RAAMATUKATKEND: Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"
Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit. Ilmunud detsembris 2013.
JUMALATE ARITMEETIKA
Katrina Kalda
Tõlkinud Anti Saar
176 lk, Varrak
16. jaanuar 2010
Kunagi ma arvasin, et elu on omamoodi konstruktorimäng, mis koosneb armastust, edu ja raha sümboliseerivatest eri värvi klotsidest. Rita ja Otiga käis meil pidev rebimine selle peale, kes meist ehitaks endale ilusama elu. Nüüd ma enam ei arva, et elus midagi ehitataks – ehk üksnes barjääri, mis eraldab meid surnutest ja mille püstihoidmisega me oma aega sisustame, jaotades looduse liikidesse, inimesed seisustesse ja ametitesse ning esemed erinevatesse kategooriatesse. Mu isa põdes korrastamishullust, mida ema kunagi mõista ei suutnud. Nende lahutusele eelnevate aastate jooksul tabas ema mitu hüsteeriahoogu, kui ta avastas, et voodi oli üles tehtud, linad madratsile sirgu veetud, saiapuru laualt hoolikalt kokku pühitud, raamat, mille ta oli eelmisel päeval pärast lugemist voodijalutsisse avatuna lebama jätnud, oma kohale riiulisse pandud, riided seinakapis sorteeritud suve- ja talverõivasteks ja tema klaveril vedelenud partituurid heliloojate nimede alusel rangelt tähestikulisse järjestusse seatud. Maja, mis on segamini, on maja, mis elab. Veidi aega pärast abielu registreerimist avastas Kersti, et meheleminek võrdub sellega, kui endale elusast peast muld peale ajada. Isa korraarmastus ajas ta hulluks. Ta avas seinakapi, pildus vestid ja kleidid alumiiniumist riidepuude kõlinal põrandale; haaras peod partituure täis ja lasi neil vihmana alla langeda, segades neid seejärel veel jalaga, et täiuslik korralagedus taastada.
Me elasime musta elutoakapi taga, sissepääsu ees kardin, mis oli riputatud seina ja mööblitüki vahele. Meiega koos elasid mu vanavanemad Eda ja Ilmar, isa noorem vend Peeter, tema abikaasa Milvi ning nende tütred Rita ja Ann. Onu Peetri pere päralt oli tagatuba köögist algava koridori lõpus, kust pääses veel pisikesse teenijatuppa, mis Lydia surma järel vabanes ja millesse paigutati Rita voodi. Vanaema Eda ja vanaisa Ilmar magasid suures magamistoas, kuid nende valduses oli kogu korter, isegi toad, millesse nad kunagi ei astunud, sest Eda oli vabrikudirektor ja just temale oli kompartei eluaseme andnud. Vanaema kohalolu oli tunda kõikjal: köögipliidil podiseva supi lõhnades, elutoa begooniapottides, mis vanaema haardest tunnistust andes kord nädalas asukohta vahetasid, kirjutamata reeglites, mis kehtisid vetsus (mehed ärgu jätku prill-lauda üles, ülejäänud – kaasa arvatud mehed – ärgu jätku üles potikaant, et ei leviks paha haisu; aga vett ärgu tõmmatagu pärast kella kümmet õhtul), ning kogu ülejäänud korteri mööblis, mille ta oli välja valinud enne miniate sissekolimist. Kõik oli tehtud Eda maitse ja ilumeele järgi ning keegi poleks söandanud midagi muuta.
