RAAMATUKATKEND: Maniakkide Tänav, J.J Metsavana, Jaagup Mahkra " Saladuslik tsaar"

 (9)
RAAMATUKATKEND: Maniakkide Tänav, J.J Metsavana, Jaagup Mahkra " Saladuslik tsaar"
Kaanepilt: Aleksandr Rostov, Saladuslik tsaar.

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna otsima ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha?
Raamat on erakordne selle poolest, et kolm kirjanikku kirjutavad ühismaailma, ja selle taga on Tartus toimuvad ulmekirjutamise töötoad, mida juhib kirjanik Maniakkide Tänav. *** Kaanepilt: Aleksandr Rostov, illustratsioonid: Aili Gerz, Kirjastus Fantaasia, 2012, 204 lk ***

Katkendid on valitud J. J. Metsavana lugudest „Proovisõit ehk kuidas vürst kuu peale kippus“ ja „Saladuslik tsaar“.

Loe veel

***
Vürst Dmitri Maksimõts tümpsas linnuse õuel pahuralt jalaga vastu taeva poole kõrguvat hiiglaslikku ja needitud terasplaatidest ehitatud raudtünni. “Ja see imeasi suudab tõesti lennata?“ pöördus ta käsitöölise suunas, kes silitas närviliselt oma laia habet.
“Olgu Jeesus Kristus mu sõnade kinnitajaks, mu isand,“ tõttas see kinnitama. “Pöörake tähelepanu neile väljaulatuvatele tuletorudele...“
Dmitri Maksimõts ei teinud leiutajat kuulmagi, ta kopsis mööda puitkarkassi üles avatud luugi juurde, saatjaskond robinal järel. Karkass kõikus ja kriiksus, nii et vürst heitis käsitöölisele kurja pilgu. “Kui ümber kukume, saad vitsu!“ Käsitööline koogutas maani ja näitas siis all seisvatele töömeestele rusikat. Jõuti üles ukse juurde, kus inseneri ainus abiline, Loll-Vanja, ägedalt viiliga midagi nühkis.
“Viilid?“ küsis vürst kulmu kortsutades.
“Jah, auväärne,“ pomises Vanja ja krabas mütsi peast. “Või ei,“ kokutas ta siis oma sõnade kahetähenduslikkust mõistes. “Ei viili... või siis... viilin jah... ee... see tähendab...“
“Kao minema, holopp,“ karjus vürsti nõbu Ivan Fjodorovitš lollile, virutas talle jalaga ja ullike kadus nagu ahv mööda konstruktsioone alla.
Vürst mõhises ning piilus avatud luugist sisse. Käsitöölise süda tõusis ärevusest kurku.
“See ei tundu just kõige mugavam,“ tähendas isand ja takseeris avanenud vaadet puupakule ning paarile massiivsele kangile.
“Oo, Volga kalliskivi,“ hakkas käsitööline kogeledes vabandama. “See, mida näete, on vaid toormudel katsetusteks, teie jaoks saab kabiin olema kaetud väärispuidu ja kangastega ning varustatud mugavate istmetega.“
“Noo-jaa,“ venitas vürst. Vedas siis ninaga õhku ja pilgutas silmi “Haiseb see asi teil ka ropult rasva järele. Misjaoks rasva raiskad, armetu?“
“Määrisime mootorit, et libedamalt lendaks.“
“Või libedamalt. Et see hais siit kadunud oleks!“
Käsitöölise vastust ära ootamata sammus Dmitri Maksimõts mööda masinat ümbritsevat puitkarkassi edasi. Vigu leidis ta veel oi kui palju ning iga järgneva avastamisega tõmbus käsitööline tooni võrra kahvatumaks, kuni ta oli näost valge justkui vahapaber.
“No vaatame-vaatame, kahtlane asi see sinu lendav samovar,“ võttis vürst viimaks kogu ringkäigu ühe lausega kokku.
“Ei taha pattu ega võõrast hiilgust oma hingele,“ ütles käsitööline-sepp. “Samovari mõtles välja mu kadunud isa, auväärt sepp Mihhailõtš -- olgu muld talle kerge -- nagu ka paljud teised kasulikud vigurid. Mina ainult jätkan oma isa kätetööd. See siin on proovitöö, järgmine tuleb parem.“
“No kui Mihhailõtš selle välja mõtles, siis peab olema väärt leidus,“ pomises vürst. “Tee õige korralik näidis valmis ja vaatame siis uuesti seda asja.“
Sepp kummardas maani.
“Kui kiiresti suudad siis mulle korraliku samovari valmis ehitada?“
“Andke mulle kuu aega, käsutage abiks 30 holoppi ja parimad Tuula sepad ja te ei pea pettuma.“
Vürst vidutas silmi, keerutas vuntsi ning pöördus nõbu Ivani poole.
“Noh, Ivanuška, mis sina sellest kõigest arvad?“
Ivan takseeris huviga samovari, seppa, siis taas samovari. Sügas seejärel habet ning muutus mõtlikuks.
“Jaa, armas veli, mõttel endal oleks justkui jumet, aga masin on ju puha kirvetöö. Kust tilgub õli, kus on jälle praod sees. Kehvalt on see ehitatud, kehvalt. Selline sobib mõnele talumatsile istmiku alla, mitte aga auväärt kõrgeaususele.“
Ivan tegi taas tähendusrikka pausi, kissitas silmi ja uudistas veel kümnendat korda masina teravat tippu.
Sepp sulges silmad ning tundis, kuidas külm higi krae vahele nõrgub ja mööda selga alla voolab.
“Aga nagu ma ütlesin, mõttel on siiski jumet,“ jätkas Ivan.
“Olgu, saad kuu, aga ainult kuu,“ nohises vürst.
“Ja iga üle läinud päeva eest lasen sul ühe jäseme maha raiuda!“ lisas ta lõppu ähvardavalt. Nõbu Ivan noogutas samas heakskiitvalt pead. Näost oli tal välja lugeda, et oi küll meie vürst on asjalik, oi on nupumees, karm, aga õiglane.
Vabisev käsitööline kummardus vaikides ning katsus, et vürstikojast minema sai. Kui valitsejal üks hea omadus oligi, siis see, et ta pidas alati sõna.

