RAAMATUKATKEND: Liza Marklund „Eluaegne”

Politseinik Nina Hoffman leiab oma kolleegi alasti voodil lebamas, kuulihaavad peas ja kõhus. Mehe surnukeha kõrval istub tema abikaasa, kes räägib segaselt mingist võõrast naisest, kes oli tormanud majja, tapnud ta mehe ja jooksnud ära tema pojaga. Politseinikud kipuvad aga siiski kahtlustama ohvri naist ennast. Ajakirjanik Annika Bengtzon kajastab juhtumit ning püüab vabastada naist süüdistusest ja leida üles tema poeg. /// Raamatus on 336 lk. Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 14.01-17.01. Vaata müügikohti http://raamat.epl.ee

Neljapäev, 3. juuni

Väljakutse tuli kell 03.21. See väljastati juhtimiskeskusest kõigile Stockholmi kesklinna autoraadiosaatjatele ning oli lühike ja mittemidagiütlev.

„Kõigile üksustele 70 lt. Oletatav tulistamine Bondegatanil.”
Rohkem ei midagi. Ei täpsemat aadressi, ei andmeid ohvri ega teataja kohta.

Sellegipoolest hakkas Ninal kõhus kummaliselt näpistama.
Bondegatan on pikk, seal elab oma tuhat inimest.
Ta nägi, et Andersson kõrvalistmel sirutas käe raadiosaatja järele, haaras kähku ise toru ja vajutas vasakpoolsele rääkimisnupule, keerates samal ajal autoga Renstiernasi tänavale.

„Siin 1617,” vastas ta. „Me oleme ühe kvartali kaugusel. Kas te majanumbrit teate, kuuldel?”
Andersson ohkas teatraalselt ja vaatas demonstratiivselt politseiauto küljeaknast välja. Nina piilus teda silmanurgast, lastes autol mööda Bondegatanit veereda, mossita pealegi, pujään selline.
„70 lt 1617 le,” kõlas operaatori hääl. „Te olete kõige lähemal. Oled see sina, Hoffman, kuuldel?”

Auto raadiosaatja oli ühendatud tema politseinikunumbriga. Enne igat valvekorda pidid kõik sisestama nii enda kui ka auto numbri Kesksesse Operatiivsesse Planeerimissüsteemi, lühendatult KOPS, kust juhtimiskeskuse operaator alati nägi, kes millises autos sõitis.
„Vastus jah,” ütles ta. „Ma keeran nüüd Bondegatanile …”
„Kuidas seal on, kuuldel?”

Nina jättis auto seisma ja vaatas mõlemal pool tänavat kõrguvaid kivifassaade. Koiduvalgus ei küündinud majade vahele ning ta kissitas silmi, et hämaruses kontuure eristada. Paremal oli ühes katusekorteris valgus, muidu oli kõik pime ja vaikne. Ilmselt oli tänavakoristusöö ja seega parkimiskeeld, mistõttu näis tänav eriti tühi ja mahajäetud. Üks üksik roostes Peugeot seisis trahviklambrites ninaga Nytorgsgatani poole.

„Otseselt mingit tegevust pole näha. Mis majanumber oli, kuul­del?”
Operaator nimetas aadressi ja Ninal läks seest külmaks – Julia majanumber, Julia ja Davidi trepikoda.
Ja tal on Söderis korter, Nina! Issand kui hea, ma pääsen lõpuks ometi sellest koridorist!
Julia, sa ei vali teda ometi korteri pärast …

„Minge vaadake järele, 1617, ja sõitke vaikselt …”
Nina keeras autoakna alla, et paremini tänavahääli kuulda, pani käigu sisse, kustutas autolaternad ja sõitis tasakesi, ilma sinise vilkuri ja sireenideta, tuttava aadressi poole. Andersson oli elavnenud ja kummardus huvitatult esiaknast välja vaatama.

„Mis sa arvad, kas siin juhtus midagi?” küsis ta.
Annaks Jumal, et mitte!
Nina peatas auto trepikoja ukse ees, keeras süüte välja ja ajas kaela õieli, et näha tervet halli betoonfassaadi. Teisel korrusel ühes aknas põles tuli.

„Me peame olema valmis selleks, et asi on tõsine,” ütles ta lühidalt ja haaras taas raadiosaatja. „Siin 1617, oleme kohal, paistab, et majas on keegi ärkvel. Kas ootame 9070 ära, kuuldel?”
„9070 on Djursholmil,” ütles operaator.
„Nobeli mõrtsukas?” küsis Andersson ja Nina viipas käega, et ta tasa oleks.
„Kas mõni patrullauto on veel läheduses? Või eriüksus, kuuldel?” küsis ta raadiosaatjasse.
„Me vahetame kanalit,” ütles operaator. „Kõik osalised, me läheme null-kuuele üle.”
„See Nobeli peo mõrtsukas on ikka uskumatu tegelane,” ütles Andersson. „Kuulsid, et nad said selle raisa kätte?”
Autos jäi vaikseks, Ninal hõõrus kuulikindel vest vastu alaselga, Andersson niheles autoistmel ja vahtis üles akende poole.
„See võis vabalt ka valehäire olla,” ütles mees, justkui oma õhina kahandamiseks.

