RAAMATUKATKEND: Merlin Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed"

Merlin Piirve „Ühe maailmavalutaja märkmed“ on tormlev ja katkendlikkusele kalduv lugu ühe haiglase tütarlapse eluetapist, mil dramaatiliselt kulmineeruvad tema keerulised suhted nende inimestega, kes eri aegadel on olnud talle lähedased. Omadega vussis minategelane kandub ajas edasi ja tagasi, lahates lapsepõlve ja üliõpilaspäevi. Ta otsib täiust, otsib ilu ja õnne. Ent kõik kipub ühel hetkel minema viltu ja valesti ning tundub, et polegi võimalik eluga hakkama saada.
Minavormis romaan pole dramaatilistest sündmustest ning kurbadest mälestustest hoolimata siiski läbinisti sünge ja traagiline. ***Kirjastus Varrak, 176 lk, kõva köide /////

Peategelase melanhoolia küll üha süveneb, kuid siiski jaksab ta nii teisi kui ka iseennast enamasti vaadelda üsna elutervest vaatepunktist, selge (enese)iroonilise pilguga.

Autori nägelik, maagilise realismi sugemetega kirjutamisviis loob raamatu kangelaste – noorte haritlaste – mõtiskluste, askelduste ning omavaheliste arveteklaarimiste taustaks mõjukaid mitmekihilisi välis- ja sisemaastikke, mida tasub süvenenult uurida.

Merlin Piirve (snd 1986) on lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina ning magistrikraadi on ta omandanud kirjandusteaduses. Ta on avaldanud mõtteid Sirbis. Käesolev raamat on tema esimene ilukirjanduslik tekst.

Katkendid romaanist

Ühel jubedal reedel istusime Temaga heledas diivanis ja jõime mingit lääget jooki, õhus oli sellerit. Õues oli vist kevad, roheline lainetus, sees, meie kehades oli südatalv. Olin teinud kvaliteetsest mõrušokolaadist ja võist klassikalise trühvlikoogi. Sõime seda rahulikult, pisikeste kahvlitega. Või õigemini Tema sõi, mina mängisin söömist, mul oli kogu söömiseks vajalik aparatuur liialt valulik. Vaasis olid tulbid. Temal läks tööl väga hästi, ta oli teinud arenguhüppe ja ülemad oli väga rahul. Koduses elus oli meil aga kõik vildakas, hüppasime ropsuga taandarengusse. Tema istus seal, kena triiksärk lohakalt pükste peal. Kurja kavatsev trimmis keha hingeldas tasakesi. Ma vaatasin Temale otsa ning tajusin kohkumusega, et tema näojooned olid ümber paigutunud, ta oli jäänud võõraks.

Kontvõõras närakas jõllitas mind mõne sentimeetri kaugusel mu silmnäost. See oli üleeelmisel nädalal taas juhtunud, kolmandat korda. Ta oli mind möödaminnes vannitoas tõuganud, mistõttu ma kukkusin lõuaga vastu klosetti. Traumapunkt. Põrgu. Ma olin oma negatiivsetest, kuid ausatest mõtetest, mida ma protseduuride ja haiglas viibimise ajal läbi elasin, täiesti kurnatud ja jõuetu, kaal langes silmanähtavalt, mälu mängis ninanipse, tekkisid suitsiidsed mõtted. See oli algus. Läbielatu päädis mikrokriisiga ja sellega, et kõndisin mitu õhtut järjest tabletisegasena varukoju ja rääkisin oma kassiga õnnest. Väisasin hambaarsti. Veel ja veel. Ma teadsin, et Temaga juhtus vahepeal midagi, kahe jaanikuu vahelisel perioodil, Tema sees toimusid sünged mängud. Ja ka minuga ei olnud ammu enam kõik korras, Tema teadis seda, ohh, ta ei olnud enam Romeo, ta teadis, et ma olin hirmul ja väeti, ometigi ei teinud ta midagi, et mind aidata. Ma jäin aina enam ja enam õhtuti üksi ja aina enam ja enam tundsin ma, kuidas mu haigus süveneb ja kuidas halveneb mu keskendumisvõime ja mandub tegutsemistahe. Ma haudusin plaane, otsisin hetke, millal ära minna. Aga ma ju armastasin. Ta sai isegi aru, et oli oma aktidega liiale läinud ja lahkus, muudkui lahkus meie pesast. Lahkus, sest häbenes, et on koletis. Mina paradoksaalsel kombel ei tahtnud, et ta läheks. Tahtsin, et ta oleks minu kõrval, juhuks kui metsik hirm mu endasse võtab. Olgugi et plaanisin ise lahkuda, jäädavalt.

