RAAMATUKATKEND: Juta Raudnask "Samba, sake ja tšillikaun. Maid ja maitseid avastamas"
Start
Mõte end aastaks kivi kivi haaval üles ehitatud harjumuspärasest elust lahti kiskuda ja maailma avastama minna tundus esialgu, siis kui ta meile pähe turgatas ja seal idanema hakkas, ühtaegu hirmutav ja samas nii põnev, et ihukarvad tõusid püsti ning tekkis tunne, nagu oleks kogu keha rinna alt tühi. Peas tormlesid muremõtted võimalikest probleemidest, ennekõike teel ähvardavatest haigustest, aga ka sellest, kuidas meie tollal kolmeaastane tütar Maria – meile tavaliselt lihtsalt Mann – pidevalt muutuvate olukordade, inimeste ja keeltega harjub. Murdsime pead sellegi üle, kuidas leida tasakaal paratamatu kokkuhoiuvajaduse ning elunautimise vahel – polnud ju mõtet midagi sellist ette võtta, kui siin-seal endale elu väikseid rõõme lubada ei saa. Päikeselistel päevadel hõljusime aga magusates unistustes, mis olid täidetud kõigist neist maitsvatest roogadest, mida oma teel kõige autentsemal kujul proovida saame; kärarikastest turgudest, kus võime osta seni nägemata looduseande; ning kaugetest metsadest, meredest ja mägedest. Ühel hetkel võtsime südame rindu ja otsustasime, et 2009. aasta mais upitame kukile suured seljakotid, kallistame armsaid sõpru hüvastijätuks ja asume teele. Järgnesid kuud täis pikki nimekirju, tunde internetiavarustes, lugematuid e-kirju ja võrdsetes annustes pabistamist ning ootusärevust.
Meile esitati kuhjade viisi küsimusi, mis panid meid endidki põhjalikumalt mõtlema, kas see idee veidi liiga hullumeelne ei ole. Näiteks uuris nii mõnigi ääri-veeri, kas me ei karda, et aasta aega pidevalt ninapidi koos olles hakkame teineteisele närvidele käima. Tavaelus pole ju ükski abielupaar 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas koos, ikka käiakse omaette tööl, poes, sõpradel külas. Meie väljavaade oli aga nii mõnelegi hirmuäratav – terve aasta koos abikaasaga ja pealegi ilma vähimagi võimaluseta viia laps vanaema juurde ning ise veidi vabamalt hingata. Arutasime seda kõike omavahel mõnel hilisel öötunnil ja leidsime, et täitsa vabalt võime sellises situatsioonis hakata teineteisele närvidele käima, aga seda ju ette ei tea ja pelga oletuse pärast oma plaane ümber teha oleks veel suurem hullumeelsus. Kui olukord peaks väljakannatamatuks muutuma, on meil alati võimalus suvalisel ajahetkel koju tagasi pöörduda. Selleks puhuks aga, kui emmal-kummal meist lihtsalt veidi omaette olemist vaja peaks minema, leppisime kokku, et kel selline soov tekib, võtab n-ö vaba päeva” ja veedab selle omatahtsi. Kindlustunnet lisas ka asjaolu, et me oleme alati olnud pere, kes veedab keskmisest rohkem aega koos ja kes arutab omavahel läbi ka kõige pisemad otsused. Oleme harjunud koos olema ja meile see meeldib!
Mitmed inimesed, kes meie plaanidest kuulsid, reageerisid suurte silmade tegemisega ja küsisid, kas me ei karda, et meil reisil igav hakkab. “Noh, et kui tööl ei käi... mis sa siis päevast päeva teed!?”. Meie olime aga vägagi kindlad, et igav meil juba ei hakka. Me pole lihtsalt seda sorti inimesed, kellel reisil igav oleks. Pigem on igav tööl kui vabal ajal. Pealegi, väike Mann suudab meie aega kindlasti väga põneval moel sisustada. Kui aga küsimuse esitajat meie vastus ilmselgelt ei rahuldanud, lisasime, et vajaduse korral võime ju ka tööle minna. “Meil on täiesti vaba kava, nii et kui meile kuskil meeldib, võime sinna pikemaks jääda ja tööle minna; aga kui kuskil ei meeldi, paneme kohe tuhatnelja ajama!”
Interneti reisifoorumis teiste reisihuvilistega oma reisiplaane arutades esitati meile kõige kummalisem küsimus üldse: “Kas te ei arva, et lapse haridusteesse jääb nii kaua lasteaiast eemal olles auk sisse?” Ausalt öeldes olin ma lausa jahmunud seda lugedes. Sellist haridust, mille laps saab terve aasta maailmas reisides, pole võimalik üheski lasteaias saada. Ja lugema, kirjutama, arvutama suudab oma last õpetada iga lapsevanem. Pigem tundsime pisut muret selle üle, kuidas reis Mannile psüühiliselt mõjuda võib. Lohutasime end mõttega, et oma vanematega koos olemine on sellises eas lapsele kõige olulisem, ja plaanisime oma reisi nii, et tempo oleks lapsele kohane ning programm sisaldaks piisavalt palju talle huvipakkuvat.
