RAAMATUKATKEND: Joakim Zanderi "Ujuja"
Kuni lõpuks ei saa ta end tõe eest enam varjata ja jõuab kätte aeg teha otsustav valik. Kolmkümmend aastat hiljem võtab Euroopa Liidus töötava Rootsi juristi Klara Walldeéniga ühendust tema kunagine kallim Mahmoud Shammosh, kes uurib sõjakuritegusid. Tal on vaja Klara abi juhustlikult tema valdusesse sattunud info käsitlemiseks – see on salajane informatsioon, mille varjamise nimel on võimsad jõud valmis kõike tegema. Üleöö muutuvad Klara ja Mahmoud tagaaetavateks, nad põgenevad läbi talvise Euroopa, kus piirid riikide vahel on sama haprad nagu sõprade ja vaenlaste, tõe ja vale, mineviku ja nüüdisaja vahel.
„Ujuja” on põnevusromaan süüst ja selle heastamisest. Mineviku olulisusest ja taagast. Ja sellest, et iseenda eest pole võimalik põgeneda.
--
Juuli 1980
Damaskus, Süüria
Iga kord, kui ma sind oma embuses hoian, on viimane. Olen seda teadnud esimesest korrast peale. Ning kui sa tagasi tulid ja ma lapse oma unetutele kätele võtsin, siis suutsin mõelda vaid üht: tema on mu süles viimast korda.
Sa vaatad mulle otsa, su silmad on kirgastavad nagu lootus värskendavale vihmale. Sa oled teadnud seda sama kaua kui mina. Minu reeturlikkust. Nüüd, sel hetkel, on reetmine nii lähedal, et me mõlemad tunneme selle lehkavat hingeõhku, selle korrapäratuid südamelööke.
Laps vigiseb hällis ja sa tõused, aga ma jõuan sinust ette ja võtan ta sülle. Hoian teda oma rinna vastas. Tunnen läbi sinu ema kootud õhukese helesinise teki tema hingetõmbeid, kiireid südametukseid. Tema süda on minu süda. Mitte miski ei õigusta oma liha ja vere hülgamist. Sellele pole ühtki vabandust ega põhjendust. On vaid erinevad ettekäänded, vale erinevad tasemed. Vähe on neid, kes seda kunsti minuga võrdselt valdaksid.
Linna rõhub kuumus. Pärast kaks kuud kestnud tapvat põuda hõõgub see nagu laava. Kui saabub õhtu, pole linn enam hall ega beež, vaid läbipaistev, kurnatud, kuiv ja värelev nagu tarretis. Keegi ei suuda selgelt mõelda. Kõik haiseb prügi järele. Prügi, heitgaaside, küüslaugu ja köömnete järele. Kuid mina tunnen vaid lapse lõhna. Panen silmad kinni ja hingan sügavalt, surudes nina lapse udemetega kaetud pea vastu. Ja laps on endiselt kuum. Liiga kuum. Palavik ei taha järele anda.
Sa ütled, et see on juba kolmas päev. Kuulen, kuidas sa otsid sahtlitest aspiriini või midagi taolist. Kuumus ajab meid hulluks. Me teame mõlemad, et siin, minu korteris, selles silmapettes midagi sellist ei ole. Miks me üldse siin oleme?
„Anna mulle auto võtmed,” ütled sa.
Teed käega liigutuse, mis meenutab raha ootavaid turumüüjaid. Ma kõhklen.
„Anna mulle need kuradi võtmed!”
Hääl on oktaavi võrra kõrgem, tooni võrra meeleheitlikum.
„Kuule, oota. Kas poleks parem, kui mina ...” alustan ma.
Laps minu õla najal ei liiguta. Hingamine on nii nõrk, et seda pole peaaegu kuuldagi.
„Mis kuradi moodi sa kavatsed saatkonda sisse pääseda, ah? Sa näed ju isegi, et meil on palavikualandajat vaja.”
Vastu tahtmist võtan püksitaskust võtmekimbu. Hoian last rinnal, võtmed pudenevad käest ja kukuvad tuhmi kõlksuga esiku marmorpõrandale. Kuumus summutab koguni hääled, mõtlen ma. Venitab ja pikendab neid. Kummardume korraga võtmeid maast üles võtma. Silmapilguks puutuvad me sõrmed omavahel kokku, vaatame hetkeks teineteisele silma. Siis rabad sa kimbu enda kätte, ajad end sirgu ja kaod kaikuvasse trepikotta. Maha jääb vaid sinu järel kinni langeva ukse tuhm kolksatus.
