RAAMATUKATKEND: Leopold von Schroeder "Memuaarid"

Leopold von Schroeder (1850–1920) sündis ja käis koolis Tartus. Õppis ja töötas (1877–1893) Tartu Ülikoolis, oli esimene Eestist pärit India-uurija. Hiljem lahkus venestamise survel Tartust ja töötas Innsbruckis ning oli Viini Akadeemia akadeemik.
Selles raamatus on väga suur osa tema Eesti elul ja Tartu Ülikoolil, nii et käib suurel määral rubriigi “Estica” alla. Selle tõlkimist soovitas juba kadunud Linnart Mäll aastaid tagasi, aga on ikka muude tööde tõttu edasi lükkunud. Nii, et see on ka omamoodi Linnart Mälli mälestuseks, kes on Schroederit uurinud ja temast kirjutanud ja oli ise tema töö jätkaja Tartu Ülikoolis, ehkki ligi sajandilise vahega. *** Kirjastus Ilmamaa 2013, 340 lk /////

KOLM KATKENDIT

1.
peatükist “Noorusaeg”, lk. 16–19.

Meid oli kokku kaksteist, kuus venda ja kuus õde, kuid kaks õde – vanimad – surid juba lapseeas, kolmas õde neljateistkümnendal eluaastal, nii et meid oli siis pikki aastaid üheksa õde-venda. Mina olin selles reas seitsmes laps ja neljas poeg, paiknedes just täpselt keskel. Meie, laste eest hoolitses suure armastusega mu armas vanatädi krahvinna Henriette v. Münnich, sünd. Clodt v. Jürgensburg, üks mu vanaema õdedest.

Vana maja, kus me elasime ja millega on seotud mu varaseimad lapsepõlvemälestused, asus keset linna vana Jaani kiriku kõrval. See oli lihtne massiivne kivist ehitis, suure raske ukse ja laia trepiga, mis ilmselt pärines Gustav Adolfi ajast. Võttes arvesse tema üldist iseloomu, pidi ta ilmselt olema algusest peale teeninud mingit avalikku eesmärki. Minu lapsepõlve päevil asus ülemisel korrusel mu isa ruumikas ametikorter, alumistes tubades aga elas paar gümnaasiumi vanemõpetajat. Maja moodustas ühe nurga gümnaasiumihoonete kvartalist, mis mahutas mugavalt kõik klassiruumid, samuti hulga ametikortereid ja igat liiki abiruume. Meie majaukse ette, jalgtee ja tänava vahele, oli paremale ja vasakule poole poolenisti maa sisse kaevatud hiiglaslik rauast kahur, mis viitas ammu möödunud võitluse aegadele. Põiki üle tee asus maakohtu vangla, mille tugevasti trellitatud akende taga nägime sageli vaeseid vange istumas ja värsket õhku hingamas. Ka siis, kui neid välja tänavale mingit tööd tegema toodi, näiteks jääd purustama või vett kandma, olid nad meile oma vangiriietuses raskete ahelatega käte ja jalgade küljes paeluv, ent samas ka pisut õudne vaatepilt. Toredam ja ülevam oli see, kui õhtupalvuse ajal tulid välja soldatid, trummimees põristas trummi, kõik paljastasid hardalt pea ning loeti palvet. Kui see mööda sai, läksid nad jälle hoonesse sisse tagasi, ainult üksik vahisõdur jäi vangla ukse ette edasi-tagasi sammuma.

Selles vanas, paksude kivimüüridega kõleda- ja süngevõitu majas elati südamlikku, mõnusat pereelu. Hea vanatädi Münnich hoidis meie lapsemängudel silma peal, laskis meid tõllaga sõidutada ja teha väikesi reise, mille peatuskohas leidsime kosutuseks eest midagi head, näiteks korinte ja rosinaid. Ta õpetas meid lugema ja kogus meid õhtul enne magamaheitmist palveks kokku hämarasse tuppa, kust sai vaadata kuu ning tähtede poole. Ja ema jutustas seal meie meeleheaks lugusid oma lapsepõlvest, mille ta oli veetnud väga meeldivalt Lõuna-Venemaal Harkovi kubermangus Choteny maakohas. Põhirolli etendasid sealjuures kõikvõimalike puuviljade rohkus, loomad ja vene rahva heasüdamlikkus. „Ema, räägi sellest, kui sa väike olid,“ oli sagedane palve.

