RAAMATUKATKEND: Lee Child „Külaline“

Terve hulk USA sõjaväes teeninud ja sealt ahistamisjuurdlusega seoses lahkunud naisi leitakse värvi täis vannist surnuna. FBI meelest on ideaalne kahtlusalune Jack Reacher, endine sõjaväelane, kes rändab ringi mööda Ameerikat. Nüüd peab ta ennast kahtlustest vabastama ja õige mõrvari leidma.1954. aastal Inglismaal Coventrys sündinud Child (kodanikunimega Jim Grant) õppis küll õigusteadust, kuid töötas 18 aastat hoopis Granada televisioonis. Kui ta sealt 1995. aastal koondati, mõtles ta tõsiselt, mida edasi teha, ning jõudis järeldusele, et hakkab kirjutama. Ja kirjutama just nimelt põnevikke, sest tema jaoks oli maailmas kõigest kaht liiki kirjandust: selline, mis sunnib oma metroopeatusest mööda sõitma ja hoiab hommikuni üleval, ning teine, mis nõnda ei mõju. Loomulikult valis ta esimese. /// Raamatus on 367 lehekülge. Teos on müügil koos laupäevalehega LP 21.-27. septembril. Vaata müügikohti http://raamat.epl.ee

KATKEND:

/---/
Reacher puges oma mantlisse, tõstis krae üles, jättis ooperi selja taha ja astus välja tänavale. Oli pime ja õhk oli sügiseselt jahe. Laternatulede ümber hakkasid tekkima väikesed udurõngad. Ta sammus itta Broadway poole, kuni leidis neoonsiltide seast kirjatarvete poe oma. Kauplus kujutas endast kitsukest ruumi, mis oli pungil täis esemeid, mille hinnad olid märgitud suurtele tähekujuliseks lõigatud helendavatele papitükkidele. Hinnad olid soodsad, ja see sobis Reacherile imehästi. Ta ostis väikese hinnasildimasina ja tuubi superliimi. Siis tõmbus ta oma mantlis taas kühmu ja võttis kursi põhja Jodie korteri poole.

Tema neljarattaveoga sõiduk oli pargitud garaaži maja all. Ta sõitis mööda kaldteed üles, pööras Broadway’l lõunasse ja siis uuesti läände restorani juurde. Tänaval aeglustas ta käiku ja vaatas suurtest akendest sisse. Halogeenlampide valgus helendas vastu ruumi valgetelt seintelt ja kahvatult puidult. Polnud ühtegi kundet. Kõik lauad olid tühjad ja omanik istus pukil baarileti taga. Reacher pööras pilgu kõrvale, tegi tiiru ümber kvartali ja parkis auto seadusevastaselt köögiuste juurde viiva põiktänava algusesse. Ta lülitas mootori ja tuled välja ning jäi ootama.

Linna dünaamika. Tugevad terroriseerivad nõrku. Nad jätkavad seda, nagu on alati teinud, kuni põrkavad kokku kellegi veelgi tugevamaga, kellel on mingi seletamatu inimlik põhjus neid peatada. Kellegi sellisega nagu Reacher. Reacheril polnud tegelikult mingit põhjust aidata meest, keda ta vaevalt tundis. Loogikaga polnud siin mingit pistmist. Ega tegevuskavaga. Küllap tegid seitsme miljoni elanikuga linnas sajad, võib-olla isegi tuhanded tugevad inimesed just praegu haiget nõrkadele inimestele. Just praegu, selsamal silmapilgul. Reacheril polnud plaaniski neid kõiki välja peilida. Ta ei organiseerinud mingit suurejoonelist kampaaniat. Aga samas ei kavatsenud ta lasta millelgi juhtuda otse oma nina all. Ta lihtsalt ei suutnud asja sinnapaika jätta. Polnud kunagi suutnud.

Ta otsis sildistamismasina käsikaudu taskust välja. Kahe mehe minemahirmutamine oli vaid pool tööd. Hoopis tähtsam oli, kes selle hirmutamise taga nende meeste meelest seisab. Osavõtlik kodanik, kes astub üksipäini välja ühe restoraniomaniku õiguste eest, ei saavuta mitte midagi, ükskõik kui muljetavaldav see osavõtlik kodanik väliselt ka poleks. Keegi ei karda üksikindiviidi, sest üksikindiviidist saab jagu lihtsalt suurema massiga, pealegi varem või hiljem see üksikindiviid kas sureb, kolib ära või kaotab huvi. Märksa tugevamat muljet avaldab organisatsioon. Reacher naeratas, kiikas alla sildistamismasina poole ja hakkas uurima, kuidas see töötab. Ta trükkis katseks omaenda nime, rebis linditüki ära ja uuris seda. Reacher. Seitse tähte täksitud valge värviga sinisele plastikribale, mis oli karvavõrra pikem kui toll. Seega kujuneks esimese kuti silt umbes viie tolli pikkuseks. Ja siis umbes neli või ehk neli ja pool tolli teise kuti jaoks. Ideaalne. Ta naeratas taas, klõbistas, trükkis ja asetas valmis ribad kõrvalistmele. Nende kleepuv tagakülg oli kaetud eemaldatava paberiga, aga ta vajas midagi kindlamat, seepärast oligi ta ostnud superliimi. Ta keeras tillukeselt tuubilt korgi maha, torkas plastikuga metallkattesse augu ja täitis otsiku liimiga, et see oleks valmis, kui aeg tegutseda kätte jõuab. Ta pani korgi uuesti peale ning pistis tuubi ja sildid taskusse. Siis astus ta autost välja jaheda õhu kätte, seisis varjus ja ootas.

Linna dünaamika. Tema ema kartis linnu. See kuulus Rea­cheri kasvatuse juurde. Ema oli talle öelnud, et linnad on ohtlikud kohad. Need on täis vintskeid, hirmuäratavaid mehi. Reacher oli ka ise vintske poiss, aga teismelisena käis ta ringi ning oli igati valmis ema uskuma. Ja ta oli ka näinud, et emal on õigus. Linnatänavail olid inimesed hirmunud, kartlikud, kaitsevalmis. Nad hoidusid kaugemale ja läksid teisele poole tänavat, et vältida Reacheri lähedust. Nad tegid seda nii silmatorkavalt, et ta hakkas uskuma, et hirmuäratavad kujud on otse tema selja taga, lausa õla juures. Ja siis mõistis ta äkitselt: ei, hoopis mina olen see hirmuäratav kuju. Nad kardavad mind. See oli otsekui ilmutus. Ta nägi iseenda peegeldust poeakendel ja sai aru, kuidas see juhtuda võis. Tema kasv oli kinni jäänud viieteistkümneaastaselt, kui ta oli juba kuus jalga viis tolli pikk ja kaalus kakssada kakskümmend naela. Hiiglane. Nagu enamik teismelisi tollal, käis ta riides nagu hulgus. Hoiatus, mida ema oli talle alatasa pähe tagunud, avaldus ta näos tühja ja kiretu pilguna. Nad kardavad mind. See lõbustas teda, ta naeratas – ja seepeale hoidusid inimesed temast veelgi kaugemale. Sellest hetkest alates teadis ta, et linnad on täpselt samasugused paigad nagu kõik teisedki, ja iga linnaelaniku kohta, keda ta pidanuks kartma, tuli üheksasada üheksakümmend üheksa, kes kartsid veelgi rohkem teda. Ta kasutas seda teadmist oma käitumistaktikana, ja rahulik enesekindlus, mida see teadmine tema kõnnakusse ja pilku lisas, kasvatas tema mõjuvõimu inimeste üle kahekordseks. Linna dünaamika.

Viis minutit enne tunni täitumist astus ta varjust välja ja jäi seisma tänavanurgale, nõjatus restoranihoone telliskiviseina vastu ning ootas. Ta kuulis ooperimuusikat, helide nõrka hingust läbi klaasakna enda kõrval. Autod põntsusid ja kolisesid läbi aukude sõiduteeasfaldis. Teisel pool tänavat asus müriseva ventilaatoriga baar, mille neoonvalgusest immitses suitsu. Oli külm ja inimesed kõnniteel kiirustasid mööda, näod sügavale salli sisse peidetud. Reacher hoidis käsi taskus, toetus ühe õlaga vastu seina ja silmitses enda poole tulvavat sõidukitevoogu.

Mõlemad mehed tulid musta Mercedes-sedaaniga tagasi täpselt õigel ajal. Auto jäi seisma järgmisse tänavavahesse, üks ratas tihedalt kõnniteeserva vastas, tuled kustusid ja mõlemad esiuksed avanesid üheaegselt. Mehed astusid oma pikkade mantlite lehvides välja, küünitasid tahapoole, avasid tagauksed ja võtsid tagaistmelt pesapallikurikad. Nad suskasid kurikad mantlihõlma alla, lõid uksed pauguga kinni, vaatasid korra ringi ja hakkasid liikuma. Neil tuli läbida kümme jardi piki kõnniteed, ületada tänav ja siis jäi veel kümmekond jardi. Nad liikusid reipalt. Suured enesekindlad mehed, kes liikusid reipalt, võttes pikki samme. Reacher eemaldus seinast ja astus neile vastu, kui nad temapoolsele kõnniteele astusid.

„Põiktänavasse, poisid,” ütles ta.

Nii lähedalt mõjusid nad tõesti aukartustäratavalt. Kahekesi koos olid nad kahtlemata sellised, nagu neilt oodati. Nad olid noored, pisut alla kolmekümne. Nad olid turjakad, polsterdatud sääraste pingul lihastega, mis pole just päris musklid, kuid mis on peaaegu sama tõhusad. Jämedad kaelad, siidlipsud, särgid ja ülikonnad, mis polnud kataloogist ostetud. Kurikad olid mantlite all püstiasendis nende vasakul küljel, puitvarsi hoidsid mehed läbi taskuvoodri pihku pigistatult vasakus käes.

„Kes kurat sina selline oled?” küsis parempoolne kutt.

Reacher heitis talle pilgu. See, kes esimesena rääkima hakkab, on domineeriv pool mis tahes koosluses; ja olukorras, kus üks on kahe vastu, tuleb domineeriv osapool esimesena rajalt maha võtta.

„Kes kurat sa oled?” küsis kutt uuesti.

Reacher astus sammu vasakule ja pööras end murdosa võrra, blokeerides kõnnitee ning suunates mehi põiktänava poole.

„Ärijuht,” sõnas ta. „Te tahate, et teile makstaks, mina olen see, kes saab teid selles osas aidata.”
Kutt vaikis. Siis ta noogutas. „Okei, aga persse see põiktänav. Ajame seda asja restoranis.”

Reacher raputas pead. „See pole loogiline, mu sõber. Me maksame selle eest, et teid restoranist väljaspool hoida, ja see hakkab kehtima kohe praegu, eks ole?”

„Kas sul on raha olemas?”

„Muidugi,” sõnas Reacher. „Kaks sotti.”

Ta astus meeste ette ja jalutas põiktänavasse. Köögi tuulutusavadest paiskus auru välja. See lõhnas itaalia toidu järele. Jalge all oli prahti ja kivipuru ning ta sammude ragin kajas vastu vanadelt telliskiviseintelt. Ta peatus, pööras ringi ja seisis nagu kärsitu mees, kellele teeb nalja teiste vastumeelsus talle järgneda. Mehed paistsid siluettidena valgusfoori punases kumas, rohelist ootavate autode tulede taustal. Mehed vaatasid teda, siis teineteisele otsa, ja astusid õlg õla kõrval sammhaaval edasi. Nad tulid põiktänavasse. Nad olid heas tujus. Suured enesekindlad mehed, kurikad mantlite all, kaks ühe vastu. Reacher ootas natuke ning jalutas siis üle teravnurkse ala valguse ja varju vahel. Siis peatus ta uuesti. Astus tagasi, nagu tahaks mehi endast ette lasta. Otsekui viisakusest. Mehed nihkusid ettepoole. Tulid lähemale.

Reacher virutas parempoolsele kutile küünarnukiga küljelt vastu pead. Selleks oli mitu bioloogilist põhjust. Üldkokkuvõttes on inimkolju tugevam kui inimese käsi. Ja kokkupuutes koljuga saab kõigepealt kannatada käsi. Küünarnukk on etem. Ja pea külgmine osa on etem kui esiosa või kukal. Inimaju talub edasi-tagasi loksumist umbes kümme korda paremini kui loksumist küljelt küljele. Mingil keerulisel evolutsioonilisel põhjusel. Niisiis olid mängus küünarnukk ja pea üks külg. See oli järsk tugev löök, hästi antud, aga kutt seisis põlvede võnkudes veel päris jupp aega püsti. Siis laskis ta kurikast lahti. See libises piki ta mantli sisemust ja kukkus otsapidi vastu maad, tehes valjult kolksti, nagu puidule omane. Siis virutas Reacher talle teist korda. Sama küünarnukiga. Pea samale küljele. Sama kiirelt. Mees varises maha, otsekui oleks ta jalge all avanenud varjatud luuk.

Teine kutt käitus peaaegu nagu mänguväljakul. Ta asetas kurikavarrele parema käe, seejärel vasaku. Ta tiris kurika mantli alt välja ja seadis viibutusega valmis, aga ta tegi sama vea, mille teeb enamik inimesi. Ta painutas end liiga kaugele taha ja suunas kurika liiga madalale. Ta sihtis vägevat hoopi Reacheri keha keskpaika. Sellega tegi ta kaks viga. Korralik hoovõtt nõuab aega. Ja keha keskpaika rihitud löögi eest on lihtne ennast kaitsta. Parem on sihtida kõrgemale, pea pihta, või madalamale, põlvedesse.

Lugu jätkub Lee Childi raamatus „Külaline“ Vaata ka: http://raamat.epl.ee/leht/12