RAAMATUKATKEND: John le Carré "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk"
George Smiley, kes on pärast oma ülemuse äpardunud salaoperatsiooni pensionile saadetud, on seda juba varemgi kahtlustanud, kuid teda pole usutud. Nüüd antakse talle ülesanne asja uurida. Smiley valib endale abilised ning lahti läheb mäng, kus valeotsused tähendavad agentide ja vaevaga üles ehitatud agentuuride hävingut. Ja mitte ainult seda – kaalul on kogu Briti luureteenistuse maine ja usaldusväärsus.
Esimene osa
1
Lugu on nii, et kui vana major Dover ei oleks Tauntoni ratsavõistlustel kokku varisenud, poleks Jim tegelikult kunagi Thursgoodi kooli jõudnud. Ta saabus kohale, ilma et teda eelnevalt oleks usutletud, keset semestrit maikuu lõpupäevil – mida ilmade järgi küll öelda ei saanud –, et anda vana Doveri tunde, kuni leitakse mõni sobivam; koha oli ta saanud ühe kahtlasevõitu vahendusagentuuri kaudu, mille tegevusalaks oli asendusõpetajate otsimine ettevalmistuskoolidele. „Keelemees,” kuulutas Thursgood õpetajatetoas, „ajutine lahendus,” ja lükkas õigustavalt juuksetuka laubalt ära. „Priddo.” Ta luges tähthaaval: „P-R-I-D” – prantsuse keel ei olnud Thursgoodi aine, seepärast vaatas ta paberilt järele – „E-A-U-X, eesnimi James. Ma arvan, et ta saab meil juulikuuni kenasti hakkama.” Vihjest polnud raske aru saada. Jim Prideaux kuulus õpetajaskonna vaesemasse kihti. Ta esindas samasugust haledat seltskonda nagu omal ajal preili Loveday, kes kandis karakullkasukat ja asendas noorematele õpilastele usuõpetajat, kuni tšekkidel polnud enam katet, või samuti lahkunud klaverimängija härra Maltby, kes oli koorilaulu tunnist kutsutud politseid aitama ning kes, niipalju kui üldiselt oli teada, aitas neid seniajani, sest Maltby kohver seisis ikka veel keldris, oodates, mis temaga peale hakatakse. Mitu õpetajat, eriti Marjoribanks, oleksid hea meelega kohvri lahti teinud. Marjoribanks rääkis, et kohvris on skandaalselt kadunud väärtasjad: näiteks Aprahamiani liibanonlasest ema hõberaamis pilt, Best-Ingramile kuulunud Šveitsi sõjaväe taskunuga ja Matrooni firmakell. Kuid Thursgood oma sileda näoga seisis kindlalt nendele palvetele vastu. Ajast, mil ta kooli isalt päranduseks sai, oli möödunud vaid viis aastat, aga need aastad olid talle õpetanud, et mõnda asja on parem luku taga hoida.
Jim Prideaux saabus lausvihmasel reedesel päeval. Vihm vajus Quantocksi pruunidest orgudest alla nagu püssirohusuits, tuiskas siis üle kõledate kriketiväljakute ja põrkas vastu murenevaid liivakivist fassaade. Prideaux jõudis kohale pärast lõunasööki oma vana punase Alvisega, auto järele haagitud pruugitult ostetud ratasmaja, mis kunagi oli olnud sinist värvi. Pärastlõuna on Thursgoodi juures vaikne aeg, üürike relvarahu igapäevaste koolilahingute vahel. Poisid saadetakse magamistubadesse puhkama, õpetajad joovad oma toas kohvi ja loevad ajalehte või parandavad poiste kirjatöid. Thursgood loeb emale romaani ette. Seetõttu nägi terve kooli peale ainult väike Bill Roach Jimi saabumist, nägi auru, mis Alvise kapoti alt välja pahvatas, kui see trügis edasi mööda lagunevat teed, kojamehed kõigest väest vehkimas ja ratasmaja läbi lompide rappumas.
