RAAMATUKATKEND: Josephine Tey "Brat Farrar"

Josephine Tey, kodanikunimega Elizabeth Mackintosh (1986–1952) on šoti krimikirjanik, kes hakkas raamatuid kirjutama siis, kui ta oli isa haiguse tõttu sunnitud loobuma oma tööst võimlemisõpetajana. Tey teosed, milles hinnatakse mõtte- ja stiiliselgust, on mõjutanud hilisemaid autoreid üsna tugevasti ning ta ise on mõrvauurijana jõudnud tänapäeva krimikirjaniku Nicola Upsoni raamatutesse. /// Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 03.05 - 09.05. Vaata müügikohti raamat.epl.ee

1

„Tädi Bee,” ütles Jane, puhudes ägedalt oma supile, „kumb oli suurem kavalpea, kas Noa või Odüsseus?”
„Ära pista lusikat otsapidi suhu, Jane.”
„Ma ei saa nuudleid külje pealt kätte.”
„Ruth saab.”
Jane vaatas oma kaksikõde, kes tuli niitnuudlitega toime osava vilumusega.
„Tal on suurem imemisvõime kui minul.”
„Tädi Bee on väga hinnalise tõukassi nägu,” ütles Ruth, silmitsedes tädi külje pealt.

Bee mõtles endamisi, et see oli väga tabav kirjeldus, aga soovis, et Ruth ei oleks nii peenutsev.
„Jah, aga kumb oli kavalam?” küsis Jane, kes ei jätnud iialgi rada, millele oli kord astunud.
„Kavalam,” sõnas Ruth.
„Kas Noa või Odüsseus? Simon, kumb oli sinu meelest?”
„Odüsseus,” vastas tema vend, tõstmata pilku ajalehelt.
See oli nii Simoni moodi, mõtles Bee, lugeda Newmarketi osavõtjate nimekirja, lisada supile pipart ja kuulata jutuajamist, kõike ühel ajal.
„Miks, Simon? Miks Odüsseus?”
„Tal polnud nii head meteoroloogiateenistust kui Noal. Kas sa mäletad, millise tulemuse sai Firelight Free Handicapis?”
„Oh, ta jäi kuhugi tahapoole,” vastas Bee.
„Täiskasvanuks saamine on umbes midagi sarnast nagu pulmad, kas pole, Simon?” See oli Ruth.
„Üldiselt parem.”
„Kas tõesti?”
„Sa võid tantsida ja üleval olla nii kaua, kui tahad. Seda oma pulmas aga ei saa.”
„Mina kavatsen oma pulmas küll tantsida ja üleval olla nii kaua, kui tahan.”
„Sinu puhul ma ei imestaks.”

Oh taevas küll, mõtles Bee, teistes peredes ometi ju vesteldakse lõunalauas, ma ei tea küll, kuidas see neil õnnestub. Võib-olla pole ma küllalt range olnud.

Ta vaatas kolme kummargil pead laua kohal ja Eleanori ikka veel tühja kohta ning mõtiskles, kas ta oli nende suhtes õiglane olnud. Kas Bill ja Nora oleksid rahul tema kasvatatud lastega. Kui nad nüüd mingi ime läbi sisse astuksid, noored ja ilusad ja rõõmsameelsed nagu siis, kui nad surma said, kas nad ütleksid: „Oh jaa, just sellistena me neid ette kujutasimegi; isegi Jane’i kaltsaklikku väljanägemist.”
Jane’il peatudes Bee silmad naersid.

Kaksikud olid üheksa-, peagi kümneaastased ja identsed. See tähendab, väliselt identsed. Vaatamata oma füüsilisele sarnasusele, polnud iial kahtlust, kumb on Jane ja kumb Ruth. Neil oli ühesugune sirge linalakk juus, ühesugune peenekondiline nägu ja hele nahk, ühesugune otsekohene väljakutsuv pilk, aga sellega sarnasus ka lõppes. Jane kandis parajalt räpaseid ratsapükse ja väljaveninud kampsunit, mida ehtisid väljatiritud lõngaotsad. Tema juuksed olid peeglisse vaatamata taha soetud ja neid hoidis oma armutus haardes juukseklamber, mis oli nii vana, et oli omandanud oma esialgse terasese värvi nagu vanad juuksenõelad ikka. Ta oli kergelt astigmaatiline ja kandis mõne autoriteedi juuresviibimisel sarvraamidega prille. Tavaliselt elutsesid need tema pükste küljetaskus ja nende peal oli nii tihti lamatud, nõjatatud ning istutud, et ta oli alatasa pankrotis, kuna aasta kuluraha ületavad väljaminekud tuli maksta tema isiklikust taskurahast. Jane ratsutas kiriklasse tundidesse Fourposteriga, vana valge poniga; tema lühikesed jalad olid kummalgi pool õieli nagu õlekõrred. Juba ammu oli Fourposter pigem sõiduk kui ratsu, nii et polnud lugu, et tema suur kere allus juhtimisele sama hästi nagu sulgvoodi ja oli peaaegu niisama lai.

