RAAMATUKATKEND: Liza Marklundi „Vabaduse hind“
Liza on Stieg Larssoni kõrval läbi ajaloo teine Rootsi autor, kelle teos on jõudnud New York Timesi müügiedetabeli tippu.
1. PÄEV
KOLMAPÄEV, 23. NOVEMBER
NAINE LEBAS UMBES paarikümne meetri kaugusel lasteaiast metsatukas lume all. Üks saabas paistis lumest nagu murdunud oks või osa puujuurikast. Suusajäljed jalutusrajal olid kõhklevaks muutunud just selle koha peal, suusakeppide jäljed olid kaotanud oma reeglipärasuse. Muidu oli lumi puhas ja puutumata.
Kui saabas poleks välja paistnud, oleks surnukeha võinud pidada kiviks, sipelgapesaks või mulluseid puulehti täis prügikotiks. Madala oksaräga vahel kummus surnukeha nagu sätendav ja pehme valge hüljes. Saapasäärele pidama jäänud lumekristallid helkisid õhtuhämaruses, jalanõu oli pruun, konts terav.
„Te ei tohi siin olla.”
Annika Bengtzon tegi, nagu ei märkaks hingetuna ta selja tagant nähtavale ilmunud politseinikku. Annika oli leiupaigani kahlanud Sedmedalsvägeni taga kulgevat jalutusrada pidi, ta möödus mahajäetud jalgpalliväljakust ja ronis nõlvakust üles madalasse võpsikusse. Tema kingad olid lund täis, see sulas ja varbad muutusid külma käes kiiresti tundetuks.
„Ma ei näe siin eralduslinte,” vastas ta surnukeha silmist laskmata.
„See on kuriteopaik,” kuulutas politseinik ja tundus, et ta rääkis teadlikult madalama häälega. „Ma olen sunnitud paluma, et te siit otsekohe lahkuksite.”
Annika tegi mobiiltelefoniga kaks pilti ja vaatas politseiniku poole üles. Habe oli noormehel üsna äsja tärganud.
„Muljetavaldav,” tähendas Annika. „Surnukeha pole veel lume alt väljaski, kui teil juba eeldatav surmapõhjus teada. Mis selle naise surma põhjustas?“
Politseinik kissitas silmi. „Kuidas te teate, et see on naine?”
Annika silmitses uuesti surnukeha.
„Transseksuaalid ju armastavad küll kõrgeid kontsi, aga harva sellist suurust ... mis te arvate? 36? 37?”
Ta libistas mobiili kotti, kus see pliiatsite, laste kinnaste, sõidupiletite, mälupulkade ja märkmike segadikku vajus. Politseiniku kolleeg kiirustas puhkides nõlvakust üles, eralduslindi rull peos.
„Kas ta tagaotsitavaks on kuulutatud?” uuris Annika.
„Kuradima kombed ikka,” uratas politseinik.
„Mis mõttes?”küsis Annika.
„Et operatiivkeskus helistab kõigepealt kollasele ajakirjandusele, enne kui patrulli välja kutsub. Hakake nüüd astuma!”
Annika kohendas kotirihma, keeras laibale selja ja läks nõlvakust alla jalgpalliväljaku poole.
Mitu kuud tagasi võeti Rootsis kasutusele tõhusama juhtimise raadiokommunikatsiooni süsteem RAKEL, politsei, kiirabi ja päästeameti digitaalne raadiosüsteem, mida polnud võimalik pealt kuulata. Kõik tsiviilelanikest vilemehed jäid ühtäkki tööta. Maakonna kommunikatsioonikeskuse personal võttis entusiastlikult üle töö ja lisasissetuleku, mille eest andis vägivallast ja õnnetustest teada meediale.
Annika jõudis metsatuka äärde, peatus ja libistas pilgu üle eeslinna.
Üheksakordsed pruunikashallid kortermajad olid mähkunud pakase ja udu sisse. Majade läikivatelt akendelt peegeldusid metsa mustad oksad. Majad olid ilmselt ehitatud üsna kunagise elamuehitusprogrammi algul, kõigele vaatamata õhkus poleeritud fassaadidelt isegi mingit kvaliteedihõngu, nagu endiselt õhus heljunud ambitsioon elamud inimväärseks ehitada.
Varbad olid tuimad. Oli hiline pärastlõuna. Betoonkolosside vahel aimus tuult.
Axelsberg. Laialivalguv elamurajoon, nimi tuulisel metrooperroonil.
„Surnukeha Axelsbergi lasteaia taga, ilmselt üsna värske.”
Ta sõitis parasjagu tagasi Kungens Kurva IKEA-st, kui ajalehetoimetusest helistati; ta keeras läbi lumemäsu üle nelja sõidurea Mälarhöjdeni mahasõidult alla. Nii jõudiski ta sündmuspaigale umbes pool minutit enne esimest patrullautot.
Ta saatis valvetoimetajale kaks mobiiliga tehtud fotot, ülevaate sündmuskohast ja lähivõtte saapast.
