RAAMATUKATKEND: Kristiina Ehin "Viimane monogaamlane"
Eesti armastatuim ja rahvusvaheliselt tuntuim eesti poetess Kristiina Ehin ütleb oma luule- ja proosakogumiku kohta: "Minu tegelased otsivad kaasaegses võimalusterohkes maailmas kaht väga vanamoodsat asja: tõelist armastust ja tõde. Mõned neist saavad haledalt peksa, aga otsivad ikka edasi. Teised leiavad oma aarde ja seisavad siis silmitsi küsimusega, kuidas seda hoida. Kolmandad avastavad endas kummalisi mustreid ja kirgi, millele järele anda või siis sõda kuulutada. Viimane Monogaamlane veenab Tagantpoolt Esimest Polügaamlast enda juurde tagasi tulema. Vetelkõndija arendab visalt nii oma annet kui ka armastust. Neiud, kellele hõbekuulid peale ei hakka, hüppavad hämarikus läbi kuldse sõrmuse ning sõnajalapadrikus nilpsavad neid näljased isased küsimused. Kaks talvevalget liblikat keerutavad, keerutavad ja põrkavad kokku. Müütiline Uitlaiu Lena, püüdmatu Sürrealisti tütar ja Mees, kes pole 55 000 aastat mänginud, täiendavad hästi mu enda traagiliselt mängulist iseloomu."
"Viimane monogaamlane", Kirjastus Pegasus 2011, 96+96 lk
***
VETELKÕNDIJA
1
Sellel mehel, kellest sai hiljem minu abikaasa, oli väga palju austajannasid. Nad kõik ihaldasid Jaani just niisama palju kui mina. Pole midagi põnevamat kui ihaldada meest, kes sind isegi mitte ei märka.
Jaan on kõrgesti haritud mees. Ta töötab teaduste akadeemia kliimamuutuste seireosakonna juhatajana. Kõik tema austajannad on püüdnud talle intellektuaalses plaanis muljet avaldada. Jaani ajud on nii erakordsed.
Aga mina võitsin ta südame väga lihtsal ja koguni primitiivsel viisil: jooksin ühel öösel ihualasti ta ukse taha. Ütlesin, et öösel ujumas käies oli keegi mu riided pihta pannud. Kõik läks, nagu läks.
Nüüd siis olin mina tema uksest sisse pääsenud. Mu konkurendid aga konutasid ikka veel lugemissaalides, ümarlaudade ääres, kõiksugu seminarides.
Hiilgasin õnnest. Läksime elama Jaani esivanemate tallu. See oli Mardi-Jaani talu, mis asus Läänemere kitsukeses lahesopis kahe maanina vahel.
Jaani austajannad aga ei kadunud kuhugi. Sellegipoolest oli minu usk Jaanisse ja meie armastusse erakordselt visa.
Mardi-Jaani rannatalus hakkasin jälle tegelema oma lemmikharrastusega – vee peal kõndimisega. See nõudis sama pimedat usku ja nõtket tugevust nagu armastus Jaani vastu. Kui Jaan varahommikuti tööle läks, hakkasin tüünet merepinda pidi astuma. See tuli mul juba üsna hästi välja. Aga kaldast kaugemal haaras mind hirm. Ja siis vajusin põhja nagu kivi. Sain aru, et kogu kunst on võimes oma aju täiesti välja lülitada. Kergusega, mis siis saabub, võib imet teha. Sumasin kaldale ja alustasin uuesti udusulgkergete jalatõstetega. Mitte millelegi mõtlemata puudutasin päkkadega hõbedast hommikuvalguse peegeldust. Olin poolpaljas ja rahulik, kerge, kindel ja keskendunud. Jõudsin lahe keskele. Kahel pool sirutusid maaninade tipud. Olin jõudnud kaugemale kui kunagi varem.
Tänaseks aitab. Keeran aeglaselt ringi ja kõnnin kaldale tagasi.
Ka minu abielu on nagu vee peal kõndimine. See on kerge, kui jalad põhja ulatuvad. See on mäng, mis on ainult natuke ohtlik, kui kõik on alles alguses ja väikesed kaldalained noolivad mõnuga su rannariba.
