Stockholmi sadamast on kadunud viiskümmend miljonit krooni maksev sigaretikoorem ning kai ääres on kaks tapetud meest. Noor Aida põgeneb sealt elu eest. Samal ajal püüab ajakirjanik Annika Bengtzon pärast elukaaslase vägivaldset surma eluga edasi minna. Ta kirjutab artiklit Paradiisist – fondist, mis abistab surmaohus inimesi ning aitab neid uue identiteedi loomisel. Kui Annika saab telefonikõne hirmunud ja abi vajavalt Aidalt, soovitab ta viimasel Paradiisi poole pöörduda. Veidi pärast seda mõrvatakse aga ka Aida. Annika süveneb veelgi põhjalikumalt Paradiisi tegevuse uurimisse ning tõe jälgi ajades selgub, et ei noor põgenev naine ega ka abifond pole päris see, millena nad esmapilgul näivad...


ESIMENE OSA

Oktoober

Ma ei ole halb inimene.


Ma olen oma eelduste ja keskkonna sünnitis. Kõik inimesed saavad sündides ühesuguse elu, ainult eeldused on erinevad: geneetilised, kultuurilised, sotsiaalsed.
Ma olen tapnud, see on tõsi, kuid tegelikult pole see tähtis. Küsimus on selles, kas surnud inimene oli olnud üleüldse elamist väärt. Ma tean oma seisukohta, kuid see ei pruugi ühtida teiste omaga.
Mind võib pidada vägivaldseks, aga see ei pruugi olla tingimata seotud kurjusega. Vägivald on võim, just nagu raha või positsioongi. See, kes valib vahendiks vägivalla, võib teha seda, olemata halb. Kuid kõigel on alati oma hind.
Vägivalla tarvitamine ei ole tasuta, sa pead oma hinge pandiks andma. Selle pandi suurus võib olla erinev, minul polnud kuigi palju kaotada.
Tühimiku täidavad seejärel tingimused, mida on vaja, et olla vägivaldne. Kurjus on üks eeldus, teine on meeleheide, kolmas on kättemaks, neljas on viha, haigete puhul peab lisama ka iha.
Ja mina ei ole halb inimene.
Ma olen oma eelduste ja keskkonna sünnitis.


Pühapäev, 28. oktoober

SECURITASE TURVAMEES OLI VALVAS. Igal pool olid öise orkaani purustused: ümberkukkunud puud, laohoonete ja katuste terasdetailid, laialipillutud lao­träni.
Kui ta Frihamnenisse jõudis, tardus ta paigale. Avaral mereäärsel platsil oli lennuki kokpiti sisemus, haiglavarustust, vannitoa osad. Alles mõne hetke pärast mõistis turvamees, mis need on: Rootsi televisiooni rekvisiidilao jäänused.
Surnukehi ei näinud ta enne, kui oli mootori välja lülitanud ja turvavöö lahti teinud. Kummalisel kombel ei olnudki kohutav ega õudne, ta tundis ainult kõige ehtsamat imestust. Musta riietatud laibad olid mingist vanast teleseriaalist pärit katkise trepi ees maas. Juba enne kui ta autost välja tuli, teadis ta, et mehed on tapetud. Selleks polnud vaja kuigi suurt järeldusoskust. Osa meeste koljudest oli kadunud, selle koha peal oli asfaldile voolanud mingit plöga.
Mõtlemata iseenda turvalisusele läks turvamees autost välja surnukehade juurde. Vahemaa oli ainult paar meetrit. Tema reaktsioon sarnanes vast kõige rohkem hämmastusega. Laibad nägid väga imelikud välja, just nagu Marty Feldmani väikevennad. Silmad olid osaliselt koobastest välja tunginud, keeled rippusid, kummalgi oli väike märk laubal ning mõlemal oli puudu üks kõrv ja, nagu juba öeldud, suur osa kuklast ja kaelast.
Elus mees vaatas kahte surnut mõnda aega, kui kaua ta seda tegi, ei suutnud ta hiljem täpsustada. Hetke katkestas hiline tormi-iil, mis saabus hooga Lantmänneni teraviljatsisternide vahelt ja lükkas Securitase-mehe pikali. Ta jõudis käed ette panna ja parem käsi sattus ühest laibast välja voolanud aju sisse. Külm, pooltihke ollus sõrmede vahel ajas mehel südame kiiresti ja korralikult pahaks. Ta oksendas oma auto põrkerauale ning pühkis seejärel sõrmed juhiistme kangasse puhtaks.