Kui lähenes isa sünnipäev, siis õpetas ema meid üles ütlema omaluuletatud õnnitlusvärsse või Schilleri luuletusi. „Neiu võõrsilt“, „Maailma jaotamine“ ja „Ibykose kured“ kuulusid mu esimeste saavutuste hulka. Schiller oli isa lemmikluuletaja, pühak, keda ta tingimusteta austas. Ta tavatses inimeste väärtust hinnata selle järgi, kuidas nood suhtusid Schillerisse. Ta uskus Schilleri ideede võidukusse. Talle ja arvukatele teistele baltlastele oli Schilleri suur kaugelenägelik idealism tegelikuks saksa maailmavaateks. Ja just sellepärast oli Schiller ise neile saksluse kantsiks. 1859. aasta Schilleri-pidustuste puhul astus mu isa säravi silmi tuppa ja asetas lauale terve virna kenas köites väikesi pakse raamatuid. „See on kogu Schilleri looming! See on teile. Nüüd lugege nii palju kui süda lustib.“ See pöördumine oli mõeldud meile, lastele, kes me olime isa kutse peale perelaua ümber kogunenud. Iga laps mõistis selle hetke tähtsust vastavalt oma vanusele suurema või vähema selgusega, me kõik aga tajusime selle hetke pidulikkust. Nägime seda isa säravatest sinistest silmadest, kuulsime tema hääletoonist. Ja tema üleskutset neid Schilleri köiteid lugeda järgisime me kõik tõemeeli ning vaimustusega. Minagi kasutasin neid väikesi, sinises köites raamatuid varakult ja agaralt.

Vanim vend Julius oli igasugu mängudes ja poiste ettevõtmistes väga leidlik. Mina aga hoidsin ühte kampa rohkem vendade Woldemari ja Theodoriga, keda me hüüdsime Woldiks ja Fediks, üks neist oli minust aasta vanem, teine aasta noorem. Vanatädi Münnich kutsus meid kolme oma troikaks.

Linnamajast hoopis erinev oli meie suvekodu, mis asus linnaserval kivitee ääres ja mille juurde kuulus suur, mäenõlvapidi üles maanteeni ulatuv aed. Läbi lippaias oleva augu võis jälgida maanteeäärest kasealleed ja selle taga laiuvaid põlde. Väga tore oli aga üleval pikutades vaadata ka linna ja Emajõge, mis kadus ümbruskonna aasade vahele ning kandis oma turjal suuri lotje. Kõrgete vanade pärnade varjus istusime õhtuti sageli koos. Aias ei olnud puudust lilledest, puuviljadest ega aiaviljast. Seal veetsime terve rea aastaid kogu suve. Maja ei olnud suur, ent meile sellest piisas. Hoovis oli laut, kus pidasime kaht lehma, kelle nimed olid Mustik ja Valg, must ja valge. Nende eest hoolitsesid majavalvur ja tema naine. Hommikul vara võis kuulda linnakarjuse sarvehüüdu, kui too üksikute talude lehmad linna karjamaale viimiseks kokku kogus. Siis liitusid ka Mustik ja Valg tema karjaga, et õhtul jälle koju tagasi pöörduda. Hoovivärav oli neile juba lahti tehtud, sealt keerasid nad täie kindlusega ise sisse. Meie vastasnaaber pidas kitsi, ja väikesed valged kitsekesed, kes nii kenasti mängisid ning kekslesid, valmistasid mulle ülimat rõõmu. Sealjuures käisid mul peast läbi kummalised mõtted, mis koondusid palveks. Nagu mulle hiljem on räägitud, olevat ma kord etteheitvalt lausunud: „Ma olen nii tihti armast Jumalat palunud, et ta muudaks mind väikeseks valgeks kitseks, aga tema ei tee ega tee seda.“ Kui palju ennekuulmatuid inimeste palveid võib küll niimoodi Jumala palge ette jõuda – nagu see kivitee äärest pärit poisi kitsepalve.

2. lõik
peatükist “Kooliaeg” lk. 49–53.

Saksa keele tunde andis meile tookord koolijuhataja härra Blumberg. Tal oli tavaks lasta meil aeg-ajalt mõni luuletus meie oma valikul pähe õppida ning üles ütelda. Mõeldud-tehtud. Kirjutasin luuletuse „Poisikesest, kelle silmad pimestas päike“ (Vom Büblein, dem die Sonne die Augen ausgebrannt hat). See oli kurb ja õpetlik lugu väikesest unekotist, keda oli korduvalt asjatult hoiatatud ning kes lõpuks pahaseks saanud proua Päikese käest koledasti nuhelda saab, nii et too tal silmad ära kõrvetab ja vaene laps pimedaks jääb. See luuletus liikus mööda mulle hästi tuntud mõtteradu ja, nagu ma hilisematel aastatel veendusin, polnud sugugi kehvasti kirjutatud. Igal juhul ei jäänud see teiste lapskirjanike luuletuste kõrval sugugi häbisse ja oleks vabalt võinud olla meie õpikus ära trükitud Gülli ja Pocci (Friedrich Wilhelm Güll (1812–1879) – Saksa luuletaja, tuntud eeskätt oma lastesalmide poolest. Krahv Franz Ludwig Evarist Alexander v. Pocci (1807–1876) – Saksa kunstnik, kirjanik, muusik ja helilooja. (Tlk.)) loomingu kõrval.