Ruth aga kandis roosat sitskleiti, mis oli sama värske väljanägemisega nagu hommikul, kui ta jalgrattaga kiriklasse hakkas minema. Tema saledad käed olid puhtad ja küüned terved, ja kuskilt oli ta leidnud roosa paela, millega tema külgmised juuksed olid pealaele kokku seotud.
Kaheksa aastat, mõtles Bee. Kaheksa aastat kombineerimist, kokkuhoidlikkust ja planeerimist. Ja kuue nädala pärast saab tema hooldusaeg otsa. Veidi rohkem kui kuu aja pärast saab Simon kahekümne ühe aastaseks ja pärib oma ema varanduse, ning kidurad aastad saavad läbi. Ashbyd polnud kunagi rikkad olnud, aga nii kaua, kuni tema vend oli elanud, jätkus vabalt nii palju, et Latchettsi – maja ja mõisa juurde kuuluvat kolme farmi – nagu kord ja kohus ülal pidada. Ainult venna surm oli põhjustanud need kaheksa kitsast aastat. Ja ainult tänu Bee enda otsustavusele lähevad tema vennanaise rahad järgmisel kuul tema poja kätte puutumatult. Sellest tulevasest pärandusest ei olnud laenatud midagi. Isegi mitte siis, kui härra Sandal Cosset, Thring ja Noble’ist oli valmis seda heaks kiitma. Latchetts peab hakkama saama ilma võlgadeta, oli Bee öelnud. Ja Latchetts oli kaheksa aastat hiljem endiselt iseseisev ja maksevõimeline.

Üle oma vennapoja heleda pea nägi ta läbi akna lõunapoolse kopli valgeid piirdeaedu ja vana Regina saba välgatust päikesepaistes. Hobused olid neid päästnud. Hobused olid olnud tema venna hobi ja olid osutunud tema maja päästjaks. Aasta-aastalt, vaatamata kõigile haigustele, õnnetustele ja lihtsalt tõrgetele hobusekasvatuses, olid hobused tulu andnud. Ja tulud olid alati veidi suuremad olnud kui kulud. Kui esialgne väike hobusekasvandus – tema venna silmarõõm – oli tundunud kahtlase baasina, oli Bee juurde toonud väikesed vastupidavad ponid, kes käisid külmematel kõrgustikuheinamaadel. Eleanor oli küsitava väärtusega ratsahobused koolitanud „daamidele sobivateks ratsudeks” ja nad kasulikult ära müünud. Ja nüüd, kui mõisas asus internaatkool, õpetas ta teisi soliidse tunnitasu eest ratsutama.

„Eleanor jääb täna väga hiljaks, kas pole?”
„Kas ta on La Parslow’ga väljas?” küsis Simon.
„Parslow tüdrukuga, jah.”
„Õnnetu hobune on tõenäoliselt otsad andnud.”
Simon tõusis, et viia supitaldrikud ära puhvetkapile ja jagada välja liharoog, ning Bee jälgis teda kriitilise heakskiiduga. Vähemalt oli tal õnnestunud Simonit mitte ära rikkuda, ja arvestades Simoni isekat sarmi, polnud see sugugi tühine saavutus. Temas oli mingit võluvat abitust, mis oli täiesti petlik, aga sellega oli ta kõiki lollitanud juba lapsepõlvest saadik. Bee oli seda lollitamist jälginud lõbustatult ja ka omamoodi vastumeelse imetlusega; kui ta ise oleks samalaadse sarmiga õnnistatud, oleks ta – nii ta arvas – tõenäoliselt kasutanud seda samamoodi enda kasuks ära nagu Simon. Aga ta ei olnud lasknud sel ennast mõjutada.

„Nii kena oleks, kui täisealiseks saamise peol oleksid ka midagi sellist nagu pruutneitsid,” tähendas Ruth, sonkides kahvliga valivalt oma portsjonis.
See ei leidnud mingit vastukaja.
„Kirikuõpetaja ütleb, et Odüsseus oli kodus tõenäoliselt kohutav tüütus,” lausus kõigutamatu Jane.
„Noo?!” imestas Bee klassikale sellise lähenemise pärast. „Mispärast?”
„Ta ütles, et Odüsseus oli „kaheldamatult ... ee... riuklik intrigant” ja et Penelope oli tõenäoliselt väga rõõmus, et sai tast mõnda aega rahu. Miks peab küll maks nii libe olema?”