Jooksin ihualasti oma tulevase kaasa ukse taha ega teadnud, ei aimanud uneski, kui sügavaks kõik läheb.
2
Hiljuti avastasin, et mu mehe pea käib kukla tagant lahti. Ma polnud seda varem märganud. Seal on üks luuk. Kui Jaan pärast väsitavat tööpäeva koju tuleb, teeb ta luugi lahti ja võtab oma ajud välja. Need tossavad laua peal, Jaan aga sirutab jalad diivanil välja ja vaatab mind õnnelike ja uimaste silmadega.
3
Tahtsin ju tarka ja haritud meest, aga sain ühe ajudeta jõmmi.
Ühel päeval ärkas minus kiivas kihk. Mõtlesin, et kui mina Jaani ajudest osa ei saa, siis ärgu neid parem olgugi. Pesuväel haarasin äkki ta ajud sülle ja pistsin pimedust ja vinget tuult trotsides ranna poole jooksu.
Astusin kõrgetele laineharjadele. Panin mängu kogu tahtejõu, et südamekloppimist vaigistada, mõttetegevus peatada ja tormaval merel tasakaalu hoida. Sügavamale, veel sügavamale! Mitte usku kaotada ega jalgade ette vaadata! Kahe neemenina vahel sügaviku kohal lasin ajud lahti. Aga need ei mõelnudki põhja vajuda. Need ulpisid ja tantsisklesid laineharjadel nagu ma isegi.
Jaan vaatas seda rannas vaikides pealt. Mul hakkas äkki temast ja endast hale. See tunne tegi mind nõrgaks ja raskeks. Mul hakkas hirm. Püüdsin aru saada, kust see hirm tuleb. Vajusin põlvini sisse. Püüdsin paaniliselt mõttetegevust peatada. Juba sumasin puusadeni, siis juba kaelani jääkülmas vees. Siit ma juba kaldale ei uju.
Sirutasin käsi taeva poole, ahmisin õhku. Äkki hakkas mulle kätte midagi pehmet ja sooja. Surusin selle tugevasti vastu rindu. Need olid Jaani ajud. Need hoidsid mind äkki pinnal nagu korkvest. Klammerdusin nende külge, kuni lained meid kaldale heitsid.
Olin omadega täiesti läbi ja külmast kange. Jaan kiskus oma aju mu krampikiskunud käte vahelt välja ja pani paika.
“Kallis, sul on ju külm,” ütles ta ning pani oma sooja kuue mulle ümber.
Seejärel võttis ta mu sülle ja kandis koju.
4
Olen püüdnud pinnal hoida oma armastust Jaani vastu. Tööl olles on ta tark ja austajannadest tihedalt ümbritsetud. Kodus Mardi-Jaanil on ta täiesti ajuvaba. Siin olen tal ainult mina.
Aga minu veepinnal kõndimise oskus hakkab järk-järgult alla käima. Pärast seda, kui ma Jaani ajusid uputades ise tänu tema ajudele vaevu ellu jäin, ei julge ma enam niisama kergesti vete peale minna. Mu eneseusk sai tugeva hoobi ja ma ei püsi enam hästi pinnal.
On aasta pimedaim aeg ja kõik näib kuidagi lootusetu. Meri on kinni külmunud ja vetelkõndijal pole sinna asja. Aga niipea kui jääd lähevad, kavatsen uuesti proovida. Oma annet arendades arendan ka oma armastust. Üht teiseta pole olemas.
**
ABIELU ISEENDAGA
1
Hommikuks oli mu mehe must habe sinakashalliks läinud. Olin teda öö otsa piinanud. Ma ei oskagi muud öelda kui: kahju. Ütlesin talle ju ainult, et kutsun teda pulma – pulma, kus ma abiellun iseendaga. Näitasin talle ka oma pulmakleiti. See oli päikesekollane ja selle seelikuosale olin riidevärvidega joonistanud kauneimad hetked oma elust.
“Palun, palun pane see ära!” ütles mees. “See pimestab silmi! Mul hakkab kuidagi imelik ja… paha.”