Selsamal esmaspäevaõhtul oli Tema ühtäkki jälle allkorrusel minekuvalmis. Ja ta ei olnud enne seda olnud kuri ega hoolimatu, pigem õhkus Temast mingit perversset pehmust ja soojust, natuke armastustki, ta silitas mu juukseid, aga ma ei tajunud enam seda kirge, seda füüsiliselt tajutavat soovi Temas mind omada, ma-teen-su-heaks-kõik-suhtumist. Tema kibeles mu juurest ära, ihkas sinna kaugele, müüride ja tamme taha, kaugele silmapiiri taha, sinna, kuhu ei ulatunud minu selged pruunid silmad. Miks ometigi tahtis ta minna minust kaugemale, lausa kiheles ära, kui mina olin ju siin? Mina. Ja ma olin fantastiline: juurtega voodis kinni, täielikult liimunud nelja kollase seina vahele. Mu nahale ilmusid väikesed vesised haavad. Koledad. Välisuks paugatas hoolimatult ja ma puhkesin haledalt nutma. Tundes, et paanikahoog läheneb ja kohe lähevad meeled ja mõistus tuimaks, heitsin kähku pikali ja lugesin aeglaselt sajani. Närisin küüned lihani, kuni nii vastehitatud kui ka vanade hammaste servad kippusid kihelema ja keelel hakkas imelik. Mõtted siginesid.

Blokeerisin. Siginesid. Blokeerisin. Moodne armastusehõnguline suhe või kooselu või tegelikult polegi vahet, mis sõnadega me seda parajasti nimetame, on justkui suur karp ühesuguseid ja õnnelikul juhul isegi kvaliteetseid tihkeid šokolaadikomme. Ilusas karbis, sissejuhatava krepp-paberist kihiga. Ma haaran kommi ning naudin kombates ja vaadeldes selle ilusat ümarat vormi ning naudin maiuse täiuslikku maitset. See sulab mu keelel ja hellitab minu maitsemeeli. See on totaalne mõnu ja kõdistus ja ma ei taha muud, vaid seda tunnet ja seda tunnet, ja ma armastan oma elu, sest kõik on nii ilus, sest ma kogen naudingut. Puhas kehaline nauding. Ja ma haaran uute kommide järele. Pean pisut vahet. Haaran uue. Ja nii ma tahangi. Kuigi valdavalt täitub armastajate kõht iga järgmise kommiga aina enam, tuntakse iiveldust ja kõhu täitumisest tekkivat vastikustunnet. Iga uus komm on jällegi sellesama maitsega, see ei paku midagi uut, teatakse täpselt, kuidas rebeneb õhuke glasuurikiht teravate valgete hammaste vastas ja keelele ning igemetele pressib end pehmjam sisu, rammkreemjas mass, mis enne viis ekstaasi, kuid nüüd tundub nii kuradima tavaline. Võtame veel ja veel, kogume kilosid ja süütunnet. Kuni ühel hetkel otsustame, et need šokolaadikommid on end ammendanud – isu on täis, mitte ühtegi võikreemist kakaopommi enam! Palun järgmiseks need martsipanimandlid! Mõni sööb elu jooksul tühjaks mitmeid ja mitmeid väga erinevaid kommikarpe. Mina tahtsin süüa palju ühesuguseid komme. Mitte keegi ei tulnud minuga kaasa. Mina, puritaan, üksi šokolaadimeres.

