--

Esimene peatükk

Tagasi punastesse kummikutesse

Ajakirjaniku lugu

Nad seisid liftis kuue-seitsmekesi, tihedalt üksteise kõrval, vältides puusade ja küünarnukkide kokkupuutumist, pilgud kinni aeglaselt vahetuvates korrusenumbrites. Liftis ei suhelda, sest inimesed seisavad liialt lähestikku, teistest vaid hingeõhu kaugusel. Sõnade asemel tõmbaksid tähelepanu huuled, hambad, igemed. Liftis on alati natuke ebamugav olla, eriti veel hommikumantlis.
Spaahotellides on hommikumantel isiklik töörõivas, mis muudab selle kandja umbisikuliseks grupiliikmeks. Individuaalsus väljendub mõnes halenaljakas detailis: kellele on käised lühikesed, kellel jääb mantlikoorma alt välja ainult peanupp. Need valgest froteest vammused, ühtemoodi kulunud ja ühte suurust, ei sobi õigupoolest kellelegi. Aga ühetaolisus ühtaegu ka kaitseb – märjad juuksed, meigita silmad ja õhetav nägu on just nagu endastmõistetav norm. Šikk ülikonnas härra tunneks end selles seltskonnas niisama totralt nagu auster hernesupis.
Toila spaahotelli lift liikus ägisedes ülespoole. Naised hoidsid hommikumantli rinnarevääre valvsalt koos, mehed pingutasid vöösõlme kõhu ümber. Ilmselt oli neil kõigil hommikumantli all paljas ihu. Aurusaunas, mullivannis või ujulas vettinud keha olnuks ju mõttetu katta kuivade aluspükste või rinnahoidjaga.
Henn Paavel tajus endal ühe naise pilku. Alates teise korruse peatusest, mil šampoonilõhnane soomlane ümahtas „Hyvää iltaa!” ja hommikumantlite vahelt välja pressis, jäi naine – vahest neljakümne viiene, kõhn, pikkade tumedate juustega – otse Hennu ette seisma ning teda silmitsema. Henn oli prillid tuppa jätnud ega näinud naise näojooni kuigi selgelt. Võib-olla sel põhjusel ei leidnud ta naise laubalt ainsatki kortsu.
Seitsmendal korrusel, Hennu korrusel, naine väljus. Henn järgnes talle ning vajus esimese reipa sammuga justkui läbi põranda – ta oli juba unustanud, et selles hoones ei peatu liftiplatvorm põrandaga samal tasapinnal, vaid veidi kõrgemal.
„Raisk!” prahvatas Henn ja piidles naist silmanurgast. Oli piinlik. Ta tõmbas hommikumantli hõlmad kiiresti kokku ning asus jalast lennanud plätusid varba otsa rihtima.
Henn muidugi teadis, et Toila hotell esindab nõukogude ehitusklassikat – endine kaevurite sanatoorium, kust pole mõtet otsida ei kompromissitut kvaliteeti, ainukordset stiili ega joovastavat luksust. Siin peadki end tundma kokkutõmbunult nagu šahtis. Ainult selle vahega, et kui kaevanduskäigud kaovad maa alla, siis hotell tõuseb pidurdamatu tornina pilvedesse. Nõukogude ajal oli viimane korrus ilmselt reserveeritud piirivalvuritele, kes võisid sealt pikksilmaga uurida meres suplevate näitsikute kehaehitust.