Armas kallis Jumal, palun tee nii, et see oleks valehäire!
Raadiosaatja ragises, nüüd eralainepikkusel.

„No nii, kas kõik on kuuldel? 1617?”
Nina vajutas taas raadiosaatja nuppu, endal suu kuivamas, ja püsis kramplikult formaalsustes ja rutiinis kinni.
„Null-kuus, me oleme kuuldel.”

Peale tema vastasid veel kaks patrulli linnast ja üks maakonnast.
„Eriüksus ei ole saadaval,” ütles operaator. „9070 on teel. Hoffman, sina võtad juhtimise enda peale, kuni eriüksuse saabumiseni. Nüüd hargneme, kõik ei sõida maja juurde. Me piirame kvartali ümber, ootame autodes. Kõik sõidavad vaikselt.”

Juba läheneski Bondegatani teisest otsast patrullauto. Jäi kvartali kaugusele seisma, lülitas mootori välja ja kustutas tuled.
Nina avas autoukse ja ronis välja, rasked saapad kajasid tänaval vastu. Ta surus kõrvaklapi tugevasti vasakusse kõrva ja avas pagasiluugi.
„Kilbid ja teleskoopnuiad,” ütles ta Anderssonile ja lülitas kaasaskantava raadiosaatja null-kuuele ümber.

Ta nägi kvartali teises otsas kaht politseinikku patrullautost väljumas.
„1980, oled see sina?” küsis ta vaikselt monofoni paremal õlal.
„Jah,” ütles üks politseinik ja tõstis käe.
„Teie tulete sisse kaasa,” ütles Nina.

Teistel patrullidel käskis ta seista diagonaalselt, et kvartalist oleks täielik ülevaade: ühel Skånegatani ja Södermanngatani nurgalt, teisel piki Östgötagatanit.

Andersson sobras auto pagasiruumis, kus olid esmaabiks vajalikud sidemed, tulekustuti, labidas, hädaraketid, lamp, desinfitseerimisvahend, eralduslint, ohukolmnurgad, blanketid ja muu kraam.

„1617 lt 70 le,” ütles Nina raadiosaatjasse. „Kuidas oli teataja nimi, kuuldel?”
Lühike vaikus.

„Erlandsson, Gunnar, teine korrus.”
Nina heitis pilgu kuuekümnendate stiilis ruudukujuliste pers­pektiivakendega fassaadile ja nägi, et teisel korrusel põles punasevalgeruudulise kardina taga köögilamp.

„Ta on ärkvel. Me läheme sisse.”
Teised politseinikud jõudsid kohale ja tutvustasid end kui Sundström ja Landén. Nina noogutas lühidalt ja vajutas uksekoodi. Keegi ei pannud imeks, et ta seda teadis. Ta astus välisuksest sisse ja keeras raadiosaatja peaaegu hääletuks. Kolleegid hiilisid vaikselt tema järel. Andersson, kes tuli viimasena, kinnitas välisukse lahtisesse asendisse, kindlustades neile taganemistee.

Trepikoda oli pime ja inimtühi. Ainus valgus tuli liftist, läbi metallukse pikliku klaasosa.

„Kas siit pääseb hoovi ka?” küsis Landén tasa.
„Lifti tagant,” sosistas Nina. „Parempoolne on keldriuks.”
Landén ja Sundström kontrollisid mõlemat ust, need olid lukus.
„Jäta liftiuks lahti,” ütles Nina Anderssonile.

Kolleeg pani liftiukse nii, et keegi lifti kasutada ei saaks, ja jäi trepi juurde Nina korraldusi ootama.
Nina tundis paanikat kasvavat ja otsis tuge reeglistikust.
Hinda olukorda. Kindlusta trepikoda. Räägi teatajaga ja uuri välja, kas tulistamine leidis tõepoolest aset.

„Viskame pilgu peale,” ütles ta ning hakkas kiiresti ja hääletult trepist üles minema, korrus korruse järel. Andersson järgnes talle, korrus tagapool.

Trepikoda oli hämar. Vaikuses kostis vaid nende riiete sahin. Ta tundis pesuvahendi lõhna. Suletud uste taga võis aimata inimeste kohalolu, voodivedrude kriginat, vee solinat, ehkki inimesi endid polnud kuulda.
Siin ei ole midagi ohtlikku, kõik on hästi.