Lõpuks ajas see kõik iiveldama. Ma olin kasvanud skeptikuks, uskmatuks, kurblikuks pessimistiks, kahjurõõmsaks värdjaks, misantroobiks. Kõndisin kilavate silmadega ravimikapi juurde. Tema läks jälle ja nõnda nukralt koputas seetõttu lehtjas puu mu aknale. Olin üksinda ja uskusin, et jäängi selliseks, hoolimata sellest, et mind ümbritsesid lähedased. Sest ma ei osanud nende hingesid lahti lukustada. Uskusin imelikul kombel, et lahti saab lukustada vaid inimese, kellega jagad nii keha kui ka vaimu. Inimene on mõistatus ja ma tahtsin, et mõistatused leiaksid lahendi. Ma seisin vannitoas ja kuulatasin. Tuks-tuks, kuulsin ma, ma olin ikka veel elus. Panin kuuma pea vastu heledat külma kahhelseina. Tegin krunni lahti. Juuksed kukkusid seljale. Vaatasin peeglisse, musti jooni oli täis mu vaniljevalge nägu. Kujutasin ette, millisesse asendisse jääks mu keha, kui ma teise korruse aknast alla prügikastide juurde hüppaksin. Tahtsin jääda ilusasti graatsiliselt lamama. Mitte nii, et jalad painduksid ebaloomulikult ja võikalt. Seda ei saanud harjutada ka, raisk. Mõtlesin, et hüppaksin hea meelega oma oranži öösärgiga, aga hakkasin siis kartma, et äkki kerkib see sündsusetult üles ja ma ei lamaks seal prügikastide vahel nagu Ophelia, vaid nagu räpane hoor, häbe paljas. Brr. Ma kuulsin koridorist, kuidas see tuli, kuidas see sahises trepist alla minu juurde vannituppa. See tuli nagu kõrge võõramaine olend ja viskas musta keebi mu peale. Ma ei näinud enam midagi, mu seest tõusis külm iiveldus, tunne, et minust ei piisa. Mu sees kasvav roheline väike puu langetas korraga kõik lehed, mu sisemuses haljendanud puu mustendas raagunult. Ma tõmbusin üle kogu keha pingule: mind oli reedetud, maha müüdud, mu usaldust kuritarvitatud. Ma tõmbasin käega läbi juuste ja tundsin, et need kõik langevad hetkega välja.

Kui see mind tabab, siis tekib mu sees külm tuli. Miski põleb, kuid ei põleta kiirelt ja tuliselt, vaid tungib mööda söögitoru veidike ülespoole, jäätades mu mõtteid ja muutes käitumise irratsionaalseks. Tavaliselt hakkan paanika siginedes jooma, näiteks veini või brändit või viina, kui midagi koduses baarikapis leidub, või võtan uinutit, et kõik ära unustada. Kodunt välja ma sellisena minna ei võiks. Väljalülitatud superegoga kaldusin ma imelikkusesse. Siis oleme vaid mina ja mu tunne ja mu haigus. Kuigi kurb statistika oli see, et tänavatele luusima ma lõpuks ikkagi läksin, peaaegu alati. Enamasti suundusin ma mändide vahele, sinna sillale, mis jookseb üle raudtee. Tol korral tuli mulle pargis vastu kamp väikekodanlasi ja ma tundsin, kuidas nende kohalolu mürgitas minu eetikat. Vastikud pisikesed vaated pugesid mu kampsuni alla ja tekitasid mu kaelale ja rinnale raske punaselaigulise lööbe. Mõnel ilusal korral tuli Tema mind männiokaste sisse otsima. Oi ma olin õnnelik! Ta tuligi! Õiendas midagi. Ta upitas mind üles ja ütles, et ma peaksin kellegi vastuvõtule minema. Kellegi. Kelle? Ja see ebamäärasus ajas mu lihtsalt vihapöördeisse. Tema oli alati nõnda abstraktne, Tema soovitustel ei olnud vundamenti ega reaalset hoolivat alust. Need ebaselged „hoolivusaktid” olid lihtsalt manifestid minu murede eiramisest. Igal juhul läks ta sel õhtul ära ja ma tundsin hoogu lähenevat. Ma katsun ennast maha suruda. Ma tahan sellest mööda vaadata. Kuid ravimikapi ees seistes ei suuda ma sellest mööda vaadata. Võtsin ka sel esmaspäevaõhtul mõõdukalt ravimeid, puhvetist pudeli kangemat ja vannitoakapist vibraatori ning kolisin kogu kraamiga väiksesse magamistuppa teisel korrusel. Tõmbasin ukse kinni. Link kukkus eest. Naersin natuke. Ent avastasin siis õige pea, et ma ei pääse enam toast välja. Kõrged katuseaknad vaatasid aia poole. Hüppasin paar korda täiest jõust vastu ust. Lõin puusakondid ära. Lõpetasin. Pohhui, mõtlesin ma. Võtsin naisese sõõmu ja istusin rohmakalt voodisse nagu mõni ülekaaluline ja ropp eit. Rohud hakkasid töötama enne, kui ma muude toimetustega lõpule jõudsin. Hommikuks oli uks pärani lahti ja Tema magas mu kõrval. Ta ei hoidnud mind enda vastas. Vaatasin ta musti boksereid, tõmbasin need jõuliselt kehast eemale ja panin keele vastu fallost. Ta oli end ettenägelikult pesnud. Tõbras. Lasin värvli kenasti lähtepositsiooni. Ja heitsin veel hetkeks rahulikult pikali. Esimene mõte mu peas oli alati üks ja seesama: „Nii ei saa see jätkuda!” Aga oli jätkunud juba vähemalt aastakese. Lõppu ei paistnud mitte kuskilt. Teine mõte oli asisem: mis päev on? Hetkeks olin täiesti kindel, et oleme esmaspäevas, kuid telefon näitas mulle, et on ilus ja hea laupäev. Ma ei tahtnud munaputru ega röstsaia voodisse. Ma ei tahtnud mitte midagi. Või kui, siis ehk kanget kohvi piimatupsuga ja pehmet kassi külje alla.