Liftist väljunud naine ei kiirustanud lahkuma.
„Vabandage, kas teie olete ajakirjanik Henn Paavel?” küsis ta tagasihoidlikult. Henn tardus soolasambana seisma.
Presidendikantselei mõõdupuu järgi võinuks Henn olla avaliku elu tegelane – teda oli vahetevahel kutsutud vabariigi aastapäeva tseremooniatele, kui mõni tõelistest VIP-idest oli oma eemalejäämisest aegsasti ette teatanud. Nimepidi teda teati, nägupidi märksa vähem. Ta arvas, et siin, Toilas, ümberringi võhivõõrad vene ja soome puhkajad, ei riiva keegi tema privaatsust. Seda ootamatum oli tolle keskealise naise pöördumine.
„Ma ei ole enam ajakirjanik. Kas ma võiksin teid ka tunda?”
„Ma ei tea.Te olete minust kirjutanud,” sõnas naine rahulikult. Henn tundis ärevust ligi hiilimas.
„Ma ei mäleta... Mida ma kirjutasin?”
„Te ei mäleta ilmselt jah. See oli... võib-olla juba kolmkümmend aastat tagasi.”
„Nii ammu! Ja teie mäletate?” küsis Henn ebalevalt.
„Ma ei saa seda unustada. Olen see seitsmeteistkümneaastane koolitüdruk, kelle... suhtest ühe vanema mehega, noh... õpetajaga... te kirjutasite.”
Hennule oli hoobilt selge, kes tema vastas seisab. Artikkel, mida hilisemate arusaamade järgi võis suureliselt uurivaks ajakirjanduseks liigitada, oli üks neist, mis Hennu nime tuntuks tegi. Henn uskus seniajani, et lugu oli üsna hea, aga ta ei oleks siiski tahtnud taas kohtuda inimestega, kellest oli kirjutanud. Liiati olukorras, kus teda katab selline lohmakas ja ilmetu rõivatükk nagu hotelli hommikumantel.
„Teie!?” imestas Henn siiralt.
„Jah. Nii vana ma nüüd olengi.” Naine kahmas sõrmedega läbi märgade juuste. Hooletu liigutus muutis ta kuidagi huvitavaks.
„Kas ma kirjutasin siis midagi valesti?” küsis Henn ettevaatlikult.
„Parem... kui te ei oleks üldse kirjutanud,” lausus naine. „Aga mis sellest ikka rääkida.” Ükskõiksus, mida naise hääl väljendas, kratsis Hennu hinge enamgi kui eeldatav rünnak. Ta ei saanud seda vestlust niisama lõpetada.
„Ma tahaksin teid mõista ja võib-olla mõistaksite ka teie mind paremini, kui me räägiksime sellest.” Henn otsis sõnu. „Kas teile sobiks õhtusöök Mio Mares?”
„Kui see ei ole teile probleem. Õnneks pole meie vanusevahe vist kuigi intrigeeriv,” nöökas naine.
Nüüd tajus Henn naise märkuses sarkasmi, pahatahtlikku vihjet kunagisele leheartiklile. Ent ta hoidis end tagasi, ei näidanud solvumist välja – uudishimu, aga vahest ka juba alateadvusse tunginud vajadus eneseõigustuseks ja lunastuse otsimiseks surusid selle alla.
Naine nõustus loobuma puhkepaketi hinna sisse kuuluvast buffet-õhtusöögist, mis oli niikuinii igava koolitoidu tasemel, ning õhtustama koos Hennuga keldrikorrusel asuvas à la carte restoranis, mis enamiku ajast seisis inimtühjana. Sobiv koht delikaatseks jutuajamiseks.

Henn rõõmustas, et tal jäi piisavalt aega paluda üht oma kursusekaaslast, kes oli aastaid töötanud kirjandusmuuseumis, läbi lapata ajalehe 1980. aastate arhiivikaustad, skännida kõnealune lugu ja meilida see Hennule.
„Kas sa tõesti ei mäleta täpsemalt, millal see lugu ilmus?” küsis kursusekaaslane, kes ülikoolis oli Hennule silma visanud. Seepärast Henn tema abivalmidusele lootiski.
„Kindlasti pärast Suslovi surma,” pakkus Henn.
„Suslov... Kunas tema suri?” torises muuseumitöötaja.
„Enne Brežnevit natuke.”
„Ja Brežnev – mis aastal tema suri?”
„Enne Andropovit ja Tšernenkot igal juhul.”
„Ütle ükski aastanumber!” ahastas kursusekaaslane.
„Kallike, ma tõesti ei mäleta, aga kindel on see, et pärast Tallinna olümpiaregatti ja enne IME ilmumist,” jättis Henn lahtiseks terve aastakümne.
Otsimistöö oli vaevarikas, sest nii vanu lugusid polnud keegi digiteerinud – otsida tuli suurtest pappkaustadest käsitsi, leht lehe kaupa. Aga Hennul oli oma kirjutist kooli­tüdruku ja õpetaja suhetest tingimata vaja uuesti lugeda. Võib-olla sisaldas lugu detaile, mis olid naise jaoks olulised ning mida ka Henn pidanuks mäletama. Kurat peitub detailides, kuid vahel võib nendes peidus olla ka jumal, teadis Henn ajakirjanikuna.
Oma mälu ei võinud Henn Paavel juba mõnda aega usaldada. Ta oli püüdnud leida algoritmi, mis seletaks ühtede seikade püsimist ning teiste üleöist kustumist, põhjust, miks unustamatud asjad lähevad meelest ning vanad mõttetused täidavad vabanenud ruumi. Henn ei leidnud oma mälus tuhlates seletust. Võimatu oli lükkida mälestusi vähegi loogilisse ritta. Aina vähem meeldivaid ja aina enam ebameeldivaid läbielamisi tõusis mälupõhjast üles. Ei mingit nurruvat nostalgiat.