Samal teemal:

*

Töökotta jõudis sepp ikka veel krussis närvidega ning vürstiga kohtumisest värisevate kätega. Esimese asjana valas ta oma pahameele ning viha välja sealsamas tolgendava õnnetu Loll-Vanja peale.
“Mis see tähendab!“ röökis käsitööline, tema nägu muutis värvi ning muutus mõne hetkega lumivalgest ümber peetpunaseks. Näis, justkui oleks mingi salajane kraan mehe kõhus avatud ning selle kaudu pahinal tulikuum aur talle pähe lastud.
“Kas ma ei käskinud võllid läikima lüüa!? Käskisin või? Sa igavene kitse sohipoeg!“
“Käskisid,“ pomises Vanja.
“Aga miks siis mustad olid? Ja mis viilimiste jutt see oli? Pidid ju seda juba varavalges tegema. Põõnasid sel ajal jah, neetud laiskvorst selline! Ainult õgima ja magama, muust ei mõtle. Sinusuguse seanahavedaja pärast tõmmatakse meid mõlemaid oksa!“
Olles nuudiga pisut Vanjat mööda kambrit taga ajanud ning teda vopsude ning trükimusta mitte kannatavate sõnadega kostitanud, saatis ta pehmeid kehaosi masseeriva Vanja Mihhailõtši samovari jahutustorusid puhastama. Ise seisis aga samas kõrval, käed puusas, ja tänitas:
“Kuhu sa, loll, käsi topid! Tahad need ära keeta või... on alles tainapea... ma ei saa aru, kust sellised lollid tulevad... va kõõrdsilm, sind oleks hea saata samovari seestpoolt nühkima, kuni selle hingusest üleni kärna ja roheliseks tõmbud.“
Sedaviisi viimaks viha välja valanud, vaatas käsitööline Vanja töö üle. Jäi torisedes sellega enam-vähem rahule ja saatis õnnetu holopi turule õhtusöögiks sibulaid ning kala hankima. Ise aga istus laua taha, süütas küünla ning hakkas omaette habemesse pomisedes jooniseid üle vaatama. Aeg-ajalt midagi maha kriipsutades või juurde märkides.
Paar päeva hiljem jõudsid töökotta kohale holopid ning sepad. Ääsid said valu ning peatselt hakkasid ka miilavat puusütt ja rauamaaki kõrini täis topitud sulatusahjud sülgama välja terast, millest sepad vesirataste abil käitatud haamrite ning ka omaenda ihurammu abil sobivaid plaate, neete, kange ning torusid tagusid. Töökodade keskmes asuvale õuele hakkas tasapisi kerkima uue tünni sõrestik. Vana masin võeti pulkadeks lahti ning enamik selle juppe läksid ümbersepistamisele.
Umbes kolme nädala pärast jõudsid kohale ka talupoegadest ning härjarakenditest veetud suured seatinast tünnid, täis Mihhailõtši samovari lennutamiseks vajalikku mürgist möginat. Käsitööline oli agaralt ametis, kontrollis oma käega iga väiksemagi mutri üle ja ühendas kõik voolikud ning torud ise. Viimaks valati kütus samovari ning kruviti see võimsate kangide ja mutrivõtmetega kinni. Proovikäivitus õigustas ennast. Samovar möirgas kõrvulukustavalt, ehmatades kõigil töökoja läheduses mäletsevatel lehmakarjadel piima kinni ning pannes hobused perutama. Suitsupilved tõusid taevani, kui masin leeke välja lõi ja maapind samovari tuletorude leekide all rohekalt hõõguma hakkas. Rõõmsalt naerdes ning üksteise selgadele patsutades jäeti taevavanker jahtuma ning asuti õnnestunud katsetust ning üleüldiselt kordaläinud päeva viinavõtuga tähistama.

