Erakonna rahvusvaheline nimetus – partei – tuleb ladina sõnast pars, mis tähendab “osa”. Seega mõeldakse osa riigikodanikke, kes on koondunud, et oma ühiste poliitiliste veenete järgi riigivõimu mõjustada või teostada.


Praegusaja demokraatiais on erakonnad üldine nähe. James Bryce võrdleb neid auruga, mis paneb veduri käima. Kuid erakonnad on palju
vanemad kui demokraatia.
Nad mängivad oma osa isegi absoluutsetes, piiramata ainuvalitsustes, nagu seda oli Vene tsari sm. Seal moodustasid nad valitsejakoja lemmikkildkondade või nn. “mõjuringkondade” koondisi , keda Hispaania XIX sajandi eeskujude järgi kutsuti camarilla‘ks (loe: kamarilja) ja kes kõrvalseisjale palju silma ei puutunud.

Oligarhiais – aadli- või patriitslaste valitsustes – on erakondade tegevus juba palju silmatorkavam kui monarhiais. Keskaegses Itaalias täitsid paavstimeelsete “gvelfide” ja keisrimeelsete “gibeliinide” võitlused aastasadu.

Meie aja erakondade algkujud – Inglise erakonnad – tekkisid pärast Inglise revolutsiooni, XVII sajandil, parlamendis valitsevate aadli ja patriitslaste perekondade koondistena, mis said oma nimed sõimunimedest. Nimi “whig” [viig], millega tänapäevani end kutsuvad Inglise vabameelsed, tähendas šoti keeli – hobusevarast; ülekantud mõttes tähendati sellega algul Šoti presbüterlasi.
Alalhoidlastele jäänud ni metus “tory ” [toor] tuli lindpriiks kuulutatud katoliiklike iirlaste sõjahüüust “Tar a Ri” – “Tule, oh kuningas!” See tähendas umbes – bandiiti. Revolutsiooni aegu tituleeriti nii kuningameelseid.

Vanasti olid toorid, kes toetusid väikeaadlile ja maavaimulikele, sagedasti märksa demokraatlikumad viigi suurnikest. Pitt lõi isegi traditsiooni, et toorid peavad toetuma ühtaegu troonile ja rahvale. Alles pärast Napoleoni sõdasid, kui ka Inglismaal algasid viigide juhtimisel suuremad siseuuendused ja valimisõigust hakati laiendama aadlilt suuremaile kodanluse hulkadele, said need erakon-
nad oma praegused nimetused: viigid – vabameelsed – pooldasid poliitilist vabadust ja edu; toorid – alalhoidlased (konservatiivid) – pidasid tähtsamaks ühiskonna stabiilsuse kindlustamist.

Kuna erakonnad olid olemas ammu enne demokraatiat, on aga teisest küljest sama tõsi, et esiaegne ürgdemo- kraatia ei tundnud erakondi. Muistsetes ja keskaegsetes linnriikides ning Šveitsi kantonites, kus demokraatia kõigepealt valitsema pääses, olid olud liiga lihtsad, et erakondi oleks tarvis olnud. Turuplatsile kogunedes otsustasid kodanikud asju ja valisid oma võimukandjaid umbes nagu vanasti meil vallavolikogud, erakondadesse jagunemata. Siiski, olude arenedes ja rahvakihtide hargnedes, tekki si d seal gi kal duvused erakondade kuj unemi seks. Selle ärahoidmiseks tarvitati võtteid, mis meile tunduvad kummalistena. Niisugune lugupeetud ja laitmatu kodanik, nagu Aristides, saadeti muistses Kreekas nn. kivikeste kohtuga (“ostrakon”) kümneks aastaks maalt välja
ilma mingi süüta, ainult seepärast, et tema ümber ei saaks kujuneda vastasrinna erakonda. Keskaegses Novgorodis, kui rahvakoosolekul (veetšel) ühisele otsusele ei jõutud, läksid pooled käsitsi kokku, ja kes vastaspoole Volhovi sillalt jõkke suutis pilduda, selle otsus jäi maksvaks. Häältelugemist, mi s mei e aegu on ni i hari l i k, ei tar vi tatudka vanal Inglismaal, vaid lahkarvamise korral tormasid aadlikud oma sõduritega vastastikku üksteisele kallale ja relvad otsustasid, kelle arvamus pääseb võidule.

