1. peatükk
Alnabru teemaksupunkt, 
1. november 1999

Hall lind lendas Harry vaatevälja ja kadus sealt taas. Ta trummeldas autorooli. Aeglane aeg. Eile oli keegi rääkinud teleris aeglasest ajast. See oligi aeglane aeg. Nagu jõuluõhtul enne jõuluvana tulekut. Või elektritoolis enne voolu sisselülitamist.

Ta trummeldas kõvemini.

Nende auto oli pargitud teemaksupunkti piletiputkade taga olevale platsile. Ellen keeras autoraadiot veidi valjemaks. Reporter rääkis, hääles pidulikkus ja härdus:

„Lennuk maandus viiekümne minuti eest ja täpselt kell 6.38 asetas president oma jala Norra pinnale. Teda võttis vastu Jevnakeri vallavanem. Siin Oslos on kena sügisilm, Norra on tippkohtumiseks kena paik. Kuulakem veel kord, mida president ütles, kui ta pool tundi tagasi ajakirjanikega rääkis.”
Seda räägiti juba kolmandat korda. Harry kujutas endale taas ette huilgavaid ajakirjanikke, kes piirete ees tunglesid. Hallis ülikonnas mehi teisel pool tõkkeid, kes ei proovinudki välja näha teisiti kui Secret Service’i agendid, kes kergitasid ja langetasid õlgu, piieldes inimsumma, kontrollisid kaheteistkümnendat korda, kas raadiovastuvõtja ikka istub korralikult kõrvas, jälgisid rahvast, lastes pilgul paariks sekundiks peatuda ühel natuke liiga pika objektiiviga fotograafil, uurisid edasi, kontrollisid kolmeteistkümnendat korda, kas vastuvõtja on ikka korralikult kõrvas.

Keegi ütles inglise keeles tere tulemast, siis tekkis vaikus ja mikrofon ragises.
„First let me say I’m delighted to be here...” ütles president neljandat korda käheda laia Ameerika aktsendiga.
„Ma lugesin ühe tuntud Ameerika psühholoogi arvamust, et presidendil on MPD,” ütles Ellen.
„MPD?”
„Multiple personality disorder . Dr Jekyll ja Mr Hyde. Psühholoog leidis, et tema tavaline isiksus ei teadnudki, et see teine, seksiloom, oli nende naistega seksinud. Seetõttu ei saanud riiklik kohus teda ka vande all valetamise eest süüdi mõista.”
„Vaat kus,” ütles Harry ja heitis pilgu helikopterile, mis hõljus kõrgel nende kohal.
Raadios küsis üks norra aktsendiga hääl:
„Härra president, see on esimene kord, kui võimul olev Ameerika president külastab Norrat. Mis tunne teil on?”

Vaikus.

„Mul on hea meel jälle siin olla. Ja seda, et Iisraeli riigi ja palestiinlaste esindajad siin kohtuda võivad, pean ma veelgi olulisemaks. Võti on...”
„Kas te mäletate midagi oma eelmisest külaskäigust, härra president?”
„Aga muidugi. Ma loodan, et suudan päeva jooksul toimuvates vestlustes...”
„Milline tähendus on olnud Oslol ja Norral maailma rahu seisukohalt, härra president?”
„Norra on mänginud olulist rolli.”
Hääl ilma norra aktsendita:
„Milliseid konkreetseid tulemusi peab president reaalseks saavutada?”
Lindistus katkes ja hääl jätkas stuudiost:
„Kuulsite! President leiab, et Norra on mänginud otsustavat rolli... öh, Lähis-Ida rahus. Just praegu on president teel...”
Harry oigas ja keeras raadio kinni. „Mis selle maaga ometi lahti on, Ellen?”
Naine kehitas õlgu.
„Punkt 27 läbitud,” ragistas raadiosaatja armatuurlaual.