*

Viimaks saabus tähtis päev. Lipud lehvisid kõikjal linnriigi tornitippudel. Pasunad hüüdsid ning tänavatel jagati suurtest vaatidest tasuta viina. Vürst soovis, et olulise päeva puhul oleksid kõik heas tujus, ning priiskamiseks andis ka põhjust asjaolu, et Tuula sepad olid võtnud algsest märksa väiksema tasu. Keset peaväljakut oli poodiumile seatud päevakangelane number kaks – vaese mehe tare suurune, kuid terasest ehitatud ning rikkalikult gravüüridega kaunistatud sõiduvahend.
Sepad olid talupoegade ning härjarakendite abiga selle napilt mõned tunnid tagasi paika saanud. Värske poodium naksus ning lõhnas alles vaigu järele. Vürst astus tähtsal moel mööda punast vaipa poodiumile. Tema kannul sibasid käsitööline, mõned teenrid, holopid ja üks paks takuse habemega papp.
Valitseja viipas juubeldavale purjus rahvamassile ning sisenes koos kaaskonnaga sõidukisse. Kõrval seisnud sepad kargasid ligi. Sulgesid raske luugi ning kiirustasid eemale. Seestpoolt kostis kriginat, holopid keerasid riivi luugile ette. Vürst ise võttis aga istet luksuslikul toolil ja käsitööline tõmbas teemantiga kaunistatud kullast kangi. Samovari tuletorudest paiskusid välja tuleleegid ning taevavanker kerkis kõrvulukustava mürina ning paha haisu saatel aeglaselt õhku.
Rahvamass ulgus vaimustunult ning loopis mütse õhku. Kirikukellad kõmisesid, koerad haukusid ning napsumehed lõid kannusid kokku. Papid tagusid aga riste ette ning suudlesid ikoone, oodates, et kohe avanevad sellise teotuse peale põrguväravad, mis neelavad nii jumalavallatu vürsti, haisva masina kui tema rahva endasse. Midagi sellist ei juhtunud. Samovar kerkis üha kõrgemale ning kadus viimaks silmist. Pisut hiljem vaikis ka müra.