Ent vahetevahel käis peast läbi ka hirmutav mõte – aga kui midagi juhtub tervisega... Eriti just väikse Manni tervisega. Me ei annaks endale ju iial andeks, kui veame lapse sellisele reisile kaasa ja siis midagi tõsist juhtuks. See mõte taandus enamasti, kui endale meelde tuletasime, et ka Tallinna–Tartu maanteel või kus tahes mujal Eestis, võib tervisega jumal teab mida juhtuda. Õnnetuse eest pole keegi kuskil kaitstud! Lisaks tavalistele tervisega seotud hirmudele möllas meie Eestist lahkumise ajal mujal maailmas, peamiselt just Lõuna-Ameerikas, saatuslik seagripp. Otsustasime seda asjaolu lihtsalt ignoreerida. Tegelikult läks nii, et kuu aega pärast meie reisi algust oli seagripp jõudnud ka Eestisse ja saime aru, et pole see oht kuskil olematu.
Meie eesmärgiks oli võimalikult palju kogeda ehedat kohalikku elu ja seetõttu otsustasime alati kui võimalik peatuda peredes. Muidugi mõista oli oma osa ka selles, et aasta aega ringi rännates on eelarve vägagi pingeline ning sel moel sai hulga raha kokku hoida. Tagantjärele peame aga tunnistama, et meie reis oleks olnud vähemalt poole vaesem, kui oleksime hotellides peatunud. Pered, kes meid oma ellu võtsid, andsid meie reisile kõige kirkamad värvid ja aktsendid. Saime endale sõpru kogu maailmast – neile mõeldes läheb süda soojaks ja näole tuleb naeratus. Nägime, et kõikjal leidub häid inimesi, kelle südames ja kodus on kohta võhivõõrastele, kelle heaolu nimel on nad valmis loobuma omaenda mugavustest, ööunest, oma voodist, kodusest privaatsusest ja paljust muust. Seda kõike ilma nähtava materiaalse kasuta, puhtast headusest ja soovist teisi aidata.
Reisile mõtetes tagasi vaadates tundub lausa uskumatu, et kõik sujus peaaegu viperusteta. Peame vist pidama pika tänukõne oma kaitseinglitele. Ei sattunud me suurtesse õnnetustesse ega saanud külge raskeid haiguseid, pääsesime vaid mõne ehmatusega, mis reisile pisut vürtsi lisasid!
Julgege unistada, sest unistustel on komme täide minna! Seni aga mõnusat reisimist koos meiega selle raamatu lehekülgedel!
Brasiilia
Saabume Brasiiliasse ööpimeduses – kellaajal, mida ükski terve mõistusega inimene ei soovitaks omapead kurikuulsasse Riosse jõudmiseks. Minu kõrvu jõudnud lood metsikult lokkavast kuritegevusest on mind tundlikuks teinud: näen juba igas tõmmus mehes, kes lennujaama esisel üsna inimtühjal kõnniteel jalutab, potentsiaalset röövlit ja kujutan vaimusilmas ette, kuidas ta järgmisel hetkel taskust püstoli haarab ning selle mulle meelekohale surub. Rahustan end mõttega, et selliste tegelaste jaoks oleme taskusse mõnikümmend kohalikku riaali torganud, ja otsin Henrilt julgust juurde. Tegelikkuses selgub, et tegu on väga abivalmite inimestega. Õnneks oleme enne reisi algust selgeks õppinud mõned portugalikeelsed sõnad ja varsti aitabki üks minu kujutlustes gangsteriks tituleeritu meil õiget bussi leida.
Meie sihtkohaks on keraamikakunstnik Katya kodu Rio de Janeirost üle lahe asuva Niter’i väikelinna käänulisel tänaval. Tema saadetud kirjas seisis, et võime võtta takso või kasutada ligi sada korda odavamat ühistransporti. Kuna oleme tulnud seiklema ja seda mitte just eriti pikaks venitatava eelarvega, valime odavama variandi. Bussiaknast paistvad grafitit täis majaseinad ja üksikute põlevate tänavalaternate alla kogunenud kambad ei lisa mu väsinud peasse, mis juba niigi hallutsinatsioone näeb, just usaldust. Varsti avastame, et meil pole õrna aimugi, kus me maha peame minema. Katya on unustanud varustada meid sellise vähetähtsa infoga, et peame bussijuhile õiges kohas ise peatuse vajalikkusest märku andma. Liiatigi pole peatustel üldse nimesid. Kuidagi pursime kokku paar vajalikku portugalikeelset lauset ja peagi seisavad meie kolm rampväsinud keha tänavaäärel – meie selja taga loksuvad kuuvalguse käes helkivad merelained inimtühjale rannale, silmapiirilt paistavad tuhanded säravad Rio tuled, valgustatud Suhkrupeamägi ja kuulus Lunastaja Kristuse kuju. Tõmbame sõõmu meresoola-, troopikakuumuse- ja põnevusesegust õhku ninna ja asume sellest uut jõudu saanuna tundmatust tänavakeerisest otsima Katya maja.
Numbri “6” leiame kõrge kivimüüri sisse ehitatud trellitatud raudväravalt. Laseme kella ja sale tõmmu kaunitar Katya juba naeratabki meie ees. Panen tähele, et tema ilusat nägu raamivad kõrged põsesarnad ning sügavad mustjaspruunid silmad. Ronime üheskoos mööda kitsast treppi mäekülge pidi üles. Ümbritsetuna tihedatest lõunamaistest taimedest möödume Katya ateljeest, läbime peamise elumaja ning ronime veelgi kõrgemale, kus asub meie kasutusse antav külalistetuba. Täname võõrustajat ja vajume esimesel võimalusel voodisse. Üleväsimus toodab veel mõnda aega asjatuid hirme ja toob nähtavale pimedas toas ringi hõljuvad võõrad vaimud. Tundmatute lindude ja putukate hääled tunduvad kurjakuulutavad. Lõpuks vajuvad silmad kinni teadmises, et hommik on õhtust targem.
