Tuule käes kolksuva eesukse helid äratasid proua Corinna Salbanna sügavast unest. Ta kõõritas voodi äärel olevat kella – peaaegu kaks. Hispaania keeles, oma emakeeles vandudes heitis ta tekid-linad kõrvale ja torkas prisked pöiad tuhvlitesse.

Lohisevate sammudega ronis ta trepist üles eeskotta ja suundus avatud peaukse poole, hommikumantlit külma kaitseks keha ümber mässides. Katmata elektripirn jagas armetule koridorile kollast valgust, mis narmendavat tapeeti ja pruuni kestendavat põrandavärvi ilusamaks just ei teinud. Mossitades virutas proua Salbanna ukse pauguga kinni. Ta ei näinud põhjust, miks peaks tema olema majaelanikest ainus, kes magada ei saa.

Sooja voodi poole tagasi minnes märkas ta teisel korrusel trepi vaheplatvormil valgust, mis paistis Della Mornay ukse alt. Ta tegi endastmõistetava järelduse, et ukse oli pärani jätnud loomulikult see väike lipakas. Dellal oli kolme kuu üür maksmata ja teda oli hoiatatud meeste tuppatoomise eest. Nüüd oli aeg teda teolt tabada. Liikudes nii kiiresti, kui ta suutis, käis proua Salbanna keldrikorrusel üldvõtmete järel ning naasis siis hingeldades teisele korrusele.
„Della, ma tean küll, et sa kodus oled, tee uks lahti!“
Kõrva vastu ust surudes jäi ta ootama. Kui ta vastuseks midagi ei kuulnud, asus ta linki lõnksutama. „Della?“
Ei mingit vastust. Otsustav ilme näol, torkas proua Salbanna võtme lukuauku, keeras ja tõukas ukse lahti.

Suur tuba oli sama armetu nagu kogu see käestlastud Victoria-aegne maja, mis oli lahterdatud ühetoalisteks korteriteks juba ammu enne seda, kui proua Salbanna ja ta abikaasa kunagi kuuekümnendatel aastatel selle üle võtsid, ning paljud toad polnud veel kaotanud hipiaastate hõngu. Selles toas olid vahetunud ainult seinu kaunistavad plakatid; Jimi Hendrix oli taandunud ajakohasemate rocki- ja filmitähtede ees. Esimene asi, mis proua Salbannale silma hakkas, oli suur ülesvõte huuli prunditavast Madonnast, kes vanamoodsa kaheinimesevoodi peatsi kohalt räpase ja laiali loobitud rõivaid täis toa üle valitses. Öölambile oli heidetud punane sall; selle kumas nägi proua Salbanna, et padjad ja punasest satiinist katteriidega suletekk olid aseme servale kokku lükatud, nii et plekiline madrats paljaks jäi.

Dellat ei paistnud kusagil olevat. Vastikusest õlgu väristades laskis proua Salbanna pilgul ringi käia. Sellest väikesest libust võis kõike oodata, ka peitupugemist; üürimaksmisest kõrvalehoidmisel oli ta tähelepanuväärset leidlikkust üles näidanud. Proua Salbanna nuusutas õhku: pesemata ihu lõhn segamini odava parfüümiga. Sama segu lehkas kraadi võrra vängemana mahagonipuust riidekapis, kuhu ta sisse kiikas, kuid seal olid ainult kleidid ja kingad.

Hingedelt maha tõstetud kapiuks seisis seina najal püsti. Seda üleni kattev kärbsemustakirju peegel oli mõranenud ja ühe nurga kaotanud, olles aga piisavalt hea selleks, et näidata proua Salbannale jalga, mis põrandale vajunud voodiriiete alt välja ulatus. Välkkiirelt keeras ta ennast ringi.

„Ah sa väike libu! Teadsin, et sa kodus oled!“
Oma korpulentsuse kiuste astus majaperenaine kärmelt toa teise otsa ja kükitas maha, et Della nähtavale jäänud pahkluust kinni haarata. Teise käega heitis ta voodiriided kõrvale. Ta suu avanes karjeks, aga häält ei tulnud; ta kaotas tasakaalu ja kukkus istuli. Paanikas olles roomas ta ukseni ning avatud kummutisahtlist tuge otsides vedas end püsti. Meigitopsid ja pudelikesed kukkusid põrandale kildudeks, ja lõpuks pääses temast välja karje. Proua Salbanna karjus ja karjus...