Selle luuletuse kirjutasin ma hoolikalt ümber poolikule valgele paberipoognale ja panin alla kirjanikunime „Udu“ – miks just selle, ei tule mulle enam meelde. Siis esitasin ma selle õpetajale ja kandsin tunnis koperdamata ette, vahest küll mõningase südamekloppimise saatel. Heale härra Blumbergile oli Udu-nimeline kirjanik igatahes täiesti tundmatu, kuid tal polnud mingit põhjust kahelda, et see härra Udu oli tõepoolest kirjutanud luuletuse vaesest karistada saanud poisikesest-unekotist. Ta jäi väga rahule, ja et ma ei olnud kedagi oma saladusse pühendanud, lõppes asi ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Olin väga uhke ja õnnelik, sest nägin, et õpetaja ning koolikaaslased panid minu luuletuse kõhklemata ühte ritta kõige erinevamate, rohkem või vähem tuntud kirjanike värssidega. Niisiis pidin ma olema umbes niisama hea kui nood! Mu anne oli tuleproovi läbi teinud. See oli mu esimene vaieldamatu õnnestumine, mis oli seda puhtam, et mu nimi ja isik jäid sealjuures täiesti mängust välja ning asi oli rääkinud ise enda eest. Ega ma välist tunnustust himustanudki; tahtsin vaid selgust saada, kas olen ikka tõepoolest kirjanik. Ja selle eesmärgi olin ma, nagu mulle tundus, saavutanud. Nii oli edu ja rõõm täielik ning mu looming sai vägevasti julgustust.

Nii libedasti ja kenasti ei saanud elu edulainel aga siiski edasi minna. 1862. aasta detsembris viidi meid vend Fediga üle gümnaasiumi 7. klassi, kõige alumisse gümnaasiumi paralleelklassidest, mille eesotsas oli meie poolt väga armastatud, elavaloomuline ja uljavõitu inspektor Harry Paul. Nii said meist 1863. aastal juba gümnasistid. Sel aastal kirjutasin ma terve hulga luuletusi ja koondasin need mitmesse „köitesse“. Edu mu vaese pimestatud poisiga oli mulle julgust andnud, ja et härra Blumberg andis saksa keele tunde ka 7. klassis ning laskis siin vahel samamoodi oma valikul luuletusi ümber kirjutada ja peast üles öelda, otsustasin ma veel korra riskida. Selle aasta luuletuste hulgas leidus mul üks pikk ballaad, „Püssirohuvandenõu“ (Die Pulververschwörung), kuueteistkümne kaheksarealise salmiga. Toona tundus mulle, et see on väga hästi õnnestunud, mitte kehvem Uhlandi ballaadidest. Praegu paneb see mind vaid muigama. Lugu rääkis vanast kuningas Pyrrhosest, kes pühitseb suurt võitu ja keda tema alluvad kutsuvad ametimajja pidusöögile. Õigeaegselt hoiatuse saanud, laseb ta sealse keldri läbi otsida ja leiab, et see on püssirohtu täis. Teda oleks tahetud õhku lasta! Loomulikult järgnes hirmsate pahategijate õpetlik karistusaktsioon. Niisiis kirjutasin selle ballaadi ümber ja püüdsin leida tundmatut pseudonüümi, mida autorina alla panna. Õnnetuseks olin „Lübenis ja Nackes“, (August Lüben ja Carl Nacke, saksa kirjandusõpikute ja koolilugemike koostajad 19. saj. keskpaiku. (Tlk.)) meie lugemikus, kohanud mulle toona veel täiesti tundmatut nime Gotthold Ephraim Lessing, mille ma uljalt oma udupeene oopuse alla kribisin. Lugeja juba aimab lähenevat katastroofi. Julgelt ja hoogsalt deklameerisin ma tunnis oma luuletust, härra Blumberg aga vaatas mulle kaheldes ning kontrollivalt otsa ja lausus mind suurimasse kimbatusse panevad sõnad: „See ei saa olla Lessingi luuletus! Kust sa selle leidsid?“ Enne kui jõudsin vastata, hüüdsid mitmed mu klassikaaslastest: „See on tema enda kirjutatud! Ta ise luuletas selle!“ – Seekord olin olnud ettevaatamatu ja valinud luuletuse, mille paljud mu kaaslased teadsid olevat mu enda oma. Ja selletagi oleks härra Blumberg sel korral asjale ilmselt jälile jõudnud. Sest pöörane ballaad, nii kohutavalt romantiline, kus pealgi oli veel püssirohukelder viidud vana Pyrrhose aega – see ei saanud ju kuidagi olla Gotthold Ephraim Lessingi töö! – Nii seisin ma seal, silmad häbi täis. Härra Blumberg oli aga nii lahke, et ei võtnud võltsingut tõsiselt ega lausunud mulle ühtki karmi, noomivat sõna. Ta pigem muigas ja jättis asja sinnapaika. Ja õigesti tegi, sest armetu paljastamise häbi karistas mind juba piisavalt ning ma ei teadnud, kuhu oma kohmetuses silmi peita. Need tunded oleksid aga kindlasti olnud veel tugevamad, kui mul oleks toona olnud vähimatki aimu sellest, millist nurjatut mängu ma mängisin, märkides just nimelt Lessingi selle mõttetu ballaadi autoriks! – Kuigi see polnud just eduelamus, lahenes asi siiski kenasti, ja nüüdsest olin ma ettevaatlikum.