Hommikul tervitavad meid aknakatte vahelt sisse tungivad päikesekiired, mis maalivad vanas majas ringi hõljuvale tolmule heledaid jooni. Needsamad looduse hääled, mis vaid mõne tunni eest hirmust kananaha ihule tõid, panevad nüüd südame põnevusest kiiremini põksuma – me olemegi Brasiilias! Maria kuuleb allkorruselt Katya väikese tütre Katherina kilkeid ja kiirustab end riidesse sättima. Kohe kui me massiivse puidust ukse lahti lükkame, hoovab vastu niisket kuumust... ja mõrkjasmagusat kohvilõhna.
Lisaks Katyale ja tema suurte heledate lokkidega rõõmust rõkkavale tütrele Katherinale askeldavad majapidamises tumedanahalised koduabilised eesotsas noore Gabrielaga, kes elabki Katya juures. Laste mänguga ühineb ka oma pikki kõrvu lehvitav iiriskommikarva kokkerspanjel Spot. Laual on pikkade pragudega valge kann kanget Brasiilia kohvi, poolik pakk krõbedaid maisiküpsiseid ja kausike kohaliku kreemjuustuga küpsiste peale määrimiseks. Valame kumbki endale tassitäie ja istume terrassile, mis on sisustatud juba Katya vanavanemate ajast majas olnud valge nikerdatud mööbliga ning millelt avanevad vaated otse aias asuvasse viljapuu-džunglisse. Aeg-ajalt istub mõne õie juurde värviline linnuke ja nokib meile etendust pakkudes magusat nestet.
Katya teeb ettepaneku jätta lapsed Gabrielaga koju mängima ja minna kohe Niter’i kalaturule. “Mida varem me lähme, seda värskemat leiame,” selgitab ta meie tagant kiirustamist. Mina kõhklen veidi, aga imekombel on Maria rõõmuga nõus. Istume Katya pisikesse autosse, millel pole vist küll ühtki mõlkideta külge. “Auto on siin tarbeese, mida väiksem ja koledam auto sul on, seda parem – ilusad masinad lähevad kiiresti varaste saagiks,” tuletab ta meile taas kord meelde Brasiilia pahupoolt.
Kalaturg tegutseb ilmetus kitsas majas, mille kahel küljel on pikad mereande täis letid ja lõpus asub kalurite pühakule São Pedrole pühendatud altar. Kuju jalamile on kuhjatud värskeid lilli ja ümberringi põlevad kümned küünlad. Ninna torkab tugev mere lõhn, mis on värske nagu hommikune kaste. Letid on lookas igas suuruses ja värvis kaladest, tuunidest, väikestest haidest ja muudest äratuntavatest tegelastest. Lisaks laiutavad laudadel kuhjad meile täiesti tundmatutest ja enne nägemata mereelukatest. Eriti hakkab mulle silma tumepunane hiiglaslike punnis silmadega koerkala. Nii punnis silm saab tähendada ainult seda, et alles paari tunni eest ujus ta veel rõõmsalt meres. Lettide taga seisavad määrdunud valgete kitlitega tursked Brasiilia mehed, kes suurte kirvestega poolemeetrise läbimõõduga kalu raiuvad, metsiku kiirusega krevette puhastavad ja näilise kergusega austreid avavad. Taustaks kõlavad nende pidevad hõiked, mis omamoodi turumeeleolu tekitavad. Otsustame koju viia liuatäie austreid eelroa tarvis ning Katya palub müüjal meid õpetada, kuidas need sitked karbid koduste vahenditega kõige hõlpsamini lahti teha. Kilekotid saavad kala ja krevette tihedalt täis. Katya näitab näpuga üles teise korruse poole ja räägib, et soovijad saavad sealsetes söögikohtades alt turult ostetud värske kala või mereannid meelepärasel moel lasta ära küpsetada ja külma Brasiilia õlle kõrvale nahka pista. Mõte on isuäratav, aga sel korral lähme siiski koju. Siis me veel ei tea, et juba paari nädala pärast oleme siin tagasi ja istume lõbusa seltskonnaga just sealsamas teisel korrusel, ees värsked mereannid ja külm Brasiilia õlu.
Pärast vaevarikast võitlust saame austrid avatud. Kui oleme asjaga ühele poole saanud, jooksevad meie käed verd ja mitu teravat nuga on kõveraks kangutatud. Pigistame austritele sidrunimahla ja naudime õrna meremaitset. Krevetid saavad pannil seltsiliseks veidi oliiviõli ja küüslauku. Tuunikala valmistab Katya aga pearoaks, keerutades kalatükke esmalt ürdi-musta pipra segus ning siis kergelt kuumal pannil praadides!
400 g tuunikalafileed
100 ml musta pipart
mitu peotäit lehtpeterselli
mitu peotäit koriandrilehti
mitu peotäit rohelist sibulat
1 sidruni mahl
3 spl oliiviõli
meresoola maitsestamiseks
Tee nii:
Lõika kala umbes 4 × 4 cm suurusteks kuubikuteks. Suru pipar uhmris puruks. Haki petersell, koriander ja roheline sibul hästi peenikeseks. Sega ürdid purustatud pipraga. Lisa sidrunimahl ning oliiviõli. Keeruta tuunikalatükke selles segus. Prae kuival pannil kergelt igalt poolt, nii et tükid jääksid seest veel roosaks. Maitsesta meresoolaga.