*

Kui peainspektor John Shefford lõpuks Gray’s Inni kvartalisse saabus, oli Milner Roadil asuv maja juba politseilintidega muust maailmast eraldatud. Ta oli viimasena sündmuskohale jõudnud; maja ette oli pargitud kaks patrullautot ja vormiriides politseinikud tõrjusid uudishimulikke eemale. Veidi kaugemal seisis kiirabiauto, uksed pärani; selle sees istuv meeskond jõi teed. Surnukuuri mikrobuss oli just maja ette keeramas, kuid pidi nüüd kiiresti teelt kõrvale tõmbuma, et lasta läbi Sheffordi autot, mis täpselt juhi valitud kohas pidurite kriginal seisma jäi. Vaevalt oli juht jõudnud käsipiduri peale tõmmata, kui Sheffordi uks juba lahti paiskus. Kohe oli ta autost väljas ning otsis üle lindi astudes taskust oma politseinikutõendit. Üks noortest konstaablitest tundis ta ära ning juhatas trepist üles majja.

Kuigi kell sel talvisel pühapäevahommikul oli alles pool kolm, olid kuuldused mõrvast juba levida jõudnud. Paljud aknad olid valged; hommikumantlites inimesed konutasid kobaras majaesistel treppidel. Kusagilt olid välja ilmunud paar jõnglast, kes võistlesid nüüd omavahel selles, kumb pääseb politseilindile lähemale, ilma et sellest läbi murdma peaks. Siinsamas müüri peal istusid kassettmaki ümber viis rastafarit ja pugistasid naerda, lastes aeg-ajalt lendu kommentaare ja nalju, justkui oleks tegemist tänavapeoga.

Shefford, kuue jala ja kahe tolli pikkune mees nagu karu, laskis kõigil enese ümber kääbustena paista. Seitsmekümnendate lõpul oli ta ragbiväljakutel Inglismaad esindades kurikuulsaks saanud. Lokkis juuksed turris, särk kortsus ja lips lõdvaks lastud, ei olnud tema välimus ega sisemine seisund valmis uut juurdlust alustama. Üks pikk ja tüütu mõrvalugu oli just kaelast ära saanud ja ta oli otse selle auks korraldatud peolt kohale tassitud; praegu oli ta lihtsalt omadega läbi. Ometi tuli kohe uue mõrva uurimist juhtima asuda, ja see siin oli midagi erilist.

Paljude politseinikega selles hämaras ülerahvastatud koridoris oli ta varemgi koos töötanud. Silmad pimedusega harjunud, libistas ta pilgu üle nägude. Kord nähtud nägu ei unustanud ta kunagi ning ta tervitas nimepidi kõiki, keda tundis.

Enne trepile astumist seisatas ta hetkeks, et lipsu otseks kohendada. Polnud tema moodi ebameeldiva ülesande ees vedelaks lüüa, aga igatahes tuli tal nüüd igale järgmisele trepiastmele tõusmiseks tahtejõud appi võtta. Ta higistas. Helide virvarrist üle oli kuulda kiledahäälset ulgumist. See näis kostvat keldrikorruse poolt.

Sheffordi häält kuuldes lõpetas seersant Bill Otley trepimademel edasi-tagasi marssimise ja kummardus üle käsipuu alla vaatama. Ta viipas ülemusele, et see trepimademe pimedasse nurka tema juurde tuleks. Ta rääkis vaikselt ning ta silmad jälgisid ohvri toa vahet sõeluvaid mehi.
„See on Della Mornay, pealik. Kuulsin Al Franksilt.“

Ta haistis alkoholi pealiku hingeõhus. Harutanud piparmündikommi paberist lahti, ulatas ta selle Sheffordile. Pealik polnud purjus; tõenäoliselt oli ta seda veidi varem olnud, nüüd aga haihtus viinauim ta peast kiiresti. Siis raputas Otley pakendist välja mõlema jaoks valged tunked. Kuni mehed neid vaevaliselt selga ajasid, valgustasid nende pimedat nurka ohvri toas kasutatava fotoaparaadi eredad sähvatused.

Sigaretti suitsetades tundis Shefford järsku ära tuttavliku madala ja pahura hääle, mis oli kogu tema majas viibimise ajal monotoonselt pomisenud. Kuulama jäädes kõndis ta ukse poole.