Seisan, laps süles, tänava kohal kõrguva rõdu tillukeses varjulaigus. Üle näo libiseb mälestus tuulehoost. Kuumus teeb hingamise raskeks. Õhus on vaid hõõguva linna hais. Mis on juhtunud jasmiiniga? Kunagi lõhnas linn jasmiini järele.
Medaljon, mille sa mulle enne kuumust, palavikku ja põgenemist kinkisid, põletab mu rinda. Sama medaljon, mis kunagi kuulus su vanaemale ja emale. Mõtlen, et jätan selle siia, panen esikusse pärlmutri- ja roosipuumosaiigiga kaunistatud laua peale, mille me kunagi basaarilt koos ostsime, kui meie suhe oli napilt nädalajagu jõudu kogunud. Mõtlen, et mul pole õigust medaljoni kaasa võtta. See ei kuulu enam mulle. Kui see üldse kunagi minu oma on olnudki.
Ma tean ellujäämisest kõike. Iga tänav ja kohvik linnas on mulle tuttavad. Tean kõiki vuntside ja kahtlaste tutvustega antiigikaupmehi, keelt peksvaid vaibamüüjaid, seljas kantavast meetrikõrgusest samovarist teed müüvat poisikest. Olen suitsustes ruumides joonud välismaist viskit koos presidendi ja selliste organisatsioonide juhtidega, keda riigipea ametliku versiooni järgi põlastab. President teab minu nime. Ühte neist. Olen rahaasju korraldanud. Hoolitsenud selle eest, et raha satuks niisugustesse kätesse, kus sellest tõuseb tulu neile, kelle huve ma olen saadetud teenima. Kui te minuga kohtute, räägin ma teie keelt pareminigi kui teie ise. Samas: saatke mind kuhugi mujale. Laske mind džunglisse, steppi, Savoy hotelli fuajeesse. Andke mulle minut aega. Ma muutun sisalikuks, kollakaks rohukõrreks, pisut väljakasvanud soengu, triibulise ülikonna ja kirju, kuid privilegeeritud minevikuga nooreks pankuriks. Tunnen kaudselt teie ülikooliaegseid sõpru. Nemad ei mäleta mind kunagi.
Teie ei tea seda, kuid ma olen teist uskumatult palju parem. Ma muutun kiiremini, kohanen olukorraga paremini. Mul on ähmasem siluett ja tugevam tuum. Sidemed teistega on alati põgusad. Kui need arenema hakkavad, lõikan ma need läbi. Ja nüüd? Nüüd kaotasin ma valvsuse, lasin neil kasvada ja tugevamaks muutuda. Veresidemed.
Mäng kestab igavesti, aga praegune partii on läbi. Surun last kõvemini vastu rinda, trambin betoonpõrandal kannatamatult jalgu. Kui pildid surmast silme eest mööda libisevad, pigistan silmad kinni ja raputan pead. Sosistan alateadlikult iseendale.
„Ei, ei, ei ...”
Tursunud nägu lennujaama viiva kiirtee äärses lahtises kloaagis. Pärani silmad. Kuumuses sumisevad kärbsed. Kärbsed.
„Ei, ei, ei ...”
Miks ma teda rahule ei jätnud? Ma teadsin juba kõike. Miks keelitasin Firasi veel ühte kohtumist korraldama, kui jäljed olid niigi tulikuumad, lausa hõõguvad? Ent need olid liiga vastuolulised, neid oli liiga raske uskuda. Ma pidin seda veel kord kuulma. Pidin veel kord nägema Firasi närvilisi silmi, et teada saada, kas seal on midagi peidus. Pidin nägema, kas üksikasjadest vastumeelselt uuesti rääkides libiseb üle tema näo vari. Uurima, kas tema närvilised tikid ilmuvad tihemini või kaovad hoopis. Pidin nägema kõiki neid märke, väikesi nüansse. Kõike seda, millest moodustub peaaegu nähtamatu piir tõe ja vale, elu ja surma vahel. Pigistan silmad kinni ja raputan pead, kui ängistus ning süütunne minust üle uhavad. Ma oleksin pidanud targem olema.