Roach oli tollal koolis uus poiss ja teda peeti juhmiks või lausa puudulikuks. Thursgood oli kahe semestri jooksul tema teine kool. Ta oli paks astmahaige laps, kes veetis enamiku vabast ajast põlvili voodipeatsis aknast välja vaadates. Tema ema elas Bathis laia elu, isa peeti kooli kõige rikkamaks lapsevanemaks, ja see au läks pojale kalliks maksma. Lagunenud perekonnast pärit Roach oli sündinud vaatlejaks. Tema tähelepanemist mööda ei peatunud Jim koolihoonete ees, vaid sõitis otsemaid tallide juurde. Roach arvas hiljem, et Jim pidi paika tundma või olema kaarti uurinud. Ta ei peatanud autot ka talliõuel, vaid sõitis edasi läbi märja rohu, hoides kiirust peal, et mitte kinni jääda. Siis üle künka Auku sisse, nina ees, ja läinud ta oligi. Roach oli poolenisti oodanud, et järelhaagis murdub auguserval kokku nagu liigendnuga, sest Jim kihutas sealt liiga kiiresti üle, aga see kergitas hoopis saba ja kadus nagu hiigelküülik urgu.
Auk on üks osa Thursgoodi folkloorist. See asetseb kasvuhoone, aia ja talliõue vahelisel maatükil. Pealtnäha on see vaid rohtukasvanud lohk, mille põhjapoolse serva võsastunud poisikõrgused künkad kasvasid suviti päris padrikusse. Just need künkad teevad August erilise mängupaiga ja annavad sellele maine, mis on iga uue põlvkonna ettekujutuses erinev. Need on vana hõbedakaevanduse jäljed, ütleb üks aastakäik, ja kaevab innukalt, otsides varandust. See on roomlaste ajast pärit kindlus, ütleb teine, ja lööb toigaste ja savist pommidega lahinguid. Mõnede jaoks on Auk sõjaaegne pommilehter ja küngaste sees on plahvatuses hukkunute istukil surnukehad. Tõde on palju proosalisem. Kuus aastat tagasi, veidi enne seda, kui Thursgoodi isa äkki koos oma Castle’i hotelli registratuuris töötava armukesega ära jooksis, oli ta alustanud basseini rajamist ja pannud poisid kaevama suurt auku, mis oli ühest otsast sügav, teisest madal. Aga niivõrd auahne ettevõtmise finantseerimiseks jäid sissetulekud napiks ja raha kulus ära muu sellise peale nagu kunstiklassi uus projektor ja katse kasvatada koolimaja keldris seeni. Ja nagu pahatahtlikud räägivad, ka pesa punumiseks teatud salaarmastajaile, kui nad lendasid lõpuks ära daami päriskoju Saksamaale.
Jim neist seostest ei teadnud. Tegelikult oli ta vaid õnneliku juhuse tõttu valinud peatumiseks Thursgoodi akadeemia selle ainsa nurgakese, millel vähemalt Roachi meelest olid üleloomulikud omadused.
Roach jäi aknale ootama, aga ei näinud enam midagi. Nii Alvis kui ka järelhaagis olid kadunud otsekui maa alla, ja kui poleks märgi punaseid jälgi rohus, oleks ta arvanud, et nägi kõike unes. Aga jäljed olid tõelised, ja kui kell vaikse tunni lõpus helises, tõmbas ta oma kummisaapad jalga, sörkis läbi vihma Augu servale, piilus alla ning Jim oligi seal, seljas sõjaväe vihmamantel ja peas üsna ebatavaline müts, laiade servadega nagu safarikaabu, aga karvane, üks serv keeratud uljalt üles nagu mereröövlil, ja sealt voolas vett nagu katuserennist.
