RAAMATUKATKEND: Lars Kepleri "Uneliivamees"
Kirjanike pseudonüümi esimene pool on võetud Stieg Larssoni ja teine pool Saksa teadlase Johannes Kepleri (1571-1630) auks. Lars Kepleri raamatuid on tõlgitud 37 keelde.
"Uneliivamehe" sündmustik areneb peamiselt talvises ja lumises Rootsis, kuid jõuab ka endise Nõukogude Liidu aladele. Mööda raudteed astub jäises öös segaduses ja vigastatud kõhn noormees. Peagi selgub, et ta on üks aastaid tagasi kaduma läinud lastest. Kuid kus ta oli, kes veel sinna jäi ja kes neid kinni hoidis? Psühhiaatriahaiglas on juba kolmteist aastat isolaatoris erirežiimiga sundravil sarimõrvar, kellega personalil, patsientidel ja teistel on keelatud rääkida, sest temaga kasvõi pisut suhelnud inimesed on end pärast tapnud või teistele halba teinud. Ühtlasi tundub, et mees on korraga mitme koha peal ja tegutseb edasi… Uurija Joona Linnat seovad juhtumiga isiklikud valusad mälestused.
---
On öö ja merelt tuiskab lund. Kõrgel raudteetammil kõnnib Stockholmi poole noor mees. Tema nägu on kahvatu kui udune klaas. Külmunud veri muudab teksapüksid jäigaks. Ta käib rööbaste vahel ja astub üle liiprite. Viiskümmend meetrit allpool paistab jäätunud laht nagu voodilinast tõmmatud riba. Valged puud ja sadama naftatsisternid on vaevu näha, konteinerikraana valguses sügaval all keerleb lumi.
Mööda noormehe vasakut käsivart jookseb soe veri peopessa ja tilgub sõrmeotstelt maha.
Lähenev öörong paneb kahekilomeetrise tammi vuhisema ja surisema.
Noor mees vääratab, vajub rööbastele, kuid ajab end siis uuesti püsti ja astub edasi.
Rongi ees vihiseb õhupahvak ja lumesuits varjab nägemist. Traxxi vedur on juba keset tammi, kui rongijuht raudteel kõndivat meest märkab. Juht annab signaali ja näeb, kuidas mees kukkuma hakkab, suure sammu vasakule, vastasrajale astub ja kitsast piirdest haarab.
Riided mehe keha ümber laperdavad. Tamm rappub. Mees seisab paigal, silmad pärani ja käsi ümber piirde.
Kõikjal on keerlev lumi ja tappev pimedus.
Verine käsi külmetab, kuid ta läheb ikka edasi.
Tema nimi on Mikael Kohler-Frost. Kolmteist aastat on ta kadunud olnud ja seitse aastat tagasi kuulutati ta surnuks.
---
1
Kinnine kohtupsühhiaatriaosakond
Löwenströmska haigla
TERASVÄRAV uue arsti selja taga sulgub raske kolksuga. Metalne heli kihutab mehest mööda ja keerdtrepist alla.
Mööda Anders Rönni selga jookseb külmavärin, kui äkki valitseb täielik vaikus.
Tänasest päevast töötab ta kinnises kohtupsühhiaatriaosakonnas.
Juba kolmteist aastat istub rangelt isoleeritud kambris vanaks jäänud Jurek Walter. Ta on mõistetud erirežiimiga sundravile.
Noor arst ei tea oma patsiendist enamat kui diagnoosi „Täpsustamata skisofreenia. Kaootiline mõtlemine. Veidrate ja ülimalt vägivaldsete joontega korduvad ägedad psühhootilised seisundid”.
Enne kui turvamees Anders Rönnile esimese ukse avab, tuvastab noor arst nullkorrusel oma isiku, annab ära telefoni ja paneb trellitatud ukse võtme kappi. Turvamees läheb sisse, ootab, kuni uks on sulgunud, ja alles siis läheb järgmise ukse juurde. Kui kostab signaal, avab turvamees ka selle. Enne kinnise osakonna personaliruumi poole minekut pöörab Anders ringi ja lehvitab.
Peaarst Roland Brolin on viiekümnendates eluaastates längus õlgade ja siilisoenguga suur mees. Ta seisab vahekäigus ventilatsiooniava all, suitsetab ja lappab meditsiinitöötajate liidu ajalehes artiklit meeste ja naiste palgalõhest.
„Jurek Walteriga ei tohi keegi töötajatest kunagi üksi jääda,” hoiatab peaarst. „Ta ei tohi kohtuda teiste patsientidega, tal ei tohi külalisi käia ja ka välja jalutusalale ei saa minna. Ka mitte …”
„Mitte kunagi?” küsib Anders. „Ei tohi ju luku taha panna …”
„Ei, ei tohi,” katkestab Roland Brolin järsult.
„Mida ta üldse tegi?”
„Ainult meeldivaid asju,” vastab Roland koridori poole suundudes.