Nii oli ka tohuvabohu meie magamistoas minu ema jaoks võitlus Eda seaduse vastu – seaduse vastu, mis laiskvorste, tuisupäid ja räpakotte igas olukorras eitas. Eda teadis alati, mis tema majapidamises toimus, kaasa arvatud seda, mis toimus seinte ja kardinate taga. Ta oli kõigega kursis, ta kiitis heaks või laitis maha. Tema hindamiskriteeriumide järgi oli küllap kogu mu ema olemasolu üks eksitus. Ema omalt poolt nägi Eda sundmõttelises korraarmastuses midagi haiglast, millele temal tuli vastu seista. Vanaema maaniad, vahest enamgi kui alatasa kontsertidel ja proovides viibiva isa eemalolekud, tekitasid emas viimaks pöördumatu vastumeelsuse kogu Raudade perekonna vastu. Lõpuks, 1989. aastal, jättis ema Eda ühes ta pojaga maha. Suutmata Tallinnas korterit leida – korteripuudus oli säärane, et isegi viie aasta eest lahutatud paarid elasid sageli endiselt koos, õigemini kõrvuti, jagades üht ja sama kööki, üht ja sama magamistuba ning voodit, püüdes seejuures vältida teineteise pilku –, ei lahutanud ema isast otsekohe. Nagu temale kombeks, oskas ta leida radikaalse lahenduse: tal õnnestus omandada kaks turistiviisat kahenädalasele reisile Prantsusmaal. Ta toppis kahte kohvrisse nii palju, kui suutis kaasa võtta, täitis ka minu ranitsa, milleks oli olümpiamaskott Miška embleemiga sinine spordikott, surus selle mulle pihku ja me istusime maikuus olematu vedrustusega bussi peale, mis meid kahe ja poole päevaga Prantsusmaale sõidutas. Konservatooriumist, kus ema õppis klaverimängu, oli ta saanud ka prantsuse keele algteadmised, ning ooperiteatris proove saates oli ta omandanud tantsusõnavara. Ehk otsustasidki ema reisisihi ta lingvistilised trumbid. Eestisse tagasi tulema ei pidanud ta enne kui kolm aastat hiljem, et siis viimaks oma abielulahutus ametlikult vormistada.
Kui me emaga Pariisi olime jõudnud, hakkasime elama kõige täielikumas korralageduses. Ärklituba, mis emal pärast nädalatepikkusi vintsutusi, ekslemisi ja kolimisi õnnestus üürida, oli umbes neli korda väiksem kui pool vanaema Eda elutoast. Meil oli kaks voodiks lahti käivat tugitooli, dušinurk, kuhu pääses neist üle astudes, keeduplaadid kirjutuslaual, seinakapp, ei mingit ruumi raamaturiiuli, veel vähem klaveri, ka mitte pianiino jaoks. Põrandal ja kirjutuslaual kuhjusid riided, kõikjal vedelesid partituuride lademed, voodilinade vahelt leidsime kahvleid. Pariisi katuste segadik akna taga vastas oma korrapäratute kalletega asjade virnastumisele meie pool toas.
Ema nautis seda olukorda, mis pidi tema arvamist mööda jääma ajutiseks, kuna Pariisis, kõigi võimaluste linnas, pidi teda ootama suure klaverikunstniku karjäär, millest ta seni oli ilma jäetud. See korralagedus oli elu võidukas avaldus, tõend selle kohta, et emal oli õnnestunud põgeneda kivistavate jõudude haardest, mis ilmutasid end tema abikaasa korrastamismaaniates, Eda lahterdavates mõtetes ja kõige üldisemal kujul Mendelejevi tabelis, mida kujutas endast Nõukogude Liidu ühiskond, olles jaotatud õigeteks ja valedeks, intelligentideks ja töölisteks, kasulikeks ja kasututeks ning sõnakuulelikeks ja sõnakuulmatuteks elementideks.
Nõukogude Eestis oli emal kindlaksmääratud koht, mille muutumine ühel heal päeval olnuks ebatõenäoline. Ta oli klaveriõpetaja ning proovide saatja ooperiteatris, kus ta oli kohanud ka minu isa, sümfooniaorkestri esimest viiulit. Ema elukutse krooniks oli üpris tagasihoidlik palk ning madal asetus ühiskondlikus hierarhias, mille juures toona olid määravaks töötaja kuulumine või mittekuulumine parteisse, tema nõukogulikult mõõdetav kasutegur, ligipääs teatud hulgale privileegidele (eluase, ettevõtte poe või puhveti olemasolu) ning positsioon, mille isik tarbekaupade ringluses hõivas. Strateegilistel kohtadel asusid vabrikudirektorid ja poliitikud, kuid ka müüjad, sööklatöölised ja ettekandjad. Müüjad panid kõrvale defitsiitseid ja ihatavamaid tooteid, restoranipidajate võimuses oli söögikoht avada või avamata jätta, kundesid sisse lubada või neile sissepääs keelata, sööklatöölised lahkusid õhtuti töölt, turukott parimaid toiduaineid täis, nõnda et sööklas käivatele koolilastele või töölistele jäi vaid see, mis hädapärast süüa kõlbas. Kõik need isikud paiknesid perioodilisustabeli ülemises reas. Kassiirid olid üle nii töölistest kui ka professoritest. Ema õpetajana asus tabeli alumises otsas ja oli illusioonid lahtri vahetamisest ammu maha matnud.