Alvis seisis talliõuel ja Roach ei saanudki teada, kuidas Jim selle August välja oli võlunud, aga vagun seisis seal all sügavamas otsas, toetudes murenenud tellistest tehtud postidele, ja Jim istus trepiastmel, jõi rohelisest plastiktopsist ja hõõrus paremat õlga, justkui oleks ta selle millegi vastu ära löönud, ja vihm voolas mööda ta kaabut alla. Siis liikus müts paigast ja Roachile vahtis vastu erakordselt metsik punetav nägu, mille muutsid veel metsikumaks kaabuserva vari ja pruunid vuntsid, mis olid vihmast märjad otsekui pikad kihvad. Nägu oli risti-rästi täis sakilisi kortse, mis olid nii sügavad ja haralised, et Roach arvas oma järjekordses geniaalses vaimusähvatuses, et Jim on olnud kunagi kusagil troopikas väga näljane ja hiljem uuesti kosunud. Vasak käsi lebas ikka veel rinnal, parem õlg oli ikka endiselt kõrgele vastu kaela tõstetud. Kogu ta kõverik kuju oli paigale tardunud, ta nägi välja nagu ümbrusega ühtesulanud metsloom: hirvesokk, sähvas Roachile lootusrikkalt pähe, midagi suursugust.
„Kes kuramus sina oled?” päris väga sõjaväeline hääl. „Sir, Roach, sir. Ma olen uus poiss.”
Tellispunane nägu uuris Roachi veel hetke kaabu varjust. Siis mahenes nägu poisi suureks kergenduseks hundiirveks ja ikka veel paremat õlga hoidev käsi hakkas seda uuesti aeglaselt masseerima ning samal ajal oskas mees plastiktopsist pika sõõmu rüübata.
„Ah et uus poiss?” kordas Jim topsikusse, endal nägu ikka veel irvel. „Siis muidugi, see on hoopis teine tera.”
Nüüd tõusis Jim püsti ja pööras oma kõvera selja Roachi poole, asudes põhjalikult uurima ratasmaja nelja jalga, seda tegi ta väga tähelepanelikult, aina kõigutas vedrusid ja kallutas sealjuures oma veidra peakattega pead, muudkui toppis telliseid erineva nurga all erinevatesse kohtadesse. Kevadvihm aga rabises samal ajal igale poole: ta kuuele, mütsile ja vana ratasmaja katusele. Ja Roach pani tähele, et kogu selle manööverdamise ajal polnud Jimi parem õlg üldse liikunud, vaid püsis ta vihmamantli all kõrgel vastu kaela nagu kivi. Seepärast ta arvaski, et äkki on Jim mingi hiigelküürakas, ning mõtles, kas kõik küürud teevad valu nagu Jimil. Ja ta märkas ka üht üldisemat seika, mida tasus kõrva taha panna: et haige seljaga inimesed võtavad pikki samme, sellel oli midagi tegemist tasakaalu hoidmisega.
„Ah et uus poiss? Noh, mina ei ole uus poiss,” jätkas Jim palju sõbralikumalt ja sikutas samal ajal haagise tugijalga. „Mina olen vana poiss. Vana nagu Rip Van Winkle, kui teada tahad. Veel vanem. Kas sul sõpru on?”
„Ei, sir,” vastas Roach lühidalt ja tuima häälega, millega koolipoisid ikka ütlevad „ei”, jättes jaatavad vastused küsitlejatele.
Aga Jim ei öelnud rohkem midagi, nii et Roach tundis äkki mingit kummalist tärkavat hingesugulust ja lootust.
„Mu eesnimi on Bill,” ütles ta. „Mind ristiti Billiks, aga härra Thursgood kutsub mind Williamiks.”
„Ah Bill. Piripill. Kas sind nii on kutsutud?”
„Ei, sir.”
„Aga igatahes hea nimi.”
„Jah, sir.”
„Ma olen tundnud päris mitut Billi. Kõik toredad mehed.”
Sellega oli, nagu öeldakse, sissejuhatus tehtud. Jim ei käskinud Roachil ära minna, nii jäi Roach auguservale, läbi vihmaähmaste prilliklaaside alla piiluma. Ta pani aupaklikult tähele, et tellised olid näpatud kurgipeenra äärest. Mitu tellist oli juba enne logisenud ning ilmselt oli Jim neid veel pisut kangutanud. Roachile tundus see imevahva, et keegi äsja Thursgoodi tulnu saab olla nii külmavereline, et varastab enda tarvis kooli varandust, ja kahekordselt vahva oli see, et Jim oli veevõtmiseks vedanud kohale kastmisvooliku, mis oli koolis eriti karmi keelu all: juba selle puudutamine tähendas ihunuhtlust.