Jurek Walter on Rootsi kõigi aegade jubedaim sarimõrvar, kuid avalikkusele tundmatu. Stockholmi läänikohtu ja Svea apellatsioonikohtu istungid olid kinnised ja kõik dokumendid on endiselt salastatud.
Anders Rönn ja peaarst Rolan Brolin sisenevad järjekordsest turvauksest ning neile pilgutab silma tätoveeritud käsivarte ja augustatud põskedega noor naine.
„Tulge elavana tagasi,” sõnab ta napilt.
„Ära muretse,” ütleb Roland häält tasandades Andersile. „Jurek Walter on vanem vaikne mees. Ta ei kakle ega tõsta häält. Tavaliselt ei lähe me kunagi tema juurde sisse. Aga öösel oli valves Leffe ja tema märkas, et Jurek on valmistanud noa ja peitnud madratsi alla, selle me peame muidugi konfiskeerima.”
„Kuidas me seda teeme?” küsib Anders.
„Murrame reegleid.”
„Läheme Jureki kambrisse?”
„Lähed sisse … ja palud ilusti noa enda kätte anda.”
„Et ma pean minema …”
Roland Brolin naerab kõva häälega ja selgitab siis, et nad teesklevad, nagu süstiksid patsiendile tavalise doosi Rispedali, aga selle asemel teevad suurema doosi Zypadherat.
Peaarst lükkab kaardi veel ühest lugejast läbi ja vajutab koodi. Kostab piiks ja turvaukse lukk suriseb.
„Oota,” sõnab Roland ja tõmbab välja pisikese karbi, kus on kollased kõrvatropid.
„Sa ütlesid, et ta ei kisa.”
Roland kõverdab kergelt suud, vaatab uut kolleegi väsinud pilgul ja ohkab raskelt, enne kui selgitab.
„Jurek Walter räägib sinuga väga rahulikult, kindlasti meeldivalt,” lausub ta tõsiselt. „Aga õhtul koju sõites keerad sa vastassuunavööndisse ja paned mõne rekkaga kokku, või enne, kui lastele aeda järele lähed, põikad rauapoest läbi ja ostad kirve.”
„Kas ma peaks nüüd kartma?” naeratab Anders.
„Ei, aga ma loodan, et sa vaatad ette,” vastab Roland.
Tavaliselt Andersil eriti ei vea, aga kui ta leidis Arstilehest töökuulutuse, kus Löwenströmska haigla otsis kinnisesse osakonda pikemaks ajaks täiskohaga asendusarsti, siis hakkas ta süda kiiremini lööma.
Löwenströmska haiglasse on Andersi kodust autoga ainult kahekümne minuti tee ja pikaajaline asendusarsti koht viib lõpuks kindla töölepinguni.
Alguses töötas ta Skaraborgi haiglas ja ühes Huddinge polikliinikus üldarstina, pärast seda pidi hakkama saama juhuslike asenduskohtadega Sankt Sigfridi haigla kliinikus.
Växjösse oli pikk tee sõita ja tööajad olid ebareeglipärased, neid ei andnud kombineerida Agnese autismi ega Petra tööga vaba aja korralduse ametis.
Alles kaks nädalat tagasi istusid Anders ja Petra köögilaua taga ja üritasid välja mõelda, mida nad tegema peavad.
„Nii see enam ei lähe,” sõnas Anders täiesti rahulikult.
„Mida me teeme?” sosistas Petra.
„Ma ei tea,” vastas Anders naise põskedelt pisaraid kuivatades.
Agnese tugiisik lasteaias rääkis, et tüdrukul oli olnud raske päev. Ta ei tahtnud piimaklaasi ära anda ja teised lapsed naersid tema üle. Agnes ei suutnud leppida, et õhtuoote aeg on läbi, sest Anders ei tulnud talle järele nagu tavaliselt. Anders tuli Växjöst otse, aga jõudis lasteaeda alles kell kuus. Agnes istus söögisaalis, käed ümber piimaklaasi.
Kodus seisis Agnes oma toas, põrnitses nukumaja taga olevat seina ja plaksutas oma introvertsel moel käsi. Anders ja Petra ei tea, mida tüdruk seal näeb, aga ta räägib, et seina seest tulevad hallid pulgad, mida ta peab loendama ja kinni pidama. Seda teeb ta siis, kui on väga ärevil. Mõnikord läheb ainult kümme minutit, aga sel õhtul oli Agnes sunnitud seisma üle nelja tunni, enne kui vanemad said ta voodisse saata.
2
SULGUB VIIMANE TURVAUKS ja nad sammuvad mööda koridori kolmest isolatsiooniruumist ainsa kasutusel oleva juurde. Põranda linoleumkattel helgib päevavalguslambi kuma. Kangastapeediga kaetud seinale on toidukäru umbes meetri kõrgusele kriimud tõmmanud.
Peaarst paneb läbipääsukaardi ära ja laseb Andersi esimesena massiivse metallukse juurde.
