RAAMATUKATKEND: Kustas Kikerpuu "See saatana salakaval muusika"

Kustas Kikerpuu muusikutee sai alguse oma kooli orkestris – kõigepealt tuli klaver, siis trummid ja taldrikud. Hiljem algas muusikategemine isetegevuslikes ansamblites – need olid 1950.-60. aastatel olemas igal enesest lugupidaval tehasel, vabrikul ning töökojal ja ka noor Kustas Kikerpuu
on muuhulgas mänginud trükikoja Punane Täht ja tehase Norma isetegevuslikes ansamblites.
Edasine on juba ajalugu – Eesti Riiklik Filharmoonia, Eesti Raadio, Eesti Televisioon ja „Horoskoop“, Reklaamiklubi, esinemised nii väikestes maaklubides kui ka suurtes saalides, välisreisid ning lõpuks õpetajatöö Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Ja muidugi laulud, laulud, laulud...Tõnu Sal-Saller kirjutab raamatu sissejuhatuses: „… see on lugu mehest – või hoopiski paljudest meestest ja naistest – ühe mehe silmade läbi. See on nende Aja lugu muusikas.
… see on lugu mehest, kellele muusika oli väga oluline, eriti see osa, mida nii mõnedki tollal kergeks nimetasid, aga tema mitte.“ ///

Vene ajal olid igas tehases, vabrikus, töökojas või ükskõik millises ametiasutuses alati olemas nn. isetegevusringid (vene keeles „samodejatelnõje krugõ“). Mida nendes ringides just täpselt pidi tegema, ei olnud ette antud ja mingeid määrusi selle kohta ei ole õnnestunud kusagil näha. Küllap need määrused ikkagi kusagil olemas olid, sest selles riigis ei olnud midagi võimalik omapäi korda saata. Isegi parteid ülistavad hüüdlaused olid kusagil varem valmis mõeldud ja publikule oli jäetud vaid võimalus hurraa! karjuda, kui volitatud isik oli loosungi välja hõiganud.

Isetegevuse juhtimisega tegeles põhiliselt ametiühing ja olenevalt asutusest leiti selle jaoks isegi raha, sest ringijuhtidele tuli ju mingisugustki palka maksta. Ja neid ringe ja ringijuhte tuli üha juurde. Ega toona polnud ju vaba ajaga tõesti suuremat midagi peale hakata, raadiod muidugi olid ja veidi hiljem ka televiisorid, aga ega sealt peale iluuisutamise ja jäähoki – vene spordi trumpalade – suurt midagi kuulata-vaadata polnud.
Ühe sellise ringikese moodustasime meiegi. Mis ring ta ikka oli, lihtsalt üks punt, kes mängis tantsumuusikat, aga vajadusel andsime ka kontserte – saatsime soliste ja ansambleid. Meie „kodukohaks“ oli trükikoda Punane Täht.

Ega meie pundile keegi palka ei maksnud, isegi juhendajale mitte ja alguses meil õieti polnudki juhendajat. Hiljem korraldati meile nn. tuluõhtuid, kus astusime üles mingi kontsertkavaga ja pärast mängisime paar-kolm tundi ka tantsumuusikat. Piletimüügist saadud tulu läks pärast pillimeeste vahel jagamisele. Seda polnud palju – 300–400 rubla –, aga ega rahateenimine polnudki meie eesmärk. Ent kui „varesepoegade“ päevil olime sunnitud proove tegema minu lahkete vanemate loal meil kodus, siis nüüd oli meil võimalus kasutada lausa saali, kus oli ka klaver. Kui õieti mäletan, oli meil isegi oma väike tuba, kus võisime oma pille ja muud kila-kola hoida, selle asemel et neid kogu aeg seljas tassida.

Selleks ajaks, kui mina pundiga ühinesin, oli meil viis liiget. Kõigepealt muidugi meie vaimne ja moraalne isa Tõnu Saller (tegelikult küll Sal-Saller, aga minu meelest hakkas ta seda nimevormi kasutama veidi hiljem). Tõnu ja Andrus Kuusik (hilisem Lipand) mängisid klarnetit. Tublid mehed olid mõlemad.

Kitarri mängis Aare Vasari, sai oma asjaga hakkama ja oli ka muidu tore kambamees. Kontrabassil tümpsutas Raivo Schmidt. Raivo oli ühtlasi innustunud spordimees, mis alaga ta tegeles, seda ei mäleta. Olen neid mõlemaid ka hiljem kohanud – Aare oli ehitanud omale Nõmmele maja ja minu sealkandis elatud aastate jooksul viisid teed meid mitu korda kokku. Raivot kohtasin Kunstiakadeemia bussipeatuses, meil mõlemal oli paraku kiire ja jutt jäi napiks.

Meie põhiliseks mängukohaks jäigi trükikoja klubi, kus üsna sageli igasugu üritusi korraldati, olid need siis lihtsad tantsupeod oma asutuse rahvale või seotud mingite tähtpäevadega. Ja neid tähtpäevi tollal jätkus: maipühad, oktoobripühad ja igat muud sorti pühad, küllap oli ka trükitööliste päev ja konstitutsioonipäev ja seda rida pidi edasi. Peeti ka kõikvõimalike ringide aastapäevi, näiteringi oma meid eriti ei puudutanud, küll aga näiteks naisansambli oma.
Meil olid ka omad laulusolistid: Vivian Kuljus (isa oli tal kõva teatrimees) ja Hedvig Rudaš, kes küll rohkem Vivianile duetipartneriks oli. Meeslauljaks oli O. Haas, vana päevik keeldub avaldamast tema eesnime, oli see siis Olev, Olav või hoopis Olaf. Selline tenoraalne bariton, kes võis ette kanda laule nii Georg Otsa kui Kalmer Tennosaare repertuaarist.

Peale ülesastumiste omas „kodus“ käisime ka väljaspool esinemas. Millegipärast on meelde jäänud üks väljasõit farmaatsiatehase naisansambliga kusagile Kesk-Eestisse. Oli vist kas jaanuar või veebruar, väljas oli marukülm ja ansamblitüdrukutel kotid piiritusepudeleid täis. Olid need mõeldud külmarohuks või mitte, ära nad igatahes joodi. Pärast esinemist, muuseas! Ja eks see külmarohi päästis meist kindlasti paljusid, sest väljas paukus selline pakane, et farmaatsiatehase autologu ei võtnud hääli sisse ja olime sunnitud ööbima kusagil poolkütmata koolimaja klassiruumis laudade peal, külast kokku laenatud tekkide all. Õnneseen oli see, kes juba varem oli mõne näitsikuga nii palju tuttavaks saanud, et võis talle külje alla pugeda. Surmatõbe igatahes keegi ei saanud ja järgmiseks esinemiseks olid kõik jälle ilusasti laval.

Tõnu sai keskkooliga 1957. aasta kevadel ühele poole ja kuigi ta isa oli „Eesti ajal“ pidanud lihakarni (ega ta mingi rikas kaupmees polnud, aga kõva keskklass ikka), otsustas Tõnu millegipärast proletaarlaseks hakata. Võttis lihtsalt kätte ja läks tehasesse Norma galvaniseerijaõpilaseks. Tegelikult oli selle sammu kindlasti ette näinud ikka seesama „saatana salakaval“.

Norma oli trükikojaga võrreldes hoopis võimsam ettevõte. Ikkagi peaaegu et ainuke patareivabrik tervel suurel kodumaal, kuigi nad tegid ka mingisuguseid plekijubinaid ja läksid lõpuks hoopis plekklelude peale üle. Töötajaid oli rohkem ja ametiühing tugevam. Selle eesotsas seisis keegi härra Ostra, kel oli terve rida tublisid ja virku abilisi, neist enim on meelde jäänud proua Piir ja härra Lettens, kes hiljem otseselt meiega (st. pundiga) tegelesid.
Üks selle aja suurimaid probleeme pillimeeste jaoks oli instrumentaarium ehk siis maakeeli pillid. Eks pille oli ju vanast ajast siia-sinna jäänud, aga neid oli vähe ja enamasti olid need üsnagi peetud. Eks suurel ja laial kodumaal ju miskit kusagil isegi tehti, aga tõsist muusikut ei pannud need muusika tegemiseks mõeldud riistad isegi mitte naerma.

Asi hakkas tasapisi muutuma siis, kui mingeid kanaleid pidi tulid müüki sõbralike sotsmaade pillid. Põhiliselt Tšehhi ja Saksa. Aga ega siis nendegagi saanud nii, et läksid muudkui poodi ja ostsid. Olid olemas nimekirjad ehk jaotuskavad. Kui mingil ametiühingul oli vaja osta puhkekodu jaoks kolm tugitooli, aga luba oli olemas hoopis kolme Tšehhi saksofoni ostuks, võis ta teha vahetust selle asutusega, kellel kolme tugitooli ostuloaga oma ansamblit mitte kuidagi rõõmustada ei õnnestunud.

Klarnetipoistel olid tõenäoliselt isiklikud mänguriistad, aga trummide, kontrabassi ja hiljem vajalikuks osutunud akordioni koha pealt oli olukord kurvem – neid lihtsalt polnud. Norma ametiühingu jaoks oli millegi nii lihtlabase hankimine käkitegu. Ja loomulikult leiti ka ansamblijuhi jaoks pisut raha, sest ega inimene ju ainult armastusest ela ja seadeid kirjuta.

Kui Normasse üle läksime, siis Andrus ja Raivo meie pundis enam ei mänginud, Andrus läks tõenäoliselt Tartusse arstiteadust tudeerima, Raivo puhul sai ilmselt otsustavaks spordihuvi.

Nii jäimegi ainult ühe puhkpilliga, aga see-eest tuli meile trummimeheks Enn Tammik. Enn ehk Tammiku Eedi, äärmiselt värvikas kuju. Üks tema esimestest üllatustest seisnes selles, et keset kõige mõnusamat ja rütmikamat lugu kadus tal äkitselt rütmitaju. Ükskõik kui palju me üritasime, oli ta meist ikka ees või taga. Vaheajal selgus tõde – liigne kogus alkoholi. Peale selle võis ta äkitselt agressiivseks muutuda, lubades pundi laiali saata ja hakates hoogsalt rusikaid viibutama. Ei aidanud muu, kui paigutasime ta lavatagusesse tuppa luku taha ja et asi oleks kindel, lükkasime väljastpoolt koridoris seisva pianiino kah veel ukse ette. Natuke ta ju lärmi tegi, aga kojusõidu ajaks oli juba päris kaine ja pakkis isegi oma pillid kokku.

Tema oli ka see, kes samuti salapäraselt kadunud Aare asemele meile uue kitarristi tõi. Või õigemini soovitas. Sellele tähtsale ametikohale asus Tõnis Kõrvits. Tõnis oli lastemuusikakoolis viiulit õppinud ja Eedi arvates polnud seal suurt vahet, kas mängida viiulit või kitarri – keeled peal ju mõlemal. Tegelikkuses pole asi sugugi nii väga lihtne ja selleks, et ära seletada kuidas minust Tõnise esimene kitarriõpetaja sai, tuleb ausalt ära rääkida veel üks teine lugu.

Aruküla rahvamaja oli minu esimene peopaik ja ühel korral mängisid seal muusikat Kolm Poissi Koplist ehk KPK. Kaks neist olid hilisemad tuntud saksofonistid Enn Selgis ja Ants Laas, kolmas, kitarrist, oli Valdo (jälle võin eksida eesnimega) Türk, kes jättis mulle kustumatu mulje. Mitte ainult oma mänguoskusega, vaid ka sellega, et ostnud poest tavalise seitsmekeelse Vene pilli, oli ta selle kolm madalamat keelt prügimäele visanud ja kasutas ainult nelja ülemist. Kes kunagi on proovinud, teab, kui lihtne on sealt akorde leida ja ka kõlal pole häda midagi. Nõnda siis saime Valdoga tuttavaks ja tema mulle need esimesed võtted kätte näitaski. Edasine oli lihtne. Poes maksis pill seitse rubla (rubla keel, aga eraldi ei müüdud), ja muudkui harjutama. Kas ma sellel pillil ka kusagil üles astusin, ei tea, aga selgeks ma selle asja sain.

Nõnda olid siis olemas kitarr, Tõnis ja minu mõningased mänguoskused. Aga vahepeal olin kuulnud kuuekeelsest Hispaania häälestusega kitarrist ja ka sellest, et minu armastatud süsteemi kasutavad ainult purjus venelased. Mis siis muud, viisin end uue süsteemiga kurssi, kuid tundsin kohe, et Vene pilli kael kipub natuke laiaks jääma. Lahendasime probleemi koos Tõnisega kööginoa, viili, liivapaberi ja musta tuši abil ning Tõnis oli valmis astuma sellele pikale Kolgata teele, mida mööda ta tänase päevani käib. Ega ta pidanudki küll väga kaua kannatama, pillimeistrist vanaisa tegi talle peagi uue mänguvahendi – suure, musta, valgete äärte ja hea tugeva kõlaga.
Kontrabassimängijaks hakkas Raivo asemel Agu Püve, tõsise, teinekord pisut isegi torssis olemisega helevalgete juustega maamees, kellest hiljem sai üks minu kursusekaaslasi.

Kui juba bassimeestest juttu tuli, meenub tingimata veel üks – Suune Põlm. Millisesse perioodi ta peaks kuuluma, kas trükikoja või patareivabriku omasse või mõlemasse, ei oska mitte öelda. Küll aga seda, et bassimängijana oli ta oma eriliselt nakatava rütmitunnetusega ja teistest tsipa erineva tehnikaga igati väärt mees omal kohal.

Mida me siis mängisime? Vana päevik näitab, et üsna tavalisi lugusid ehk siis neidsamu, mida kõik teisedki tol ajal tegutsevad pundid. Võib-olla natuke omamoodi seades. Meie mängukavas oli “Lullaby Of Birdland“, G. Shearingi surematu hitt, mille ta kirjutas Charlie Parkeri auks asutatud New Yorgi džässiklubi avapidustusteks, Duke Ellingtoni „Caravan“, kus Tõnu kasutas erilist frullato-tehnikat, mis publikut alati vaimustas, aga ka eesti oma heliloojate tuntud lugusid nagu kas või Raimond Valgre „Muinaslugu muusikas“. Ja nii edasi. Kui juba „Caravanist“ juttu tuli, pean siinkohal maha pidama ühe omamoodi kiidukõne Tõnu auks. Klassikalise klarneti toon on oma õiges versioonis natuke kalgivõitu. Vibraatot võib ju kasutada, aga ega see asja ei paranda. Ent džässklarnet kõlab hoopis teisti, võiks isegi öelda, et sensuaalselt ja vahest flirtivalt. Kuidas seda saavutada, ei tea vist pillimehed isegi. Kindlasti on asi ka huulikus ja trostis (ehk keeles), selles bambuslaastukeses huuliku alaosas. Aga mitte ainult. Öeldakse, et mustade folkloorses muusikas puuduvad igasugused puhkpillid ja kui nad kord Ameerika mandril neid nägid ja mõnikord ka proovida said, üritasid nad just nagu „läbi pilli laulda“. Nii-öelda vokaliseerisid. Selle nipi sai kätte ka Tõnu ja ma ei usu, et liialdan, kui ütlen, et ühe esimesena Eestis. Lugu oli vist „Stardust“ ja me mängisime seda proovis järjest ja lõputult, kuni klarnetikunstnikul jõud otsa sai.

Üles astusime nagu varemgi – koolipidudel ja igal pool mujal. Meelde on jäänud pikem Läti-reis. Üks kontsert toimus Jelgavas, kus staadion oli publikut äärest ääreni täis ja Helgi Sallo, kes meil solistiks oli, pidi üht oma laulu kaks või kolm korda kordama. Lugu ise oli Jamesi „Rongid, rongid“, mille Heli Lääts Eestis tuntuks laulis.
1958. aastal tabas Norma punti suur õnnetus (vähemalt tol korral tundus see suisa katastroofina) – Tõnu võeti Vene kroonusse. Sundkorras muidugi.

Vahetasime muidugi tihedalt kirju. Oli ju mul tarvis oma muresid kurta ja mis need muud olid kui ikka sellesama Norma pundi mured. Hiljem õnnestus teineteist isegi kuulata, sest nõukogulik elektroonikatööstus oli suutnud hakata tootma helitekitavaid ja taskukohaseid magnetofone. Tõnu kasutas muidugi kroonu aparatuuri ja nii hakkasime posti teel vahetama nn. helikirju – makilinte. Nende kolme vahepealse aasta jooksul, mil Tõnu Vene kroonus oli, juhtus aga oi kui palju.

---
Kui suured tantsuorkestrid hakkasid kogu maailmas pille kokku pakkima, juhtus sama ka Eestis. Meil oli varemgi väiksemaid punte olnud („Swing Club“, „Metronoom“ – viimane käis isegi Moskva festivalil ja tõi sealt kaasa medali). Ent siis tuli Emil Laansoo geniaalsele ideele luua Eesti Raadio juurde poolprofessionaalne ansambel. Poolprofessionaalne peab muidugi ütlema ainult seetõttu, et ega muusikud polnud mingid autodidaktid, kõik peale Elmar Kruusi mängisid Eesti Raadio sümfooniaorkestris, Elmar aga mängis Eesti Raadio estraadiorkestris. “Poolikud“ olid nad ainult selle poolest, et muusika, mida nad mängisid koos Laansooga, polnud mingi klassika. See sai klassikaks alles hiljem.

Svingmuusikast tüdinenud publik otsis meeleheitlikult midagi uut ja kui Ameerikas sai selleks uueks Ladina-Ameerika muusika (rumbad, mambod, sambad jm.), siis Euroopas hakkasid järjest rohkem moodi minema itaalia päritolu lihtsad laulukesed ja prantsuse šansoon. Komeedina kerkis esile Kalmer Tennosaar ja pisut hiljem ka Heli Lääts. Mis aga Laansoo puhul veel omamoodi oli, see oli koosseis. Kaks puhkpilli – flööt ja klarnet – akordion, kitarr, trummid, bass ja kohati ka klaver, aga mis kõige tähtsam – vibrafon! See oli pill,mis andis sellele muusikale tema taevaliku kõla.

Ja veel üks äärmiselt tähtis osa kogu selle asja juures – kuna ansambel tegutses raadio egiidi all, oli pillimeestel piiramatu juurdepääs lindistusstuudiole ja raadioeetrile, mis omakorda garanteeris muusika kiire leviku ja populaarsuse rahva hulgas.
Iseenesest mõista oli Laansoo ansambel ka Norma pundi ideaal. Aga ega me sellest kõvasti rääkinud. Tegelik jutt oli pigem n.-ö. rehepaplik – no mis klarnetitoon sel Sikul on, mingi „väristatud klassika“, Avasalu ju lausa magab oma bassi taga jne. Kahtlematud lemmikud olid aga Terasmaa ja loomulikult Elmar Kruus. Ega me polnud tagasihoidlikud ka repertuaari arvustamisel, kuigi ise mängisime peaaegu et samu lugusid – kui jõud üle käis.

Pärast Tõnu äraminekut tuli tema kohale Karl Loide (pidulikum variant nimest oli Rein-Carl, mis hiljem ka pultide peale säravate plekktähtedega kirja pandi). Karl oli kõva klarnetimees ja kui mul mälu nüüd taas väga ei peta, siis ikka sealtsamast II Keskkooli puhkpilliorkestrist. Mõnda aega musitseerisime veel viiekesi, aga Laansoo ansambli tulekuga hakkasime ka meie asja muutma. Kõigepealt leidsime flöödimängija – Ado Akseli, tohutult andeka pillimehe, kes lõpuks kahjuks viinakuradi kätte langes. Nüüd hakkas asi ilmet võtma, puudus veel vaid vibrafon. Olime teadlikud, et Eestimaal on peale Kalju Terasmaa veel üks vibrafonimängija, kel isegi isiklik pill olemas. Kes ta üles leidis ja meie punti mängima meelitas, ei suuda meenutada, aga ühel päeval ta koos meiega oli – Enn Jäesmak vägeva hüüdnimega Caramba. Carambast liikus linna peal igasuguseid legende – juba ringiliikumine sellise pilliga nagu vibrafon ja selle hankimine (see polnud tõesti kusagilt laenatud) tekitas pillimeeste hulgas hulgaliselt müstifikatsioone. Kuna vibrafon oli tolle aja super-moepill, leidis Caramba alati ja kindlalt tööd ja oli sage külaline paljudes kõrtsipuntides.

Üks Carambaga seotud lugudest pajatab, et raskest tööpäevast ning küllap ka mõnest liigsest viinapitsist surmväsinuna uinus ta kord kõiges rahus pillimeeste konku tugitoolis. Nii raskelt, et ei ärganud isegi selle peale, kui ta tõsteti toolist tiibklaveri keeltele ja pandi klaverikaas tekiks peale. Direktor Petrov tuli hommikul tööle, leidis ta sealt leidis ja küsis: “Mida te siin teete, Jäesmak?“ – “Klaverit häälestan, seltsimees direktor!“. Mine võta kinni, kas see on tõestisündinud lugu või lihtsalt udujutt.

Nii oli meil siis peaaegu et sama koosseis nagu Laansool. Lugude puudust ei olnud, Soome raadio fabritseeris neid hommikust õhtuni – nii Itaalia omi kui ka Soome kodumaist toodangut. Sellest ei jäänud puutumata ka Laansoo – kuidas sa jätad tegemata näiteks Toivo Kärki teosed, kas või „Just nii kui enne“ või midagi veel löövamat. Need lood olid nagu Kalmeri jaoks tellitud. Meil oli aga see häda, et polnud meeslauljat. Olid ainult Laine Toom ja tema duetikaaslane Marga. Ega Lainelegi kõik Heli Läätse lood istunud, aga nagu ütlesin, Soome raadio oli lahti ja seal juba oli, mida valida. Muidugi kandsime ette ka kõik „Toomepuud“ ja „Ema sünnipäevad“.
Ja ei jäänud tulemata ka Norma pundi hiilgehetk – see saabus 1961. aasta kevadel Pärnus. Aga kõigest järjekorras.

**
Kustas Kikerpuu "See saatana salakaval muusika"
Kirjastus Varrak, 2011
296 lk