Ma olen maavärinaid aeg-ajalt kogenud. Nii umbes kord mõne kuu tagant. Oma esimesi maavärinaid ootasin pikisilmi. See tundus nii tohutult põnev.

Kord istusime Hettiga kahekesi tema Tsukuba korteris ja vaatasime filmi „Siin me oleme“, kui järsku tundsime pisikest loksumist. Värin lõppes, aga vaid hetkeks, et siis tugevama lainena naasta. Mäletan, et sain siis esmakordselt aimu maavärina iseloomust. Iial ei või teada, kas see jääb tagasihoidlikuks või järgneb lõbusale õõtsumisele loksumine ja loksumisele vappumine...

Nüüd, reedel, 2011. aasta 11. märtsi pärastlõunal pisut enne kella kolme, saab see potentsiaal reaalsuseks. Selle asemel, et lõppeda, saabub hoopis uus ja palju tugevam värisemise laine. Selline, mida ma veel kunagi kogenud ei ole. Tunnen, nagu mu süda oleks tõepoolest kurku hüpanud. Kohvikumaja vappub, inimesed kiljatavad ja klienditeenindajad paluvad külastajatel kohvikust väljuda. Kiirustan koos teistega kitsast trepist alla, kätt vastu seina toetades, ja edasi, nüüd juba hullumeelselt õõtsuvate laelampidega kohvikust välja Mejiro jaama esisele väljakule.

Seisan mõne hetke nõutult, siis toetan end teeäärse piirde vastu, jälgides, kuidas üha rohkem inimesi voolab jaamast väljakule. Niiviisi, raudteed ületaval sillal istudes, on hästi tunda, et maavärin pole ikka veel päriselt lõppenud. Püüan Shōle helistada, aga ebaõnnestun, nii nagu kõik ülejäänud telefoni katsetajad sel väljakul.

Kümmekond minutit hiljem väriseb maapind jätkuvalt õrnalt, aga mul on hädasti vaja vetsu minna ja miskipärast ei anna rahu, et kohv jäi lõpuni joomata. Kannatan veel mõne minuti, aga otsustan siis taas kohvikusse astuda. Endiselt väriseva jalgealusega ei tundu just kõige targem tegu end pisikesse ruumi lukustada, aga lähen siiski istun hetke õõtsuva poti peal. Seejärel astun arglikult trepist üles ja  vaatan, kas mu kohv on alles. Olen selle peaaegu lõpuni joonud, nii et midagi pole isegi maha loksunud. „Kas soovite, valan kohvi pabertopsi ümber?“ küsib klienditeenindaja. „Ei ole vaja,“ vastan ja lähen koos tassiga esimesele korrusele tagasi. Paar inimest on samuti kohvikusse naasnud. Valin välja laua otse välisukse kõrval.

Püüan nüüd raamatut edasi lugeda, aga ma ei saa ikka tähelepanu eemale kõikuvatelt laelampidelt. Sirutan käe ja katsun laua kohal olevat lampi paigale sundida, nagu võiks käega lambi peatamine platoo nihkumise seisata. Maavärin, mis peaks kestma vaid mõne sekundi, harvemal juhul minuti, on nüüdseks veninud oma poole tunni pikkuseks vaikseks õõtsumiseks.

Veel mõne hetke püüan enda südame trummipõrinat eirates tähelepanu raamatusse sundida, kui kohvik hakkab taas tugevalt rappuma. Seekord ei võta mul asjade kokkupanemine ja õue jooksmine enam aega. Kohviku ette pargitud kaubik vappub rütmiliselt, nagu puusi nõksutades õõtsuval tantsul edasi-tagasi. Nüüdseks on jaamaesine tihedalt rahvast täis. Rongid seisavad. Taksopeatusesse on moodustunud ussi moodi vonklev järjekord.

Tunnen ebamäärast kergendust, et viimaks ometi on mu tähelepanu kusagil mujal kui isa juures. Võiksin kasvõi tunde viibida jaamaesisel väljakul ja koos kõikide teistega õigustatult mitte midagi teha. Selline ongi mu plaan, kui äkitselt näen inimeste seas tuttavat nägu. See on Eva, eestlane, endine kursusekaaslane koduülikoolis. Ma ei jaksa isegi imestada me juhusliku kohtumise üle maailma rahvarohkeimas metropolis. „Esimese värina ajal istusin kangelaslikult koduseinte vahel,“ räägib ta, „aga kui tuli teine, siis otsustasin tavapärasest varem end tööle minema sättida.“ Ta ütleb, et üllatus kodust lahkudes, kui paljud inimesed tegelikult tänavale olid jooksnud.