*

Vürsti nõbu Ivan kummutas oma häärberi rõdul ühe sõõmuga topka viina alla ning pöördus oma parema käe ja peamise usaldusisiku Musta Vassili poole.
“Oled kindel, et ta enam tagasi ei tule?“
“Raudselt!“ müristas Vassili jämedal papihäälel. “Holopid said kõvasti malakat ja seppadele sai makstud topelt, et nad kütusesse salaja hobusesõnnikut ja kive sisse segaksid.“
“Väga hea, väga hea,“ hõõrus Ivan käsi ja lasi uue viina valada. Seekord ka Vassili jaoks, mille viimane kummardades vastu võttis. Üks topka viis muidugi teiseni, sealt aga kolmandagi juurde. Mehed pidutsesid viimaks kogu õhtu ja vaatasid irvitades taevasse. Holoppe käsutati korduvalt uute pudelite järele ning kotile kobiti alles siis, kui kukk kires ning hakkas valgenema.
Samal ajal hõljus vürst süngelt kitsukese aknaava juures ja vaatas tema ees laiuvat maakera arusaamatu pilguga.
“Mis see korralagedus tähendab, ah? Miks ta ümmargune on?!“
“Jumalateotus,“ pomises papp kõrval hardalt.
“Mis mõttes jumalateotus?“ ärritus vürst omakorda jumalasulase peale. “Su oma jumal on sul ta selliseks ju loonud. Paks eesel selline.”
“See peab olema saatana temp,“ vaidles papp vastu. “Millegi muuga seda seletada pole võimalik,“ teatas ta tähtsalt täienduseks ja noppis habemest välja sinna ulpinud pooliku needi.
Natuke eemal hoidus raketi juhtimiseks mõeldud kangide juures konutav käsitööline koos Loll-Vanjaga targu vaidlusse sekkumast. Raketi ootamatut peatumist oli ta esitanud kui väikest vahepeatust kehakinnituseks ning emakese maa imetlemiseks. Nüüd nuputas, mida edasi teha. Varsti muutub vürst taas kannatamatuks ning hakkab nõudma edasiliikumist. Aga millega sa hing liigud, kui samovar ei podise, vaid köhib ning ägiseb nagu muldvana isake ahju peal.
Käsitööline sulges silmad ja nohises valulikult omaette. Küllap oleks ka jalalt jalale tammunud, aga kaaluta olekus oli seda pagana raske teha.
Ah, tulgu mis tuleb! üritas ta end lohutada Vähemalt ei saa ta mind siin üles puua lasta.