Ma avastasin oma haiguse siis, kui Tema hakkas mulle mitte sihilikult, aga siiski teadlikult haiget tegema. Ma ei mäletagi, mis järjekorras see oli, kas enne jättis Tema mu käe autoukse vahele – või oli see keldriuks –, või ilmusid kõigepealt sümptomid? Ma olin alati olnud tundlik ja mikrohüsteeriline. See tähendab, et ma reageerisin ebameeldivatele tõikadele kohatult ja võisin korraldada stseene lõppkokkuvõttes triviaalsuste pärast. Minu ärritus leevenes aeglaselt. Ma võisin minna üleni krampi, kui avastasin, et mu lemmikpuuder on kotti laiali tolmunud: ma nutsin lohutamatult ja mu ema pidi mind raputama, uuesti ja uuesti ja uuesti, et ma oma lihased pingest vabastaksin. Ma mäletan, kuidas ka ema nuttis. Südamest. Pisarad voolasid üle tema roosaka näo. Pärast lonkasin ma mitu päeva. Olin siis umbes viisteist. Ma võisin end kõõksuma nutta, kui sain restoranis loodetud suussulava lihatüki asemel nätske soonilise tombu. Ja ma ei häbenenud seda teha pere ning sugulaste ja loomulikult võõraste juuresolekul. Aga ma ei mõelnud kunagi, ma ei kahtlustanud kunagi, et see võiks olla märk millegi suurema ja pahatahtlikuma olemasolust minu sees. Seda ei kahtlustanud ka mu ema, kuigi ma olin alati arvanud, et ta teab kõike. Ema intuitsioon ei vedanud teda kunagi alt, siiski ei olnud ta selle mure etteaimamiseks piisavalt võimekas. Ma olen alati otsinud radikaalset perfektsust. Kõik muu oli välistatud. Vead ei kuulunud minu ampluaasse. Ma kiikusin totaaläärmuste vahel. Ma ei mõelnud selle peale alguses üleliia. Mõtlema hakkasin ma sellest alles siis, kui mu vend lõhkus ära ühe mu lemmiktassidest, mis kujutas päikesevarjuga daami pargipingil istumas. See tass meeldis mulle. Aga pelgalt meeldis, see polnud mu totaallemmik. Mu vend pillas selle neljaks killuks. Killud asetas ta lauale. Kööki väisates nägin seda. Ma tundsin, kuidas minust tõusis virvendades purse. Lämbumistunne. Ma ehmusin iga viimase keharakuni. Mu vend sõi parajasti lihapalle ja nähes mu ilmeid ja krampi tõmbunud põski, jättis ta eine pooleli. Ta kohkus ja lähenes mulle. Läksin külmaks ja kaotasin teadvuse.
_ _ _

„Öös on asju,” ütles üks frikatiivita metsloom. Käisime Maudiga neid asju otsimas. Enne istusime kodus laua ääres ja jõime musta teed ning soojendavaid vedelikke. Siis panime väga soojalt riidesse. Mitu kihti villa. Olime otsekui skafandrites. Haarasime hoolikalt ettevalmistatud piknikukorvid, pisikese muusikamasina, mõned mängud ja fotoka. Oli laupäeva öö, me igakuine rutiinipeletamise öö. Piknikukorvi valmistasime me koos ette, seal oli pisut külma plaadipirukat lõhe ja fetaga, suvikõrvitsa-omletisuupisteid, Kayserschmarrni vahtrasiirupiga, mozzarellat ja väikesi tomateid, prantsuse veini ja kohvi. Me läksime künkale linnapiiril ja panime oma paksu vatiteki maha. Seal oli isegi üks puu, mille otsas saime ronida. Pikutasime ja kallistasime. „Pirukas on hea, küpsemisaeg oli ideaalne, sisestamisajastus perfektne,” mainin ma. Vaatan Maudi, kes pikutab ja viibutab jalgu, värviline sall ümber kaela keras. Alati, alati olen tahtnud sellistest hetkedest ammutada samaväärselt kui hetkedest, mida veedan koos mõne erilaadse mehega. Tundub lausa haletsusväärne, et ma ei saa oma parima sõbratariga koos olles kätte kõike seda, mida ma hetkelt vajan. Kas tõesti annab keha, madala keha jagamine juurde nõnda palju? Miks saan ma ideaalsest hetkest Temaga kätte rohkem, miks inspireerib see mind enam kui perfektne hetk Maudiga? Kas ma peaksin Maudiga füüsiliselt koos olema? Kas ma peaksin käed ta seeliku alla lükkama? Kas siis suudaksin ma elada täiel rinnal? Olen täiesti selle mõtte ebalummuses, kui Maud rääkima hakkab: „On küll jah. Kas sa tahad hiljem Traadi poole minna? Ta sai eile ametikõrgendust. Tähistab täna.” Ma ei oska midagi öelda. Rabe valge mozzarella ühineb mahlase-mõrkja tomatiga. Valge ja punase ilus kooslus.

