1

Växjö, 4. juuli, reede hommik

LINDA LEIDIS NAABRINAINE, ja asjaolusid arvestades oli see ikkagi parem kui võimalus, et leidjaks oleks olnud tüdruku ema. Pealegi võitis politsei seetõttu hulga lisaaega. Emal polnud plaanis maalt koju tulla enne pühapäeva õhtut ning korteris elasid nad tütrega kahekesi. Mida varem, seda parem nii politsei seisukohalt kui ka arvestades tõsiasja, et tegemist oli mõrvaga.

Väljakutse oli laekunud Växjö politsei häirekeskusesse juba viis minutit pärast kella kaheksat hommikul ja üks läheduses viibinud patrull­auto oli selle vastu võtnud. Vaid kolm minutit hiljem olid nad endast uuesti teada andnud. Esimene patrull oli kohal, politseisse helistanud naine istus patrullauto tagaistmel kindlas kohas ja ise plaanisid nad majja sisse minna, et olukorrast ülevaade saada. Tegu oli Växjö politsei patrullautoga, mis oleks tegelikult pidanud sellel ajahetkel seisma politseimaja garaažis, sest parajasti oli vahetuse üleandmise aeg ning sama hästi kui kõik teenistuses olnud politseinikud olid kas duši all või istusid hommikupalvuse ja koosoleku ootel kohvitoas.
Häirekõne oli vastu võtnud korrapidaja ise. Kaks nooremat politseinikku, kes väljakutsele reageerisid, olid kohalikus kollektiivis juba märkimisväärse kuulsuse omandanud. Kahjuks polnud see jäägitult positiivne, ja kuna korrapidaja ise oli kaks korda vanem, kolmekümneaastase politseitöö kogemusega ning leidis, et on pidanud käima selle aja jooksul korduvalt nii läbi tule, vee kui ka vasktorude, mõtles ta alguses saata kohapeale lisajõude, kui sel hetkel üldse kedagi saata oleks olnud, aga keset neid mõtisklusi olidki kolleegid taas endast märku andnud. Ainult kaheksa minutit hiljem ja pealekauba tema mobiilile, et juhuslikud kõrvapaarid nende vestlusest osa ei saaks. Nüüd oli kell veerand üheksa ja esimene aruanne kolleegidelt kuriteopaigalt oli kestnud ainult pisut üle minuti.
Ja mis veel eriti kummaline. Lõpuks ometi, hoolimata east, napist kogemusest ja kuulsusest olid nad kõik õigesti teinud. Nad olid teinud kõik, mida neilt oodati, ning üks neist oli möödaminnes teinud veel rohkemgi. Hankinud endale teenistusraamatusse väikese kuldse tähekese, pealegi moel, mis oli Växjö politsei senises praktikas tundmata.
Korteri magamistoast olid nad leidnud surnud naise. Kõik rääkis selle poolt, et naine oli tapetud ja et see oli juhtunud – kuidas iganes nad seda teada võisid – kõigest mõne tunni eest. Seevastu kurjategijast ei olnud rohkem jälgi kui lahtine magamistoaaken maja tagaküljel, mis andis vähemasti vihje selle kohta, kuidas too oli mõrvapaigast lahkunud.
Kahjuks oli juhtumiga seotud veel üks komplikatsioon. Too noorem kolleeg, kellega korrapidaja rääkis, oli veendunud, et tundis ohvri ära, ja kui tegu oli naisega, keda tema silmas pidas, tähendas see muu hulgas seda, et korrapidaja ise oli teda selsamal suvel korduvalt kohanud, viimati alles eelmisel päeval töölt lahkudes.

