RAAMATUKATKEND: Justin Cronini "Teekond", I osa
USA valitsuse militaaruuringute projekt läheb nurja ning ohtliku viirusega nakatatud katsealused pääsevad vabadusse. Nende hirmuäratavate omaduste tõttu muutub maailm ühe ööga. Tsivilisatsioon variseb kokku ning vapustatud ellujäänud peavad õppima elama uutes tingimustes. Inimesed sulgevad end kindlustesse, mida valvatakse hoolega, sest väljas luusib surm või midagi veel hullemat. Kuid mööda laastatud maad rändab ka kuueaastane orb Amy Harper Bellafonte, kõige noorem katsealune, kelle teadvuses sosistavad oma lugu otsides kõik ohvrid.
--
Üks
Enne kui temast sai Tüdruk Eikusagilt – See, Kes Saabus Uidates; Esimene, Viimane ja Ainus, kes elas tuhat aastat –, oli ta lihtsalt väike Iowa tüdruk nimega Amy. Amy Harper Bellafonte.
Päeval, mil Amy sündis, oli ta ema Jeanette üheksateist aastat vana. Jeanette pani lapsukesele nimeks Amy oma ema auks, kes oli surnud, kui Jeanette oli väike, ja teiseks eesnimeks sai tüdruk Harper – naise auks, kes oli kandnud nime Harper Lee ja kirjutanud teose „Tappa laulurästast”, mis oli Jeanette’i lemmikraamat, tõtt-öelda ainus raamat, mille ta oli keskkooli ajal otsast lõpuni läbi lugenud. Ta oleks võinud panna tütrele nimeks Scout väikese tüdruku järgi selles raamatus, sest ta tahtis, et tema tütreke oleks just samasugune – vapper, lõbus ja nutikas; selline, nagu tema, Jeanette, polnud ise kunagi suutnud olla. Aga Scout oli poisinimi ja ta ei tahtnud, et tütar peaks eluaeg oma nime kohta selgitusi jagama.
Amy isa oli mees, kes ühel päeval astus sisse restorani, kus Jeanette oli töötanud ettekandjana sellest ajast peale, kui oli saanud kuueteistkümneaastaseks; söögikohta, mida kõik nimetasid Karbiks, kuna see nägi just sedamoodi välja: nagu suur kroomivärvi kingakarp, mis lösutas maantee ääres maisipõldude ning oaväljade taustal, kus miilide kaupa midagi muud polnudki, kui välja arvata iseteenindusega autopesula – niisugune, kus tuleb mündid automaati lasta ja kogu töö endal ära teha. Mees, kelle nimi oli Bill Reynolds, müüs kombaine ja viljakoristusmasinaid, igal juhul sedalaadi suuri asju, ning ta oli mesikeelne jutupuhuja, kes ütles Jeanette’ile, kui too talle kohvi kallas, ning ka hiljem ikka ja jälle, kui ilus tüdruk Jeanette on ja kuidas talle meeldivad tema süsimustad juuksed, pähkelpruunid silmad ja saledad randmed; ta ütles kõike niimoodi, nagu mõtleks seda tõsiselt, mitte nagu olid öelnud poisid koolis – nagu olnuksid sõnad lihtsalt midagi niisugust, mida oli vaja paratamatult öelda, et Jeanette laseks neil lõpuks teha, mida nad tahtsid. Mehel oli suur auto – uus Pontiac, mille armatuurlaud kiiskas nagu kosmoselaev ja millel olid kreemikad võivärvi nahkistmed. Ta oleks võinud seda meest armastada, mõtles Jeanette, tõeliselt ja siiralt armastada. Aga mees jäi linna vaid mõneks päevaks ja läks siis oma teed. Kui Jeanette rääkis juhtunust oma isale, ütles too, et otsib mehe üles ja paneb ta tehtu eest vastutama. Aga Jeanette teadis, ehkki ta sellest isale ei rääkinud, et Bill Reynolds on abielus, abielumees; tal oli perekond Lincolnis, naaberosariigis Nebraskas. Mees oli koguni näidanud talle rahakoti vahelt fotosid oma lastest, kahest väikesest pesapallurivormis poisist Bobbyst ja Billyst. Nii et ükskõik kui mitu korda isa ka küsis, kes on see mees, kes oli Jeanette’iga niimoodi käitunud, jäi tüdruk alati vastuse võlgu. Ta ei öelnud isale mehe nimegi.