Hämar valgus, õuest kostvad õhtu hääled ja jagatud toit tekitavad sellise sünergia, mis paneb inimesed rääkima kõige isiklikumatest asjadest. Katya uurib ääri-veeri, kas Maria sündis loomulikul teel. Olen pisut hämmingus. Mitte et mul selle teema vastu midagi oleks, aga ei osanud kuidagi sellist küsimust oodata. Kuni mina hetkelise pausi vältel oma segadusega võitlen, hakkab Katya ise rääkima. “Brasiilias on sünnitamisega lood halvasti! Peaaegu kõik lapsed sünnivad keisrilõike abil.” Minu imestusest kõrgele tõstetud kulme nähes jätkab ta: “Asi on selles, et arstide palgad on väiksed ja keisrilõike eest saavad nad rohkem tasu kui loomuliku sünnituse vastuvõtu eest. Nii surub iga arst tulevasele emale peale plaanilist keisrit.” Katya vakatab ja jääb mõttesse. „Jeerum,” ütlen mina, „see tundub kohutavalt ebainimlik! Kas Katherina niimoodi siis sündiski?” Ei, Katya sellistele provokatsioonidele ei allunud. “Arst ütles mulle kaks nädalat enne sünnitust, et kui ma keisrilõikega ei nõustu, siis tema enam minu arst ei ole. Ütlesin siis, et ärgu olgu!” kirjeldas Katya otsusekindlalt paari aasta taguseid sündmuseid. “Ema ja õed pidid hulluks minema murest, et kust ma niimoodi viimasel minutil arsti leian, aga õnneks on siiski ka siin aatelisi arste, nii et Katherina sündis nii, nagu ta sündima pidi!” Jään jupiks ajaks mõttesse. Esialgu tundub lugu ennekuulmatu ja alatu, siis aga mõtlen, et maailm kubiseb kohtadest, kus igasugune korralik arstiabi on kättesaamatu luksus. Siin on see vähemalt olemas, mis siis, et pisut kummalisel ja pealesurutud viisil.
Kleenuke tumedanahline koduabiline Gabriela töötab minu meelest varavalgest hilisööni, iga päev, puhkepausideta. Ta ei tundu kõrvalt vaadates kurnatud ega kurb. Temast ei jää muljet kui orjast. Iga päev vaatan, kuidas ta võtab väikse Katherina kaissu ja jääb temaga teleka ette multikaid vaatama, samal ajal kui Katya restorani õhtust sööma läheb. Tean, et kuskil kaugel on verinoorel Gabrielal endal kolm väikest last, kellega ta haruharva kohtub, mõnel üksikul pühapäevahommikul või siis, kui Katya reisima läheb. Aga ta saadab koju raha ja see on Gabriela vaesele perele praegu esmatähtis. Lapsed kasvavad vanaema hoole all. Aga mina olen pärit teisest maailmast. Maailmast, kus kõht on täis ja tuba soe ning peas keerleb mõte, et raha ei kaalu üles lapsega koos olemata tunde. Tema maailmas aga kaalub.
Päevad Katya hubases kodus mööduvad mõnusas rütmis. Kuna ta ise on surfihull, siis käime koos lähedalasuvas Itacoatiara rannas, kus lained on eluohtlikult kõrged ja teravad. Katya on vees nagu kala, ta võtab Katherina ja Maria käekõrvale ning läheb vette hullama. Mina, kes ma end suurtes lainetes just kõige tugevamalt ei tunne, eelistan jääda kuumale rannaliivale peesitama, kaasas rannakioskist ostetud kalakoogid ja banaanipirukad. Nädalavahetusel on rand täis pruuniks päevitunud noori. Mehed on saledad ja sportlikud, iga lihas joonistub päikse käes säraval kehal perfektselt välja. Ise nad on oma heast välimusest ilmselgelt teadlikud ja kõnnivad kerge üleolevuse ja omanikutundega aeglaselt mööda rannaliiva. Naised see-eest on üllatavalt vormikad. Peab aga ütlema, et nende pronksikarva nahk sobib hästi kaunite naiselike kurvidega, mida mõnest üksikust kohast katavad värvikirevad bikiinitükid. Ise nimetavad brasiillased oma bikiine hambaniitideks ja tuleb tunnistada, et ega nad tõepoolest just palju rohkem ei kata, kui seda hambaniit teeks. Minu kõige pisemad bikiinid näivad nende kõrval välja, nagu need oleksid vanaemalt laenatud. Samas ei usu ma, et eurooplase valge naha kõrval need hambaniidid väga esteetilised paistaksid, ja jään enda omade juurde kindlaks. Vahepeal tuleb Katya koos lastega puhkama ja räägib, kuidas tema kadunud isa oli kõik lapsed juba päris pisikestena ritta võtnud, igaüks järgmisel käest kõvasti kinni hoides, ja suurtesse lainetesse viinud. Just sellistesse teravatesse ja salakavalatesse, nagu sel päeval Itacoatiaras möllavad. Ja nii õppiski Katya merd armastama, mitte kartma. Isegi mina tunnen kõrvalseisjana seda rahu ja kindlust, mis Katyat meres olles valdab. Lausa imestan, et mul puudub igasugune hirm, kui Maria temaga laintesse hullama läheb.