Ja nüüd pole enam hetkegi kaotada. Üks minu kontaktidest rentis auto, see on nurga taha pargitud. Seljakott riiete, raha ja uue passiga ootab pagasiruumis. Põgenemistee on aktiveeritud, nähtamatu tindiga mu silmalaugude taha kirjutatud. See on hetkel ainus lahendus. Tuleb muutuda uduks ja seejärel õhku haihtuda. Saada osaks köömnetest, küüslaugust, prügist, heitgaasidest. Heal päeval ehk osaks jasmiinistki.
Hoian last oma kätel. Milline kergendus, et tal on sinu silmad. Niimoodi on lihtsam. Mis inimene see küll on, kes oma lapse hülgab? Isegi siis, kui seda tehakse lapse kaitsmiseks. Üks reetmine teise järel. Üks vale teise järel. Kui kaua päästab inimese hinge see, et kõik on suhteline?
Tänava hääled. Kuumuses on need aeglasemad, uimasemad. Väsinud häälte kontuurid, mis vaevu kolmandale korrusele minuni kerkivad. Üle tulikuuma betooni roomavad kuivad piinatud autod.
Ja seejärel turtsuv auto, mis ei taha käima minna. Võtme keeramine süütelukus, mootor ei reageeri. Veel üks kord:
„Ääääännnnännnännännn.”
Astun last varjates rõdupiirde äärde päikese kätte. Nagu libiseks liiga kuuma vannivette, higi jookseb mööda põski, kaenlaaugud, selg ja rind on juba läbimärjad. Kummardun üle piirde, leian pilguga vana roostes rohelise Renault’. Täpselt teisel pool tänavat. Pea on mõtetest paks. Mälestus rahulolutundest, kui leidsin just nimelt selle parkimiskoha. Mõtlesin, et auto jääb sinna seisma nädalateks, kuudeks. Lõpuks leiad sa ehk võtmed üles ja viid selle kuhugi mujale. Või miks peaksid sa üldse selle auto vastu huvi tundma?
Juhipoolsel aknaklaasil sähvivad peegelduvad valgusvihud. Aga silmi kissitades ma näen sind. Sinu ilusaid blonde juukseid, mis on unetutest öödest ja veepuudusest peadligi sorgu vajunud. Keha ettepoole kallutatud, nägu ärritusest, peavalust, mõtetest, muredest moondunud. Mõtlen, et sa oled kõige ilusam inimene, keda ma kunagi näinud olen. See on viimane kord, kui ma sind näen. Nuga keeratakse mu südames üha uuesti ringi.
Sa keerad uuesti süütevõtit:
„Ääääännnnääännnnääännänän.”
See on märk. Üks märkidest. Üks tuhandetest märkidest, mida ma olen ellujäämise nimel pidanud omandama. Ja ma tean, et see tuleb hilja, liiga hilja. Arusaamine lõikab minust läbi. Surmahirm, lootusetus, süütunne, süütunne, süütunne. Kõik selle aja jooksul, mida närv vajab valule reageerimiseks.
Kui plahvatus mu trumminahad rebestab, laman ma juba rõdupõrandal. Plahvatus ei ole tuhm, kuumusest summutatud. See on kohutav, majesteetlik. See on ühte silmapilku koondatud lahingukära. Tunnen, kuidas tuhanded väikesed sulgkerged ja teravad osakesed tuhana mu kehale langevad. Klaas, võib-olla fassaadibetoon, metall.
Hiljem valitseb täielik vaikus. Tundub, nagu lamaksin ma klaasist, odavast betoonist ja roostes metallist teki all. Mõtlen, et arvatavasti jookseb mul kuskilt verd. Kui ma mõelda suudan, siis järelikult olen elus. Mõtlen, et käed on kuskil siin, ma tunnen neid betooni all. Mõtlen, mida ma küll käes hoian, mille peal ma laman? Mul õnnestub end veidi kõrvale veeretada. Betoon ja klaas ragisevad ning klirisevad ümberringi. Ajan end ettevaatlikult üles, toetun küünarnukile, mis nähtavasti kuuletub mu selgroo käsklustele.