*

Hiigelsuur raudtünn sõudis aeglaselt ning väärikalt mööda oma nähtamatut teed, mis viis läbi mõõtmatu ilmaruumi. Majesteetlik rahu aga valitses vaid väljaspool. Meeleolu kitsukeses ja umbse õhuga täidetud kapslis oli närvesööv ning plahvatusohtlikum kui püssirohutehas juunikuul.
Saades aru, et nad ei liigu enam ei edasi ega tagasi, oli vürst kaotanud igasugused enesevalitsuse ja seisusele omase väärikuse riismed. Ta oli sõimanud, karjunud, räusanud ja viimaks tahtnud käsitöölisele suisa kätega kallale minna, kuid avastanud selle käigus, et käsitööline oli kaaluta olekus märgatavamalt osavam liikuja. Käte ja jalgadega põtkides oli mees ujunud läbi õhu justkui kala oma õlisesse ja tulikuuma masinaruumi, kus ta kükitas nüüd suletud ukse taga ja keeldus välja tulemast.
Vürst oli hõljunud läbi häda oma tooli juurde ning konutas nüüd, pea alaspidi istme külge klammerdudes. Vaikus lasus kapslis ning selle saabudes hiilis mehe hinge aegamööda hirm. Au ja kuulsuse asemel ähvardas hoopis kuulsusetu surm maa ja taeva vahel. Vürsti kujutlus maalis tema ette pattude kuristikku, mille põhjas sagisid kuradid. Vürsti hirmutas ka see, et esimest korda elus ei kontrollinud ta olukorda. Saatusejumala vääramatu käsi pitsitas mehe kõri ja sosistas talle kõrva.
“Ahhaa, vürst, mõtlesid, et oled mingi taevane tsaar? Et võid teha, mis tahad, ja heita väljakutse surematule Ippolitile endale? Ei, kullake, jumalavallatud tembud saavad karistatud. Ka sina oled surelik ja pead nüüd enda ülbuse eest kõngema kesk taevatähti. Olgu see õpetuseks teistele sinusugustele isevalitsejatele, kes arvavad end oma otsatus ülbuses issandast kõrgemal olevat.“
Vürsti tooli taga, ühes hämaramas nurgas kõigutas end Loll-Ivan. Lihtsa mõistusega mehike tundis heameelt, et oli suutnud kogu tüli jooksul märkamatult pealtvaatajaks jääda ning keegi polnud üritanud teda toimunus süüdistada. Selles, et nad lõpuks maa peale saavad, Ivan ei kahelnud. Küll peremees varsti mootori ära parandab ja aidaa. Muret tekitas ainult see, et mida saatanat ta ikka veel sellega ootab. Tühi kõht hakkas üha enam ja enam tunda andma. Kaasavõetud söögi olid vürst ja ahne papp kahepeale viimse raasuni ammu hävitanud. Ivan ohkas mõrult ning pingutas ümber koriseva kõhu veetud nöörijuppi.
Ainuke heli, mis täitis kosmoselaeva, oli hetkel papilt kostev vaikne palvepomin. Ka papp vaevles hirmude küüsis. Esiteks oli maailm osutunud hoopis teistsuguseks, kui seda oli pühakirjades kirjutatud, teiseks mõtles ta hirmuga sellele, et kuhu surematu hing siis läheb, kui see ei saa pühitsetud mulda maetud. Kas ta puht loogiliselt võttes polnudki juba taevas?
Et neid kiuslikke ja ketserlikke mõtteid summutada, hakkas ta viimases hädas valjult palvetama.
See aga ei meeldinud üks põrm masendusse langenud vürstile, kelle mõtted viis palvejoru peatselt ees ootavale surmale.
“Mida sa, koer, nüüd palvetad!“ karjus ta papi suunas. “Loodad, et isake Ippolit tuleb ja tõstab meid enda hiiglasuurel pehmel peopesal maapeale tagasi või, ah?“
See ajas isegi närveeriva papi viimase piirini.
“Meie, ristiinimesed, kes me Bütsantsist valgust oleme saanud, ei peaks selsinatsel hetkel oma usku kaotama ja püha isa Ippoliti nime ilmaasjata ja vaid pilkamiseks suhu võtma.
Jumalavallatud ülemad-valitsejad ja nende jõledad teod on meie taevase isa ära pahandanud. Nüüd oleks aeg näidata alandlikkust. Langeta palves pea ja looda taevase isakese headusele ning armastusele. Ainult see,“ papp tõstis isegi hetke rõhutamiseks sõrme püsti, “suudab meid päästa põrguteest ja igavestest piinadest Beltsebuli väävlikatlas.“
Vürst tundis, kuidas teda hetkeks vallanud viha lahtus taas jääkülmaks hirmuks.
“Jah, isake,“ pomises ta, “sul on õigus, sõber, palvetame,“ ning hetk hiljem täitis ruumi juba kahehäälne palvejorin.
Loll-Ivan uudistas oma nurgast olukorra muutusi. Peremees oli endiselt trümmis, papp ja vürst aga palvetasid. Tundus olevat õige hetk nurgast salamahti välja hiilida ja uurida, et ega mõned mustriga kaunistatud präänikud pole vürsti moonakotti alles jäänud.
Tee sinna viis ta pooljuhuslikult mööda illuminaatorist ning lollike jäi uudishimulikult ja pärani suuga tohutut ilmaruumi silmitsema. Mehikese suu vajus kõrvuni ning ta unustas oma tühja kõhu kohe.
“Kui ilus,“ pomises ta endamisi, “kui ilus sätendav täht. Ei tea, kas see on ingel.“
Preester katkestas hetkeks palvejoru ja kõõritas kah ümarast luugist välja.
Järgmisel hetkel nägi vürst enda ehmatuseks, kuidas ta kõrval hõljuva usuvenna silmad pungi läksid ja mokk töllakile vajus.
