägistatud.
Ja kui Erlend Vennesla märkas samal hetkel valgust, mis tema ees pimeduses süttis, mõtles ta hetkeks, et see on tüdruku taskulamp, nüüd jookseb ta taas ja Erlend istub mootorrattal, mis tüdrukule järgneb ja ta kätte saab. Valgus hüples Erlendi ees sinna-tänna ning suunati seejärel otse temale. Ta peatus ja tuli rattalt maha. Suunas laubalambi pulsikellale. Juba alla saja. Pole paha.
Ta avas lõuarihma, võttis kiivri peast ja sügas pealage. Pagan kui mõnus! Ta kustutas laubalambi, kinnitas kiivri juhtraua külge ja lükkas ratast käekõrval taskulambi tulukese poole. Tundis, kuidas kiiver kõlgub ja teda vastu rannet peksab.
Ta peatus taskulambi ees, mis suunati talle näkku. Tugev valgusvihk tegi silmadele haiget. Ja pimestatult mõtles ta, et kuuleb ikka veel oma rasket hingeldamist, aga naljakas, et pulss on nii aeglane. Ta aimas liigutust, et suure võbeleva valgusringi tagant kerkis midagi, kuulis õhus vaikset vilinat ja samal hetkel kargas talle pähe imelik mõte. Et poleks maksnud seda teha. Poleks maksnud kiivrit peast võtta. Et suurema osa surmaga lõppenud jalgrattaõnnetuste puhul ...
Mõte oleks nagu kokutanud, aeg tihenenud, pildiühendus pilguks katkenud.
Erlend Vennesla vahtis üllatunult enda ette ja tundis, kuidas higipiisk valgub laupa pidi alla. Ta rääkis, aga sõnad olid otsekui mõttetu lalin, nagu oleks suu ja aju vahelises ühenduses mingi viga. Uuesti kuulis ta vaikset vilinat. Siis oli heli kadunud. Igasugune heli, nii et ta ei kuulnud ka oma hingetõmbeid. Ja ta avastas, et on põlvili maas ja et jalgratas vajub aegamööda kraavi pikali. Tema ees tantsiskles kollane tuluke, aga see kadus, kui higipiisk ninaseljale jõudis, silma voolas ja talt nägemise võttis. Ja ta taipas, et see polegi higi.
Kolmas hoop tundus nagu jääpurikas, mis talle läbi pea ja kaela kehasse rammiti. Kõik jäätus.
Ma ei taha surra, mõtles ta ja püüdis käe pea kaitseks üles tõsta, aga kui ta ei suutnud ühtki ihuliiget liigutada, mõistis ta, et on halvatud.
Neljandat hoopi ta ei registreerinud, aga niiske mulla lõhna põhjal järeldas ta, et on pikali maas. Ta pilgutas mitu korda silmi ja üks hakkas seletama. Otse näo ees poris nägi ta suuri määrdunud saapaid. Kontsad kerkisid ja seejärel tõusid saapad maast lahti. Maandusid. Ja siis uuesti, kontsad kerkisid ja saapad tõusid õhku. Nagu oleks lööja hoogu võtnud. Võtnud hoogu, et kõvemini lüüa. Ja viimane mõte, mis tal peast läbi jooksis, oli see, et ta ei tohi unustada, mis on lapselapse nimi, ta ei tohi lapse nime meelest lasta.
