RAAMATUKATKEND: Maniakkide Tänav "Mehitamata inimesed"

"Mehitamata inimesed" räägib Eesti tulevikust pärast Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama õnnetust. Ida- ja Lääne-Virumaa on saastunud ja muutunud inimestele elamiskõlbmatuks. Ümbritsevad maakonnad ägavad katastroofipiirkonnast põgenenute massi all, kellele lisanduvad Vene-Hiina sõja järel Eestisse pakku tulnud hiina ja vene immigrandid. Tumedais toonides maailmas otsib üksik häkker oma kadunud armsamat ning ehkki ta leiab sellel teel sõpru, kes teda toetavad, sõpru, kes on tema suhtes ükskõiksed, ja sõpru, keda ta ei kannata silmaotsaski, on mehe peamisteks abimeesteks šokker ja killuke musta huumorit.*** Kirjastus Fantaasia 2013, 234 lk /////

Kui sariplahvatus purustas Sosnovõi Bori aatomielektrijaama ja hävis 2. energiabloki reaktor, siis see oli Eestile sajandi kõige suurem tehnikakatastroof. Eestis jäi radioaktiivse pilve alla ning kogu Virumaa muutus elamiskõlbmatuteks. Hüljati 11 linna ja 582 küla. Kodu kaotas umbes 100 000 inimest. Need inimesed asustati peamiselt Jõgeva maakonda. Kogu Virumaa piirati traataiaga ja sinna sai siseneda ainult erilubadega.

Pärast Vene-Hiina sõda Eesti piirini jõudnud Hiina Rahvavabariik ehitas Narva jõele tõelise kindlustusliini. Seda kutsuti Uueks Hiina Müüriks. Rahvalaul oli tõeks saanud, Eesti piir käis tõepoolest vastu Hiina müüri. Keegi ei teadnud, millal pilukad NATOt piisavalt mädand õunaks peavad ja Euroopa rahvad samuti oma rüppe võtavad. Sõjaoht rippus kogu aeg õhus, ehkki Eesti tegi kõik, et uuele naabrile meele järele olla. Kui lähebki andmiseks, siis ehk saab siin kuidagi ilma verevalamiseta. Tundus, et küllap saabki, pool elanikkonnast olidki juba hiinlased, teine pool sõja ajal üle piiri pagenud endise SRÜ eri rahvuste esindajad, eestlasi võis tikutulega taga otsida.
Kihutaval perroonil rebis tuul hõlmu ühe hullemini ning nii mõnigi kaotas mütsi. Mina olin enda omal ettenägelikult kõrvad lõua alt kinni sidunud. Tegelikult olid perroonil ette nähtud ka pleksiklaasist tuuletõkked, kuid mitmed olid vandaalide poolt puruks pekstud ja Aishaani Raudteel polnud vahendeid või viitsimist, et katkisi asendada.

Hetkeks, kui Moskvjing-Talsingi monorelss perroonile järele jõudis, oli see saavutanud rongiga peaaegu sama kiiruse. Aga ainult peaaegu, sest nagu raudteel ikka, miski ei klappinud ning perroon liikus tunduvalt aeglasemalt kui pidanuks. Seetõttu ei lülitunud tööle ka vaguniuksi ja perrooni ühendama pidanud sillad ning selle asemel et perroonilt kihutavasse rongi jalutada, pidi rahvas kaasa sibama, et vagunisse hüpates mitte kukkuda. Tekkis trügimine, sest kiiruste erinevuse tõttu oli monorelss perrooniga kõrvuti ettenähtud ajast vähem. Sõimeldi ja trügiti, kellegi kott kukkus rongi ja perrooni vahele ning hõõruti pulbriks. Tormasin võitlusse. Higisena ja hoopidest valutava küljega sain koos mingi hiinlaste jõuguga viimase vaguni uksest sisse. Kilid juhtusid olema esimese põlvkonna immigrandid, kes polnud veel siinse korraliku sööma peal pikkust visanud, aga isegi peajagu pikemana andis mul nende kung fu sigitistega sõdida.