“Ei, vaata seda, vaata hästi lähedalt!” nõudsin.
“Pane ära, palun sind!” kiunus tema.
“Mispärast ometi?” Libistasin kleidi selga ja seisin tema ette.
Ta karjatas. Kattis silmad kätega ja… otsekui murdus. Ma seisin ikka edasi kogu oma ilus, kirevuses ja keerulisuses.
Iga kord, kui mu mees silmad avas, tabas teda uus atakk. Ta tahtnuks nagu midagi küsida, aga ei suutnud ja maigutas niisama suud.
“Küsi, küsi!” julgustasin teda ja seisin üha edasi.
2
Minu pulm oli rõõmsaim koosviibimine, kus keegi mu sõpradest ja tuttavatest kunagi on käinud. Ja minus sai kogu see rõõm ühtäkki kokku. Ma pole kunagi tundnud, et naeratamine on nii kerge.
Ainult mu mees oli morn. Ta istus omapäi nurgas ja oigas iga kord valjusti, kui ta minu poole vaatas. Läksin tema juurde, silitasin ta juukseid ja sinkjat habet.
“Miks oli sul…” Tema hääl katkes. “Miks oli sul vaja pärast kõiki neid meie ilusaid aastaid ühtäkki iseendaga abielluda?”
“Miks ja miks! Kes siis niimoodi küsib?” noomisin ja tantsisklesin edasi.
“Ma ei… ma ei taha enam sinuga elada, kui sa selline oled!” hüüdis ta mulle järele.
Mõtlesin tookord, et ta teeb ainult nalja. Miks peaks minu meest segama minu abielu iseendaga? Aga mehel oli tuline tõsi taga. Tema nägi seda asja teistmoodi kui mina. Lahutasime.
3
Viie aasta pärast kohtusime uuesti. Selgus, et mu endine mees on parasjagu inimsöömise teaduste kanditaat. Tema habe oli vahepeal päris siniseks läinud. Seal me siis istusime – tema sünksinine, mina ikka veel kuldkollane.
“Oled sa uuesti abiellunud?” küsisin.
“Oo jaa! Mitu korda. Ja sina? Ikka endaga abielus?!”
“Ikka,” noogutasin kohmetult.
Äkki mõistsin, et tunnen oma endise mehe vastu ikka veel tugevat tõmmet.
“Mul on vaja läbi viia üks… praktika. Kas sa aitaksid mind selle juures?” küsis ta.
“No ei!” kuulsin end vastamas. Mu hääl kõlas hõrgutavalt.
“Tule siis vähemalt minu näitusele!” kutsus ta tungivalt. “See avatakse teaduste akadeemia tornisaalis täna öösel kell üks.”
“Eeee… hea küll.”
4
Teadsin juba ette, mis seal näitusel on. Kleidid. Tema endiste naiste pulmakleidid – kõik niisama ilusad ja kirevad nagu minu oma. Kummalisel kombel tõmbas mind – oi kuidas tõmbas! – selle näituse poole.
“Pane oma kollane pulmakleit ka selga!” oli ta öelnud. “Enam see mind ei pimesta.”
Nagu lummatult astusin keerdtreppi mööda üles tornisaali poole. Mida ma ometi teen?
Viimasel hetkel otsustasin, et hüppan parem aknast alla, kui astun sellesse näitusesaali otse oma endise mehe teravaksihutud hammaste vahele.
Seisin laiale aknalauale tornisaali kõrval. Lükkasin akna lahti ja hüppasin pimedasse sügisöösse. Lend oli pikk. Mõtlesin juba, et lõppu ei tulegi. Äkki leidsin end keset pehmet ja krabisevat lehehunnikut. Üle minu kummardus aednik. Suudlesime ja sõitsime sealt ära. Ja kui me surnud ei ole, elame üsna talutavalt tänapäevalgi.
Mu endine mees kaitses doktorikraadi ka ilma minuta ilusti ära ja kuuldavasti on tal praegu juba kaheteistkümnes abielu käsil. Nii kergesti tunneme meie, naised, et vaja on oma meest iseendaga sööta ja jätta kõik oma vaevaga kogutud kirevad kleidid tema kollektsiooni ehtima.