Oleksin ma vaid luuletuse valikul targem olnud! Kummalisel kombel aga pidasin toona just neid oma luuletustest parimaiks, mis hiljem tundusid kõige ebaõnnestunumatena: „Püssirohuvandenõu“, „Türanni surm“ (Tyrannentod), „Matusefantaasia“ (Eine Leichenphantasie) – loomulikult Schilleri mõjutustega, – „Kuningapoeg“ (Königssohn), „Vanikuraha“ (Brautschatz) – kõik tulvil lennukust ja paatost, ent kui lapsikult ebaküpsed. See temaatika käis mul üle jõu; samas valdas mind ilmselt tunne, et olen tõusnud kõrgematesse sfääridesse, ja see pakkus mulle suurt rahuldust, kui kasinad tulemused ka ei olnud. Teised, lühemad luuletused, mida ma toona nii kõrgelt ei hinnanud, olid märksa paremini õnnestunud, kuna jäid enamvähem mu võimete ja toonase arusaamise piiresse. Üht luuletust, pealkirjaga „Kontsert aulas“ (Ein Konzert in der Aula), innustas mind kirjutama eespool nimetatud asjaarmastajate orkestri vaimustava kontserdi külastus.

3. lõik
peatükist “Koolipingist ülikooli”, lk. 70–73.

Tallinnas valmistuti toona suureks ja tavatuks peoks, sealse rüütli- ja toomkooli 550. juubelipeoks. Ka meie kuraator krahv Alexander Keyserling reisis sel puhul sinna, samuti vana Karl Ernst v. Baer, kuulus loodusteadlane, kes oli omal ajal toomkoolis käinud ja seda hea sõnaga meenutas. Mu isa pidi kubermangu koolidirektorina ja endise toomkooli õpetajana samuti peost osa võtma, nagu ka meie gümnaasiumi inspektor Carolus Mickwitz, kes oli sünnilt eestimaalane. Temaga koos asutas isa reisile ja võttis minugi kaasa, et siis ühes Tallinnast edasi Peterburi sõita. Reisisime Mickwitzile kuuluva tarantassiga, kinnise vene reisivankriga, millel vedrude asemel olid jämedad, õige pisut vetruvad latid. See oli minu jaoks esimene ja viimane kord reisida sellise vanaaegse sõidukiga.

Lahkusime Tartust 16. juunil ja jõudsime Tallinna järgmise päeva õhtuks. Hobuseid vahetati igas jaamas. Eestimaa maastik tundus üsna üheplaaniline, palju lepavõsa ja madalaid kaski soistel madalikel, samuti kehvavõitu viljapõllud kivisel pinnal. Jutukas Mickwitz pajatas pikalt oma elust. Lõpuks jõudsime kohale. Vanamoeliste hoonetega, maaliliselt kaljusel mererannal paiknev vana Saksa hansalinn Tallinn paelus mind väga. Käisin sadamasillal, kaunis Kadriorus, pargis, kus asuvas salongis tantsis igal õhtul peenem seltskond, tutvusin paljude toomkooli õpilastega. 19. juunil olid suured pidustused, mis algasid jumalateenistusega toomkirikus ja tipnesid piduliku aktusega toomkoolis, kus sai näha palju huvitavaid mehi ja kauneid daame ning kuulata liigagi rohkesti kõnesid. Järgmine päev, mida oli õnnistatud ilusa ilmaga, tõi kaasa külapeo lähedalasuvas Kose mererannas. Siin etendasid toomkooli õpilased vabas õhus Schilleri „Wallensteini väeleeri“, seejärel tantsiti aasal sõjaväeorkestri muusika saatel ja lõpuks toimus väike kommerss, mida Eestimaa kaunid daamid kogunesid rõõmsas parves jälgima otsekui haruldast, vaatamisväärset näitemängu. Tudengid laulsid ja joodeldasid, valitses üldine rõõmus meel ning vaba reibas eluolu.