„Sant lugu, sant lugu,” pomises korrapidaja ja enamjaolt otsekui iseendale. Siis võttis ta välja oma väikese juhise selle kohta, mida peale hakata, kui tööl peaks tekkima kõikidest võimalikest olukordadest see kõige hullem. Poolik kiletatud A4-paberileht kümmekonna punkti ja mõtlemapaneva pealkirjaga „Kui tööl lendab khm-khm ventilaatorisse”. Tal oli kombeks see oma kirjutusaluse alla pista, niipea kui vahetus algas, ja nüüd oli varsti juba neli aastat möödas korrast, mil tal oli viimati põhjust see välja otsida.
„Hea küll, poisid,” ütles korrapidaja. „Teeme siis nii …”
Seejärel oli ka tema teinud kõik, mida oli õigus temalt nõuda. Kuid mitte kriipsugi rohkem, sest nii seikluslikku elu tema vanuses enam ei elatud.
*
Patrullautos, mis esimesena sündmuspaigale jõudis, istusid kaks nooremat korrakaitsepolitseinikku Växjöst. Inspektori kohusetäitja Gustaf von Essen, kolmkümmend aastat vana ja kolleegide seas tuntud Krahvi nime all, kuigi ta ei jätnud kunagi täpsustamata, et on siiski üksnes „täiesti tavaline parun”. Lisaks temast neli aastat noorem kolleeg, konstaabel Patrik Adolfsson, keda kutsuti Adolfiks põhjustel, mis kahetsusväärsel kombel ei tulenenud ainuüksi tema perekonnanimest.
Häirele vastates olid nad väidetavast kuriteopaigast paari kilomeetri kaugusel teel politseimajast koju ja kuna liiklus seal piirkonnas on varajasel hommikutunnil sama hea kui olematu, oli Adolf teinud saja kaheksakümne kraadise pöörde, vajutanud gaasi põhja ja valinud kõige kiirema tee ilma vilkurite ja sireenideta, samal ajal kui Krahv hoidis teravdatud tähelepanu all iga vähegi kahtlast liikumist vastupidises suunas.
Üheskoos andsid nad välja ligi kakssada kilo priimat rootsi maatõugu korrakaitsepolitseinikku. Praktiliselt ainult lihas ja kont, meeled ja motoorika trimmis, tõeline taeva kingitus igale kabuhirmus kodanikule, kes on politseile teatanud koridoris seisvast kolmest tundmatust pätist, kes võivad iga kell ukse vaibaks lüüa.
Kui nad pöörasid Pär Lagerkvisti teel asuva maja ette, kus sündmus olevat aset leidnud, jooksis keset tänavat nende poole keskealine erutatud naisterahvas. Ta vehkis kätega ja kokutas ning Adolf, kes esimesena autost välja sai, võttis tal õrnalt käsivarrest kinni, paigutas ta tagaistmele ja kinnitas, et „nüüd on kõik korras”. Ning samal ajal kui Krahv asus laskevalmis teenistusrelvaga valvepostile maja tagaküljel, juhuks kui kurikael on veel kohal ja otsustab sealtkaudu põgeneda, kontrollis Adolf kärmesti hoone ust ja sisenes seejärel korterisse. Mis oli lihtne, sest välisuks oli pärani.
Just siis teenis ta ära ka eraldi kiituse ja kuldse tähekese, enne kui tegi esimest korda elus kõike seda muud, mis talle omal ajal Stockholmis politseikoolis oli õpetatud. Teenistusrelv laskevalmis, otsis ta korteri läbi. Kõndis vargsi mööda seinaääri, et mitte kriminalistide elu liiga raskeks teha ega kurjategijale hõbekandikul võimalusi pakkuda, juhuks kui too peaks olema endiselt seal ja piisavalt ogar, et juhust kasutada. Aga ainsana oli korteris ohver. Ta lebas magamistoas voodi peal, liikumatult, mässituna vereplekilisse linasse, mis kattis tema pea, keha ja poolenisti ka reied.
Adolf hõikas Krahvile läbi lahtise magamistoaakna, et nüüd võib hakata trepikoda kontrollima, pani oma relva kabuuri ja võttis väikese digikaamera, mida ta vasaku kaenla all hoidis. Siis tegi ta liikumatust ja kaetud kehast kiiresti kolm eri rakursi all pilti, enne kui lina ettevaatlikult pea pealt eemale tõmbas, et kontrollida, ega ohvril hing sees ei juhtu olema.
Parema käe nimetissõrmega otsis ta ohvri unearterit, mis oli tegelikult tarbetu, arvestades silmust naise kaela ümber ja pilku tema silmis. Siis katsus ta ettevaatlikult naise põski ja meelekohti, aga erinevalt elus naistest, keda ta oli samamoodi puudutanud, tundus nahk tema sõrmeotste all tuim ja jäik.
Surnud on ta küll, ent mitte eriti kaua, mõtles ta.
Lisaks tundis ta naise äkitselt ära. Mitte nagu naise, kelle ta lihtsalt ära tundis, vaid naise, kellega ta oli tõepoolest tuttav, kellega ta oli rääkinud ja kellest pärast isegi fantaseerinud. Mis kõige kummalisem … kuigi seda ei kavatsenud ta kellelegi rääkida. Ta ei olnud kunagi tundnud end nii vahetult osalisena. Otse sündmuste keskmes, seistes samal ajal justkui kõrval ja vaadeldes iseennast. Nagu ei oleks siin tegemist üldse temaga ja veel vähem selle naisega, kes lebas surnult oma voodis, kuigi veel mõne tunni eest pidi ta olema olnud täpselt sama elus kui tema.

2

TUNNISTAJA, KES OLI ohvri leidnud ja politseisse helistanud, kuulasid kaks lääni kriminaalbüroo valveosakonna inspektorit esimest korda üle juba hommikul kella kümne paiku. Ülekuulamine salvestati lindile ja kirjutati samal päeval puhtaks. Üle kahekümne lehekülje prinditud materjali: Margareta Eriksson, 55 aastat vana, lesk, lapsi pole, elab kõige ülemisel korrusel samas majas kus ohver ja tema ema.
Ülekuulamise viimase punktina oli märgitud, et tunnistajat on teavitatud niinimetatud vaikimiskohustusest kohtuseadustiku 23. pea­tüki kümnenda paragrahvi järgi. Seevastu ei olnud kirjas midagi selle kohta, mida ta oli lausunud teada saades, et ta – „karistuse ähvardusel” – ei tohi kellelegi avaldada, millest ülekuulamisel räägiti. Iseenesest polnudki see võib-olla imelik. Seda ei olnudki üldiselt tavaks ülekuulamisprotokolli märkida ja pealegi oli ta reageerinud täpselt samamoodi nagu enamik teisi, kellele sama asja teatati. Et tema ei ole küll inimene, kes jookseks sellest kohe kõigile kuulutama.