V Dekadents

Ma nägin, kuidas usk minust põgenes. Tuhatnelja. Jooksis väikese märsiga nurga taha. Väikeses märsis olid kõik need pisikesed imed, mis mulle elamiseks energiat andsid. Ma adusin päris teravalt, et olin tupikusse jooksnud. Tundsin, et ei saa sirutuda, elu mu ümber oli kitsaks jäänud. Maud oli kadunud. Üksinda olin ma. Mul hakkas seest väga külm. Halb eelaimus näris mind kintsust. Tundsin, et Maudi kaotamine lõi mu peas midagi katki. Sõrmed muutusid jäigaks, sõrmeotsad jäiseks. Pähe sigines paanika, tuhm peavalu surus mõlemalt poolt peale. Peas surusid end mingid väikesed ümmargused olemid tihkeks massiks kokku. See ühinemisprotsess oli piinarikas. Väikesed tihedad valutavad massid tiirlesid mu peas. Need massid moodustasid äkki mingisuguse klaasja ja vastiku kile, mis oli justkui teatav kookon. Äkki läks see kile krõbisedes katki. Hirm võttis võimust. Mingi tohutu raudne raskus surus ja ma ei suutnud hingata. Kähisesin. Paanika lähenedes nööriti mu kurk kinni ja ma ei tahtnudki korralikult hingata, pigem nohisesin ja hirmusin. Mõtlesin, et sügavat (rahustavat) hingetõmmet võttes tõmban koos hapnikuga endasse ka veelgi rohkem hirmu.

* * *

Kohe-nüüdsama pidi minu manu tulema Leevi. Kartsin ja erutusin samaväärselt. Tekkisid väga pönaalsed mõtted, surusin need alla. Nende mõtete alistusprotsess oli valus: pea jäi justkui kruustangide vahele. Nii ma väänlesingi valukoormas. Vähemasti ei olnud ma autoagressiivne. See mõte pani mind naeratama ja tegi mu üle mõistuse armsaks.