Politsei häirekeskus Stockholmis Kungsholmenil sai Frihamnenist väljakutse kell 5.31. Uudis jõudis Õhtulehte kolm minutit hiljem. Helistajaks oli Leif.
„Auto 1120 ja kaks kiirabi on teel Värtani poole.”
Sellel hommikusel ajal, nelikümmend üheksa minutit pärast artiklite üleandmise tähtaega ja kakskümmend kuus minutit enne trükkiminekut, valitses toimetuses tavapärane keskendunud ja loominguline kaos. Kõik toimetajad, silmad punased, toksisid sisse viimaseid pealkirju, lihvisid viimaseid esikülje hüüdlausete sõnastusi ja pilditekste ning parandasid trükivigu. Ööpealik Jansson vaatas kõik üle ning saatis küljed mööda uut elektroonilist kiirteed trükikotta.
Töötaja, kes sel hetkel inimestelt vihjeid vastu võttis, oli öötoimetuse tekstitoimetaja Annika Bengtzon.
„Ja see tähendab?” küsis ta ja kirjutas midagi kärmelt kollasele märkmepaberile.
„Vähemalt kaks mõrva,” vastas Leif ning katkestas kõne, et jõuda ka järgmisele ajalehele uudise esimesena edastada. Teiseks jäänu raha ei saanud.
Annika pani telefonitoru hargile, samal ajal püsti tõustes.
„Kaks surnut Värtanis, võib olla mõrv, pole veel kinnitatud,” ütles ta Janssoni kuklale. „Tahad äkki juba kolkatiraažis kasutada?”
„Kindlasti mitte,” vastas kukal.
„Annan Carlile ja Bertilile või?” küsis Annika.
„Jah,” vastas kukal.
Annika läks reporterite juurde, kollane lipik lipuna nimetissõrme külge kleebitud.
„Jansson tahab, et sa seda uuriksid,” ütles ta ja sihtis reporterit sõrmega.
Carl Wennergren tõmbas lipiku mõningast vastikust ilmutava näoga lahti.
„Bertil Strand on siin, kui teil on vaja välja sõita,” jätkas Annika. „Ta on all laboris.”
Naine keeras ringi ja läks Carli vastust ootamata välja. Nende suhe ei olnud just kõige südamlikum. Ta vajus oma toolile, pea üsna paks. Öö oli olnud tõeliselt väsitav, palju asju oli tulnud viimasel minutil korda ajada. Eelmisel õhtul oli üle Skåne tuhisenud orkaan, jätkates teed üle kogu riigi. Õhtuleht oli rajuilmale põhjalikult keskendunud ja neil oli õnneks läinud. Nii reportereid kui fotograafe oli õnnestunud viimase lennuga Sturupisse Malmö toimetusele appi saata. Växjö ja Göteborgi ajakirjanikud olid öö otsa tööd teinud, lisaks terve rida vabakutselisi, nii teksti kui pildi tootjaid. Kogu materjal oli maandunud öötoimetuse laual ning Annika ülesanne oli olnud artiklid kokku panna ja ära struktureerida. See tähendas, et ta kirjutas kõik artiklid ümber, et need omavahel ja konteksti sobiksid. Tema nime polnud aga ajalehes kusagil, peale ühe faktiruudu orkaanide kohta, mille ta oli juba eelnevalt koostanud. Ta oli tekstitoimetaja, üks kõige anonüümsematest, nähtamatutest ajakirjanikest.
„Kuradi kurat!” röögatas äkki Jansson. „Kollane on esikülje pildilt puudu, raisk. Kuradi kurat…”
Ta kargas fotolaua juurde ja hüüdis fototoimetaja Pelle Oscarssoni. Annika naeratas põgusalt, hea uus ilm. Tulevikus pidavat digitehnoloogia kõik kiiremaks, kindlamaks, lihtsamaks muutma. Tegelikult elas trükikoja ISDN-juhtmel väike kuradike, kes iga natukese aja tagant pistis nahka ühe värvifaili, enamasti kollase. Kui viga ei avastataks, oleks tulemuseks eriti kummalist värvi fotod. Janssoni väitel oli värviõgija seesama tüüp, kes elab tema pesumasinas ja sööb pidevalt ära ühe soki.
„ISDN,” turtsatas ööpealik oma kohale tagasi pöördudes, kui katastroof oli ära hoitud ja pilt uuesti saadetud. „Iseäranis Saamatu Digitaalne Nõmedik.”
Annika korjas laualt oma asjad kokku.
„Sai siis ikka korda või?” küsis ta.
Jansson vajus oma tooli ja pistis ühe süütamata Blendi hammaste vahele.