Vagun oli hunnikus täis kodinaid ja inimesi. Polnud õhku, et hingata. Temperatuurivahe õue ja vaguni vahel oli nokauteeriv. Ronisin üle seesistujate kola ja surusin end siiami kaksikute ja kellegi jalutu lapse vahele istuma, eestlased, juba välimusest sai aru. Peadest kokkuaheldatud kahekehaline siiam vaatas mind etteheitvalt.

„Mis on?“

„Vabandage, aga ehk saaksite poisiga kohad vahetada.“

Sain aru, et laps oligi tema või nende oma. Vahetasin poisinatiga kohad. Too oli küll ilma jalgadeta, kuid liikus kätel osavalt nagu ahv ja ronis hetkega üle minu. Kontrollisin igaks juhuks pärast seda taskud üle, nii osavate kätega lapsi ei või kunagi teada. Õnneks olid kõik asjad alles.

Kiire skaneering andis teada, et vagunisisesed julgeolekumeetmed oli keegi hea inimene valitsuse jaoks kasutuks muutnud, piletimasinast rääkimata. Ei ole mõtet maksta asja eest, mida on võimalik saada tasuta. Kiitsin mõttes tundmatut heategijat. Kui elad hundinäolises kapitalismis, siis murra ka ise nagu hunt.

Ühishaua kontorid asusid kuskil Eesti-Soome ühislinna Eesti-poolses kesklinnas, aga põhiline serverimaja oli mere ääres, endises Patarei vanglas. Ühishaud oli selle ära ostnud, hädapäraselt üles vuntsinud ja kasutusse võtnud. Ma ei hakanud peakontorisse üldse minemagi, seal polnud niikuinii midagi teha. Määrasin Patarei kõrval asuva mošee poolekilomeetriste tornide järgi umbkaudse suuna, et minna joonelt läbi agulite. Saatsin Lakoonikule nimekirja varustusega, mida väidetavalt ülesande jaoks vajasin. Kõiksugu uusimaid vidinaid, mille jaoks mul raha ei olnud ja mida tegelikult praeguseks tööks vajagi ei olnud. Aga ma ütlesin, et on. Teene teeneks, kuid ma ei ole harjunud tasuta töötama. Küllap neil korporatsioonirottidel niipalju seda va krõbisevat ikka on.
Raudteejaamas oli palav ning jätsin vatijope ja kampsuni ettenägelikult hoidekappi, sest linnas pidi veelgi soojem olema. Kulutasin mõne hetke digitaalsele lukule ja seetõttu ei pidanud õnneks kapi eest maksma. Vaksalist välja astudest otsisin esimese asjana välja sudumaski ning panin kiiresti ette. Läksin jala, sest erinevalt rongist pidas munitsipaalpolitsei linnatranspordil teravalt silma peal.

Ostsin suure näljaga kümne transpordikihi vahel olevalt Vaksali turult närimiseks pirukaid. Teadsin, et neid ei soovitata kogu üleskeerutatava sodi pärast tänaval süüa, kuid kõht lõi pilli, mis kole. Minu kohal ja all uhasid võrestikke mööda tohutud masinatehulgad. Kunstvalgus tänavatel hõõgus vaevaliselt. Reklaamtuledest oli palju enam kasu, need särasid nii, et tegid silmadele ajuti lausa haiget. Pärast metsatalu vaikust pani siinne möll kõrvad virtsavett jooksma. Mere puiesteel olles sai nälg minust võitu ja võtsin pirukad välja. Siin olid tänav vaid kolmes kihis rahvast täis. All masinad ja jalagrattad, keskel jalakäijad kõikuvatel rippsildadel, pea kohal monorelsid. Maa all neljanda kihina uhasid kaubalaadungid, kuid neid ei olnud näha ja müra ning silmavirvendust nad ei põhjustanud nagu ülejäänud sipelgapesa.