Eleanor tuli sisse ja hakkas talle omasel vaiksel moel endale puhvetkapilt sööki tõstma.
„Vuih!” ütles Ruth. „Milline tallide hais.”
„Sa hilinesid, Nell,” sõnas Bee küsivalt.
„Ta ei õpi iialgi ratsutama,” ütles Eleanor. „Ta ei oska isegi veel kergendada.”
„Võib-olla nõdrameelsed ei suudagi ratsutada,” avaldas Ruth arvamust.
„Ruth,” lausus Bee rangelt. „Mõisa internaadi õpilased ei ole nõdrameelsed. Nad ei ole isegi vaimselt alaarenenud. Nad on lihtsalt „rasked”.”
„Kohanematud on nende ametlik nimetus,” sõnas Simon.
„Noh, igatahes nad käituvad nagu nõdrameelsed. Kui sina käitud nagu nõdrameelne, kuidas peaksid siis teised arvama, et sa seda ei ole?”

Et selle peale ei osanud keegi midagi kosta, langes üle Ashbyde söögilaua vaikus. Eleanor sõi näljase koolipoisi kiire tarmukusega, tõstmata pilku taldrikult. Simon võttis välja pliiatsi ja hakkas ajaleheservale märkmeid tegema. Ruth, kes oli kiriklas puhvetilt kolm küpsist näpanud ja need pesuruumis ära söönud, moodustas oma söögist taldrikule lossi ja ümbritses selle kastmest vallikraaviga. Jane nautis isukalt oma portsjonit. Ja Bee istus, nautides aknast avanevat vaadet.
Ilus pärandus, ilus rikkalik pärandus. Ta lootis, et Simon hoiab seda hästi. Oli aegu, mil ta oli – ei, mitte kartnud. Aegu, mil ta oli võib-olla kahelnud. Simon oli liialt mitmetahuline; temas oli midagi elavhõbedasarnast, mis ei sobinud kokku maameheliku loomulaadiga. Latchetts oli kõigist ümberkaudsetest mõisatest ainus, kus elas kohalikku päritolu pere ja Bee lootis, et seal elavad Ashbyd veel tulevastelgi sajanditel. Heledapäised, peenekondilised, pikapealised Ashbyd nagu need siin ümber laua.

„Jane, kas sa tõesti pead oma kompotti niimoodi laiali pritsima?”
„Mulle ei meeldi rabarberitükid, tädi Bee, mulle meeldivad need püreena.”
„Siis tee seda ettevaatlikumalt.”

Jane’i vanuses oli ta ise ka oma rabarberid puruks litsunud, ja sellesama laua taga. Sellesama laua taga olid söönud Ashbyd, kes olid surnud Indias palavikku, Krimmis haavadesse, Queenslandis nälga, Kaplinnas tüüfusesse ja Malakka asundustes maksatsirroosi. Aga alati oli üks Ashby Latchettsi jäänud; ja maa oli kasumit andnud. Aeg-ajalt oli mõni neist hädavares – nagu tema nõbu Walter –, aga saatuse tahtel olid vääritumad omadused jäänud nooremate poegade osaks, kes võisid oma eksiteid harrastada Latchettsist kaugel.

Latchettsis polnud käinud ühtegi kuningannat lõunastamas, ühtegi rüütlit end varjamas. Kolmsada aastat oli see oma aasade keskel seisnud täpselt nii nagu praegu; see oli maamehe eluase. Ja peaaegu kakssada nendest kolmesajast aastast olid selles elanud Ashbyd.

Võib-olla oli Latchettsi päästnud lihtsus. See polnud pretendeerinud millelegi, polnud kuhugi püüelnud. Selle headus oli kaevatud maasse; selle elujõud oli tema juurte kaudu taastunud. Teisel pool orgu seisis keset parki Clare’i pikk valge hoone, kaunis nagu kuninganna, aga Ledinghame seal enam ei olnud. Ledinghamidel oli olnud pillavalt andeid ja rikkusi; Clare’i kasutati kui tausta, kukrut, dekoratsiooni, pelgupaika, aga mitte kui kodu. Sajandeid olid nad maailma ees uhkeldanud: kui asekonsulid, maadeuurijad, õukonna veiderdajad, elupõletajad ja revolutsionäärid, ja nende ekstravagantsusi oli toitnud Clare. Nüüd olid jäänud vaid nende portreed. Ja suur hoone pargis oli nüüd internaatkool progressiivsete ideede ja suurte pangaarvetega vanemate ohjeldamatute laste tarvis.
Aga Ashbyd elasid endiselt Latchettsis.

Lugu jätkub Josephine Tey raamatus "Brat Farrar".

Vaata ka raamat.epl.ee/raamat/34