VIII mikrorajooni bussi-, hiljem bussi- ja trollipeatuse nimi oli Liivaku. See iseloomustas täpselt kuiva ala Rahumäe selle osa all, mille järgi kogu asum nime on saanud ja mis on märgitud 1939. aasta linnakaardile kui Mustmägi, absoluutkõrgusega 62 meetrit üle merepinna. Praeguse Sütiste tee ja Mustmäe vahel näitas kaart männikuriba. Nüüd on see Mustamäe parkmets. Kõik muu kuni Vilde teeni oli aga puhas tuules sahisev liivik, harvade mändide ja veel harvemate karedate rohututtidega.

Mikrorajoonidesiseseid kõnniteid veel ei olnud, Sõpruse puiestee, Akadeemia tee ja Vilde tee kulgesid uhkes üksinduses. Meie VIII mikrorajoonis, mida piirasid Sõpruse puiestee ja Sütiste tee, ning sellega piirnevas V mikrorajoonis, mis kattis nelinurga Sõpruse puiestee, Vilde tee, Keskuse tee ja Mustamäe tee vahel, olid üle liiva laotatud kitsad pinnulistest laudadest plankrajad, mis talla all hirmsasti kobisesid, kuid kus oli siiski võimalik lapsekäruga sõita. Tänapäeval näeme selliseid laudsildu näiteks Nigula rabas. Meile oli sellisestki kasu. Kohe kolimise järel sõin ma mustsõstraid ja sain neist koleda allergia, mille lööve ajas jalad paiste kui pakud. Käia suutsin ma ainult toas. Emal ei jäänudki muud üle kui otsida välja igaks juhuks tallele pandud lapsekäru ja mind sellega poodi sõidutada.

Hea oli see, et kuivalt pinnalt valgus vihma- või lumevesi kiiresti ära ega põhjustanud poriuputust, nagu kogesime hiljem IV või VI mikrorajooniga tutvudes. Meenutan, et mõlemad mikrorajoonid asusid teispool Vilde teed, täpsemalt Vilde ja Tammsaare tee vahel. Halb oli, et liiv, sinder, tõusis vähimagi iilinguga lendu ja sisenes otsustava visadusega uutesse korteritesse. 1968. aasta lõikuskuu oli erakordselt kuum. Aknaid kinni hoida ei saanud, aga kui need suletigi, pressis tuiskliiv hõredate raamide vahelt ikkagi sisse. Ema töötas nagu kangelanna just äsja ilmunud jaapani nobelisti Kobo Abe romaanis „Luitenaine”: pühkis toanurkadesse kuhjuva peene liivajahu kühvlile kokku, heitis aknast välja, ootas pool tundi ja algas otsast peale. Mingil hetkel sai isegi tema, absoluuditaotleja, aru, et inimene looduse vastu ei saa. Põrandaharimine kahandati miinimumini: kaks korda päevas.

NÄGIN MUSTAMÄEST suuremat osa kui teised minu maja lapsed, sest ema kõndis iga päev läbi mitu mikrorajooni, et leida kõiki vajalikke toiduaineid, mida ühest poest osta oli võimatu. Esialgu polnud VIII mikrorajoonil eraldi poeehitist, olme- ja ostukeskus alles kehastus joonistelt liivikule.

Kauplus avati ühe paneelmaja esimese korruse kolmetoalises korteris, kust sajad perenaised pidid saama kätte vajalikud kalorikandjad. Pood oli kitsas ja lõhnas leiva, heeringa ja mingi muu asja järele, mis tundus jälk ja kindlasti mitte söödav. See oli vist putukamürk. Vihmase ilmaga tallati poepõrand mudaseks ja libedaks, püüdlikult üritas koristajamutt halli kaltsuga puderjat ollust eemaldada. See oli tõeline kunsttükk, sest hari ei mahtunud sabasseisjate vahelt läbi. Saba oli pikk ja ulatus trepile. See-eest oli poes imeasi, mida ma võlutult uudistasin: hall rauast kassaaparaat, mis sülitas välja rohekale jäätmepaberile lilla värviga trükitud ostutšekke. Aeg-ajalt takerdus lint või sai otsa. Siis keeras kassiir vänta ja avas masina müstilise sisikonna. Minu pärast võinuks ta seal lõpmatuseni sorida, kuid järjekord, paljudel lapsed käekõrval, hakkas kohe kahes keeles nurisema.

Kindlasti müüdi korterpoes ka viina. Kuid minul on meeles vaid naised, porised kummikud ja müüjanna vilkad käed, mis ladusid riiulilt letile leiba, prunnakaid neljakopikalisi Karlssoni saiu ning kolmnurkseid piimapakendeid. Nähtavasti käisid mehed poes hiljem, tööpäeva lõpul.