Ta vaatas naisele otsa.
„Kas kõik on oma postidel?” küsis ta. Naine noogutas.
„Siis pole enam palju aega jäänud.” Naine pööritas silmi. Mees ütles seda viiendat korda sestsaadik, kui korteež Gardermoenist teele oli läinud. Nende autosse paistis tühi kiirtee, mis suundus Trosterudi ja Furuseti poole. Sinine valgus katusel vilkus laisalt. Harry keeras akna alla ning pistis käe välja, et eemaldada koltunud leht, mis oli kojamehe külge jäänud.
„Punarind,” ütles Ellen ja osutas käega. „Nii hilja sügisel haruldane lind.”
„Kus?”
„Seal. Selle piletiputka katusel.”
Harry kummardus ja vaatas läbi esiklaasi.
„Või nii. Ah et see on siis punarind?”
„Just. Kuid ma kujutan ette, et sina vist ei tee vahet sellel seal ja vainurästal?”
„Õige.” Harry varjas käega silmi. Ega ta olnud ometi lühinägelikuks jäämas?
„Punarind on veider lind,” ütles Ellen ja keeras korgi termosele peale.
„Kahtlemata,” ütles Harry.
„Üheksakümmend protsenti neist lendavad lõunasse, kuid on mõningaid, kes riskivad ja jäävad, või nii.”
„Ah jäävad või nii?”
Raadio hakkas uuesti ragisema.
„62 HQ-le. Kakssada meetrit enne Lørenskogi teeotsa seisab tee kõrval üks tundmatu auto.”
Peakorterist vastas sügav hääl Bergeni murdes.
„Üks hetk, 62. Me kontrollime.”
Vaikus.
„Kas tualette kontrollisite?” küsis Harry ja nõksas peaga Esso bensiinijaama poole.
„Jah. Bensiinijaam on inimestest ja töötajatest tühjaks tehtud. Peale ülemuse. Tema panime kontorisse luku taha.”
„Piletiputkad samuti?”

„Kontrollitud. Rahune maha, Harry, kõik kontrollpunktid on linnukese kirja saanud. Jah, need, kes jäävad, loodavad sellele, et talv tuleb pehme, eks ole? Neil võib vedada, kuid kui nad eksivad, siis nad surevad. Miks siis mitte kindluse mõttes lõunasse lennata, mõtled sa võib-olla. Äkki on nad lihtsalt laisad, need linnud, kes jäävad?”

Harry vaatas peeglisse ja nägi mõlemal pool raudteesilda valvureid. Mustas vormis, kiiver peas ja igaühel oma MP5 kaelas. Pinge nende kehakeeles paistis siiamaani ära.

„Asi on selles, et kui talv tuleb pehme, võivad nad valida kõige paremad pesitsuskohad enne, kui teised koju tagasi tulevad,” ütles Ellen, surudes termost pungil täis kindasahtlisse. „See on läbimõeldud risk, mõistad? Sul võib minna sitalt hästi või niisama sitalt halvasti. Riskida või mitte. Kui riskid, potsatad võib-olla ühel ööl kõvaks külmununa oma oksalt alla ega sula enne kevadet üles. Aga kui lööd kartma, võib sul naastes paaritumine luhtuda. Nagu need igavesed dilemmad, mille ees me kogu aeg seisame.”

„Sul on kuulivest seljas, eks ole?” Harry käänas kaela ja vaatas Elleni poole. Ellen ei vastanud, põrnitses ainult kiirteed ja raputas aeglaselt pead.
„On või ei ole?”
Naine tonksas vastuseks sõrmenukkidega vastu rinda.
„Kerge?”
Naine noogutas.
„Kurat võtaks, Ellen! Ma andsin kuulivestikäsu. Mitte selle Mikihiire vesti.”
„Tead sa, mida Secret Service’i tegelased siin kannavad?”
„Las ma mõistatan. Kerget vesti?”
„Nimelt.”
„Ja tead sa ka, mis mind persetki ei huvita?”
„Las ma mõistatan. Secret Service?”
„Nimelt.”

Naine naeris. Ka Harry suunurk kerkis. Raadio urahtas.
„HQ 62. postile. Secret Service ütleb, et see on nende auto, mis on pargitud Lørenskogi teeotsa juurde.”
„Post 62. Vastu võetud.”
„Näed nüüd,” ütles Harry ja lajatas ärritunult käega vastu rooliratast. „Ei mingit suhtlemist. Need SS-lased tegutsevad täiesti omaette. Mida see auto seal meie teadmata teeb? Mis?”
„Kontrollib, kas me teeme oma tööd,” ütles Ellen.
„Nii nagu nemad on meid juhendanud, et seda tuleb teha.”
„Sul on võimalus natukenegi ise otsustada, nii et ära virise,” ütles naine.
„Ja lõpeta see rooli trummeldamine.”

Harry sõrmed hüppasid kuulekalt sülle. Naine naeratas. Harry hingas pika puhinaga välja:
„Ja-jah.”

Sõrmed otsisid üles teenistusrelva, kuue lasuga 38-kaliibrilise Smith & Wessoni käepideme. Tal olid vöö küljes veel kaks kiiresti laetavat, mõlemas kuus lasku. Ta patsutas relva teadmisega, et rangelt võttes puudus tal praegu relvaluba. Võib-olla hakkas ta tõesti lühinägelikuks jääma, sest pärast talvist neljakümnetunnist kursust oli ta laskmiskatsel läbi kukkunud. Kuigi selles polnud midagi ebaharilikku, juhtus Harryga niimoodi esimest korda ja see ei meeldinud talle kohe üldse. Tõsi küll, tal tuli vaid katse uuesti sooritada, paljudel läks vaja koguni nelja või viit katset, kuid Harry oli seda mingil põhjusel edasi lükanud.