Minu all lamab laps, mu käed on kõvasti tema kõrvade vastu surutud. Laps pilgutab silmi, hingab pinnapealselt, palavikuliselt. Ükski klaasikilluke pole talle viga teinud.
8. detsember 2013
Uppsala
Mahmoud Shammosh polnud tegelikult paranoiline. Vastupidi. Kui keegi oleks küsinud, kirjeldanuks ta ennast sootuks vastupidiste väljenditega. Ratsionaalne. Akadeemiline. Ja enne kõike muud: sihikindel.
Mahmoud polnud kunagi uskunud tõrjutusse ega vandenõudesse. See on teismeliste, džihaadi pooldajate ja fooliummütsikeste kandjate rida. Eeslinnade betoonist ja lootusetusest välja murdmine, kõigest läbielatust hoolimata Uppsala ülikooli doktorantuuri jõudmine pole saavutatud ennast välja vabandades. Kui ta milleski üldse kindel oli, siis selles, et üheksal juhul kümnest osutub õigeks kõige lihtsam lahendus. Paranoia on luuseritele.
Kerge nõksuga sai ta oma roostes Crescenti Carolina Rediviva raamatukogu eest jalgrattahoidikust lahti. Kunagi väga ammu oli ratas olnud arvatavasti heledamat tooni sinine. Uhked rattad on Uppsalas ainult esimese kursuse tudengitel. Veteranid juba teavad, et need pannakse esimese nädalaga pihta. Mahmoudi jalgratas balansseeris täiusliku kamuflaaži ja kõlbmatu romu õhkõrnal piiril.
Ta surus paar korda jõuliselt pedaalidele ja lasi siis kesklinna poole kulgeval nõlvakul oma töö teha. Pärast ligi seitset Uppsalas elatud aastat armastas ta ikka veel Drottninggatanit mööda alla kihutada, tuul kõrvus vihisemas, sõrmenukid külmast jääs. Vastu tahtmist heitis ta pilgu üle õla. Laternad raamatukogu suunas tõusva tee ääres põlesid detsembrikuises varakult saabuvas pimeduses üksildaselt ja nukralt. Keegi ei järgnenud talle.
Gamla torgeti väljakul asuva õigusteaduskonna valvelaud säras jõuluehetes. Elektrilised kuuse- ja advendiküünlad põlesid, ehkki oli pühapäev, kuid kolmanda korruse koridor oli pime ja vaikne. Ta keeras oma väikese kabineti ukse lukust lahti, astus sisse, pani kirjutuslaual lambi põlema ja lülitas arvuti käima.
Ta istus oma toolile, selg akna poole, ja lükkas kõrvale kaks raamatut riigi funktsioonide erastamisest ning inimõigustest. Kui kõik läheb plaanide kohaselt, on ta peagi samateemalise raamatu uhke autor. „The Privatization of War”. See on tema doktoritöö pealkiri. Raamatust oli valmis umbes pool.
See, mis ta siiani on kirjutanud, on tegelikult üsna traditsiooniline. Võib-olla sisaldab see veidi rohkem välitöid kui keskmine õigusteaduse doktoritöö. Kuid selles oligi mõte. See on tänapäevane, interdistsiplinaarne. Ta oli intervjueerinud umbes viitkümmet erinevat Ameerika ja Briti firmade esindajat Iraagis ning Afganistanis. Firmad täitsid funktsioone, mis seni olid olnud vaid sõjaväe pärusmaa, see puudutas kõike alates transpordist ja varustamisest kuni erinevate valveteenistuste ja koguni lahingutegevuseni välja.
Alguses oli ta lootnud tõelist pommuudist, uut Abu Ghraibi või My Laid. Akadeemik paljastamas suuri, kohutavaid kuritegusid. Ta teadis, et tema taust annab talle eelise. Kuid ta ei avastanud midagi sensatsioonilist. Ta lihtsalt kaardistas ja kataloogis firmad ning reeglid piisavalt hästi, et sellest avaldati artikkel European Journal of International Law’s ning kokkuvõte Dagens Nyheteris. Sellele järgnes CNN-i ootamatu ettepanek korraldada intervjuu Kabulis. Tänu intervjuule sai ta järsku kutseid rahvusvahelistele konverentsidele ja sümpoosionidele. See polnud küll pommuudis, kuid sel oli eesootava edu hõrkmagus maik.
Kuni sõnumi saamiseni.