Ka tema pööras pilgu kärmelt aknaava suunas, et näha, mis oli jumalasulast nõnda ehmatanud, ja võpatas.
Sinaka hiigelpalli ja sügavmusta ilmaruumi vahel asetseval helevalgel ribal oli selgelt näha väikest päikesekiirtes silmipimestavalt sätendavat täppi.
Papp kukkus veelgi valjemini palvetama, üritades seejuures ka pead vastu põrandat taguda, saavutades siiski vaid selle, et lendas inertsi tagajärjel ruumi teise nurka.
“Ippolit,“ hüüdis ta, “isake Ippolit on saatnud ingli meid päästma.“
“Nupumees!“ lõugas vürst masinaruumi suunas. “Roni kohe oma haisvast konkust välja ja tule siia! Tule kae ka jumalailmet, sa haisev saatan.“
Luuk kabiini tagaseinas paotus ja pimedusest vaatas vastu kartlik õline nägu.
“Ega isand mind enam lüüa ei kavatse?“
“Või lüüa?“ müristas vürst. “Läbi kadalipu tuleks sind, koera, ajada, tuliste hobustega neljaks kiskuda, hõõguva rauaga põletada, mädasohu uputada, ninasõõrmed lõhki rebida. Aga ei, hetkel ma luban, et ei puutu sind. Tule siia ja saa ka osa imest. Palveta koos meiega, et sinu usuleigus meile kõigile saatuslikuks ei saaks.“
Leidur lükkas krigiseva ukse aegamööda valla, ujus kabiini teise serva aknaava juurde ning kiikas välja.
Helendav täpp oli kasvanud nüüd juba märksa suuremaks ja oli üsnagi selge, et see liigub otse nende suunas.
Nupumees uuris täppi paljasilmi, siis läbi pikksilma, sügas aja võitmiseks veidi habet, silus juukseid ning nähes, et vürst on kannatamatusest iga hetk uuesti lõhkemas, tunnistas viimaks õlgu kehitades: “Ma ei tea, isand, mis see on, ehk... ee... mõni teine laev?“ pakkus ta lootusrikkalt.
Möödahõljuv ja palvetav papp heitis talle silmanurgas põlgliku pilgu, ent valitseja haaras sellest mõttesabast kinni.
“Laev, ütled sa?“ pomises ta huvitatult justkui endamisi. “Jaa... aga miks mitte? Kui meie suutsime emakeselt maalt üles tühjusse lennata, siis küllap võivad sellega hakkama saada ka mõned muud rahvad.“
“Kogu austuse juures, isake,“ segas leidur ta mõttekäigule vahele, “ma ei tea, et keegi peale mu vanaisa Mihhailõtši oleks ehitanud varem sedalaadi samovari, mis võimaldaks lennata.“
“Maailm on suur ja lai,“ nähvas vürst talle vastu. “Kust sina, koer, võtad julguse teada, mida või kus on tehtud?“
Leidur neelatas ja jäi vait. Parem mitte isandale vastu haukuda, otsustas ta endamisi ning hõikas Loll-Ivani kohale.
“Hei, Ivan,“ ütles ta ulatades abilisele pikksilma, “sul on teravad silmad, vaata ja ütle, mida sa näed.“
Ivan võttis kohmetult suurendustoru, sättis selle silmaette ning vaatas.
“Oleks justkui metallist jäme torn,“ teatas ta viimaks, ning äigas särgikäisega üle vesiseks tõmbunud silmade. “Või siis nagu lüpsiämber.“
“Lüpsiämber?“ vihastas vürst.
“Noh, see tähendab äkki isake Ippoliti taevaste lehmade...“ pomises Ivan ja jäi targu vait.
Vürst rabas lollikese käest kiikri ja nägi seda silmile tõstes nüüd juba isegi, et vahepeal veelgi lähemale sõudnud ese oli tõesti toruja kujuga, kaetud üleni helendavate soomusplaatidega ning selle allosast turritasid välja imeliku kujuga, erineva pikkusega ja kurat teab, mis otstarbega teibad ja torud.
“Või lüpsik...“ pomises ta endamisi. “Tegemist on ilmselgelt soomustatud ilmaruumi sõidukiga. Loodetavasti pole selle hõivanud mingid uskumatud barbarid, vaid nende pealikuga annab läbi rääkida.“
Ei leidur ega papp ei öelnud kumbki midagi. Järgnev tund möödus taas närvesöövas vaikuses. Nüüd oli juba palja silmaga kogu objekt oma päikeses läikivas ilus näha... ja see oli tohutu ning kasvas iga hetkega suuremaks.
Vürsti enda kosmosetünder tundus võõra rajatise kõrval väike nagu lootsik. Kellelgi ilmaruumi seiklejatest polnud aimu, kui kiiresti nad liginesid, aga see pidi toimuma kiirelt, sest et emakese maa peal möödusid vahepeal terved hiidsuured mandrid ning mered.
Muret tegi kõigile veel asjaolu, et võõras alus ei proovinudki käiku aeglustada või anda kuidagi märku, et on nende olemisest teadlik.
“Aii, litsub meid puruks!“ piiksatas suurest hirmust higine vürst. Ka leidur oli muutunud näost kaameks. Hirmu ei paistnud tundvat vaid Ivan ja papp. Esimene oli ohu mõistmiseks lihtsalt liiga loll ja teine oma usus liig kindel.
Viimasel hetkel tundus, et neid siiski viimaks märgati. Neile ligineva aluse keres süttisid sähvatused ning liginemine paistis aeglustuvat, ent sellest ei piisanud ja vürsti tünder tormas tohutu hooga justkui kahurikuul võõrlaeva ihusse.
Löök, mis seesolijaid tabas, oli hirmus; vaid see, et kogu kabiini sisemus oli pehme materjaliga polsterdatud, hoidis ära hullemad vigastused. Seejärel saabus pimedus ja hirmuäratav vaikus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare