RAAMATUKATKEND: Lee Childi "Tõmbetraat"
Reacher viibib parajasti Floridas, kui teda tuleb otsima üks eradetektiiv. Ent Reacher ei anna talle endast märku ja sellest saab alguse sündmuste jada, mis viib mitme inimese surmani. Tekkinud olukorra põhjused on aga peidus kauges minevikus ehk Vietnami sõjas.
ÜKS
Jack Reacher nägi, kuidas mees uksest sisse astus. Ust kui sellist tegelikult ei olnudki. Mees lihtsalt astus läbi esiseina selle osa, mida ei olnud. Baar avanes otse kõnniteele. Väljas olid vaid nime poolest varju andvate vanade kuivanud vääntaimede all lauad ja toolid. See oli ühtaegu nii sisemine kui ka välimine ruum, mis kulges läbi seina, mida ei olnud olemas. Reacher oletas, et kusagil peab olema mingisugune raudvõre, mida on võimalik lukuga selle avause ette kinnitada selleks ajaks, kui baar on suletud. Kui seda üldse suletaksegi. Reacher polnud küll kindlasti baari suletuna näinud, ja tema tegutses ometi ju üsnagi äärmuslikel kellaaegadel.
Mees peatus pimedamas ruumis avausest jardi kaugusel ning jäi silmi pilgutades vähekeseks ootama, et lasta nägemisel pärast Key Westi päikesepaiste tulist valevust siinse hämarusega harjuda. Oli juunikuu Ühendriikide kõige lõunapoolsemas osas ja kell täpipealt neli pärastlõunal. See koht asus märksa kaugemal lõunas, kui enamik Bahama saari. Siin oli põletavvalge päike ja kärepalav õhk. Reacher istus baari tagumises osas oma laua taga, rüüpas plastpudelist vett ja ootas.
Mees vaatas ringi. Baar kujutas endast vanadest kuivadest tumedaks tõmbunud laudadest ehitatud ruumi. Lauad nägid välja nii, nagu oleksid need pärit mõnelt kunagiselt lammutatud purjelaevalt. Nende külge oli naeltega kinnitatud juhuslikku merega seotud kraami. Siin oli vanu messingesemeid ja rohelisi klaaskerasid, vanade võrkude juppe. Reacher oletas, et need on kalastamistarbed, kuigi polnud elus ainsatki kala püüdnud ega laevaga sõitnud. Kõike seda aga varjutasid kümme tuhat ärikaarti, mis olid rõhknaeltega kinnitatud viimasele kui ühele vabale ruuttollile, sealhulgas ka lakke. Mõned olid uued, mõned aga vanad ja kaardus, esindades juba aastakümnete eest tegevuse lõpetanud äriettevõtteid.
Mees astus selle hämariku keskel edasi ja võttis suuna baariletile. Ta oli vana, võib-olla kuuekümnene, keskmist kasvu ja tüse. Arst oleks nimetanud teda ülekaaluliseks, kuid Reacher nägi temas kõigest heas vormis meest, kes on kõndinud juba veidi maad teisel pool mäeharja. Sellist meest, kes alistus nõtkelt aja kulgemisele, ilma et oleks selle pärast hirmsasti endast välja läinud. Ta oli riides nagu mõnes põhjapoolses suurlinnas elav sell, kes on pidanud lühikese etteteatamisaja peale kuhugi kuuma kohta reisima. Ülevalt laiad ja alt kitsad helehallid püksid, õhukesest riidest kortsus beež pintsak, avatud kaelusega valge särk, mille vahelt paistmas sinakasvalge nahk, ning tumedad sokid ja linnakingad. New York või Chicago, oletas Reacher, võib-olla ka Boston, saadab suurema osa suvest mööda kliimaseadmega varustatud hoonetes või autodes, püksid ja pintsak on tal olnud kuhugi kapi tahaotsa topitud sellest ajast saadik, kui ta need kakskümmend aastat tagasi ostis, aga puhuti on ta neid sealt ka välja võtnud ja vastavalt vajadusele kasutanud.
Mees jõudis baariletini, pistis käe pintsakupõue ja tõi lagedale rahatasku. See oli elegantsest mustast nahast, vana ja pungil täis. Oli sedasorti rahatasku, mis vormib ennast sinna topitavate asjade järgi. Reaher nägi, kuidas mees tasku harjunud klõpsatusega lahti tegi, seda baarimehele näitas ja vaikselt mingisuguse küsimuse esitas. Baarimees pööras pilgu ära, otsekui oleks teda solvatud. Mees pani rahatasku ära ja silus oma hallid juuksekahlud pealage katva higi sisse. Ta pomises veel midagi ning baarimees võttis jääkapist ühe õlle. Vanamees hoidis külma pudelit viivuks näo vastas ja jõi siis pika sõõmu. Ta röhatas suud diskreetselt peoga varjates ja naeratas nii, nagu oleks mingisugune pisike pettumus sellega leevendust saanud.
Reacher vastas tema sõõmule vägeva veelonksuga. Kõige paremas vormis mees, keda ta oli oma elus näinud, oli üks Belgia sõdur, kes vandus, et vormis olemise võti seisneb selles, et sa võid teha mida iganes seni, kuni jood iga päev viis liitrit mineraalvett. Nagu Reacher aru sai, on viis liitrit üks gallon, ja kuna too belglane oli temast poole väiksem pisike piitsavars, siis pidi tema norm olema kaks gallonit päevas. Kümme suurt pudelit. Pärast Keysi lõõsa kätte sattumist oligi ta säärast režiimi järginud. Tema puhul see toimis. Ta ei olnud ennast eales paremini tundnud. Ta võttis iga päev kell neli istet selle tumeda laua taga siin ja jõi kolm pudelitäit toatemperatuuril gaasita vett. Nüüd oli ta vee suhtes samasugune sõltlane, nagu ta oli kunagi sõltunud kohvist.
Vanamees nõjatus küljetsi vastu baariletti ja tegeles oma õllega. Ühtlasi laskis ta pilgul uurivalt üle ruumi libiseda. Reacher oli siin ainus inimene peale baarimehe. Vanamees lükkas ennast puusaga letist lahti ja sammus tema juurde. Ta viipas oma õllega, tehes ebamäärase žesti, mis küsis: „Kas ma tohin?”. Reacher osutas peaga teisel pool lauda olevale toolile ja kiskus lahti kolmanda veepudeli plastsulguri. Mees istus raskelt maha. Ta võttis enda alla kogu tooli. Ta oli sedasorti sell, kes hoiab võtmeid, raha ja taskurätikut püksitaskus, nii et tema puusad paistsid tublisti laiemad, kui need loomulikul kujul olid.
„Kas teie olete Jack Reacher?” küsis ta üle laua.
Mitte Chicago ega Boston. Kindla peale New York. Võõra hääl kõlas täpipealt nii nagu ühel vennikesel, keda Reacher oli tundnud ja kes ei olnud oma esimese kahekümne eluaasta jooksul kordagi eemaldunud Fulton Streetist rohkem kui saja jardi kaugusele.
„Kas Jack Reacher?” päris vanamees uuesti.
Lähedalt võis näha, et tema etteulatuva lauba all on väikesed elutargad silmad. Reacher jõi ja heitis talle pilgu läbi selge vee oma pudelis.
„Kas teie olete Jack Reacher?” küsis mees kolmandat korda.
Reacher pani pudeli lauale ja raputas pead.
„Ei ole,” valetas ta.
Vanamehe õlad vajusid pettumusest kübekese võrra longu. Ta tõmbas varrukakäänise üles ja vaatas kella. Nihutanud oma keret toolil ettepoole, otsekui kavatseks ta püsti tõusta, istus ta seejärel tagasi, nagu oleks talle ootamatult vaba aega tekkinud.
„Viis minutit neli läbi,” ütles ta.
Reacher noogutas. Mees viipas oma tühja õllepudeliga baarimehe suunas, kes sööstis leti tagant välja uue pudeliga.
„Palavus,” ütles mees. „Kargab mulle harja.”
Reacher noogutas taas ja rüüpas vett.
„Kas te tunnete siinkandis kedagi Jack Reacherit?” küsis mees.
Reacher kehitas õlgu.
„Kas te oskate teda kirjeldada?” küsis ta vastu.
Mees jõi parajasti pikka sõõmu oma pudelist. Ta pühkis käeseljaga huuli ja kasutas seda liigutust teise röhatuse diskreetseks varjamiseks.
„Tegelikult ei oska,” sõnas ta. „Suurt kasvu sell ja muud ma ei tea. Seepärast ma teilt küsisingi.”
Reacher noogutas.
„Suurt kasvu selle on siin palju,” ütles ta. „Suurt kasvu selle on igal pool palju.”
„Aga seda nime te ei tunne?”
„Kas ma peaksin tundma?” küsis Reacher. „Ja kes seda teada tahab?”
Mees muheles ja noogutas, nagu oleks ta tahtnud oma ebaviisakuse pärast vabandust paluda.
„Costello,” ütles ta. „Rõõm teiega tutvuda.”
Reacher noogutas vastu ja kergitas kübekese võrra pudelit.
„Kas te olete kadunud inimeste otsija?” päris ta.
„Eradetektiiv,” ütles Costello.
„Ja otsite kedagi Reacheri-nimelist tegelast?” küsis Reacher. „Millega ta hakkama sai?”
Costello kehitas õlgu. „Minu teada mitte millegagi. Mul lihtsalt paluti ta üles leida.”
„Ja teie arvates on ta siin lõunas?”
„Möödunud nädalal oli,” ütles Costello. „Tal on Virginias pangakonto ja ta kannab sellele raha.”
„Siit Key Westist?”
Costello noogutas.
„Igal nädalal,” ütles ta. „Kolme kuu jooksul.”
„Järelikult?”
„Järelikult ta töötab siin,” lausus Costello. „On töötanud kolm kuud. Võiks arvata, et keegi tunneb teda.”
„Aga keegi ei tunne,” ütles Reacher.
Costello raputas pead. „Ma olen Duvali küsimusi esitades otsast lõpuni läbi käinud, sest see on see koht, kus siin linnas näib elu käivat. Kõige lähemale jõudsin ma millelegi mingis teise korruse tissibaaris, kus keegi tüdruk ütles, et üks suurt kasvu sell on täpipealt kolm kuud linnas olnud ja joob iga päev kell neli vett sellessamas kohas siin.”
Ta vakatas ja silmitses Reacherit karmilt, otsekui oleks heitnud talle otsese väljakutse. Reacher rüüpas vett ja vastas talle õlakehitusega.
„Kokkusattumus,” ütles ta.
Costello noogutas.
„Küllap vist,” sõnas ta vaikselt.
Ta tõstis õllepudeli huultele ja jõi, hoides oma vanade tarkade silmade pilku kindlalt Reacheri näol.
„Siin on hulganisti läbirändajaid,” ütles talle Reacher. „Inimesed muudkui tulevad ja lähevad.”
„Küllap vist,” ütles Costello uuesti.
„Aga ma hoian kõrvad lahti,” lausus Reacher.
Costello noogutas.
„Ma oleksin selle eest tänulik,” ütles ta kahemõtteliselt.
„Kes teda tahab?” küsis Reacher.
„Minu klient,” kostis Costello. „Üks daam, kelle nimi on proua Jacob.”
Reacher jõi lonksu vett. See nimi ei öelnud talle midagi. Jacob? Ta polnud iial ühestki säärase nimega inimesest kuulnud.
„Heakene küll, kui ma juhtun teda siin nägema, siis ma teatan talle, aga ärge hinge kinni pidades ootama jääge. Ma ei kohtu just liiga paljude inimestega.”
---
*
Tund hiljem lonkis Reacher sihitult mööda Duval Streeti, mõtles selle üle, kuidas oma pangaasju ümber korraldada, valis kohta varajaseks õhtusöögiks ja pani imeks, miks ta Costellole valetas. Tema esimene otsus oli niisugune, et ta võtab pangast sularaha välja ja hakkab rahapakki püksitaskus kandma. Teine otsus nägi ette lähtuda belglasest sõbra nõuandest ning süüa suur biifsteek ja jäätis koos veel kahe pudeli veega. Kolmandaks jõudis ta otsusele, et ta valetas seetõttu, et tal ei olnud põhjust mitte valetada.
---