Mina olen ikka veel endaga abielus, aga nüüd on mul ka aednik ja armuke, keda ei häiri põrmugi mu kustumatu kiindumus iseendasse.
**
KOHTAMISÕHTU
“Ma olen iseenesest üsna usklik,” ütles Õnne Valem, võttis kahe sõrmega männiokkast kinni, tõmbas selle oksa küljest lahti, pistis huulte vahele ja vaatas muheldes Eluloo peale alla. Elulugu lamas külili tema ees pehmes rohus ja kui Õnne Valem selja vastu männitüve toetas ja end pisut sirutas, nägi ta taamal mere kohal erklillat taevatriipu, sinakat paadisilda ja paari merepoi tulitavat peanuppu.
“Ma olen üsna usklik,” kordas ta, “aga see ei tähenda, et ma oleksin alati siivas. Pean tunnistama, et olen tegelikult üks suur jobu.”
Elulugu võpatas. “Tahaksin teada, miks sa mind täna siia kutsusid.”
Õnne Valem naeris. Ta vaatas Elulugu ja sõnas aeglaselt: “Ikka selleks, et sinuga pisut amüseerida.” Ta haaras Eluloo peenikesest pahkluust kinni, tõstis jalatalla suu juurde ja kõditas seda männiokkaga.
Elulugu tõmbas päka ära. “Oled sina aga otsekohene. Aga ole peale. Mind see eriti ei huvita.”
Elulugu keeras selja ja jäi samuti imetlema lillat taevatriipu, sinakat paadisilda ja tulipunaseid merepoisid. Miski kahistas puu otsas. Kostis imelikku raginat ja kädistamist. Õnne Valem vaikis ja vaatas ihalevalt Eluloo graatsilist pihta.
“Sa ahvatled kõiki. Kõiki,” ütles Elulugu. “Elulood painduvad sinu järgi, käänduvad ja väänduvad. Sa hellitad neid pisut ja jätad siis maha. Ja me lõpetame oma lood pettunult, segaduses, õnnetud ja ilma ühegi valemita. Ilma ühegi pagana valemita!” Ta tundis kuklas Õnne Valemi kuuma hingeõhku. See joovastas teda. Õnne Valem pani oma käe Eluloo kaela peale. “Sääsk sõi sind!” Ta torkas männiokkaga Eluloo põske. “Ja sööb veel…” sosistas ta.
Elulugu pööras ringi ja vaatas vihaselt Õnne Valemi ülemeelikult helkivatesse silmadesse. “Ega mina ei ole naine. Ja sina ei ole mees. Ja isegi kui oleksime, tead sa väga hästi, kui ohtlik on oodata õnne kelleltki teiselt. Õnne ei või oodata isegi endalt mitte. Elulugu peab keskenduma millelegi muule, kindlasti mitte õnnele ja kindlasti mitte valemile. Siis võib-olla… Aga ära tule mind ahvatlema oma lõhnavate ümbrike, termosokkide, lemmikjäätise ja Igale-Valule-Leidub-Rohtu-filosoofiaga.”
“Ma olen palju rohkemat kui lemmikjäätis ja termosokid,” lausus Õnne Valem.
“Hüva. Aga ma olen õnnelikum ilma sinuta.”
Ja Elulugu läks ära. Ja männipuu otsast hüppas talle õlale tema Aju Ahvipärdik. Ja kusagilt kõrgelt maandus ta teisele õlale tema Armastuse Punane Faasan. Ja ta läks, et hoolitseda aia eest, kus tema Ahvile ja Faasanile meeldis elada.
Ja ühel õhtul, kui Ahvipärdik juba magas, tuli Õnne Valem nagu kevadsadu. Nad kohtusid ootamatult sinkjal paadisillal ning Punase Faasani sulgede ja punaste merepoide paistel kooris Elulugu Õnnelt Valemi seljast ja Õnn päästis Elu ettevaatlikult Loost lahti. Jäid Õnn ja Elu, kes said teineteisele osaks sel pimeneval paadisillal. Ei ühtegi sõna, sääske ega männiokast.
***