Surnukeha ei tähenda tingimata kuritegu. Politsei huviorbiiti satuvad kõik kahtlased surmajuhtumid, aga sageli ilmneb, et tegu on asjade loomuliku käigu, õnnetuse või enesetapuga.
Miski ütles Annikale, et see juhtum on eriline.
Jalatsid olid valed, see naine ei teinud siin tervisejooksu ega surnud infarkti tagajärjel. Igal juhul ei saanud joosta jalutusraja kõrval põõsastes.
Vaevalt , et ta libises ja mitu meetrit otse võserikku kukkus .
Surnukeha oli küll lumega kaetud, kuid vihje andjal oli õigus, eriti kaua naine seal ei lebanud.
Lund hakkas sadama eelmisel õhtul hilja, teravad jääkristallid krõbisesid vastu aknaklaasi ja torkisidnõeltena neid, kes olid sunnitud pool üksteist õhtul välja minema ja piima ostma, nagu Annika.
Hommikupoole muutus lumesadu tihedamaks ja ilmateenistus andis välja teise klassi hoiatuse: „Oht üldsusele, võimalikud suured materiaalsed kahjustused ja võimalikud häired olulisemate ühiskondlike teenuste pakkumisel.”
Tund aega tagasi tuisk äkki lõppes.
Kogu öö surnukeha seal olla ei saanud, muidu kataks lumi ka jalga.
Ta sattus sinna hommikutundidel, mõtles Annika. Mida teeb kõrgekontsalistes saabastes üksik naisterahvas lumetormiga kell kaheksa hommikul lasteaia taga jalgteel?
Annika keeras paremale, tänava poole.
Selmedalsvägenil oli kõrvuti lausa kaks lasteaeda, üks munitsipaal- ja teine eralasteaed. Kolm pöörlevate vilkuritega patrullautot paiskasid hoonete ees heitgaasidest õhku pilvekardina, mis ronimispuude ja liumägede vahele hajus. Nii kaua kui vilkurid töötasid, pidid automootorid tühikäigul mürisema, et akud tühjaks ei saaks. Enam kui korra oli otsustav operatiivsõit ära jäänud sellepärast, et politseiautod ei käivitunud.
Eralasteaia juurde jõudsid suurte silmade ja mureliku sammuga isa ja kaks ema – kas midagi on juhtunud? Ega ometi meie lasteaias? Ega ometi meie lastega, muidu oleks keegi ju helistanud?
Annika sättis end politseiauto taha lapsevanemaid ootama. Saabunud isa võttis juhtimise enda kätte ja läks nooremkonstaabli juurde, kes pidi külma käes ajakirjanikke ja uudishimulikke eemal hoidma.
Metsast leiti arvatavasti surnud inimene ... Ei, mitte lasteaia hoovist, vaid ülalt metsast ... Ei usu, et mõni laps surnukeha näha jõudis ... Ei, surma põhjus pole hetkel veel teada ja miski ei tõenda veel, et surmajuhtumil oleks seos lasteaiaga ...
Lapsevanemad ohkasid ja ruttasid oma poole, ilmselgelt kergendust tundes, et surm ka seekord kurbust ja muret kellelegi teisele tõi.
Annika läks nooremkonstaabli juurde.
„Bengtzon,” tutvustas ta end, „Õhtulehest. Millises lasteaias lahkunu lapsed käisid?”
Nooremkonstaabel kõõritas munitsipaallasteaia poole.
„Laps,” ütles ta, „üks laps. Nii palju kui mina aru sain, oli sel naisel ainult üks laps. Poiss.”
Annika järgis mehe pilku. Ukse kõrvalt aknalt paistis punasest papist täheke. Aknaruutudele olid kleebitud ka valgest paberist lumehelbed.
„Kas töökoht hakkas teda taga otsima või mismoodi? Ta ei tulnud hommikul tööle?”
Mees raputas pead.
„Naaber,” lausus ta ja astus sammu tahapoole. „Aga seda peate te küsima kõnekeskusest või hoopis politsei väliteenistuse ohvitserilt. Mina ei tea tegelikult midagi.”
Sügaval Annika vahelihases hakkas tukslema ebamugavustunne, mõelda vaid, et ta selliste asjadega ikka veel harjunud ei ole.
Pisikese jalanumbri ja kõrgete kontsadega noor ema jätab lapse lasteaeda ning sureb lumetormis jalgrajal teel koju.
Annika märkas, et külmetab, nii et vabiseb. Aknal kiikus tasakesi papist täheke. Selmedalsvägenil möödus jalgrattal mees.
Annika sobras kotis asjade vahel, kuni leidis mobiili, tegi lasteaiast pildi, noogutas põgusalt nooremkonstaablile ja astus lehetoimetuse auto juurde.
Pärast lumesadu oli temperatuur märgatavalt langenud. Annika hingeõhk auto tuuleklaasil külmus jääks, enne teeleasumist tuli mitu minutit oodata, kuni jääsulatusvahend toimima hakkab. Annika sidus paelad lahti, tõmbas saapad jalast ning hõõrus vasaku jala varbaid energiliselt, et veri käima saada.