Nüüd hakkab maa taas tugevalt värisema. Ootame, kuni värin vaibub ja siis seame sammud naaberjaama Ikebukuro suunas – arvame naiivselt, et rongiliiklus taastub peagi ja ehk Ikebukurost mõni liin ikka liigub. Kõnnime koos ülejäänud transpordituks jäänud rahvamassiga raudtee lähedast rada mööda Ikebukuro suunas. Vaatame, kuidas jaamade vahel peatunud rongides inimesed kannatlikult istuvad ja ootavad. Möödume algkoolist, mille ees lapsed kobaras kükitavad, pehmed maavärina-mütsid pea kohal. Teeme tiiru ümber hiiglasliku Ikebukuro jaama ja ehmatame, nähes üldist segadust, politseid ja päästeteenistust kahe vigastatud inimese kallal toimetamas. Purunenud kanalisatsioonitorust voolab vett välja. Eva lootus täna veel tööle jõuda puruneb. Kaks tundi hiljem jalutame tagasi Mejiro jaama suunas ja näeme, et alles nüüd lubatakse jaamade vahel peatunud rongi rahvas viimasest vagunist ükshaaval välja ja riburada mööda rööpaid kõndima.

Otsustame kohalikust politseiboksist nõu küsida. „Vabandage, mida me peaksime nüüd ette võtma?“ küsime. „Hoiduge lagedale alale,“ ütleb korravalvur asjalikult. „Maavärinad pole veel läbi. Võimalik, et tuleb tugevaid järeltõukeid.“ Tōkyōs on lagedat ala keeruline leida. Mejiro kandi parkimisplatsid on pisikesed, samuti pargid. Neid ümbritseb tihtipeale kõrghoonete müür, kust võib midagi ohtlikku alla sadada.

„Kus sa siis elad?“ küsin Evalt viimaks. Kahtlustame, et elame üksteisele üpriski lähedal ja otsustame selle kinnituseks oma kodudest läbi käia. Ühtlasi tahame näha, millised on kahjustused ja saame kaasa võtta pisut soojemaid riideid. „Minu kodu on seal suunas,“ näitan. „Minu oma ka.“ Jalutame edasi. „Minu kodu on siit vasakule.“ „Minu oma ka.“ „Ja siit taas vasakule.“ Oleme jõudnud lühikesse tupiktänavasse. „Minu kodu on viimane maja paremal,“ ütlen. „Minu oma on eelviimane,“ teatab Eva. Nii selgub, et oleme elanud üksteise teadmata umbes pool aastat kõrvuti majades – kaks eestlast, kursusekaaslased ja juhuslikud naabrid Tôkyôs, hiiglaslikus linnas, kus on miljoneid kodusid, kus võiks elada.

Lubame maja ees mõne minuti pärast taas kohtuda ja astun hirmuvärinais oma korterisse. Viimaks ometi olen tänulik oma esimese korruse üürika eest. Et suur osa mu asjadest on kogu aeg põrandal või põranda lähedal, siis on maha kukkunud vaid üks liialt hooletult kapi servale asetatud lillevaas. Gaas on värina peale automaatselt välja lülitunud. Möödunud maavärina võimsusest annab aimu laelambi nöör, mille õõtsumine on tavaliselt kõige esimeseks värisemise märguandjaks, aga mis on nüüd takerdunud lambikupli serva taha. Vaid mõni hetk üksinda koduseinte vahel paneb kõhus keerama. Vabastan lambinööri, võtan kiiruga paar vajalikku asja ja kiirustan uksest välja kohe, kui tundub, et nöör taas ohtlikult kõikuma hakkab.

***

Õhtuti, kui hakkab hämarduma, suvel pisut hiljem ja talvel varem, kõlab üle kogu Tōkyō linna lauluke, mis tuletab lastele meelde, et on aeg koju minna. Neist samadest lauluruuporitest kajavad nüüd linna kohal aeglased rõhutatud sõnad, mis taas kinnitavad suure maavärina toimumist, hoiatavad ettevaatlikud olema ja ütlevad, et rongiliiklus ei ole taastunud. Õnneks oleme, erinevalt suurest osast tōkyōlastest, oma kodujaamas.