Niisiis pidi Leevi kohe saabuma ja ma olin päeva mööda saatnud pidevalt temale mõeldes. Ma olin teadlikult veetnud päeva häbelikult, emotsioone tasa ja targu kontrollides ning keevatsemist vältides, nii et ma olin täielikult valmis. Ma ärkasin küll sombuselt ehk ma ei suutnud hilisõhtu viimaste tegevuste kronoloogiat taastada, kuid kummastaval kombel ei häirinud see mind üldse. Ma istusin hommikul köögilaua taga, paber ees, ja üritasin kirja panna, mis oli eile juhtunud. Pliiats oli ahvatlevalt terav. Talitsesin ennast. Meenutamine oli tulutu tegevus. Lõpuks joonistasin paberi pelgalt kaelkirjakuid täis. Tõusin ja läksin ruumi uurima. Prügikastis oli mineraalveepudel, ajaleht „Alba” ning fariinisuhkru karp. Õngitsesin karbi sealt välja, pea ikka veel unesegane, iiveldust ei tekkinudki, ainult valge magamissärgi varrukas vajus õige koha pealt ära. Fariinisuhkru olin just üleeile poest ostnud, sest ma arvasin, et küpsetan Vobele ühe hea koogi. Et ta saaks enne seda, kui oma näppudele mu kirgpitsilistes libedates püksikestes vaba voli annab, nautida pisut hõrku segu, mis kokku vahustatud šokolaadist ja kvaliteetsest valgest õige tekstuuriga juustust. Nii loll olen ma ikka vahel – need nunnud nõrkushetked ajavad mind hiljem endast nõnda välja – kustkohast võtan ma neil hetkil jultumuse, et etendada sellist rolli, et pidada end perfektseks perenaiseks? Ma ei ole seda, ma ei saa enam mitte kunagi selleks. Vaimusilmas valmistan ma kaheksaliikmelisele sõprusperekonnale kanaquiche’i ja juustusufleed ja sooja kakaod likööriga ja mozzarellasalatit. Aga nõnda ei lähe, see on illusioon, sest ma ei ole piisavalt kannatlik, piisavalt pühendunud, vajalikul määral keskendumisvõimeline. Ma nõrken vahepeal ja kaotan vaimustuse. See, et minust ei saa kunagi suurepärast kokka, on olnud mitmete minu röögatuste põhjuseks. Fariinisuhkur oli linasest poekotist jõudnud mu kuivaineriiulile ja maandunud eileõhtuse sööstu ajal järelikult prügikasti. Mida ma ometigi olin siin toimetanud? Pingutan ja ma ei teagi, kas kujutan ette või meenutan, ning näen vaimupilti endast, söömas suurte lusikatäite kaupa fariinisuhkrut, seljas üks Tema vana suur valge särk. Valge särgi kohta aga oli tunne pisut liialt kitsas. Vaatan ennast: valge särk on mul ikka üll, ent selle all on kohaliku pesumagnaadi poolkorsett, mis lõppeb täpselt rindade all ära. Ma uudistan seda: pole eset varem näinud. Kummaline. Semikorseti taga on kaks auku. Ma irvitan vaikselt ja jätan eilse sinnapaika. Ma otsustan killud hiljem kokku panna ja mitte enam olnule aega kulutada. Üks-kaks, viu ja vops. Fariinisuhkrukarp näpus, liigun hüpleval sammul akna juurde ja kallan selle sisu nii toredasti aknast välja. Suhkruterad hõljuvad õhus minu kurvastuseks nõnda vähe aega ja kukuvad sahinal all seisva Audi katusele. Mõtisklen just, kas minna Audi katust lakkuma või jääda üles ja keeta endale kohvi. Õnneks heliseb telefon, ma võpatan, mulle helistab Leevi. „Hommikust. Mis teoksil?” – „Tere. Ei miskit. Hommikupoolik on olnud magus. Räägi uudist.” – „Egas uut miskit suurt pole. Lihtsalt ma tulen õhtul üksinda, kas tead?” See võis tähendada mitmeid asju. Tegelikult ei saanud ma üldse aru, mida Leevi silmas pidas: ta tuli alati üksinda. „Tule-tule! Tead ju, et ootan sind alati.” See oli vale. Ma ei oodanud teda alati. Ma pidin end tema tulekuks alati ette valmistama. Päike paistis roheliste lehtede vahelt nii nukralt. All tänaval jalutas keegi ema oma pisikese tütrega, olgu, pojaga. Jäin neid tardunult jõllitama. Leevi kädin kumab kuskil tagaplaanil. Äkitselt vupsan ma tagasi. „Olgu, aga kell seitse siis. Pane vaim valmis!” – „Jah. Näeme”. Telefon kukub potsti sohvale ja ma liipan kööki kohvi keetma. Haaran oma liivakellakujulise kohvikannu. „Õhtuks valmis olla! Õhtuks valmis olla! Õhtuks valmis olla!” Võtan oma kohvitassi ja lähen vanni. Vesi siseneb mu õõnsustesse. Pehme on olla. Vannis on õli. Mõtlen äsjaloetud tekstile ja keskendun õhtule. Ma ei tahagi endale haiget teha. Möödunud nädal tööl oli olnud kole. Ligunen vannis. Keskendun. Minu mõttepiltidesse ilmub Leevi, ilus tüdruk, kes vaimustus voolujoonelistest autodest, sätitud soengutest, läbimõeldud õhtutest, jõulistest meestest, maitsekatest naistest, 100-eurostest rahatähtedest, rebenevatest pärlikeedest, ruudulistest sallidest, kallitest kleitidest. Ta oli bränditundlik ja valiv. Ta oli nii hajuv.