Ellen ja Kalle tulevad päevakeskusest nüüd ise koju, see lause kõlas uhkemini, kui asi tegelikult väärt oli. Laste päevakeskus asus teisel pool Hantverkargatanit ja see oli ka üks põhjus, miks nad uut eluaset otsida ei viitsinud, kuigi nende kolmetoaline üürikas oli selgelt liiga kitsas.
Ummik liikus veidi edasi, Annika laskis siduri lahti ja auto libises lumehangede vahel mõne meetri jagu ettepoole.
Isegi Essingeleden oli lahti ajamata. Huvitav, kas asi on muutuvas kliimas või on lumehanged maanteel hoopis linna uue parempoolse poliitika tulemus?
Naine ohkas ja võttis isikliku mobiiltelefoni, vajutas viimati valitud numbrile ja kuulatas tormi ja satelliitide raginat. Kõne ühendati ainsagi kuuldava signaalita.
„Hello, you have reached Thomas Samuelsson at the Department of Justice ...”
Ärritunult ja veidi häbi tundes vajutas naine kõne kinni. Abikaasa polnud kõnedele vastanud juba üle-eelmisest õhtust peale. Iga kord, kui ta üritas mehele helistada, sattus ta sellele ülespuhutud automaatvastusele, mida mees jonnakalt inglise keeles hoidis, kuigi Washingtonist olid nad tagasi varsti juba ligi neli kuud. Ja siis veel see selgelt välja hääldatud ja venitatud hooletusega visatud „Department of Justice”, jestas küll ...
Koti põhjas hakkas helisema teine mobiil, Õhtulehe oma. Naine otsis telefoni kiirustamata välja, sest liiklus seisis endiselt.
„Mille pagana kohta sa pilte saatsid?”
Ajalehe uudisteosakonna juhataja Patrik Nilsson oli ilmselt jalgrajalt tehtud fotod kätte saanud.
„Surnud noor ema. Viis poja hommikul lasteaeda ja suri koduteel, pole veel selge, kuidas. Ma vean kümneka peale kihla, et naisel on lahutus pooleli ja lapse isa koksas ta maha.”
„Näeb välja nagu mahalangenud puu. Kuidas Ingvariga läks?”
Ingvariga?
„Kamprad, sealt Elmtaryd Agunnarydist?”
Naine pidi mälusopis sobrama, enne kui meenus tööots, kuhu ta tegelikult saadeti.
„Sellest ei saanud asja,” lausus ta.
„Oled kindel?”
Patrik oli endale pähe võtnud, et Kungens Kurvas asuva maailma suurima IKEA kaubamaja katus hakkab kogunenud lumemassi tõttu sisse langema. Vaieldamatult oleks sellest saanud hea loo, kui see oleks tõsi olnud. Aga kaubanduskeskuse infoleti töötajad nägid välja nagu elavad küsimärgid, kui Annika uuris, kas neil on probleeme sisselangeva katusega. Ta väitis, et ajaleht sai vastava vihje üldsuselt, mis oli ju vale. „Vihje” ilmus välja enne lõunat toimetuse kella üheteistkümnesel koosolekul ja pärines tõenäoliselt Patrik Nilssoni ajusagarate vahelt. Niisiis saadeti Annika kontrollima, kas tegelikkus võiks Õhtulehe vajadustega kuidagimoodi sobituda, ja vähemasti selle ülesande puhul oli ta läbi kukkunud. Infoleti töötajad helistasid kaubandusketi mingi peakontori tehnikadirektorile, kes kinnitas telefonis, et katus kannatab kuni 22 meetri paksust lumekihti.
„Ei mingeid katkiseid katuseid,” ütles Annika lakooniliselt.
„No kurat, aga kas sa katusel ikka käisid ja ise järele vaatasid?”
„Ja-jah,” valetas Annika.
„Ja pragusid ka ei olnud?“
„Nix.”
Äkki läksid autod liikvele. Annika lükkas käigu sisse, libises lumelobjakasse ja liikus edasi kümme kilomeetrit tunnis.
„Mis me selle surnud emaga teeme?” küsis ta.
„Kellega? Mahalangenud puuga?”
„Politsei juba enam-vähem teab, kellega tegu on, naaber helistas päeval ja ütles, et ta on kadunud, aga ei usu, et politsei nime juba täna õhtul avalikustab.”
„Tema oligi lasteaia taga metsas?” küsis Patrik, kelle häälde oli siginenud huvi. „Kas mõni laps leidis ta?”
„Ei,” vastas Annika ja lükkas sisse teise käigu, „mingi suusataja.”
---
Kolm Liza Marklundi e-raamatut "Vabaduse hind", "Õnnelik tänav" ja "Koht päikese all" on 10. augustini 2015 saadaval vaid 19 euro eest. Vaata lisa!