Jalutame Evaga nõutult mööda teid. Läheme läbi ühest konbini’st, et õhtuks sööki varuda. Pood on pea tühjaks ostetud. Astume sisse pererestorani, ühte neist vähestest, mida maavärina järel ei ole veel suletud. Tahaksime istuda kohe välisukse juurde, aga meid juhatatakse ruumi kaugemasse otsa. Joome järjest teed ja kohvi ning arutame, et oleks pidanud lugema pamflette, mida kunagi koolis jagati ja kus oli kirjas, kuidas maavärina korral käituda. Aga isegi sellistes õpetustes pole öeldud, kuidas toimida, kui maa kolm tundi hiljem endiselt väriseb. Mina hoian ärevalt silma peal raskepärasel metall-lühtril, mis aeg-ajalt õõtsuma lööb ja siis jälle rahuneb, ja Eva otsib veebis infot maavärinate kohta. Ta leiab artikli pealkirjaga „Kas suured ja väiksed maavärinad algavad erinevalt?“, aga me ei saagi teada, sest artikli lugemine on tasuline.

Pimeduses, kui kell on juba kümme saamas, ei jää meil muud üle, kui koju hiilida. See, mida ma olin enne piisavalt hirmsaks maavärinaks pidanud, on nüüd mitu tundi kestev „loomulik“ seisund.
Vaatan arvutis oma kirjakasti ja avastan kümneid kirju sõpradelt, tuttavatelt, endistelt õpilastelt, kõik tahavad teada, kas minuga on ikka kõik korras. Lisaks on sõnumeid paarilt ajakirjanikult. „Kas võiksid kirjeldada, millised on su tunded praegu? Kas oled hirmul?“ kirjutab ajakirjanik. „Kas võiksid kommenteerida praegust seisu Jaapanis ja anda infot tuumajaama ja hiidlaine kohta?“
Mis tuumajaama? Mis hiidlaine?

***

Shō kõndis töölt koju viis tundi. Nüüd oleme temaga Skype’i kaudu ühenduses. Kell on kolm öösel ja lepime kokku, et kui suuremaid värinaid vahepeal ei tule, läheme kell neli magama.
Maavärin jõuab minuni alati paar sekundit enne kui Shō juurde, kes on Yokohamas – Tōkyōst umbes kolmkümmend kilomeetrit maavärina-epitsentritest kaugemal. Olen kirjutanud vastuseid sõpradele ja ajakirjanikele, kõikidele, kes vähegi viitsivad minuga suhelda, ja kogu selle aja pole mu toa lambinöör vaikset õõtsumist lõpetanud.

Televiisoris kõneleb kurnatud näoga reporter pärastlõunal toimunud ühest ajaloo suurimast, üheksa-magnituudisest maavärinast, millele on nüüdseks järgnenud juba terve rida kuue-seitsme-magnituudiseid ja hulgemini väiksemaid järeltõukeid. Vahel vilksab ekraani servas käsi, mis salajas reporterile uusi uudiselehti ette lükkab. Üha korratakse kaadreid tuleleegis linnadest, laias kaares õõtsuvatest kõrghoonetest, siis tsunamist, mis ühe rahuliku vääramatu voona kõike enda alla mattes autosid ja maju ujutab, nagu oleks tegu mängumajade ja mudelautodega.

Iga mõne minuti tagant läheb tööle aga spetsiifiline maavärinat kuulutav signaal, mida järjest enam vihkama hakkan. Häda kuulutava heliga, mis tekitab kabuhirmu, kaasneb ekraani allääres Jaapani kaart, kus on markeeritud maavärina oodatav tugevus piirkonniti ja epitsentri asukoht. See tähendab, et epitsentrist piisavalt kaugel asuvatel inimestel on mõned sekundid aega end värinaks ette valmistada. Mul on pakitud kott dokumentide ja muude kõige olulisemate asjadega ning jalanõud, mida välja joostes sujuvalt varba otsa saaks lükata, ninad välisukse poole.

Öö jooksul õpin kuulama ja mõistma signaale, millega mu oma kodu maavärinat kuulutab. Esiti käib akna taga paar naksu. Järgneb sekundijagu vaikust ja seejärel hakkab kogu maja vastikult  nagisema ja lõgisema. Suuremate värinate puhul teevad aknaklaasid ja nõud köögis häält. Oi, kuidas ma tahaks elada äsja ehitatud kindlas majas, mitte mitukümmend aastat vanas puust lobudikus.