Ja oli õhtu. Me istusime, mina ja pisut väsinud silmadega Leevi, mingis kesklinna ääre urkas, hiinakas, mille seinad olid dekoreeritud paksu tumepunase tapeediga ning kogu sisustus oli jõhker kitš. Meil polnud ammu nõnda naljakas olnud. Leevi tegi nägusid, ma jäädvustasin, ja siis me pealkirjastasime. Järgmises lauas istus kummaline paar ja sõi ahnelt, nad olid tellinud vist kõik menüüs olevad toidud. Laud oli liha täis. Meie Leeviga tellisime seda, mida seal alati tellisime. Leevi on kergelt vines ja mina väga ärgas, uurin: „Kellega me täna kohtume?” Leevi silitab oma lakistatud küüsi ja sõnab: „Kas sa küsid seda selleks, et otsustada, kui palju ja kui kiiresti süüa?” – „Osaliselt, mu arm.” Leevi muigab. „Me läheme siit edasi ühte sinisesse korterisse tsentrumis. Oleme seal vist ennegi käinud, seal on see avar köök toreda ruudukujulise tööpinnaga. Seal resideerub täna mu tuttav, kelle sõber võõrustab tavaliselt mitte siit pärit kolleege. Või noh, mitte ei võõrusta ega majuta. Vaid aitab sulanduda. Eks. Seekord on siin kaks põhjamaist iludust. Neile meeldib klassikaline muusika ja nad on väga enesekesksed. Kuigi sinises ruumistikus on arvatavasti ka mõned juba tuttavad näod. Meie kaaslasteks on täna need kaks põhjamaist iludust.” Leevi tegeleb igasuguste kummaliste projektidega. Ühte neist oli ta haaranud ka minu, see oli rahaliselt väga tulus. Ja kuna pärast Temast lahtirebenemist olid mul finantsraskused – või oleks ehk parem nimetada neid finantsmõistmatusteks – siis haarasin sellest võimalusest lõtvade sõrmedega kinni. „Projekt” seisnes Leevi tuttava sõbra välismaiste kolleegide ringivedamises ja lõbustamises. Puhas ja ilus.

Aga Leevi suutis kõik alati kuidagi ära rikkuda. Ablas hing.

