Põgeneda 1918. aasta suvel Novgorodist Volga äärde polnud lihtne asi. Rongiliiklus oli juhuslik ja katkeline, oli relvastatud vastuhakke, kõikjal peeti vahti ja püüti pagejaid. Tuli varuda usutav bumaaga. Minu töösalgas oli tseremissi sõdur, pärit minu sihtkoha lähistelt. Laenasin tema sõduritunnistuse, teatasin ülemusele, et lähen Novgorodi end registreerima, ja lahkusin. Kuidagi jõudsin raudteedel Tambovi linnani. Edasi ei olnud mingit liiklust, Volgani oma nelisada kilomeetrit jalamatka. Puhkasin päeviti augustikuu põldudel viljahakkides ja liikusin öösiti tähtede järele ida suunas, kasutades kuristike ääri, millega maastik oli läbi põimitud ja millede põhjas voolasid ojakesed, mis tihedate äikesetormide ajal kiiresti paisusid jõgedeks. Savine muld liibus jalgade külge ja raskendas vihmajärgset liikumist. Saapad lagunesid, puukoorest ja juurtest tegin viisud, neid tuli aga tihti uuendada. Lapsena õpitud korvipunumise kunst oli siin abiks. Maastiku järele hakkasin aimama, et olen lõpuks Saratovi kubermangus. Olin seal eelmisel aastal praktikal olnud ja mäletasin, et külade lähistel olid “bahtsaad”, melonite ja arbuuside väljad, kust neid sai töö juures tihti küsimata nopitud ja söödud. Olles sõltunud juba kaua viljateradest tekkis soov toitu mitmekesistada. Leidsin paraja koha, magasin päeval selle lähedal, ja pimeduse tulekul varusin meloni ja arbuusi. Kõlas aga püssipauk, kaks relvastatud meest käratasid “stoi” ja panid mind astuma küla poole. Tee läks mööda põõsastega kinni kasvanud kuristiku äärt. Hüppasin põõsaste vahele ja lendasin alla kuristiku põhja, mis oli vihmast jõeks paisunud. Käisid veel mõned paugud, aga pimeduse varjus pääsesin. Paar päeva hiljem hakkas jõud raugema. Ühel hommikul koidu ajal nägin tatari küla minaretiga. Väljus suur kari, taga vanamees koeraga. Küsisin, kus olen. Karjane 25 vaatas kahtlase pilguga ja lausus: “Oled vist üks punastest”. Hiljuti peetud lahingus olid nood lüüa saanud ja varjavat end orgudes. Seletasin oma loo ja palusin tüki leiba. Tatarlane murdis suure tüki saia ja lõikas pool arbuusi, see oli mu elu ilusaim söömaaeg. Volga äärde jäi veel paarkümmend versta. Kui viimaks tahtsin teele asuda, tundsin et kogu keha valutas ja jalad olid liikmete kohalt paistes, pingutustele oli tulnud reaktsioon. Karjase abiga sain kuidagi tee äärde, istusin ja jäin ootama, kuni möödus kasakate patrull, võttis mind sadula taha ja viis lähima komandandi juurde.