Asi oli selles, et Jeanette’il polnud tegelikult kõige selle vastu midagi: tal polnud midagi raseduse vastu, mis kulges algusest lõpuni kergelt, ega sünnituse vastu, mis kulges raskelt, ent kiiresti, ja kõige vähem oli tal midagi lapse, tema enda pisikese Amy vastu. Et Jeanette’ile oma andestamisest mõista anda, oli isa Jeanette’i venna toa lastetoaks ümber muutnud ja toonud pööningult alla vana hälli – sellesama, milles Jeanette oli ise aastaid tagasi maganud. Viimastel kuudel enne Amy sündi oli isa käinud koos Jeanette’iga Walmartis, et valida välja asju, mida lapsel vaja läheb, nagu beebiriided, väike plastvann ja hälli kohale riputatav üleskeeratav leludega karussell. Ta oli lugenud raamatut, milles öeldi, et beebid vajavad sedasorti asju – asju, mida vaadata, et nende pisike aju käivituks ja korralikult tööle hakkaks. Algusest peale oli Jeanette mõelnud lapsest kui tüdrukust, sest oma südames soovis ta tütart, aga ta teadis, et niisugustest asjadest ei tohi rääkida ühelegi hingele, koguni iseendale mitte. Ta oli käinud ultraheliuuringutel Cedar Fallsi haiglas ja küsinud tollelt naiselt, lillelises kitlis proualt, kes plastist vidinat üle Jeanette’i kõhu libistas, kas ta oskab öelda, kummast soost laps on. Aga naine naeris, vaatas ekraanilt pilte maimukesest, kes turvaliselt Jeanette’i sisemuses magas, ja ütles: Kullake, see on häbelik laps. Mõnikord saab sugu määrata, aga mõnikord ei saa, ja see on just niisugune juhtum. Nii et Jeanette ei teadnud, aga ta leidis, et nõnda ongi kõige parem, ja kui ta oli koos isaga venna toa tühjaks kraaminud, võtnud seintelt maha tema vanad vimplid ning plakatid – Jose Canseco, ansambel nimega Killer Picnic, Bud Girls – ja nad nägid, kui luitunud ja mõrased on seinad, värvisid nad need üle värviga, mille nimi purgietiketil teatas „Uneaeg” ning mis oli kummalisel kombel ühtaegu roosa ja sinine – igati sobilik, tulgu laps siis kummast soost tahes. Isa kleepis ümber terve toa lae alla tapeedibordüüri, mille korduv muster kujutas veelombis pladistavaid parte, ja puhastas ära oksjonimüügilt leitud vana vahtrapuust kiiktooli, nii et kui Jeanette lapsega koju tuleb, on tal koht, kus istuda ja teda süles hoida.
Laps – tüdruk, keda ta oligi tahtnud – sündis suvel ja sai nimeks Amy Harper Bellafonte; polnud mingit mõtet kasutada nime Reynolds, perekonnanime, mida kandis mees, keda Jeanette enam iial näha ei lootnud, ja nüüd, kui tal oli Amy, ka enam näha ei tahtnud. Pealegi polnud paremat nime kui Bellafonte üldse olemaski. See tähendas „kaunist allikat”, ja just seda Amy oligi. Jeanette söötis ja kiigutas teda ning vahetas tal mähkmeid, ja kui Amy keset ööd nutma hakkas, sest oli märg või näljane või kartis pimedust, koperdas Jeanette läbi koridori tema tuppa, hoolimata sellest, kui palju näitas kell või kui väsinud ta ise oli pärast töörabamist Karbis, võttis tütre sülle ja ütles, et on sealsamas, tema juures, et tuleb alati tema juurde – kohe, kui sa nutad, tulen ma jooksuga sinu juurde, oleme kokku leppinud, sina ja mina, alatiseks ja igaveseks, mu väike Amy Harper Bellafonte. Ja ta hoidis ning kiigutas last süles, kuni koiduvalgus hakkas heletama aknakatteid ja ta kuulis linde väljas puuokstel laulmas.
Amy oli siis kolmeaastane ja Jeanette oli üksinda. Jeanette’i isa oli surnud – südamerabandusse, nagu talle öeldi, või siis ajurabandusse. Tegu polnud asjaga, mida olnuks vaja üle kontrollida. Mis see ka oli, tabas see isa ühel varasel talvehommikul, kui ta sammus oma pikapi poole, et viljahoidlasse tööle sõita; ta oli vaevu jõudnud asetada kohvikruusi kapotikaanele, enne kui pikali kukkus ja suri, ilma et tilkagi kohvi oleks maha loksunud. Jeanette töötas endiselt Karbis, kuid raha polnud nüüd enam piisavalt, seda ei jätkunud Amy ega õieti millegi tarvis, ja vend, kes teenis kuskil mereväes, ei vastanud Jeanette’i kirjadele. Jumal lõi Iowa selleks, oli vend alati öelnud, et inimesed saaksid siit lahkuda ja mitte kunagi tagasi tulla. Jeanette arutles, mida ta tegema peaks.
Siis ühel päeval sisenes söögikohta üks mees. See oli Bill Reynolds. Ta oli kuidagi teistsugune, aga muutus polnud toimunud just paremuse suunas. Selles Bill Reynoldsis, keda Jeanette mäletas – ja ta pidi tunnistama, et mõtles aeg-ajalt mehele ikka veel, enamasti pisiasjadele, näiteks sellele, kuidas mehe liivakarva juuksed langesid ta otsaesisele, kui rääkis, või kuidas ta kohvile peale puhus, enne kui sõõmu rüüpas, isegi kui kohv polnud enam sugugi tuline –, oli midagi erilist, mingit seestpoolt tulvavat sooja valgust, mis tekitas soovi selle läheduses olla. Ta meenutas Jeanette’ile noid väikseid plastpulgakesi, mis hakkasid helendama, kui neile sõrmega nipsu andsid. Mees oli sama, aga helendus oli kadunud. Ta nägi välja vanem, kõhnem. Jeanette märkas, et ta polnud habet ajanud ega juukseid kamminud – need olid rasvased ning turritasid igas suunas – ja tal polnud enam seljas triigitud polosärki nagu varem, vaid tavaline tööpluus, milletaolisi oli kandnud ta isa – pluus, mis tilpnes pükste peal ja mille kaenlaalused olid plekilised. Jäi mulje, nagu oleks mees terve öö väljas või kuskil autos veetnud. Mees tabas ukselt ta pilgu ja Jeanette järgnes talle pinkidega eraldatud laua juurde ruumi tagaosas.
– Mida sa siin teed?
– Ma jätsin ta maha, ütles mees, ja kui ta naisele otsa vaatas, haistis too õllelõhna mehe hingeõhus, ja higi ning pesemata riiete lehka. Just seda ma tegin, Jeanette. Ma jätsin oma naise maha. Olen vaba mees.
– Ja kogu selle maa sõitsid sa maha üksnes selleks, et mulle sellest teada anda?
– Olen sinu peale mõelnud. Mees köhatas hääle puhtaks. Palju mõelnud. Olen meie peale mõelnud.
– Missuguse „meie”? Mingisugust meiet ei ole olemas. Sa ei saa lihtsalt niisama sisse astuda ja öelda, et oled meie peale mõelnud.
Mees ajas istudes selja sirgu. – Aga ma teen seda. Nimelt seda ma just praegu teengi.
– Sa ju näed, et siin on liiga palju rahvast? Ma ei saa siin sinuga niisama rääkida. Sa pead midagi tellima.
– Olgu, vastas mees, aga ei vaadanudki seinal rippuvat menüüd, hoides pilku vaid naisel. Ma võtan juustuburgeri. Juustuburgeri ja koka.
Tellimust üles kirjutades, sõnad silme ees hägustumas, taipas Jeanette, et puhkeb kohe nutma. Talle tundus, nagu poleks ta magada saanud kuu aega, aasta aega. Vaid habras riba tahtejõudu takistas väsimuse raskusel teda enda alla matmast. Kord oli olnud aeg, mil ta oli tahtnud oma eluga midagi peale hakata – vahest lasta juuksed lühikeseks lõigata, omandada kutseoskustunnistus, avada väike poeke, kolida tõelisesse linna, nagu Chicago või Des Moines, üürida korter, leida sõpru. Ta oli alati näinud vaimusilmas pilti iseendast istumas mõnes restoranis või kenas kohvikus: on sügis, väljas on külm, aga tema istub üksinda väikese laua taga akna all ning loeb raamatut. Tema laual seisab aurav teetass. Ta heidab pilgu aknast välja ja näeb tänaval linnaelanikke, kes oma rasketes mantlites ja mütsides edasi-tagasi tõttavad, ta näeb ka omaenda nägu aknaklaasil peegeldumas, hõljumas kõigi nende inimkujude kohal. Ent seal seistes tundus, et need mõtted kuulusid hoopis mõnele teisele inimesele. Nüüd oli tal Amy, kes oli alatasa haige kas külmetuse või mingi kõhuhäda tõttu, mille ta oli üles korjanud tollest närusest lasteaiast, kus ta veetis päevi sellal, kui Jeanette töötas Karbis, ja ta isa oli äkitselt surnud, kadunud nii kähku, nagu oleks ta maapinnal asuvast luugist alla vajunud, ja laua taga istus Bill Reynolds, nagu oleks ta vaid korraks uksest välja astunud, mitte neli aastat ära olnud.
– Miks sa mind rahule ei jäta?
Mees aheldas naise pilgu tükiks ajaks enda silmadesse ja puudutas ta käeselga.
– Saame hiljem kokku. Palun.
Lugu lõppes sellega, et mees jäi koos Jeanette’i ja Amyga majja elama. Jeanette ei osanud öelda, kas ta oli ise mehele selle ettepaneku teinud või see lihtsalt läks nii. Igal juhul kahetses ta seda otsekohe. See Bill Reynolds siin: kes ta õieti oli? Ta oli oma naise ning pojad Bobby ja Billi koos nende pesapallurivormide ja kogu kupatusega Nebraskasse maha jätnud. Pontiaci tal enam polnud, tööd ka mitte – seegi oli otsa saanud. Praeguse majandussurutise ajal, selgitas mees, ei ostnud keegi mitte ühtainustki kuradima asja. Ta ütles, et tal on plaan, aga ainus plaan, mida Jeanette täheldada võis, näis seisnevat selles, et mees istus lihtsalt kodus, ilma et oleks teinud vähimatki Amy heaks või hommikusööginõudki ära pesnud sellal, kui Jeanette päev otsa Karbis tööd teha rabas. Esimest korda lõi mees Jeanette’i siis, kui ta oli elanud nende juures kolm kuud: ta oli purjus ja pärast löömist puhkes ta nutma ning kordas ikka ja jälle, et tal on kahju ja ta palub vabandust. Ta põlvitas ja nuuksus, nagu olnuks hoopis Jeanette see, kes tegi midagi talle. Naine peab mõistma, ütles ta, kui raske see kõik on, kõik need muudatused tema elus: seda on rohkem, kui üks mees, kes tahes mees, taluda suudaks. Ta armastab naist, ta palub andeks, midagi seesugust ei juhtu enam kunagi, mitte iialgi. Ta vandus seda. Ei juhtu Jeanette’i ega Amyga. Ja lõpuks kuulis Jeanette iseennast ütlemas, et ka tema palub andeks.
Mees oli löönud teda raha pärast. Kui saabus talv ja Jeanette’il polnud pangakontol piisavalt raha, et tasuda tšekiga kütteõli eest, lõi mees teda uuesti.
--
Justin Cronini "Teekonna" osade I ja II e-raamatud on 21. detsembrini 2015 saadaval vaid 15 euroga. Vaata lisa!