Pariisis ei paigutatud teda ühtegi kategooriasse. Ta oli vaba. Teisisõnu, tema ise ei läinud kellelegi korda. Ta pakkus oma pianistiannet kõikjal. Tuli välja, et kunstnikud on Prantsusmaal ülearused ja et teda ei ole siin kellelegi vaja. Et meie kappkorteri üüri tasuda, oli ta järgemööda ühe vana sureva poolatari seltsidaam, koristajanaine ja seejärel ettekandja ühes kiirtoidukohas. Kui ta töölt koju oli tulnud, haisesid tema sõrmed desinfitseerimisvahendi, taimerasva või väljaheidete järele ning ta meel oli kibe nagu ülehapnenud kapsas.
Viimaks pakkus üks muusikakool talle katseajaga lepingut. Oktoobri algul seadsime end sisse ühes Pariisi põhjapoolses magalas, Prantsusmaa kõige inetumas linnakus.
Ema töötas kogu päeva. Meie korter oli suur ja ilma mööblita, kui mitte arvestada üht diivanilauda, kaheinimesemadratsit ja elektripliiti. Minu ümber laotus lapsepõlve suur tühjus, inetuse ja tundmatuse tühjus, linna tühjus, mis oli ehitatud kiiruga pärast sõda, halli ja täisnurksena, püsivalt pilvise madala taevaga. Emale tegi tuska avastus, et Tallinna nõukogude ajal püstitatud kvartalite tütarrakke leidus ka Läänes ning et siin võisid need omandada terve linna mõõtmed. Mis puutus minusse, siis nendel pikkadel õhtutel, mil ema lasi oma saamatutel õpilastel klaveril heliredeleid korrata, tundsin ma enda juures korrastamispalaviku esimesi sümptomeid. Koolist koju jõudnud, paigutasin ma ümber kõik meie asjad, voltisin lahti ja kokku rõivaid, alustades ema omadest, mis ma laotasin kõigepealt hoolikalt madratsile ning seadsin siis uuesti virna, milles nende järjestus iga päevaga muutus: esmaspäeval punane all, must peal, neljapäeval must all, sinine peal. Reastasin üles oma nukud ja plüüsloomakesed, võtsin koolikotist vihikud ja raamatud ja panin need oma kindla süsteemi järgi tagasi. Avastasin, et koristamise eemärgiks ei ole ruumi organiseerimine ega üleliigsete esemetega võitlemine, vaid korra loomine tühjuses, niidikeste vedamine elu põhjatu kuristiku kohale. Koolis jätkasin ma klassi sisustavate esemete korrastamist mõttes. Kolme esimese päeva jooksul avasin ma suud üksnes sööklas ning õpetajad, kes panid mu tummuse keeleoskuse puudumise arvele, ei kõnetanud mind kordagi.
Jaanuaris, uue poolaasta alguses, kui minu edasijõudmatuse pärast muretsema hakati, teatas prantsuse keele õpetaja mulle kavatsusest mu emaga kohtuda. Järgmisel päeval tuli tal tõdeda, et minu keeleoskus on öö jooksul silmapaistva arenguhüppe teinud.