Taas ragin: „Punkt 28 läbitud.”
„See oli Romerike politseiringkonna eelviimane kontrollpunkt,” ütles Harry. Järgmine punkt, millest möödutakse, on Karihaugen, ja siis oleme meie.”
„Miks nad ei võiks teha nii, nagu seda ennegi oleme teinud, et nad lihtsalt ütlevad, kus korteež asub, selle asemel et loetleda neid rangeid numbreid?” küsis Ellen kaeblikul toonil.
„Arva.”
Nad vastasid korraga: „Secret Service!” Ja puhkesid naerma.
„Punkt 29 läbitud.”

Ta vaatas kella.
„Okei, siis on nad kolme minuti pärast siin. Ma keeran raadiosaatja Oslo politseiringkonna sagedusele. Tee viimane kontroll.”
Raadio kriiskas ja vilistas, sel ajal kui Ellen sulges silmad, et keskenduda riburada tulevatele kinnitustele. Ta riputas mikrofoni tagasi alusele. „Kõik on kohal ja valmis.”

„Tänan. Pane kiiver pähe.”
„Mida? Kuule, Harry, ausalt.”
„Sa kuulsid, mida ma ütlesin.”
„Pane ise kiiver pähe!”
„Minu oma on liiga väike.”
Uus hääl: „Punkt 1 läbitud.”

„Kurat, vahel oled sa nii... Ebaprofessionaalne.” Ellen tõmbas kiivri pähe, kinnitas lõua all rihma ja tegi tahavaatepeeglisse nägusid.
„Samad sõnad,” ütles Harry, uurides binokliga teed nende ees. „Ma näen neid.”

Karihaugeni tõusu tipus läikles metall. Harry nägi esialgu vaid kolonni esimest autot, kuid ta teadis järjekorda: kuus eriväljaõppega politseinikku mootorrattal Norra järelevalveosakonnast, kaks Norra saateautot, üks Secret Service’i auto, seejärel kaks ühesugust Cadillac Fleetwoodi, Secret Service’i eriautot, mis mõlemad olid USA-st kohale lennutatud, ja ühes neist istuski president. Mis oli saladus. Või istus ta mõlemas, mõtles Harry. Ühes Jekyll ja teises Hyde. Seejärel tulid suuremad autod: kiirabi, sideauto ja veel Secret Service’i autosid. 

„Kõik tundub olevat rahulik,” ütles Harry. Tema binokkel liikus aeglaselt vasakult paremale. Õhk väreles asfaldi kohal, kuigi oli novembrikuiselt jahe hommik.

Ellen nägi esimese auto kontuuri. Poole minuti pärast on nad teemaksupunktist möödas ja pool tööd on tehtud. Ja kahe päeva pärast, kui need autod on teemaksupunktist vastassuunas läbi sõitnud, võivad nad Harryga oma tavalise politseinikutöö juurde naasta. Ta eelistas tööd mõrvaosakonna surnutega sellele, et kell kolm öösel üles tõusta ja istuda külmas Volvos ärritatud Harry seltsis, keda vastutus silmanähtavalt rõhus.

Kui Harry ühtlane hingamine välja arvata, valitses autos vaikus. Ellen vaatas, et mõlema raadio kontrolltuled põleksid. Autokolonn oli peaaegu künka all. Ta otsustas pärast tööpäeva Tørsti restorani minna ja end täis juua. Seal oli üks tüüp, kellega ta oli pilke vahetanud, tollel olid mustad lokid ja pruunid, veidi ohtlikud silmad. Kõhn. Pisut boheemlase, intellektuaali moodi. Võib-olla...
„Mida kuradit...”

Harry oli juba mikrofoni kätte haaranud. „Vasakult kolmandas piletiputkas seisab üks inimene. Kas keegi võiks seda kinnitada?”
Raadio vastas ragiseva vaikusega, sel ajal kui Elleni pilk kihutas piki piletiputkade rivi. Seal! Ta nägi putka pruuni klaasi taga ühe mehe selga, kõigest nelikümmend-viiskümmend meetrit neist. Vastuvalguses paistis mehe profiil selgesti ära. Nagu ka lühike toruots sihikuga, mis ulatus üle tema õla.

„Relv!” hüüdis naine. „Tal on automaat!”


Lugu jätkub Jo Nesbø raamatus „Punarind”