Läbi turvaklaasi paistab sale mees, kes istub plasttoolil. Ta kannab siniseid teksaseid ja teksapluusi. Mehe pea on kiilaks aetud ja silmad imelikult rahulikult. Ohtrad kortsud tema kahvatus näos meenutavad lõhenenud muda kuivanud jõesängis.
Jurek Walter on süüdi mõistetud vaid kahes mõrvas ja ühes mõrvakatses, kuid tal on väga tugev seos veel üheksateistkümne mõrvaga.
Kolmteist aastat tagasi tabati Jurek Walter otse teolt, kui ta sundis viiekümneaastast naist tagasi maa sees olevasse kirstu. Naist oli kirstus hoitud peaaegu kaks aastat, aga ta elas endiselt. Ta oli kohutavas seisundis, nälginud, lihased kärbunud, tal olid külmumishaavad, jubedad lamatised ja ta oli saanud raske ajukahjustuse. Kui politsei poleks Jurek Walterit jälitanud ja teda kirstu juures tabanud, siis poleks teda arvatavasti kunagi kätte saadud.
Nüüd võtab peaarst välja kolm klaaspudelikest, milles on kollane pulber, lisab igasse pudelisse vett, raputab anumaid ja keerutab vedelikku, siis tõmbab lahuse süstlasse.
Ta paneb tropid kõrva ja avab pisikese ukseluugi. Kostab metallikolin ning nendeni hoovab betooni ja tolmu raske hais.
Peaarst ütleb Jurek Walterile veniva häälega, et on süstiaeg.
Mees kergitab lõuga ja tõuseb pehmelt toolist, pöörab pilgu luugile ja läheneb pluusi lahti nööpides.
„Peatu ja võta pluus ära,” käsib Roland Brolin.
Jurek Walter tuleb aeglaselt edasi, Roland sulgeb luugi ja paneb kiiresti lukku. Jurek peatub, avab viimased nööbid ja laseb riideeseme põrandale kukkuda.
Tema keha on kunagi olnud lihaseline, nüüd on musklid ja kortsus nahk lõdvalt rippu.
Roland avab uuesti luugi. Jurek Walter astub viimased sammud ja sirutab sadade pigmendilaikudega kaetud soonilise käe luugist välja.
Anders puhastab tema õlavarre piiritusega. Roland lükkab nõela pehmesse lihasesse ja surub süstla liiga kiiresti tühjaks. Jureki käsi võpatab üllatusest, aga ta ei võta seda enne ära, kui saab loa. Peaarst paneb luugi kinni ja lukustab kärmelt, tõmbab kõrvadest tropid välja, naeratab närviliselt omaette ja heidab siis pilgu ruumi.
Jurek Walter koperdab voodini, peatub ja istub.
Äkki pöörab ta pilgu uksele ja Roland pillab süstla maha.
Ta proovib seda kinni püüda, aga süstal veereb eemale.
Anders astub sammu edasi, korjab arstiriista üles ning kui mõlemad selja sirgu ajavad ja uuesti isolatsiooniruumi ukse poole pöörduvad, siis on turvaklaas seestpoolt udune. Jurek on aknale hinganud ja sõrmega kirjutanud „JOONA”.
„Mis seal on?” küsib Anders nõrga häälega.
„Ta kirjutas „Joona”.”
„Joona?”
„Mida kuradit see peaks tähendama?”
Aken muutub selgemaks ja nüüd on näha, et Jurek Walter istub, nagu poleks paigalt liikunudki. Mees vaatab süsti saanud kätt, masseerib lihast ja põrnitseb arstidele vastu.
„Muud ei olnud?” küsib Anders.
„Ma nägin ainult …”
Läbi ukse kostab loomalik ulg. Jurek Walter on voodilt maha vajunud, ta lõugab põlvili maas täiest kõrist. Lihased kaelal on pingul, veresooned paistes.
„Kui palju sa talle tegelikult panid?” küsib Anders.
Jurek Walteri silmad pöörduvad pahupidi, ta toetub käele, sirutab jala välja, aga kukub järsult taha, lööb pea vastu öökappi, karjub, tema keha hakkab spasmiliselt värisema.
„Kurat,” sosistab Anders.
Jurek libiseb põrandale, peksleb jalgadega, hammustab keelde, puristab rinnale verd ja jääb siis hingeldades lamama.
„Mis me teeme, kui ta ära sureb?”
„Kremeerime,” vastab Brolin.
Jurekil tekivad uued krambid, ta rappub kogu kehast, käed vehivad igas suunas ja jäävad siis paigale.
Brolin vaatab kella. Mööda tema põski voolab higi.
Jurek Walter oigab, veereb küljele, proovib end üles ajada, aga ei suuda.
„Kahe minuti pärast võid sisse minna,” sõnab peaarst.
„Kas ma tõesti pean minema?”
„Varsti pole ta enam ohtlik.”
Jurek roomab neljakäpakil ringi ja tema suust voolab limane veri. Ta õõtsub, liigub aeglasemalt, kuni vajub maha ja jääb lamama.
---