23. juunil asusime hommikul vara aurikuga teele Peterburi poole. See oli suurepärane merereis, mis viis meid Kroonlinna, võimsa tsaarilinna sadamasse. Peterburis peatusime mu isa noorima venna dr. med. Ernst v. Schroederi juures, kus elas ka isa õde, kaunis, elavaloomuline ja sooja südamega tädi Karoline. Peagi aga viis onu Leopold Schrenck meid Pargolovosse, armastatud suvituspiirkonda pealinna lähistel, kus ta oli üürinud endale ja oma perele niinimetatud daatša, väikese külastiilis aiaga suvemajakese. Mu isa sõitis paari päeva pärast Tartusse tagasi, kuna mina tohtisin kogu suveks armsa onu juurde jääda.

Pargolovos oli mul Schrenckide pere rüpes ülimalt mõnus elu. Tädi Julie hoolitses minu eest emalikult, vanemad onutütred olid meeldivas murdeeas, nõbu Burchard neljane, onupoeg Otto kaheaastane poisike. Suplesime lähedalasuvas järves ja võtsime iga päev ette pikki jalutuskäike kaunis ümbruskonnas. Kõige tähtsam aga oli minu jaoks suhtlus onu Leopoldiga, kellest ma väga lugu pidasin. Ta kiitis heaks minu plaani õpetlaseks saada, kinkis mulle suure, Peterburi akadeemia poolt välja antud Böhtlingki ja Rothi sanskriti sõnaraamatu, kuulas ka heal meelel minu kokkuvõtteid Max Mülleri loengutest keeleteaduse kohta, mida ma suure vaimustusega uurisin. Ta võttis mind sageli Peterburi kaasa, näitas mulle seal palju huvitavat ja pakkus mulle oma vestlustega iga päev tublisti rikkalikku õpetust ning virgutust. Ühel pühapäeval sõitsime koos Petrodvoretsi, kus mul oli võimalus imetleda muinasjutuliselt kauneid ja võimsaid purskkaeve. Sageli käis Pargolovos ka huvitavaid külalisi, sugulasi, sõpru, onu ülikoolikaaslasi ja kolleege teaduste akadeemiast. See oli peaasjalikult täiesti saksa ringkond, mis elas kesk Vene maailma nagu omaette oaasis ja hoidis sidemed Balti kodumaaga innukalt soojad. Baltlaste tublidus aitas neil siin sageli jõuda välja kõrgetele ja mõjukatele positsioonidele, tavaliselt aga rippusid nad südamega kõvasti ning truilt kodumaa, eriti Tartu küljes, kus enamikul neist olid möödunud õnnelikud tudengiaastad. Kui ma sügise saabudes Tartusse tagasi pöördusin, tundsin end seesmiselt rikkama ja tugevamana.

Aasta 1869 oli Liivimaa ja eriti Tartu jaoks poliitiliselt oluline. Karl Schirren oli välja andnud „Liivimaa vastuse“,3 mis tekitas Baltimaades suurt vaimustust, ent provotseeris ja ärritas loomulikult teravalt Vene ringkondi. Ta pidi riigist lahkuma, kuraator krahv Keyserlingi, kunagise Aleksander II soosiku positsioon lõi aga kõikuma. Esmalt pandi talle venelase Nikolitši näol kõrvale ebameeldiv abi, seejärel tuli ka temal lahkuda ja tõmbuda tagasi eraellu Raikküla mõisas. Olin kohal, kui ta ülikooli aulasse kogunenud professorite ja tudengitega jumalaga jättis. Selles oli midagi liigutavat, ent see jättis meisse ka rusuva tunde. Tema näol oli meie hulgast lahkunud viimane saksameelne ja vaimselt kõrgel tasemel kuraator. Mu isa oli tuleviku suhtes väga pessimistlikult meelestatud ja tal oli ses osas liigagi õigus. Venestamine oli alanud.