Lõpuks jõudis ta kergelt hingeldades kõige ülemisele korrusele, kus olid katusekorterid. Seal olid marmorpõrandad ja eridisainiga turvauksed. Nina oli kursis, et 1980 ndate lõpus ehitas elamuühistu pööningud luksuskorteriteks ja et need valmisid just kinnisvarakrahhi ajaks. Korterid seisid aastaid kasutamata ja ühistu oleks äärepealt pankrotti läinud. Praegu olid need korterid üle mõistuse kallid ja David kirus siiani eelmist juhatust, kes oli olukorda nii valesti hinnanud.
Andersson jõudis raskelt hingeldades üles. Ta pühkis laubalt higi ning Nina tajus tema ärritust ja pettumust.

„Paistab, et ikkagi valehäire,” lausus mees.
„Kuulame ära, mida teatajal öelda on,” vastas Nina ja hakkas trepist alla minema.
Sundström ja Landén ootasid teisel korrusel, ERLANDSSON, G&A sildiga ukse juures.
Nina astus ligi ja koputas.
Vaikus.

Andersson ta selja taga tammus kannatamatult jalalt jalale.
Nina koputas uuesti, tunduvalt kõvemini.
Jämeda turvaketiga ukse vahele ilmus sinisetriibulises frotee­hommikumantlis mees.

„Gunnar Erlandsson? Siin politsei,” ütles Nina ja näitas oma töötõendit. „Te helistasite kahtlaste häälte pärast. Kas tohime sisse tulla?”
Mees pani ukse kinni, kohmitses korraks keti kallal ja tegi ukse jälle lahti.

„Astuge edasi,” sosistas ta. „Kas te kohvi soovite? Abikaasa tegi rullbiskviiti, omatehtud rabarberimarmelaadiga. Ta ise magab, ta ei saa viimasel ajal und ja ta võttis unerohtu…”
Nina astus esikusse. Korter oli täpselt samasugune kui Davidil ja Julial, ainult märksa rohkem korras.

„Me ei taha tüli teha,” ütles Nina.
Ta pani tähele, et Gunnar Erlandsson oli pöördunud Landéni, kõige suurema meesterahva poole. Nüüd vaatas mees segaduses ühelt teisele, teadmata, kelle poole pöörduda.

„Gunnar,” ütles Nina ja haaras mehel õrnalt küünarvarrest kinni, „võtame õige korraks istet ja räägime, mis siin juhtus?”
Mees kangestus.

„Muidugi,” ütles ta siis, „jah, muidugi, loomulikult.”
Ta läks ees pedantselt korras elutuppa, kus olid pruunid nahksohvad ja paks vaip. Harjumusest istus ta ise televiisori ette tugitooli, Nina võttis istet tema vastas diivanilaual.

„Gunnar, rääkige, mis juhtus?”
Mees neelatas ja tema silmad ekslesid ikka veel politseinike vahet.
„Ma ärkasin üles,” ütles ta. „Ma ärkasin mingi hääle peale, see oli pauk. See kõlas nagu lask.”
„Miks te arvate, et see oli lask?” küsis Nina.
„Ma lamasin voodis ja arvasin alguses, et nägin seda unes, aga siis kostis veel üks lask.”
Mees võttis prillid eest ja hõõrus neid närviliselt.
„Kas te olete jahimees?” küsis Nina.
Gunnar Erlandsson vaatas talle jahmunult otsa.
„Ei, taevas hoidku!” ütles ta. „Milleks süütuid loomi tappa, ega me keskajal ela.”
„Kui te pole laskerelvadega lähemalt tuttav, kust te siis teate, et see oli just lask, mida te kuulsite? Äkki mõne auto summuti tegi pauku või kostis tänavalt mingi muu vali hääl?”

Mees pilgutas silmi ja vaatas abiotsivalt Landénile otsa.
„See ei kostnud tänavalt,” ütles ta ning osutas käega lakke. „See tuli Lindholmide juurest. Ma olen peaaegu kindel.”
Ninale tundus, et seinad vajuvad talle peale, ta kargas püsti ja surus hambad risti, et mitte karjatada.
„Tänan,” ütles ta. „Me tuleme veel tagasi ja kuulame teid ametlikult üle.”

Mees hakkas jälle kohvist rääkima, kuid Nina läks trepikotta ja kiirustas kaks astet korraga võttes üles Davidi ja Julia ukse taha.
David ja Julia Lindholm.

Ma vist ei suuda enam, Nina.
Sa pole ometi mingi rumalusega hakkama saanud, Julia?

Ta pööras ümber, andis Sundströmile ja Landénile märku katta treppi nii alt kui ka ülalt ning kutsus Anderssoni viipega enda juurde. Nad seisid teine teise uksepiida juurde, et keegi ei saaks läbi ukse nende pihta tulistada.

...

Lugu jätkub Liza Marklundi raamatus „Eluaegne”.
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/18