Hvalõnski linna jäi veel umbes 50 kilomeetrit. Seal kuulsin, et Sõjatopograafia kool oli juba evakueeritud Siberisse Novonikolajevski linna, hilisema nimega Novosibirsk. Olin tulnud uude riiki millel polnud veel nimegi, valitsus koosnes direktoritest kindral Boldõreviga eesotsas, piirid aga ulatusid Volgast Vaikse ookeanini. Mind võeti lahkesti vastu. Tahtsin taas ühineda kooliga, esialgu komandeeriti mind aga Samaarasse sõjaväe staapi. Sõit Volgat mööda oli väga mugav, edasi ei olnud enam nii lihtne. Nooremad mehed mobiliseeriti ja saadeti rindele punaväe vastu. Jalgsi vastu talve ei julgenud ma Siberi suunas astuma hakata, jäi üle vaid minna verivärske riigi eest sõdima. Mind määrati 99. tatari polgu rooduülemaks. Olin aukraadilt ainul vanemkadett, aga puuduse tõttu ülendas Boldõrev mind ohvitseriks. Õpetasin kaks nädalat värskeid sõdureid, seejärel saadeti rügement eesliinile. Esimesel tulevahetusel jooksid tatarlased ööpimeduses laiali. Päästsin end ühe jõekese silla all kõrkjate sees ja liikusin ka ise ida poole. Mõistsin tatarlasi, kes ei teadnud, mille eest nad pidid end ohverdama ja teisi tapma. Pärast neid sõjaseiklusi otsustasin siiski kuidagi Siberi poole rännata. Hoidsin raudtee lähedusse, luurasin jaamades, pimedas kargasin viimase kaubavaguni puhvrile ja kiiruse taandamisel järgmises jaamas hüppasin maha. Nii rännates jõudsin oktoobri alguses Omskisse, kus leidsin tuttavaid. Päästsin end Boldõrevi 26 direktooriumist enne kui see kokku varises, sattusin aga taas uhiuue võimu alla, sest admiral Aleksandr Vassiljevitš Koltšak kuulutas end noil päevil Omskis Venemaa kõrgeimaks valitsejaks.

Koltšak oli olnud ilmasõjas Musta mere laevastiku komandör. Pääsnud mässuliste madruste käest inglaste teenistusse, korraldasid liitlased ta Siberisse punaste vastu võitlema. Omskisse saabusid nende abijõud, peale selle tšehhidest ja poolakaist moodustatud väeosad. Sõjamoona ja varustust voolas Vladivostoki kaudu. Olin järsku suures ja kirevas ümbruses. Mind komandeeriti Novonikolajevskisse Sõjatopograafia kooli, kus sooritasin paari kuuga lõpueksamid. Sain leitnandi aukraadi ja ametikoha Koltšaki staabis Omskis. Noorpõlve unistused olid täitunud, kandsin õlakuid ja kandades kõlisesid hõbekannused. Aeg aga muudab inimest, loob uusi ideaale ja illusioone. Olin oma soovi rahuldanud, tunnetasin aga teatavat tühisust, tulevane karjäär mind enam ei paelunud.

Elasin Omskis ringkonna metsaülema korteris. Tema viis mind tihti endaga jahile ja tutvustas ameti võlusid. Leidsin, et see elukutse looduse keskel on mitmekesisem ja huvitavam kui alaline arvestamine ja kaartide joonestamine. Omskis oli Põllumajanduse Instituut metsateaduse osakonnaga. Astusin sinna ja hakkasin töö kõrvalt loengutel käima. Nii möödus talv, 1. juunil 1919 sain komandeeringu rindele Orenburgi linna lähedale. Seal asus stepiarmee kindral Lebedevi juhtimisel. Siht oli tungida Volgani ja ühineda Denikini armeega võitluses enamlaste vastu. Olin seal staabi topograaf. Armee kindlustas end Uurali jõe idakaldal, läänes olid punaväed. Rinne seisis paigal kogu suve, lahingud olid põhjapool, Siberi raudtee ümbruses. Teadetes esines järjekindlalt kindral Kappeli nimi, kes varsti pälvis kangelase kuulsuse. Kuuldavasti oli ta eesti päritolu. Meie olime tegevuseta septembri lõpuni. Hakkas nappima varustust, Omskist tulid lõpuks teated, et liitlased on lahkunud ida suunas ja Koltšak ise sunnitud evakueeruma Baikali taha. Põhjuseks oli suurpoliitika, kus otsustati lõpetada vene valgete abistamine, et lasta Venemaal käärida nagu Hiinal. Lõpuks saime meiegi 24. septembril 1919, minu 25. sünnipäeval käsu taganeda. Hakkasime liikuma läbi lagendike itta Semipalatinski suunas. Kõikjal laius stepp.