Parem pood asus III mikrorajoonis. Selle nimi oli Männi ja see oli ehitatud varasema, 1960. aastate alguse tüüpprojekti järgi: all pimedad laoruumid, teisel korrusel toidukauplus, kolmandal tööstuskaubad. Maja mõlemas otsas kerkisid võimsad trepid, mis viisid ostjaid esimese korruse ukseni. Talvel jäätusid need kähku ära. Otstarbekas oli murda jääd ainult ühelt trepilt. Teine trepp jäi künklikuks ja libedaks. Kui ema mind välja jättis, meeldis mulle seal ukerdada.

Männi oli minu lemmikpood kahel põhjusel. Esiteks olid tööstuskaupade osakonna seinad kaunistatud siis veel väga vähe levinud mustvalgete fotosuurendustega, millel kuhjus nõukogude kergetööstuse küllus: kosmeetikapotsikud, portselantaldrikud ja kristallklaasid. Ühel fotol oli kokteiliklaasi külge torgatud lõhestatud sidruniviil. See idee oli minu meelest udupeen. Nurusin kodus senikaua, kuni ema sidruni samal kombel minu teekruusi külge sättis. Veel paelusid mind tööstuskaupade osakonna stangel rippuvad pastellvärvides aluskuued. Tänapäeval on see mõistegi vist ununud, tollal oli aluskuub, ilusama nimega kombinee aga naisterahva staatuse sümbol.

Kunstsiidist ja kapronpitsidega kombineesid tootsid nii Tallinna Marat (daamide pesuesemeid valmistati tõepoolest Prantsuse revolutsiooni ideoloogi nimelises õmblustootmiskoondises – kas nimi võis olla tingitud faktist, et Charlotte Corday tappis Marat’ siis, kui mees vedeles purupaljalt vannis?) kui Riia Māra, mis oli vist sama nime lätipärane transkriptsioon. Kombineed olid moodsad, ja kunstsiid, ükskõik, kas seda hüüti nailoniks, kaproniks, perloniks või milaneesiks, oli tohutult in. Seepärast haistsid nõukogude plaanikoostajad hõlptulu ja kergitasid kombineede hinna kaunis kõrgele. Parem ja pitsisem aluskuub võis maksta 13-14 rubla. Naissoost lihtteenistuja palk oli umbes 60 rubla. Konvertides numbrid jämedalt tänapäeva, võiks kombinee hinnaks pakkuda 80 eurot. Emal oli poolteist kombineed, üks, nõelutud, igapäevaks ja teine, nõelumata, arsti juurde minekuks ning kaks veel viiekümnendatest aastatest alusseelikut, neist üks kahisevast taftist. Ema sõrmitses riidepuudel hõljuvat nailonpesu, vaatas hindu, nagu mõtleks osta, tegelikult rahuldas niisama ilu- ja luksusetarvet. Mina ahvisin ema järele ja rõõmustasin peente pitside ning vikerkaarelise värvimängu üle.

Tõeline põhjus, miks ma alati Männi poe väisamist ootasin, oli istutatud poe ette. Nimelt seisid seal kaks kastanilast, haprad tüved köidetud roigastest tugede külge. Puukesed olid päris mu enda mõõtu, ainult veidi pikemad. Üksi ema oodates tundsin puudega ärarääkimata salasidet. Panin neile nimed. Väiksemast sai Mare, suuremast Ene. Ene oli mulle armsam, eks laps hoia ikka tugevama poole. Istikute elu polnud kerge. Liigagi tihti lendas nende juurde käratsevaid põnne, kes üritasid tüvede otsas kiikuda või rebisid lihtsalt oksi ja lehti. Miks selline rüüstav hoiak nii valdav oli, on sotsiaalne küsimus. Kui mu ema kahjureid nägi, käskis ta karmilt puud rahule jätta. Endise õpetaja hoiak oli muljet avaldav, Ene ning Mare pääsesid seks korraks. Pikapeale selgus, et Mare ei pea tormidele vastu. Ühel päeval oli ta kadunud, maha saetud, võib-olla enne hooletu retsija käte all pooleks murtud. Kurvastasin. Kuid Ene pidas vastu ja sirgus suureks. Ta elab hästi, võimas võra on igal kevadel küünlaid täis.

Männist edasi tuli Szolnok, pood, mille teisel korrusel töötas restoran ja mille Ungari nime keegi hääldada ei osanud. Üldiselt öeldi solnok ja Wikipedia järgi on see õige. Miskipärast on tänase trolli number 2 helilindile loetud hääldus žolnok. Szolnok pidi olema Tallinna sõpruslinn, nagu Schwerin Ida-Saksamaal ja Veneto maakond Itaalias. Szolnoki pood oli kehv ja sinna jõudsime harva. Veel kaugemal, I mikrorajooni piiril asus uhke arhitektuurikompleks, mis ühendas Mustamäe Mängude Maja, juuksuritöökoda, keemilist puhastust ja kauplust Tuluke. Oma korilusretkedel jõudsime sinna küllalt tihti. Praegu mõtlen, kui tubli pidi olema kolme-neljaaastane titt, et mis tahes ilmaga umbes neli kilomeetrit edasi-tagasi jalutada. Olime emaga kõvad kõndijad.