Henn viskas end spaahotelli jäika voodisse pikali ning jäi lakke vahtima. Paneelide üleminekukohad oli lohakalt pahteldatud ja pragunesid. Akna kohalt laest koordus värv lausa lehtede kaupa. Oli kuulda, et WC-poti loputuskasti jookseb ikka veel vesi. Et see kast ükskord ääreni täis ei saa! Või on juba saanud, aga sulgur ei tööta.
Henn püüdis taastada oma esimest mälusalvestist. Ta uskus, et vanim mälupilt pärineb ajast, mil ta oli kolmeaastane. Või neljane. Sellele pildile oli jäädvustatud öösärgis ema unesegune nägu ja ahastav ohe: „Sa oled jälle voodisse pissinud!” See ei olnud kindlasti viimane kord, kui Henn pidi taas üle elama elu kõige häbistavamaid hetki: süüst puretuna seisma oma voodi kõrval ning ootama, kuni ema märjad linad kuivade vastu vahetab. Ema ei sõnelnud, aga ka tema vaikimises tajus poiss etteheidet. Ja Henn solvus selle etteheite peale, mida tegelikult ei tulnudki. Ta solvus võimaluse peale, et talle oleks võidud etteheiteid teha. Lõpuks solvus ta iseenda peale – et ta oli solvunud.
Hennu mõlemad vanaisad olid surnud siis, kui poiss lähenes neljale. Emaisa viis hauda südamerabandus. Hennul ei olnud silme ees ainsatki mälupilti ei matustest, leinariietest ega pisaratest. Aga ta mäletas sauna rõsket eesruumi, kus Haapsalu vanaisa surnukeha ärasaatmispäevani surnulavatsil hoiti, ja nurgas vedelevat köiepundart. Henn oli elutule vanaisale tähelepanu pööramata sinna hiilinud ning köied õue lohistanud. Köied olid rongi eest.
See rongimäng, kus miski ei sarnanenud veduri ega vagunitega, oli ainus Hennu mällu jäänud mudilasemäng. Selle juurde kuulus vanaema ehmatus: „Issake, mida sa tolmutad köitega! Need on taadi omad!” Köisi oli tarvis selleks, et kirst hauda lasta.
Noil aegadel ei pulbitsenud Haapsalu elu mitte lossipargis, vaid raudteejaamas ja selle ilmatu pikal perroonil. Imposantses, keiserlikule kõrgusele väärilises jaamahoones olid ootesaal, restoran ja kino, seal armuti ja tülitseti, tutvuti ja mindi lahku. Rongid, mis kaks korda päevas Tallinnast saabusid ja kaks korda päevas Tallinna väljusid, tõid Haapsallu lootuse – ja viisid selle endaga kaasa, kui vedur oli nina ümber pööranud ning end esimese vaguni eest viimase ette sättinud. Mahajääja kurbust oskas Henn põdeda juba väikese poisina. Ta võis lahekaldal – vanavanemate maja oli merele üsna lähedal – andunult jälgida, kuidas ähkivad auruvedurid raudteetammil edasi-tagasi manööverdasid. Rööpad viisid mere äärde välja, kuni tõke ette tuli. Haapsalu raudtee oli umbtee.
Raudteejaama pääses kodunt otse üle lahesopi, mööda laudteed. Iga aastaga kasvas sopp üha enam täis ja sama kiiresti mädanesid kõrkjate varju jäänud lauad. Päeva põnevaim osa oligi katkistest ja kõikuvatest laudadest ülehüppamine, mis lõppes Hennule pahatihti madalasse mudasesse merevette kukkumisega. Vanaema tõreles, aga ei vihastanud kunagi. Vanaema oli vagur inimene, kes oskas valmistada maailma kõige paremaid rummikooke – kahjuks tohtisid lapsed süüa vaid ühe tüki. Henn ei mõistnud, miks neid kooke nimetati Lumumba munadeks.
Haapsalus veetis Henn kõige enam aega raadioaparaadi ees istudes. Teda köitis raadio roheline silm, mis otsekui naelutas poisi pilgu enda külge. Rohelises silmas kujutles Henn end nägevat kuningaid ja kuningannasid, elevante ja lõvisid. Televiisorit veel ei olnud, Henn mõtles selle välja. Enamik Hennu mänge ei vajanud asju ega esemeid, tegevus käis tema peas. Seetõttu ta ei vajanud ka mängukaaslasi, ning teistel poistel olnukski võimatu tema kujutlustega haakuda.

Tartu vanaisast mäletas Henn vaid seda, kuidas ta koos isaga teda onkoloogiadispanseris vaatamas käis. Surivoodil, nagu tagantjärele võis oletada. Ei tema näost ega elust – vanaisa oli Eesti-aegne koolidirektor ja Nõukogude-aegne öövaht – ei olnud Hennu mällu midagi talletunud. Mis oli mälu poolt väga ebaõiglane valik, sest just Tartu-vanaisa olevat teda alatasa põlve peal hüpitanud. See-eest oli Hennul tollest haiglakülastusest selgelt meeles koridoris istuva pidžaamas mehe – järelikult haige – valjuhäälne tähelepanek: „Ise poiss, aga käib punaste kummikutega.”
Edaspidi keeldus Henn kategooriliselt punaseid jalanõusid kandmast ning tema vastuhakust tõusis kodus korralik tüli. Kogu täiskasvanuea oli ta hoidunud punastest särkidest ja pükstest, kartes kunagise alanduse kordumist. Elu esimese erkpunase rõiva – karvase kapuutsiga jope – ostis Henn endale alles pärast viiekümnendat sünni­päeva.

--