Seepeale hakati õpetajale kinnitama, et tal on õnnestunud vabastada mind blokist, mis oli mul takistanud pruukida keelt, mille ma enese teadmata olin ometi juba omandanud. Mitu korda käisin ma ühe eputisest lastepsühhiaatri, doktor Zonki juures, kes lasi mu õpetajal jutustada, kuidas asjad olid kulgenud, mulle aga esitas terve rea küsimusi mu vanemate lahutuse kohta, Eestist lahkumise kohta ja minu suhete kohta emaga. Minu keeleande äkiline paljastumine näis kinnitavat tema teooriat, mille järgi sisserändajate lapsed elasid teise keele õppimist läbi kui oma ema reetmist. Doktor Zonk viitas minu juhtumile mitmes artiklis, milles minust, pelgast vaatlusalusest, sai tema pikaaegne patsient, kelle ta ise oli päästnud ja terveks ravinud. Hiljem töötas ta välja keeleõppemeetodi, mis oli korraga määratud emale ja lapsele. Keeleõpiku sissejuhatuses mainiti minu juhtumit läbimüügi huvides. Tänu Prantsuse haridusministeeriumi toetusele levitati seda raamatut massiliselt kõrgete immigratsiooninäitajatega kvartalites, kus selle ülesandeks sai voodijalgade kergitamine, kuna koolikatlamajade küttematerjaliks seda enam kasutada ei saanud – vabadusemaal oli põlised puuküttega ahjud ammu välja vahetanud puhas ja kindel tuumaenergia.
Pagaripoodnik, kellelt ma ostsin iga päev pool pikka saia ja komme, ning lihapoodnik, kelle käest hankisin ebaloomulikult roosasid, roheliste pistaatsiapähklitükkidega keeduvorstiviile nendel õhtutel, kui ema koju sööma ei jõudnud, teadsid küll, et ma räägin prantsuse keelt juba ammu, kuid nemad ei lugenud psühhiaatriaajakirju ega saanud petisest doktor Zonki üles anda. Keegi ei kahtlustanud, et minu ootamatu usinuse võis põhjustada häbi. Mul polnud tahtmist, et koolis avastataks, kuidas mu ema prantsuse keelt räägib, sest tema „r” põrises endiselt eestipäraselt, ta ei suutnud hääldada nasaalvokaale ja oli vilets grammatikas, ajades lausa järjekindlalt segamini nais- ja meessoost sõnu ning neelates alla pooled asesõnad. Ma ei tahtnud ka selle ilmsikstulekut, et ema ei käi mul koolis järel. Olin tähele pannud, et omapead jäetud lastest, kes läksid ise koolist koju ning keda keegi koduseid ülesandeid tegema ei sundinud, said niipea, kui õpetajad neist asjaoludest kuulsid, koolipere valulapsed, kes hakkasid koguma halbu hindeid, märkusi ja hoiatusi, jääma pärast tunde istuma ja ehitama järjekindlalt oma tulevikku ühiskonna heidikutena.
Minu häbil oli ka varjukülg: pidin hakkama tunnis tähelepanelikku nägu tegema ja oma kujuteldavatest korrastustöödest loobuma. Praegu aga, kui keegi mind enam passimas pole, võin ma viimaks seada oma asju enda äranägemise järgi. Võin rühmitada palgasedeleid, ostukviitungeid, kirju ja ametlikke dokumente kaustadesse ja kiledesse korralikult virnastatud kastides. Võin uute rõivaste etikettidelt lahti harutada kõik varunööbid ning rühmitada need suuruse, kuju ja värvi järgi. Võin kedagi häirimata kasutada kolme erinevat prügikotti olmejäätmete jaoks, millest ühe sisuks on üksnes tooted, mis on olnud kokkupuutes mu kehaga (kasutatud pabertaskurätid, hügieenisidemed, vahast kõrvaküünlad, hambaniit, vatist meigieemalduspadjad). Võin sorteerida ja hoida sedasi lahus asjad, mida kasutan tööks, ja need, mida on vaja vaid vaba aja veetmisel, need, mis on hädavajalikud, ja need, mis on kasutud, need, mis kuuluvad minevikku, ja need, mis olevikku, need, mis elavatele, ja need, mis lahkunutele; võin jätkata inimkonna igavest ülesannet surnute maailma piiramisel, ümbritsedes seda müüride ja keeldudega, et elu suubuks siia ja algaks siit, maisest ilmast, läbi haiglate värvitu sõela, mille lõhnad, helid ja valgused ei mäleta enam midagi oma päritolust, justkui ei kuulukski need enam maapealsete nähtuste valda.