Esialgu tahaksin iga suurema värina eel õue joosta. Aga mis sellest kasu oleks? Lugematud elektriliinid ja tihe majaderivi, mis kitsaid tänavaid ääristab, on ainult uue ohu allikaks. Paari suurema värinahoiatuse saabudes lähen hirmuga laua alla peitu, suur mängukaru kaisus, lihtsalt igaks juhuks.

Kell saab nüüd neli, aga maa pole kaugeltki mitte rahunenud. Shō lesib kodus elutoa diivanil ja ma näen arvutiekraanilt, et ta silmad on kinni vajunud. Mina ei suuda aga uinuda enne kella kümmet hommikul, kui Shō asub minu poole teele, et mind oma vanemate koju „evakueerida“.

***

Ärkan, kui Shō mu uksele koputab. Päevavalguses ja pisut puhanuna pole enam nii õudne ja ligi ööpäeva jagu pidevaid maavärinaid teeb hirmu natuke tuimemaks.
Suur osa rongiliine pole endiselt taastunud, aga neis, mis liiguvad, valitseb peaaegu et tavapärane õhkkond. Shōl on peas kõrvaklapid, ta kuulab tõsise näoga raadiot. Küsin arglikult, kas me ei võiks lõunaks ikkagi sushi võtta ja pisut väljas jalutada. Meil oli ju nii plaanis. „Parem oleks otse Yokohamasse sõita,“ arvab Shō. „Rongiliiklus on ebastabiilne, ei tasu riskida. Pealegi räägitakse, et Fukushima tuumajaam sai tsunamist kahjustada. Nüüd on jaama jahutamisega probleeme.“
Otsustan seda infokildu endiselt eirata. Hiigelmaavärinale ja tsunamile ei saa ju ometi lisanduda tuumakatastroof. Ega elu mingi kehv maailmalõpufilm ole.

***

Õhtul istume Shō vanemate elutoas teleri ees ja jälgime tummalt üha uuesti pilte tsunamist ja purustustest, aga nüüd on lisandunud ka uudiseid tuumajaama kohta. Tōkyōst paarisaja kilomeetri kaugusel asuvas Fukushima tuumajaamas olla toimunud plahvatus.
Aeg-ajalt lööb maja taas uuest maavärinast õõtsuma.

Shō isa tuleb korraks töölt koju, et paar tundi magada, riideid vahetada ja siis söömata kohe tagasi minna. Ta pole eelmisest hommikust alates kodus olnud, sest ta töötab Tōkyō Elektris, probleemse tuumajaama emafirmas.

Kõikide kanalite tavapärane saateprogramm on katkestatud, reklaamidest rääkimata ja telekast pole võimalik vaadata midagi muud kui intervjuusid ahastuses inimestega, ärevaid uudiskilde tuumajaama kohta ja pikki aruandmisi vaevatud välimusega valitsusesindaja poolt, kes on pintsaku peale selga tõmmanud sinise töömehekostüümi. Tsunamis hukkunute ja kaduma läinud inimeste arv suureneb iga reportaažiga.

Ärkan öö jooksul paar korda tugeva vappumise peale surmahirmul üles ja pühapäeva hommikul on maavärin mu äratuskellaks. Televiisor on juba sisse lülitatud ja sealt tulevad endiselt samad uudised.

Et päevaga midagigi peale hakata, otsustame autoga sõita Yokohama keskusesse, et soetada Shō ema palvel printer, mida selle kvartali kogukonna toimetusteks tarvis, ja ühtlasi täita paak bensiiniga. Silmitsen inimesi kaubamajas, kes poodlevad elektroonikat ja uusi moekaid riideid, just nagu katastroofi poleks toimunud. Ehk püüavad nad, nagu meiegi, kõigest väest oma tavapäraseid toiminguid jätkata, et k0hutavad uudised neist mööda läheksid. Valime printeri välja, paneme autosse ja asume tagasiteele.

Esimene tankla, kuhu nüüd suundume, on suletud. Teise järjekorras venib hiiglama pikk autode saba, kõik bensiiniootel kitsast tänavat ummistades. Istume vaikides ja ootame oma järjekorda.
„Maarja, tead...“ lausub Shô viimaks, „tegelikult tahtsin sulle valentinipäeval restoranis abieluettepaneku teha, aga siis su isa...“ Ta vaikib hetke. „Ja siis tahtsin sulle eile pargis ettepaneku teha, aga reedene maavärin lõi plaanid segamini.“ Ta võtab mul käest kinni. „Nii et nüüd ma lihtsalt küsin. Palun abiellu minuga.“