Maja, mis koosnes keldriruumidest, neljast korrusest ja pööningust, kuulus korteriühistule, mille esimees oligi tunnistaja. Kolmel alumisel korrusel kaks korterit ja kõige kõrgemal üks, mis oli kaks korda suurem ja kus elas tunnistaja. Kokku seitse korteriomanikku, kõik keskealised või vanemad, üksikud ning paarid, kellel täiskasvanud ja välja kolinud lapsed. Enamik kuriteo sooritamise hetkel puhkusele sõitnud.
Mõrvakorteri omanik oli ohvri ema ja tunnistaja sõnul elas ohver seal aeg-ajalt. Viimasel ajal oli tunnistaja näinud teda päris sageli, kui ema oli ise puhkusel, viibides suurema osa ajast oma suvekodus Sirköni saarel paarikümne kilomeetri kaugusel Växjöst lõunas.
Korter, neli tuba ja köök, asus esimesel korrusel tänava- ja välis­ukse­poolses küljes, aga kuna maja oli ehitatud kallakule, siis aiapoolses küljes oli trepp ning aiapoolne külg ise piirnes väiksema haljas­alaga, mida ümbritsesid eramajad ja üksikud kortermajad.
Tunnistaja oli koeraomanik ja nagu ta ülekuulamisel teatas, olid koerad juba aastaid tema suur kirg. Viimastel aastatel oli tal olnud neid kaks, labrador ja spanjel, kellega ta käis neli korda päevas jalutamas. Juba hommikul kella seitsme paiku läks ta nendega pikemale, vähemalt tunniajalisele jalutuskäigule.
„Ma olen hommikuinimene ja mul pole kunagi olnud raske vara ärgata. Ma ei salli hommikuti vedelemist.”
Kui nad koju jõudsid, sõi ta tavaliselt hommikust ja luges lehte, samal ajal kui koerad said oma hommikuse eine. Kaheteistkümne ajal oli jälle minek. Uus umbes tunnine tiir koertega ja kui ta tagasi tuli, sõi ta lõunat ja tema kaht neljajalgset sõpra premeeriti „kuivatatud seakõrva või mõne muu maiustusega”.
Viie paiku oli taas aeg välja minna, aga siis oli ring enamasti lühem. Umbes pool tundi, et ta jõuaks õhtust süüa ning rahulikult „Peppele ja Piggele nosimist pakkuda”, enne kui teleuudised algavad. Siis jäi üle veel viimane „õhtune pissitamine” kümne ja kaheteistkümne vahel, sõltuvalt telekanalite poolt pakutavast valikust.

Kindlad harjumused, mida enamjaolt suunasid tema koerad. Sinna vahele jäävaid vabu tunde kasutas ta kas linnas mitmesugusteks asja­ajamisteks, tuttavatega kohtumiseks – „enamasti küll sõbrannad ja teised koerainimesed” – või kodus töötamiseks.
Tema mees, kes oli surnud kümne aasta eest, oli olnud eraettevõtjast audiitor ja ka naine oli osalise tööajaga tema firmas töötanud. Pärast mehe surma oli ta jätkanud mõnele vanale kliendile raamatupidamise tegemist. Tema põhiline sissetulekuallikas oli siiski mehest jäänud pension.
„Ragnar oli selliste asjadega alati hoolikas, nii et minul pole küll häda midagi.”
Ülekuulamine oli toimunud naise korteris. Politseinikel, kes temaga vestlesid, olid ka omal silmad peas ja nad said aru, et selles punktis ei olnud põhjust naise aususes kahelda. Kõik, mida nad nägid, andis tunnistust sellest, et Ragnar oli oma mahajäänud naise eest hästi hoolitsenud.

Eelmisel õhtul kella üheteistkümne paiku, seoses niinimetatud õhtuse pissitamisega, oli naine näinud ohvrit välisuksest välja tulemas ja keskuse poole suundumas.
„Pealtnäha paistis, et ta läheb peole, kuigi minu meelest näeb suurem osa nüüdse aja noori olenemata kellaajast niimoodi välja.”
Ise seisis ta tänaval umbes kolmekümne meetri kaugusel ja nad ei olnud küll tervitanud, aga ta oli täiesti veendunud, et oli näinud ohvrit.
„Ma ei usu, et ta mind märkas, eks tal oli kiire. Muidu oleks ta kindlasti teretanud.”
Viis minutit hiljem oli ta üleval oma korteris, ja pärast rutiinseid toiminguid oli ta magama heitnud ja üsna kohe uinunud, ning suurt muud ta eelmisest õhtust ei mäletanudki.

--