Ürgdemokraatia kombeid näeme tänapäeval tarvitusel veel enamlise ja fašistliku monopoli-erakonna valitsuste juures teatavate muudatustega, aga sekssamaks otstarbeks – et ära hoida erakondade paljunemist. Erakonna ühtluse hoidmiseks keelatakse ära ja surutakse jõuga maha mitte ainult igasuguste vastasrinna erakondade moodustamise katsed, vaid vähimadki “erikallakud” või varjundid enda erakonnas, kuna omadki väljapaistvad tegelased, kelle ümber sellised kallakud võiksid koonduda, nagu Trotski või Balbo (Itaalias), saadetakse maalt välja.

Praeguses maailmas, kus rahvastik väga mitmekesine ja riigi valitsemisse kuulub väga palju asju, on erakonnad saanud täitsa üldiseks, möödapääsmatuks ja legaliseeritud nähteks. Ilma erakondadeta on säilinud veel ainult kaks isevalitsuslikku feodaalmonarhiat – Afganistan Kesk-Aasias ja Abessiinia Kesk-Aafrikas. Kogu muu maailm jaguneb põhiseaduslikesse mitme-erakonna- või diktaatorlikesse ühe monopoli-erakonna riikidesse. Te i s i t i k u i e r a k o n d a d e k a u d u e i s a a r a h v a s m e i e a j a r i i k i d e s v a l i t s e m i s e s t ü l d s e o s a v õ t t a.

Erakondade kujunemine on üksikutes riikides äärmiselt mitmekesine. Erakonnad on tekkinud usulistest ja kiriklikest, tõu või dünastia, kutse või rahvuse vahedest, poliitilistest või majanduslikest huvidest. Kuid tegelikus elus pole nii tähtis, millest erakond on tekkinud, sest aja jooksul võib erakond väga palju muutuda. Tähtsamon,missugused jõud erakonnas on mõõtuandvad.

Erakonnad demokraatlikus riigis

Mida arenenum on rahvas ja mida suuremad tema kogemused demokraatlikus enda valitsemises, seda suuremat osa etendavad tema erakondades mitte juhuslikud üksikisikud või kihihuvid, vaid poliitilised põhimõtted. Ses suhtes seisavad esikohal Inglis- ja Prantsusmaa, kelle erakonnad on rajatud, vaid väheste eranditega, puhtpoliitilistele lahkuminekutele.

Vähearenenud rahvaste juures, kus alamad kihid on üksnes passiivne “hääletav lojus” (Stimmvieh), poliitilised võitlused üldse hääletajate hulkadeni ei ulatugi, vaid need lüüakse lõpuni üleval – valitsevates kitsamates ringkondades – ja nad kannavad siis harilikult isiklikku laadi, nii et näiteks Balkanil tunneb rahvas oma erakondade nimetusi ainuüksi nende juhtide nimede järgi.

Erakondade elu on teaduses veel vähe uuritud. Läinud sajandi [XIX] keskpaiku jaotas alalhoidlik sakslane Fr. J. Stahl erakondi selle järgi, kas nad taotlesid jumalikku või inimlikku õigust, “legitimistlikeks” ja “revolutsioonilisteks”. Samal ajal jaotas alalhoidlik šveitslane F. Rohmer erakonnad inimese ea järgi: lapsepõlv, kus on väga tugev ettekujutusvõime, aga arvustus nõrk, pidi vastama radikaalsele erakonnale, noorus oma edasipüüdmisega – vabameelsele erakonnale, täisiga – alalhoidlikule ja vanadus – tagurlikule isevalitsuslikule erakonnale. Bioloogiline analoogia, mis selle jaotuse aluseks, on muidugi liiga vähese ulatusega, et ühiskonna nähteid seletada, kuid aitab asja kujukamaks teha.