*
Ööd Rafaeli ja Elba juures mööduvad pidevate eemalt kostvate püssipaukude tähe all. Noored õpetajad elavad väikeses majas, mida jagatakse Rafaeli vanemate ja õeperega, Realengos, ühe Rio suurema slummi ehk favela äärel. See, et favelast pea igal ööl tulistamist kuuleb, on pigem reegel kui erand. Palume Rafaeli, et ta meid ühel päeval kooli kaasa võtaks. Tema lood slummikoolist on ausalt öeldes tarduma panevad, veendumiseks tahame kõike oma silmaga näha. Rafael ütleb, et ega see kuigi ohtlik ettevõtmine tegelikult polegi. “Siinsed elanikud ei ole võõraste vastu agressiivsed, pigem lihtsalt uudishimulikud. Ohtlik on pimedas sattuda tülitsevate narkojõukude või politsei ning uimastikaupmeeste tulevahetuse keskele – vaat siis võib tõepoolest kuuli saada.” Mõneti hingan kergendatult, kuid rahakotid jätame siiski koju.
Uudishimulikud on nad tõesti – kõnnime mööda tänavaid ja äärekivil istuv punt kohalikke ei lase meid hetkekski silmist. Kooli, nagu ka kõiki eramuid, ümbritseb kõrge raudaed. Ka igal aknal ning uksel selles koolimajas on tugevad trellid ees. “Neid on siin kogu aeg tarvis,” selgitab Rafael, nähes, et trellid ja kool meie arusaamades ühte lausesse käima ei peaks. “Päeval selleks, et lapsi koolimajas kinni hoida, ja öösel selleks, et neid koolimajast eemal hoida.” Peagi õnnestub meil veenduda selles, et ka lapsed peavad trelle millekski kasulikuks. Nimelt kõlguvad mõned neist koolitunni ajal millegipärast väljaspool akent, vehivad kätega ja karjuvad täiest kõrist. Tegelikult ei saagi eriti aru, et tund käib. Võib-olla ainult selle järgi, et Rafael seisab ülerahvastatud klassi ees ja püüab asjast huvitatutele, kes istuvad esimestes ridades, õpetada, kuidas paberist loomi voltida. Lärm on kõrvulukustav. Üks neiu sööb klassis jäätist. Järsku avaneb pauguga klassiuks, sisse jookseb pisut vanem poiss. Ta jookseb ridade vahelt tüdrukuni, kes seisab seljaga ukse poole. Järgmisel hetkel on ta õhus ja lööb sirge jalaga neiule sellise mataka selga, nagu oleks tegu karatefilmiga ja tema oleks Bruce Lee. Rafael käratab järsult ja juba ongi poiss teistpidi uksest väljas. Tund läheb edasi, nagu polekski midagi juhtunud!
Klassinurgas istub üks ilusa välimusega varateismeline tüdruk, silmad musta pliiatsiga ülearu värvitud ja suu erkroosaks maalitud. Silmad on tal nutmisest punased. Ta kutsub Manni enda kõrvale, silitab tema valgeid juukseid ja kallistab teda aeg-ajalt. Lõunalauas selgitab Rafael, et tegu on eriti õnnetu saatusega tüdrukuga – J้ssicat kasvatab vanaema. Tema ema tapeti kahtlastel asjaoludel juba siis, kui tüdruk veel mähkmetes oli. Joodikust isa hakkas tütart pärast ema surma ahistama, mille peale keegi pealesattunu ka tema maha lasi. Rafaeli kutsub J้ssica oma isaks ja õpetajal pole südant seda talle keelata. Tunni lõpus püüame lastele rääkida, kes me sellised oleme. Väiksed tumedapealised brasiillased vaatavad meid oma suurte läikivate silmadega ja hõiguvad üksteisest üle portugalikeelseid küsimusi. Rafael tõlgib nii palju kui jõuab. Mingil hetkel hakkab ta aga midagi püüdlikult lastele seletema. “Nad küsisid, kas te olete kurdid, et te nende küsimustest aru ei saa,” ütleb ta kiiresti vahele ka ühe lause meile. “Püüan neile selgitada, et maailmas on palju keeli ja teie portugali keelt ei räägi.”. Lapsed vaatavad meid pärast seda hetkeks pisut kummaliselt. Tõik, et oleme parajasti ümbermaailmareisil, ei paista lapsi absoluutselt huvitavat. Nende nägudest võib välja lugeda, et nad tegelikult ei saagi aru, mida see “ümber maailma” üldse tähendada võiks. Nende maailm on seesama favela ja paljud neist oma elu jooksul kaugemale ei sattugi. Võtame ette midagi, mis lastele põnevam tundub. Nad uurivad, mis on meie lemmik-jalgpallimeeskond. Rafael sosistab kiiresti Henrile kõrva, mis laste meelest parim võimalik vastus võiks olla, ja Henri hõikab üle klassi: “Flamengo!” Terve klass karjub rõõmust. Järgmiseks uuritakse lemmiktoidu kohta, rõõmustame neid veel kord ja hõikame: “Picanha!” ja saame samasuguste rõõmuovatsioonide osalisteks. Kuna tund on läbi, siis tahavad julgemad oma vahetundi kasutada meiega koos pildistamiseks. Jumal teab, mida nad seda fotot vaadates hiljem mõtlevad, kujutan ette, et midagi sellist: “Ühel päeval käisid meil koolis mingid kummalised olendid, nad ei kuulnud, rääkisid pudikeeles ja olid kahtlast värv.!”. Ah mis siis, loodetavasti saime kas või millimeetri võrra mõne lapse silmaringi laiendada!
Lõunatame kooli sööklas. Iga päev on toiduks kõige traditsioonilisem ja lihtsam Brasiilia toit – riis ja mustad oad. Sellele lisatakse siis kas natuke muna, kala või liha. Ja alati saab magustoiduks ka ühe puuvilja. Rafaeli sõnul on see paljude õpilaste jaoks päeva ainus toit. Vanemad tööl ei käi ja kasutavad kogu riigilt saadava lasteraha alkoholi või uimastite peale.
Kui esimesel laskuderohkel ööl Rafaeli ja Elba kodus üles ärkame, oleme pisut murelikud. Rafael läheb korraks tänavale ning uurib maad. Tuleb välja, et siinsamas nende kodu lähedal on politsei narkoärika maha lasknud. Politsei oli juba päeval favelasse tulnud ja jälgis tänaval toimuvat ühe korteri aknast. Kui oli selge, et tegu on narkootikumide müügiga, lasti müüja lihtsalt maha. Teistes linnaosades ei olevat politsei nii varmas tulistama, aga favelado (agulielanik, halvustavalt) elu ei tundu siin midagi maksvat. Pean tunnistama, et üksi siinkandis pimedas tänavale just ei kisu. Kergemalt hingata saan alles siis, kui kõrge metallist värav on mu selja taga kindlalt sulgunud. Kuigi tegelikult on naabrid ja ümberkaudsed elanikud meie vastu ainult sõbralikud olnud. Nagu Rafael ütles, kartma ei pea kohalikke elanikke, vaid valel ajal vales kohas olemist! Veidi lähemalt tutvume agulielanike, narkoäri ja selle vastu võitlemisega hoopis hiljem, kui vaatame ära Rafaeli soovitatud filmid „Jumalate linn” (Cidade de Deus) ja „Eliitrühm” (Tropa de Elite).
Samoa
Samoale sõitmiseks ärkame Aucklandis juba kell 2.30 hommikul. Taksojuht on täiesti ümmargune mees tumedate lokkis juuste ja veidi pilus silmadega. Tuleb välja, et pesueht samoalane. Hoolimata pealetükkivast unest, kasutame võimalust ja uurime veidi Samoa tausta. Mees oli poolhiinlastest esivanematega 14-lapselise pere üks poegadest. Tema vanemad olid Samoa mõistes jõukad inimesed. Isa oli väikese poisina kaotanud kogu oma pere – isa, ema ja 5 õde-venda – raske haiguspuhangu tõttu. Päranduseks jäi talle suur banaaniistandus, mis tõi sisse veidi raha. “Aga Samoal elades ju raha vaja ei ole,” jätkas taksojuht jutustamist, “ja seega andis ta kogu saadud raha kohalikule kirikule ja külale.” Samuti oli selle rahaga toidetud ja riietatud istanduses töötavaid lapsi, kuna paljud samoa lapsed ei viitsivat koolis käia. Elu pidi niigi ilus olema! Või pole neil selleks lihtsalt võimalust, kuna isegi avalikud koolid nõuavad suurt õppemaksu. Ühel päeval aga hävitas torm nende istanduse. Vanemad olid üritanud kõike uuesti toimima saada, kuid edutult. Ja nii hakkasidki pere lapsed üksteise järel Uus-Meremaale tööle minema, kuna sealsed palgad olid samoalaste jaoks ulmelised. Aga pensionipõlves kavatseb meie taksojuht ikka Samoale naasta.
“Kui teisipäevane päev teil millegipärast halvasti läks, siis nüüd on teil võimalus see asi parandada siin Samoal, sest täna on jälle teisipäev,” hõikab rõõmsameelne, Vaikse ookeani saartele omase eksootilise välimusega stjuardess mikrofoni, kui meie väike lennuk maandumist alustab. Oleme ületanud ajavööndi ja läinud tagasi eelmisesse päeva. Esmakordne kogemus minu jaoks ajas tagasi minna. Või noh, vähemalt mingis mõtteski. Lennukiaknast paistab väike roheline saar, mille ümber on kõige sinisem meri, mida iial näinud olen. Pärast külma Argentinat ja niisket Uus-Meremaad on mõte nädalast kuumal Samoal pagana isuäratav.
Astume lennukist välja ja kuuleme eemalt kostmas vaikseid lõunamaiseid rütme. Terminali sisenedes näeme, et muusikat teeb meid tervitama tulnud lennujaamaansambel. Samoa lennujaamas maandub päevas nii vähe lennukeid, et mingit probleemi pole seada iga kord üles terve bänd priskeid samoalasi, kõigil punutud kaabu peas ja värvilisest sitsiriidest särgid-püksid üll. Mõnus meeleolu on igatahes garanteeritud!
Anname tollitädile aru, miks me Samoale oleme tulnud, kui palju meil raha on ja jahmatame teda oma avaldusega, et meil pole veel õrna aimugi, kus me ööbima hakkame. Terminali välisukse juures ilmub välja terve trobikond “abivalmeid” taksojuhte, kes teatavad rõõmsalt, et ainus viis pealinna Apiasse jõuda, on taksoga. Jälgime pisut ümbrust ja näeme, et kohalikud asutavad endid kuhugi jalgsi minema. Järelikult peab ühistransport siiski olemas olema. “Me kavatseme bussiga minna,” selgitame taksojuhtidele oma edasisi plaane. Esialgu püüavad nad meid veenda, et mingit bussi pole olemas, aga kui nad näevad meie murdumatust, osutavad nad näpuga üles maantee peale ja ütlevad, et sealt peaks mõne aja pärast bussi peale saama. Täname neid ja asume mõnusas kuumuses teele.
Bussipeatuses läbime kohalike kummastunud pilkude all metamorfoosi: tirime jalast sokid, käärime üles püksisääred, otsime kotist välja plätud. Palju parem juba! Rahvast muudkui koguneb, aga bussi ei kuskil. Viimaks näeme midagi väga värvilist eemalt kuumast virvendavast õhust meile lähenemas. ฤärmiselt aeglaselt. Mõne aja pärast saame kinnitust – ongi buss. Kollane, kaetud kaunite värviliste lilleõiemotiivide, vikerkaare ja muude kaunistustega. Ilma aknaklaasideta. Hakkame juba nihelema, aga… buss sõidab mööda. Meiega koos ootavad kohalikud ei tundu just muretsevat. Järgime nende eeskuju ja istume rahulikult edasi. Varsti läheneb seesama värviline tigu meile juba teiselt poolt ja seekord suvatseb ta ka kinni pidada. Ronime bussi ja sätime end kitsastele puupinkidele istuma. Kõndides läheks vist umbes sama kiiresti, aga kotte sellises palavuses tassida ei jõuaks ja tee pealinna on üksjagu pikk. Aga sõit on ilus, vasakul laksuvad helesinise ookeani lained liivasele rannale, paremal mööduvad üksteise järel samoalaste ilma seinteta elamud fale’d, ümbritsetud peensuseni hoolitsetud aedadest, kus õitseb lugematu hulk erinevaid lilli ja puid. Aeg-ajalt teeme peatuse, et võtta peale uusi reisijaid. Peatustesse on ehitatud puust lavatsid, mille rookatus ootajat päikese eest kaitseb. Kiirustamata tõusevad kaunid Samoa naised, justkui Gauguini maalidelt välja astunud, läikivmustad juuksed hoolikalt patsi seotud ja suur värske hibiskiõis kõrva taga, ning kirevatesse lava-lava nimelistesse sitsiseelikutesse riietatud tõmmud mehed lavatsilt ja astuvad bussi. Kui uutel sisenejatel on kaasas suured kompsud, lähevad bussis viibivad mehed neile alati appi. Aega on! Umbes poolel teel tuleb bussi tagumiselt istmelt ette üks mees, räägib midagi lõbusa kõlaga samoa keeles bussijuhiga, too noogutab ja peagi keerame pisikesele kõrvalteele. Sõidame palmide all, kuni jõuame kellegi õuele. Tänulik mees viskab bussijuhile mõned mündid ja laadib maha mitu kotti tsementi. Ligimesele tuleb ikka vastu tulla, kas pole!
Kogukond ja kirik on Samoal kaks kõige tähtsamat asja. Suguvõsa elab lähestikku koos. Ühises kasutuses on seinteta suur fale, kuhu öösel pannakse magamiseks maha roomatid. Peenemates peredes on fale’des ka pingid ning eriti peentes fale taga poolkinnine majaosa. Tähtsamad omaksed (näiteks külavanemad) maetakse huvitaval kombel otse maja kõrvale, keset iluaeda. Neile on ehitatud ilusad valged maapealsed hauakastid, mis on alati värskete lilledega kaunistatud. Aeg-ajalt võib näha kohalikke hauakividel pikutamas ja aega veetmas. Ju peavad pealikutega nõu!
Lõpuks saab meie kaunis sõit pealinna läbi. Buss pargitakse räpasusest lehkavasse bussijaama, sama räämas turuplatsi kõrvale. Asume otsima kohta, kust saaks auto rentida. Lämmatavas kuumuses ja kivimürakaid meenutavate seljakottidega ei ole see kuigi meeldiv tegevus. Õnneks ei ole linn suur ja meid saadab viimaks siiski edu. Samamoodi aegluubis mööda kitsaid maanteid sõites peame endale taas tunnistama, et Samoa on justkui muinasjutt. Nii sinist merd pole ma kuskil mujal maailmas näinud ning nii paksu ja lopsakat džunglit samuti mitte. Kõikjal õitseb midagi, ka metsikult metsas ja teeäärtes. Hibiskide ja plumeeriate lõhn jõuab läbi kuuma õhu ninna. Lisaks tunnen suurt rõõmu, et siin pole ei mürkmadusid ega kiskjaid. Hea rahulik oma seinteta hurtsikus magada.
Pärast paaritunnist sõitu jõuame teises saareotsas asuvale Lalomanu rannale. Tundub uskumatu, et sel väikesel saarel on üldse nii kaua võimalik sõita, aga teed on kitsad ja kiirusepiirang maanteedel 52 km/h. Lalomanut peetakse saare üheks ilusamaks rannaks ja seda õigustatult. Lai valge liivaga rand, läbipaistva helesinise veega ookean ja palmimets. Mida sa hing veel ihaldada oskad! Rendime endalegi pisikese fale, mille madratsite katmiseks antakse meile voodilinad ja mille laest ripub alla suur valge sääsevõrk. Ütlemata romantiline! Esialgu näib selline “avatud” elamine ikka äärmiselt kummaline. Tunne on umbes selline, nagu oleksid ihualasti restoranis. Häbelikumatele mõeldes on igas fale’s võimalus alla lasta paksust kattematerjalist “kardinad”. Tegelikult läheb kummastus mõne aja pärast mööda ja fale’s elamine tundub väga tore. Fale-hommikud on aga võrratud. Teed silmad lahti ja näed esimese asjana läbi valge loori paistvat sinist ookeani. Henri jätab mulle mainimata, et õhuti sibavad meie fale taladel ringi väiksed hiired ja tikutoosisuurused mardikad. Ja õigesti teeb – muidu peaks ta arvatavasti mind igal õhtul purju jootma, et ma nende kutsumata külaliste keskel ikka magada saaksin. Katted, mis tavaliselt on üleval, laseme viimasel ööl alla, sest väljas möllab torm. Tuul viliseb kõrvulukustavalt, ookean müriseb ja lained ulatuvad meie majakeseni välja. Sel hetkel ma hirmu ei tunne, hoopis põnev on. Aga tagantjärele mõeldes oleks meil võinud palju kurvemini minna. Poolteist kuud pärast meie Samoalt lahkumist, raputab seda väikest riiki võimas tsunami. Mitusada inimest saab surma, meie Lalomanu ranna fale’d pühitakse kõik maalt. Mõned neist kohalikest lastestki, kellega Maria meres koos möllamas käis, ei näe iial enam helesinist merd ega valget rannaliiva. Fale-omanike pere ehitas just üles mägedesse suurt ja tugevat maja. “Selleks, et oma pere ja külastajaid tormi korral ohutusse kohta viia,” rääkis peretütar Salamasina meile ettevõtmise tagamaid toona päikeselisel päeval rahuliku ookeani kaldal, teadmata midagi päevast, mil ta peab matma kõik oma kolm last, kelle vesi endaga viib. Aga tsunamihoiatust ei tulnud ja kedagi ohutusse kohta viia ei jõutud. ีnneks ei andnud Taufua-pere alla ning juba mõni kuu pärast laastavat tsunamit avati uuesti ülesehitatud fale’d taas külastajatele.
Samoalased on äärmiselt katoliiklik rahvas. Minu arusaamade järgi lausa jaburalt. Saareriigi kõige kaunimad ja võimsamad ehitised on vaieldamatult lumivalgeks värvitud kõrgete tornidega lossimõõtu kirikud, mida võib leida igast külast ning vahel ka nende vahelt. Ühel pühapäeval tõmbame jalga pikad heledad püksid ja katame õlad ontlike varrukatega. Lähme Samoa jumalateenistust vaatama. Lookleva tee kohale on tuul painutanud kookospalme, nende all õitsevad plumeeriad. Korjan ühe mahakukkunud õie üles ning sean kõrva taha, samamoodi nagu Samoa naised end kaunistavad. Kirikus on kohal kõik alates vanuritest kuni imikuteni välja. Inimesed on üleni valges, parimad riided seljas, prouadel suured valged kübarad peas, ja kõik laulavad oma kõlavas keeles täiest kõrist kirikulaule. Ilus ja eksootiline!
Minul, kui suurel toiduhuvilisel on kindel soov Samoal Vaikse ookeani homaari süüa. Igaks juhuks lähme Taufua fale’de omaniku juurde ja uurime, kas ta oskaks meile mõnda head kohta soovitada, kus oma igatsetud delikatessi süüa. “Njaa, homaar on isegi meil siin delikatess, seda kuigi tihti ei sööda!” Ja siis teeb ta oma jutu peale pisikese mõtliku pausi. “No loomulikult,” mõtlen mina, “kes see siis homaari tihti sööb!” Aga tema jätkab: “Ainult kahel õhtul nädalas pakume neid oma külalistele õhtusöögiks.” Ma ei usu oma kõrvu. Meie oleme valmis suure hulga raha välja käima, et homaari süüa, aga tegelikult pakutakse seda meile lausa kaks korda nädalas õhtusöögiks, mis käib fale hinna sisse. Arutame asja veidi ja otsustame, et me pidime millestki valesti aru saama. Selline asi lihtsalt ei saa võimalik olla. Väike lootusekiir siiski jääb ja nii otsustame oodata kuni kolmapäevase traditsiooniliste tantsude fia fia õhtuni, mil meie arusaamise järgi see oodatud homaar laual peaks olema. Vaevu jõuame pika laua taga maha istuda, kui juba avanebki köögiuks ning hanereas väljuvad tõmmud mustade laineliste juustega noormehed, igaühel käes liud suure poolekslõigatud homaariga, külm kaste kõrval ootamas! Imesid siiski juhtub!
***
Raamatust:
Selle raamatu kaante vahele mahuvad meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tōkyō kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas, palju uusi sõpru võõrastelt maadelt ning kuhjaga maitsvaid retsepte, mille aasta jooksul peredest kaasa saime. Head kaasareisimist ja maitsvaid elamusi!
Autorist:
Juta Raudnask on andunud rändamise ja hea toidu fanatt. Ta peab reisi- ja toidublogi What a wonderful world ning alates 2010. aastast elab ta koos perega Luksemburgis ning töötab Euroopa Liidu ametnikuna. Ühisest armastusest toidu vastu loodi 2011. aastal pereäri – eksootilise toidukauba e-pood Umami.ee.
2009. aastal tegi Juta koos abikaasa ja 3-aastase tütrega teoks tükk aega peas ja meeltes idanenud mõtte ning reisis aasta aega laias maailmas. Reisil kohatud inimesed, kaunid (ja vähem kaunid) paigad ning võrratud maitseelamused said aga talletatud kõigepealt reisiblogisse ning nüüd sellesse rikkalikult fotodega illustreeritud raamatusse.
**
Kirjastus Varrak (2011), 340 lk