„Väga head tööd oled teinud,” ütles ta ja noogutas tunnustavalt. „Ma nägin algtekste. Panid kuradi hästi kokku.”
„Loodetavasti kõlbab,” vastas Annika kohmetult.
„Mis laibad seal sadamas olid?”
Annika kehitas õlgu.
„Ei tea. Tahad, uurin?”
Jansson tõusis püsti ja suundus suitsuruumi poole.
„Lase käia,” ütles ta.
Annika alustas päästeametist.
„Saatsime kaks kiirabi,” kinnitas korrapidaja.
„Mitte laibaautod?” küsis Annika.
„Seda arutati, kuid helistajaks oli üks turvamees. Me saatsime kiirabid.”
Annika märkis üles. Laibaautod saadeti ainult siis, kui ohvrid olid ilma igasuguse kahtluseta surnud. Määruste kohaselt tohtisid politseinikud laibaauto tellida ainult juhul, kui ohvri pea oli kehast eraldatud.
Politsei häirekeskust oli raske tabada. Kulus mitu minutit, enne kui vastati. Siis kulus veel viis minutit, enne kui korrapidaja vabanes. Kui ta lõpuks telefoni võttis, oli jutt selge ja konkreetne.
„Meil on kaks surnut. Kaks meest. Maha lastud. Me ei oska öelda, kas tegu on mõrva või enesetapuga. Helistage hiljem uuesti.”
„Nad leiti Frihamnenist,” ütles Annika kiiresti. „Kas see tähendab midagi?”
Politseikorrapidaja kõhkles.
„Praeguses olukorras ei tahaks ma spekuleerida,” vastas mees. „Aga võite ise ette kujutada.”
Kui Annika kõne lõpetas, mõistis ta, et kaksikmõrv on ajalehe põhiuudiseks veel mitu päeva. Mingil seletamatul põhjusel ei olnud kaksikmõrv kunagi kaks korda suurem kui üks mõrv, vaid ikka tohutult palju suurem.
Ta ohkas ja mõtles, kas peaks tassi kohvi tooma. Ta oli janune ja roidunud, see kuluks ära. Kuid kofeiin sellisel ajal paneks ta ennelõunani selge silmaga lakke vahtima, väsimus kehas tagumas.
Ah, hea küll, mõtles ta ja läks automaadi juurde.
Kohv oli kuum ja mõjus hästi. Ta istus oma kohale öötoimetuse laua taha, tõstis jalad lauale.
Väike kaksikmõrv Frihamnenis, ah siis nii.
Puhus kohvile peale.
See, et ohvrid olid maha lastud, tähendas, et see polnud joomakaaslaste omavaheline arveteõiendamine. Joodikud tapsid üksteist nugade, pudelite, rusikate või jalahoopidega või rõdult alla lükates. Kui nende käsutuses oleks olnud relvi, oleksid nad need maha müünud ja viina ostnud.
Ta kallas joogi kurku, viskas plasttopsi minema, läks vetsu ja jõi vett.
Kaks meest, see ei viidanud küll sugugi mõrva ja enesetapu kombinatsioonile, eriti Frihamnenis orkaani ajal. Usutavasti võis ka armukadeduse motiivina välistada. See tähendas, et spekuleerimiseks jäid ajakirjanduslikult rohkem huvi pakkuvad motiivid. Kriminaalsed arveteõiendamised, mis hõlmasid kõike alates motikajõukudest kuni erinevate maffiagrupeeringute ja majandussündikaatideni. Poliitilised motiivid. Rahvusvahelised komplikatsioonid.
Annika läks oma kohale tagasi. Üht teadis ta kindlalt. Tema ei saa selle mõrva lähedalegi. Sellega tegelevad Õhtulehe tarvis teised inimesed. Ta korjas oma riided kokku, et välja minna.
Nädalavahetusel ei olnud eraldi hommikutoimetust, mis tähendas, et Jansson jääb toimetusse seni, kuni ka kõik eeslinnade lisalehed on trükki läinud. Annika vahetus lõppes kell kuus.
„Mulle aitab,” ütles ta, kui ööpealik mööda läks. Mees nägi surmani väsinud välja ja oleks kindlasti tahtnud, et ta ära ei läheks.
„Kas sa lehte ära ei ootagi?” küsis mees.
Pakid tulid kulleriga trükikojast veerand tundi pärast trükkimise käivitumist. Annika raputas pead, helistas takso, tõusis püsti, tõmbas jope selga, pani salli kaela ja kindad kätte.
„Kas sa saaksid õhtul varem tulla?” hüüdis Jansson talle järele. „Orkaani järelt koristama?”
Annika tõstis koti õlale ja kehitas õlgu.
„Mis mul ikka targemat teha, eks.”

---