Suur linn oma reklaamtuledega seintel, teedel, riietel ja masinatel, rõkkavate müügilauludega poe ustel, elektriautodele juurdelisatud liikumishääled, mis olid disainitud edevaks kabjaplaginaks, tiivasahinaks või vankrikolinaks, mõjusid ahistavalt. Vähemalt puudus tänavaülene transpordikiht – hõljukid. Nende tekitatud väljade ja vibratsiooni alla jäämine pani mul alati pea valutama. Niisiis võtsin näomaski eest ja lõin hambad pirukasse. Sinna need jäid ka pikaks ajaks. Mu pidevalt valvel oleva tulemüüri skaneering tuvastas ümbruskonnas pidevalt vahelduvate sadade seadmete hulgast äkki tuttava ajuri ja nõudis tähelepanu. Lasin tulemi vasema silma ette. Üks reo sellest kambast, kes oli tapnud Sirtsu. Võpatasin seesmiselt. Mul oli uus isiksus, erinev sellest, kes olin olnud lahingu ajal, kuid nägu oli sama. Rebisin pirukast suure tüki, tõmbasin maski tagasi näo ette ja reguleerisin selle koe reklaamiedastusekraani maksimumile. Mu nägu säras ja vilkus nagu keravälk. Ehk hoiab see tuvastusseadmed veidi eemal. Püüdsin muuta ka oma kõnnakut ja keharühti.

Muutsin suunda ja otsustasin läheneda serverimajale mere poolt, kuid ka vete kohale ehitatud tänavaterägastikus avastasin ma kaks passijat. 該死的! Minna tagasi? Jätta see kuradi Lakoonik kus see ja teine? Aga kuhu mul minna? Korra ma olin juba Sirtsust nende tõbraste pärast ilma jäänud. Kui Lakoonik oleks nendega mestis, siis ootaksid nad mind sees, mitte ei passiks ümber maja. Tegin südame kõvaks, libistasin šokkeri kaenla alt varrukasse ja liikusin laisalt ühe müügiputka ja ekraani juurest teise juurde, otsides silmadega rahvamassist vaenlasi. Tulemüür võis kurjamite seadmete võrgusoleku tuvastada, kuid see ei andnud mulle nende füüsilist asukohta.

Loovisin ümber Patarei oma tubli pool tundi siia-sinna, kuid ei suutnud kindlaks teha, kes ja kus mind passisid. Kõikjal sagisid inimesed, masinad, kõik säras ja vilkus. Vabalt võis olla, et nad istusid kuskil tänavaäärses majas ja pidasid ümbrusel silma peal vaid valvekaameratega. Siis oleks lollus siin liiga kaua töllerdada. Otse Patarei peauksest ma sisse ei julenud minna. Kui nad mu ära tunnevad, siis on lask selga kiire tulema ja ma ei suuda seda kuidagi vältida. Hakkasin juba lahkuma, kui äkki saabus üks seltskond matuselisi. Nad talutasid tulevast kadunukest käe alt toetades otse Ühishaua poole, kõigil mustad lindid ümber varrukate, näomaskid samuti tumedaks reguleeritud.

Täielikult digitaliseerida saab vaid elavat aju. See külmutatakse, sellesse lastakse miljonid nanorobotid, mis roomavad mööda aju ringi ja salvestavad kõik elektrokeemilised signaalid. Seejärel viilutatakse ajukude mikroniõhukesteks viiludeks ja kopeeritakse sealt iga viimase kui neuroni asukoht. Digitaliseerimist ei ela keegi üle. Meie aja ainus lubatud eutanaasiavorm. 該死的 kallis. Äkilise sähvatuse ajel kobasin ka oma särgi taskus sinna Sirtsu surmast jäänud lindi ja sidusin selle ümber käise. Ma polnud seda tookord kasutanud, kuigi vastuvõtu hiinlane oli mulle lindi pihku surunud. Lülitasin maski mustaks, nihkusin jultunult matuseliste sekka ja läksin koos nendega otse peauksest sisse. Labane trikk, aga töötas. Keegi mind igatahes ei tulistanud.

Teisel pool ust ootas mind Patarei juurdeehitus – uhiuus ärasaatmissaal. Siin oli tõesti nagu hauas. Vaikne, valge, helge, helesinine ja kuldne. Tiniseva muusika taustal kõlas kurb kasahhikeelne laul. Sees olles astusin matuseliste hulgast välja ja läksin tagaruumidesse viiva koridori juurde. Seal oli valvelett, andsin neile oma vana Soome ID, mille all esinedes olin Sirtsu siia toonud. Lakoonik oli mulle sissepääsuloa jätnud ja pärast sadat kontrolli kümne eri seadmega tuvastati mind ära, anti rinnakaart, kutsuti saatja ja viidi sisse. Šokkeri pidin siiski neile andma. Arad koerad.