Uuema aja uurimised pole teinud nii suuri üldistusi, see-eest aga avastanud huvitavaid üksikasju. Nii väidab prof. R. Michels, et erakonnad, mille valijaskond kuulub demokraatlikemaisse kihtidesse, eeskätt sotsialistlikud erakonnad, on oma loomult ja ehituselt kõige oligarhilisemad, s.o. tõelik võim on neis koondatud vaid väheste juhtide kätte, kuna valijate hulkade mõju on äärmiselt väike. Seda näeme ka praegu enamlisis ja fašistlikes diktatuurierakondades, kelle pooldajaskond kuulub poliitiliselt kõige arenenumaisse, kuid oluliselt demokraatlikesse rahvakihtidesse.

J. Br yce näitas, et k a h e - e r a k o n n a - s ü s t e e m i, mida on kiidetud demokraatliku korra hea funktsioneerimise peapõhjuseks Inglismaal ja Põhja-Ameerikas, pole tõelikult olemas, vaid mõlemad suurerakonnad koosnevad seal õi eti vähemate erakondade kongl omeraadi st. Võrreldes mandri-Euroopaga olla seal parema funktsioneerimise põhjused sootuks mujal, nimelt anglosakside riigielu järjekestvamas ja tasakaalukamas arengus ning traditsioonide ühtluses, nende suuremas vilumuses, avaliku arvamuse suuremas homogeensuses (ühtluses, tervikluses), mis väljendub selles, et neil puuduvad suuremad põhiseadusevastased rühmad; erakonna võimsates organisatsioonivõrkudes.

Mitme-erakonna-süsteem töötab seda paremini, mida suurema hulga küsimuste kohta valitseb rahva seas üksmeel ja järelikult mida väiksem hulk küsimusi on tehtud parteide võitluse tallermaaks. Nagu õige sport, nii nõuab ka õige erakondade võitlus, et “ausa mängu” reeglitest kinnipidamine oleks mängijail luus ja lihas. Mida täielikumalt on see saavutatud, seda paremad on tulemused.

Ei ole mingit kahtlust, et niisama kui sport teeb kehalised harjutused, teeb erakondade võitlus poliitilise elu huvitavamaks. Ta rakendab sinna inimhinge tugevamad kired: sümpaatia, järeleaimamis-, võistlus- ja võitlustungi. Sellepärast on loomulik, et kõige demokraatlikumad rahvad (inglased, prantslased) on ka ühtlasi kõige enam politiseeritud rahvad, meie aja maailma tõelikud valitsejad, kuna rahvastel, kelle erakonnaelu on nõrk, valitseb omariiklike ja rahvuslike huvide vastu tuim ükskõiksus. Isegi sakslaste kohta ütles O. von Bismarck oma mälestustes avameelselt, et neil olla liiga vähe rahvuslikku tunnet ja riiklikku teadvust, et parlamentarismi kanda. Sellega tunnistas suurim Saksa riigimees ise oma rahva alaväärsust võrreldes lääne demokraatlike rahvastega.

Poliitiline erakond sõna valjemas mõttes peab meie aja demokraatiais olema üldrahvuslik nii oma taotlustes kui ka seisukohas üldsuse vastu.

Erakond peab taotlema kogu rahva, mitte mõne üksiku ringkonna, kihi või maanurga huvisid. Mitte seda ei küsi õige erakond oma liikmelt, mis on ainult tema enda, tema ringkonna või kihi huvid, vaid mis tema arvates on üldsuse huvi. Iga õige erakond peab avaldama rahva üldtahet (Rousseau volonté générale).

Kihi-, kutse-, rahvus- või kohalikud erakonnad ei ole seepärast üldse mitte poliitilised meie aja valjemas mõttes. Selle asemel et rahva üldtahet kokku võtta, nad killustavad seda. Niisuguste erakondade olemasolu tähendab rahva või tema osa poliitilist noorust, teda ühendava riikliku teadvuse ja rahvusliku tunde nõrkust.

Erakond, taotledes üldrahvuslikke sihte, peab end sealjuures siiski ainult osaks rahvast ja riigist, mitte aga kogu rahva ja riigi esinduseks. Ta peab riigi üldsuses nägema midagi endast kõrgemal seisvat.

Tõelik erakond ei saa seepärast end kunagi kuulutada monopoolseks “eliidiks” või “orduks”, kes samastab end riigiga ning kõik teised erakonnad ära keelab, nagu seda teevad enamline ja fašistlik erakond. Demokraatliku (pluralistliku) erakondade süsteemi aluseks on individualistlik ilmavaade, mis taotleb isiku arengut ja peab lugu ka teise veendumusist. Monopoli-erakonnad – nii enamlus kui fašism – asuvad seevastu kollektivistlikul ilmavaatel, mi s i si ku enesemäärami st ei l uba: “ühi skond on kõi k, isik – mitte midagi”. Demokraatliku erakonna ideaaliks on oma õigustest ja kohustest teadlik kodanik. Monopoli-erakonna ideaaliks on kergesti juhitav mass, kari. Erakond taotleb rahva enesemääramist alt üles.Monopoli-erakond taotleb rahva valitsemist ülevalt alla.

Erakonnal on kaks tähtsamat ülesannet: levitada oma põhimõtteid ja korraldada valimisi. Mida vähem arenenud on erakond, seda enam piirdub ta ainult viimase ülesandega.

Tähtsamaid e t t e h e i t e d, mis erakondade süsteemi- le tehakse, seisnevad selles, et vastasrinnas olevad poliitikategelased ja valijad kõrvaldatakse riigijuhtimisest; et erakondade vahed aegamööda nivelleeruvad (tasanduvad), nii et näiteks Ameerika Ühendriikide kahte suurt erakonda võr reldakse tühjade pudelitega, millel ainult sedelid jäävad muutmata, kuna neisse võib igakord mistahes vedelikke kallata; et erakonnad arendavad nn. “saagisüsteemi” (spoils-system), nimelt ametikohtade jaotamist mitte ametioskuse, vaid erakondliku kuuluvuse järgi; lõpuks, et erakonnavõitlus arendab tülitsevat erakondlikku vaimu.

Need etteheited lasevad osalt märgist mööda, osalt tabavad pahesid, mis on ravitavad. Vastasrind pole mitte täielikult välja lülitatud riigijuhtimisest, vaid tema hooleks on riigijuhtimise kontroll, milleks vastasrinna juhil on mõnel ingliskeelsel maal tegelikult ministri seisukohtki. Erakondade nivelleerumine tähendab teisest küljest nende distsiplineerumist, seega ühes ka elanikkonna distsiplineerimist ühise isamaa kaaskodanikeks. Kuritarvitused “saagisüsteemi” järgi, mis Ameerikas omal ajal väga lokkasid, on aegamisi kadumas, sedamööda, kuidas elupraktika ise poliitilised ametikohad tehnilistest eraldab. Ajaloos on palju kurja teinud erakondade riiuvaim, kuid selle piiridesse viimine on rahva enda asi.

Üldse on see valija enese teha, missuguseid erakondi ta tahab. Missugune valija, seesugune ka erakond. Mida rohkem kannab rahvas hoolt oma riigi asjade eest, seda kõrgemal järjel seisavad tema erakonnad.

Mis puutub monopoli-erakonna süsteemi, nagu see Nõukogude Venemaal, Itaalias ja Saksamaal maksmas, siis ei kõrvalda see erakonnasüsteemi pahesid, vaid viib need viimse tipuni, eriti vastasrinna täielikku kõrvaldamist kodanikkonnast, saagisüsteemi ja sallimatusvaimu. See, mida ta vastutasuks lubab – kõigi rahva jõudude koondamist üheksainsaks sihiks, jääbki saavutamata, sest terroristlikud abinõud, mis ainsaina seks tarvitada jäävad, ei ole omased rahva hingelisi jõudusid kasvatama, vaid vastuoksa – neid alla suruma. Seepärast on süsteem piirdunud löödud ja vähearenenud rahvastega, kelle vana autokraatlik valitsus sõjavapustustest ja revolutsioonidest ära pühitud, milliste rahvaste madal poliitiline areng pole aga võimaldanud demokraatliku korra tasakaalustamist. 

Erakondade tekkimine Eestis

Nagu mujal, nii on Eestiski erakonnad vanemad kui demokraatlik valitsemisviis. Erakonnad koondusid Eesti elus niipea, kui tekkis poliitiliste voolude võitlus – meie rahvuslikul ärkamisajal. Kuna parlamentlikud asutused siis puudusid, löödi lahinguid tolleaegsetes Eesti avaliku elu keskkohtades, nagu Aleksandrikooli komiteed, Eesti Kirjameeste Selts jne.

Ä r k a m i s a j a võitlustes kujunes Eestis kaks poliitilist voolu: üks – alalhoidlikum, “Postimehe” väljaandja J. V. Jannseni perekonna ja kirikuõpetaja J. Hurda ümber, teine – käremeelsem, “Sakala” väljaandja C. R. Jakobsoni ümber.

J. V. Jannseni poliitilised põhimõtted on ta ise kokku võtnud laulusõnas “Keiser, usk ja isamaa”. See tähendas truudust Vene keisrile, evangeelsele luteriusule ja Eesti isamaale.

Vene riiklusse suhtumisel tol ajal lahkuminekuid ei olnud. Jakobsoni mehed, lootes Vene valitsuse vabameelseile uuenduspüüdeile, katsusid isegi veel silmatorkavamalt oma keisritruudust toonitada, kui seda tegi Jannsen. Allarõhutud Eesti talumehe vanad lootused Vene keisriarmule leidsid siin oma poliitilise vastupeegelduse.

Teisiti oli usuga, või õigemini – kirikuga. See sai varsti võitluse tallermaaks. Evangeelne luteri kirik oli mõisnikust rippuv patronaadikirik. Saksa kirikuõpetajad valitsesid rahva kooli- ja vaimuelu üle. Liivimaa kindralsuperintendent Wal ter ol i aval i kul t andnud ki ri kuõpetaj ai l e ülesandeks – Balti pärisrahvad ümber saksastada.
Kui C. R Jakobson alustas tööd eesti kooli arendamiseks, põrkas ta varsti kokku saksa kirikuõpetajatega. Võitlus eesti rahvusliku ärkamise eest sai võitluseks saksa kirikuõpetajate mõju vastu. “Kirikumüüride õõnestamiseks” nimetas seda võitlust J. Hurt, kui ta Jakobsonist lahku lõi.

Sügavam lahkuminek peitus orientatsioonides. Jakobson toetus Venele. Ta lootis, et vene võim paneb eesti rahva kohta maaoludes ja omavalitsuses maksma needsamad vabameelsed uuendused, mis Venemaal 1860. aastail läbi viidud. Ja M. Veske ütles: “ÜkssammVenepooletähen-dab kaks sammu Eesti kasuks.”

Hurda sõbrad kartsid aga venestamis-hädaohtu. Selle vastu võitlemisel tahtsid nad toetuda evangeelsele luteriusule ja Balti kultuurile, seega siis Balti omapärase arengu kaitseks teataval määral käsikäes käia balti-saksluse vabameelsemate vooludega.

Jakobson nägi oma vastast – Balti valitsevates kihtides. Neilt nõudis ta eestlastele üheõiguslust ja püüdis Eesti talupojas äratada rahvuslikku iseteadvust. Seks lõi ta sõna “rahvus”, mida kutsus “rahvaus”.

Tema vastased tegid uuest sõnast mõnitades “rahvauss” – nii võõras oli tollal rahvuse mõiste Eestis. Harry Jannsen kutsus end baltlaseks ja hoiatas rahvusliku liialduse eest ning unistas kõigi Balti rahvaste kokkuköitmisest üheksainsaks Balti rahvaks (“Eesti Postimees”, 21. mai 1880).

Kui keiser Aleksander III troonile astus, viis Jakobson Eesti seltside esindajad 16. juunil 1881. a. temale õnne soovima ja esitas sel puhul valitsusele “Eesti rahva 9 soovi”. Selle esitise tähtsamateks punktideks olid: Baltimaa jaotatagu kaheks – Eesti ja Läti kubermang; rüütelkonna landtag‘id (maapäevad) asendatagu vene semstvotega; koolid võetagu rüütelkondade alt valitsuse alla; talumaade sunniviisil väljaost viidagu läbi sise-Venemaa normide järgi jne.

Vene valitsus täitis neist soovidest üheainsa, mis tema venestamissihtidega kokku käis: koolid võeti rüütelkonna alt valitsuse alla. Jakobsoni vene orientatsioon jooksis varsti pärast tema surma ummikusse. J. Kõrv ja A. Grenzstein jätkasid seda juba täieliku alistusena venestamisele, kuni 1890. aastail, teatava sünteesina Jannseni ja Jakobsoni aadetest, tõusis uus rahvuslik laine ning J. Tõnissoni ja V. Reimani töö eesti rahvusliku iseteadvuse tõstmisel sundis Grenzsteini maalt lahkuma.

Reaktsiooni surve all ei saanud aga Eesti avalik elu end enne uutesse vooludesse korraldada kui 1905. a. r e v o l u t s i o o n i puhul. “Vabaduspäevadel” astusid erakonnad esmakordselt juba legaalselt üles ning asusid kohe kõige ägedamasse võitlusesse niihästi Vene tsaarivõimu kui ka üksteisega.

Paremale tiivale asus Balti (ehk Eestimaa) konstitutsiooniline erakond (“nella”). Asutajad, Balti vabameelsemad sakslased, püüdsid sinna tõmmata ka alalhoidlikumaid pärismaalastest ja venelastest. Avamiskoosolekut Tallinnas 16. novembril 1905. a. juhatasid Chr. Mickwitz, landraat (maanõunik) parun Schilling Padast, riigipanga osakonna direktor Bezobrazov ja J. Kõrv. Nagu vene “Oktobristide Ühing”, tugines erakond 1905. aasta 17. oktoobri Vabaduste Manifestile. Ta nõudis kodanikuvabadusi, tsensusl i k-kuri aal set val i mi sõi gust, Bal ti autonoomi at, rüütelkonna landtag’i täiendamist muude maksumaksjate esindajatega, talumaade müügitingimuste kergendamist ja väikekohtade asutamise edendamist. Selle erakonna püüete kohaselt viis üks tema juhtidest, rüütelkonna sekretär parun Eduard von Stackelberg, ka 1905. a. landtag’idel läbi ettepaneku neid täiendada talurahva ja linnade esindajatega.

Ärkamisajal olid eestlased asjata oodanud taolist lähenemissammu sakslaste poolt. Eestlaste seas ei leidnud “nella” peaaegu üldse poolehoidu.

J. Tõnissoni “Postimehe” ringkonnast sündis Eesti Rahvameelne Eduerakond, kes üldpoliitilises eeskavas liitus vene vabameelse konstitutsioonilis-demokraatliku (“kadettide”) erakonnaga, millise rühma paremasse tiiba tema liikmed ka Vene riigiduumas kuulusid. Kodumaises eeskavas nõuti Eesti autonoomiat, talude väljaostmist seaduslikult kindlaks määratud hinnaga, kroonumaade jaotamist väikepõllupidamisteks.

Riigikogus tuli eduerakonnal lahkuminek Põhja-Eesti radikaalsemaist kodanlikest esindajaist (K. Hellat, T. Jürine jt.), kes ka “kadettide” rühma astusid ja, vastuoksa eduerakonnale, võtsid omaks maauuenduse eeskava, mis nägi ette mõisamaade tükeldamist maata rahvale mitte eraomandiks, vaid põliseks rendiks. Eraomanduse põhimõtet kaitstes esindas eduerakond enam Lõuna-Eesti pärisperemehe ja 1919. a. “maaliidu” seisukohti.

Eduerakonna kõrval oli teine suurem Eesti poliitiline vool 1905. a. s o t s i a a l d e m o k r a a t i a. Vene poliitilisist väljasaadetuist oli ta levinud peamiselt eesti õppiva noorsoo sekka, kes Venemaa sots.-dem. partei komitee kaudu revolutsiooni õhkkonnas kihutust korraldas. Selle tõttu puudus tal ka igasugune erieeskava Eestimaa kohta. Tormisel Tartu Aulakongressil 1905. a. novembris, kus sotsiaaldemokraadid endalegi ootamatult enamuse said, viisid nad resolutsioonidena läbi üldised Venemaa nõuded: asutav kogu, demokraatlik vabariik, töökaitse. Agraarnõudmistes valitses marksismi vaen väikepõllupidamise vastu, mis mõisamaad puutumatuks jättis ning “kapitalistlikule koondumisprotsessile” vaba tee püüdis avada. Eestis pole üldse nähtud nii mõisate-sõbralikku kongressi kui see, millest algasid mõisate rüüstamised. Nõuti ainult kiriku-, rüütelkonna- ja kroonumaade, ka kuuendikumaade sundvõõrandamist, vakumaade sundmüümist, rendilepingute pikendamist, teoorjuse ja mõisa eesõiguste kaotamist. Eesti autonoomiast ei olnud üldse juttu. Seda peeti revolutsiooni lõhkumiseks. Soovitati korraldada revolutsiooniline omavalitsus ja otsustati etteotsa valida keskbüroo, see tähendab ajutine revolutsiooniline valitsus. Kuid neid käredaid otsuseid ei võtnud ka nende esitajad ise tõsiselt; eriti pole teada, et keskbürood kuskil oleks organiseeritud.

Vastasrinnas Venemaa sotsiaaldemokraatlikule komiteele, kus tol aj al töötasi d M. Martna, A. Rei , K. Ast, H. Pöögelman, A. Keskküla jt., tekkis Tartu nädalalehe “Uudised” toimetajate P. Speeki, G. Asti ja E. Wilde eest- võttel ka Eesti rahvuslikke iseärasusi rõhutav Eesti Sot- siaaldemokraatlik Ühendus. Nagu juudi ja läti sotsiaaldemokraadid, tahtsid nad Venemaa sotsiaaldemokraatiaga olla ainult föderatiivses sidemes. Eestile nõudsid autonoomiat ning Venemaa eeskavast läksid lahku ka üksikasjus: nad nõudsid proportsionaalset valimisõigust, mis oleks soodsam rahvuslikule enesemääramisele, ja eelkõige toonitasid erieeskava vajadust maaküsimuses, et kaotada balti feodalismi jäänused.

Mõlemad vennasparteid sattusid kohe vabaduspäevade tulekul teravaisse vahekordadesse. Venemaa partei käis kõvasti peale: Eesti sotsiaaldemokraatia olevat väikekodanlikud rahvuslased, kes ehitavat rahvastele aedu ümber, seisvat kodanlaste ja sotsiaaldemokraatia vahel ning patustavat Marxi internatsionalistlike põhimõtete vastu. Eesti sotsiaaldemokraadid vastasid, et rahvused on olemas ja neid ei saa maha salata. Piirirahvaste proletariaat kannatab peale isevalitsuse ja kapitalismi veel rahvusliku rõhumise all. Arvamine, nagu mõistaks üks sotsiaaldemokraat igakord teise tarvidusi, olla eksitus. Olude sunnil olla ka Austria sotsiaaldemokraadid föderalistlikult organiseerunud.

Rahvusküsimuse taha kadus täielikult vahe mõõdukamate vähemlaste ja äärmuslike enamlaste fraktsioonide vahel, mis juba siis ulatus Venemaa erakonnas peaaegu lõhenemiseni. Enamik erakonnategelasi Eestis ei teadnudki sellest veel, juhtidel avaldus see ehk ainult temperamentide vahes. Vastuoksa vähemlise erakonnakomitee otsusele kutsusid enamlased H. Pöögelman ja A. Keskküla sõjaseaduse väljakuulutamisel 1905. aasta detsembris Tallinna Volta koosolekul “läti keeli kõnelema”, s.o. Läti eeskujul mõisaid rüüstama.

Kodanlike ja sotsialistlike voolude vahel tekkis 1905. aasta vabaduspäevil veel “radikaal-sotsialistlik ühisus”, kes tunnustas sotsialistlikku lõppideaali, kuid pidas tähtsaimaks päevaülesandeks võitlust demokraatia eest. Eeskava iseärasusteks olid Eesti autonoomia ja maade sundvõõrandamine maata rahvale. 1905. a. detsembris hakkas ühise häälekandjana, Lui Oleski toimetusel ja J. Jaaksoni väljaandmisel, ilmuma “Vaba Sõna”, mis aga mõne numbri järel suleti.

Erakondade kujunemine 1905. a. kannab katkendlikku ja poolikut laadi. Eesti radikaalne kodanlus Tallinnas ei jõudnud enne sõjaseadust üldse oma organisatsiooniga esineda, kuigi K. Pätsu “Teataja” ringkond oli seks ette- valmistusi teinud. Ühest küljest olid erakonnad ülevenemaaliste organisatsioonide osakonnad, teisest küljest aga hakkas juba läbi lööma rahvuslik enesemääramine autonoomia nõudes. Kuigi agraarrahutused jõudsid ennenägematute mõisalaastamisteni, olid maauuenduskavad üsna mõõdukad koguni kõige radikaalsematelgi erakondadel. 1905. aasta oli sotsiaalse ärkamise aeg – kaugemale ta ei jõudnud. Ühest küljest piirdus ta poliitiliste doktriinide utoopiatega, teisest küljest mõisate palangute röövromantikaga, mis üksteisest kaugele lahku läksid. Kuigi kihutajad õieti rahvast ega rahvas kihutajaist aru ei saanud, külvati siin ometi seeme, mis hiljem vilja kandis.

1917.–1920. a. revolutsioon

Eestis tähendab 1917.-1920. a. revolutsioon peale muu eriti enamlise erakonna pealetungi ja tagasilöömist.

Enamlaste erakond korraldub Venemaa sotsiaaldemokraatide Põhja-Balti osakonnana; “Eesti” nimetustki peetakse tarvitamiseks liiga kontrrevolutsiooniliseks. Enamlaste tähtsamaks ülesandeks saab võitlus Eesti rahvusliku enesemääramise vastu, ükskõik milles see ka ei avaldu: Eesti polkudes, Eesti autonoomias, Eesti maapäevas. Marxi internatsionalism tähendab Eesti enamlastele truudust vene enamlaste erakonna keskkohale. Nagu vanasti eesti talupoega, nõnda nüüd eesti enamlast sunnib tema enese nõrkuse tunne seda innukamalt ootama kogu abi Venelt.

***

Eduard Laaman „Jutustusi endisest Euroopast“ sari „Aken ilma“

toimetanud Liis Vaher, kujundanud Jüri Kaarma

400 lk., kõva köide, 115x185 mm

Kirjastus “Ilmamaa” 2011