„...Ta lamab kaheinimesevoodi kõrval, aknapoolsel küljel, uksest kaugemal. Osaliselt on ta kaetud punase siidist tekiga. Aken on lahti, selle all seisab madal kapp sahtlitega. Meil on siin lina, tekk, Sunday Times 1990. aasta detsembrist... Paistab, et seda on millegi sissepakkimiseks kasutatud. Ta lamab näoli maas, käed selja taha seotud. Seljas selline kitsa triibulise koega suvepluus, miniseelik, sukki pole. Parem king on jalas, vasak lebab kõrval...“
„Vägistatud?“ küsis Shefford Otleylt tunkesid kinni nööpides.
„Ei tea, aga pilt on jõle.“

Proua Salbanna hüsteeriline karjumine ja nuuksumine hakkas Sheffordile närvidele käima. Ta kummardus käsipuu kohale ja nägi, kuidas konstaabel Dave Jones keldrikorrusel majaperenaist maha rahustada üritas. Kiirabibrigaadi liige pakkus oma abi naise eemaletoimetamiseks, kuid viimane paiskas talle vastu sellise hispaania- ja ingliskeelsete sõnade rahe ning vehkis nii metsikult kätega, et mees pidas paremaks ohutuse mõttes taganeda.

Patoloog oli valmis nendega rääkima ning Sheffordile ja Otleyle anti peanoogutusega märku sisenemiseks. Shefford tõmbas sigaretist viimase mahvi, hingas sügavalt sisse, pigistas koni surnuks ja pistis selle tasku. Seejärel möödus ta ettevaatlikult kirjuks killuhunnikuks muutunud meigipurkidest ja lõhnaõlipudelitest, oma number 11 jalgu hoolikalt maha asetades, ning jäi siis voodist veidi eemal seisma. Dellast oli näha ainult vasak jalg.

Eredalt valgustatud tuba oli täis valgetes tunkedes mehi, kes kõik kärmelt ja vaikselt midagi toimetasid. Fotoaparaadi välgud sähvisid ikka veel, kuid uurimisel vajaminevad esemed olid juba seletavate siltidega varustatud kotikestes äraviimiseks valmis. Patoloog Felix Normani kogukas kuju oli laiba kohale kummardunud: ettevaatlikult libistas ta plastikaatkotte Della käte ümber. Mehe täidlane figuur meenutas pirni, mille raskuskese asus istmiku piirkonnas ja mille tippu ehtisid paks hall juuksepahmakas ja tõrges hall habe. Tema poolkuukujulisi prille hoidis koos kuuldavasti 1983. aastast pärinev leukoplastiriba, mälestus laibast, mis lahkamisel järsku üles kargas ja talle virutas. Kuid see oli ainult kuulujutt, mille Norman ise lendu oli lasknud. Tema kassetile pomisevat häält oligi Shefford kuulnud.

Norman tõstis pilgu ja viipas põgusalt Sheffordile, dikteerimist siiski katkestamata. „Ilmsed peavigastused... Võimalik, et läbistavad haavad, läbi riiete, kaelal, õlgadel... Ohtralt vereplekke, veri katab pead ja näo vasakut poolt. Tuba on neetult külm, umbes viis kraadi...“ Köhahoog raputas Normanit, kuid ta ei pidanud vajalikuks lindile rääkimist katkestada. Ta kummardus laiba alumise osa kohale, aga Shefford ei näinud, mida ta tegi. Siis heitis ta pilgu käekellale ja jätkas: „Ütleme, et kaks kuni kolm kraadi laiba leidmise hetkel, valgustus ja kogu see sagimine on tuba ehk veidi soojendanud.“ Ikka veel rääkides pilgutas ta Sheffordile silma. „Aken pooleldi lahti, kardinad poole peale kõrvale tõmmatud, küttekeha puudub... Tugev tõmbetuul trepimademele avanevast uksest, paraaduks oli lahti jäetud...“ Ta kompas laiba käsi ja jalgu, uuris peanahka ning asus siis otsima rõivastesse takerdunud relva või mida tahes, mis laiba äraviimisel maha võiks kukkuda, jätkates kõnelemist hingetõmbepausi pidamata. „Kangestumine puudub täielikult, hüpostaasi pole märgata...“ Kummardunud uuesti laiba kohale, ajas ta end sirgu, ise kraadiklaasiga vehkides. Ta uuris seda silmi pilutades. „Temperatuur pärakust... Tont võtku, mitte ei näe... Ahhaa, kell on praegu kaks kolmkümmend kaheksa hommikupoole ööd, kolmkümmend viis koma kaheksa kraadi, nii et eeldusel, et ta alustas kolmekümne seitsmest, teeb see ajas tagasi minnes...“


Lugu jätkub Lynda La Plante raamatus „Peamine kahtlusalune“.
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/36