„Olgu. Mis ma selle eest saan?” pärin ja nuusutan oma sõrmi, need lõhnavad tugevasti metalli järele. „Tavalise summa.” Leevi jäi vait. „Ja??” küsin mina. „Kaks plekk-kasti.” – „Sobib.” Meile kantakse ette veiseliha ja krevetid. Ma otsustan mitte süüa, mõte vintskest lihast hammaste vahel tõmbab sisikonna krussi. Ma vaatan Leevile vesiste silmadega otsa, too reageerib kiiresti: „Ei, sa ei või mulle jälle hakata sedasama jama ajama, mida sa iga kord ajad. Kuuled?” huilgab ta nii, et tema punased juuksesiilud lehvivad ägedalt. „Leevi, sa tead ju tegelikult, et mulle ei meeldi see seltskond. Sa mõistad mu motiive, eks, kaunitar? Ma teen seda pelgalt raha ja mõnede pärlite pärast. Aga üldiselt on see ikkagi suht persses skeem. Vobe mõrvaks mu, kui ta vaid teaks. Vobe, mu hea. Nendest külalistest ma ei tea, aga see seltskond, selle tuumik on mulle vastumeelne. Nad on laialt naeratavad, galantseid nalju viskavad hampelmannid, seest tühjad klounid, mõtteta, justkui heintest kokku mätsitud hingetud tüübid, aga nad peaksid olema karakterid. Ma ei suuda suhelda tüüpidega. Nad on elutuumast nii kaugenenud, et arvavad olevat selle leidnud. Nad usuvad, et edu mõõdetakse rahas. Madalad olendid. Ma arvan, et ma ei suuda varsti enam nendega sõbralikult käituda. Ja sa tead ju, Leevi, et see ei ole sõnakõlks, ma reaalselt ei suuda seda teha, füüsiliselt. Kas sa tahad mind selleni venitada?” Leevi tõstab endale hunniku liha, kuigi ma tean täpselt, et ta hakkab seda pelgalt tükeldama ja sööb vaid aedube kastmes. „Esiteks, tüdruk, ei ole sa siin kellegi sunnil. Uks on su selja taga, ma võin su sealt isegi välja juhatada. Ja teiseks oled sa asjast valesti aru saanud. Pealegi tean ma päris kindlalt, et isegi oma igapäevaelus suhtled sa mitmete tüüpidega. Ära meelita ennast: peaaegu mitte keegi ei saa lubada endale luksust lävida vaid mitmekihiliste karakteritega. Nemad seal aga on väga intellektuaalsed, eluterved mehed, viisakad ja naiste suhtes kenad. Mis sul nende vastu on? Nad on kõik väga lahtise peaga, osavad matemaatilistes trikkülesannetes ja males, nad käivad teatris ja paljud mängivad mõnd instrumenti. Nende välimus on laitmatu, nad lõhnavad hästi ja on muideks linade vahel niisamuti esmaklassilised, ja seda ka manuaaloraalselt. Lisaks ei tea sa ku-na-gi, millal nende mõjuvõim sulle marjaks ära kulub.” Närviliselt lõikab Leevi keskmise suurusega veiselihatükke, mille värvi ma ei näe, sest kaste varjab seda kiivalt. „Kui ma vaid nende sisse ei näeks... Kui ma vaid seda raha nõnda ei vajaks... Kui vaid.” Ma ei uskunud rahasse, ent Vobe säilitamiseks pidin pidevalt oma garderoobi värskendama, oma siidsärkide sahtlit ikka rohkem täis kuhjama. Ma olin moodsat sotsiaalmeediat tarbides aru saanud, et kellegi enese küljes hoidmiseks pidi oma kesta pidevalt apdeitima. Nii ma sain aru. Olin novaatorlikus perioodis ja ülimalt mõjutatav. „Ära soiu nii palju!” karjatab äkki Leevi. Ma võpatan ja ajan laualambi ümber. Leevi lükkab kahvliga paar lihatükki laua peale ja nihutab neid kordamööda mööda lauaplaati edasi, nii et lihatükkide järele moodustub kastmest tee. Õgiv paar vaatab meid juba ilmselgelt hirmunult. „Ma näen nende sees kobrutavat kurjust. Ma ei hooli sellest, et nad tunduvad sulle nii laitmatud, nii puhtad, neis tuksub needus. Kuidas nad üldse sind oma seltskonnas sallivad? See tundub mulle küll ekstrakahtlane.” – „Tead, kummalisel kombel ei taju nad minu kohalolekut nii, nagu kõik teised. Seltskonnas on vaid üks mees, mingi tarkvaraarendaja, kellele ma hästi ei mõju. Kui too tüüp seal on, siis saadetakse mulle enamasti keegi ukse peale vastu ja ma lähen igaks juhuks minema. Aga see selleks. Ära vaeva oma pead. Ma vaatan, et sa ikkagi panid vastavalt riidesse, nii et su meeltes mõlguvad nurjatud mõtted!!” Leevi naerab oma kõiketeadvat neurootilist naeru, arvates, et tabas taas naelapea pihta. Tegelikult pani ta jälle puusse. Nii juhtub minuga sageli – inimesed arvavad, et nad mõistavad, mis mul mõtteis on, kuid tõtt-öelda ei jõua nad ligilähedalegi – mu peas ei olnud mitte ühtegi lodevat mõtet, mu peas valitses kuum tühjus. Kogesin seda, mida ma just tihti ei koge: ma nägin meid kõrvalt. Istumas odava sisustusega kallitoidulises kohas, kädistamas tumepunaste seinte keskel, sikutamas allapoole liiga lühikese seeliku servi, tõstes hoolikalt kujundatud tumedaid kulme, mängides toiduga, olles ebaviisakad teiste külastajate vastu. Ma nägin seda kõrvalt ja imestasin, sest tegelikult me ei olnud Leeviga üldse kergemeelsed ega mõttetud naisterahvad, pigem raskemeelsed ja mõttega. Õõvastav on see, kuidas me rolle vahetame ja pidevalt midagi mängime.
_ _ _

Ma aevastan. Tuima rahuga pööran ma rooli ja unustan täielikult maniakaalse mehe. Leevi on lösakil vastu autoakent. Ma panen muusika mängima. Koor alustab laulu. „Leevi, kes see leevendab?” Leevi pöörab oma sassjuukselise pea minu poole ning pööritab silmi. Tema väiksed näpud otsivad cd-karbist leevendust. Leevendus saabubki. „Leevi, ma teen sulle Metsaääres taevaliku õhtusöögi ja siis me läheme ehk sauna, olgugi et sa oled puhas. Topelt ei kärise. Pärast loen sulle karupoega ette. Kas sobib?” – „Ja palun, valime mulle õhtul sihtkoha ka välja. Palun abista mind. Ainuke minupoolne tingimus on see, et seal oleks soe ja inimesed oleksid hääd.” – „Selle viimase tingimuse tõttu pean ma küll vist loobuma,” naeratan ma väiksele Leevile. Tema helepunased juuksed meenutavad kassi karvatuuste. Ähvardavalt läheneme me Metsaäärele. On pime. Lõhelõhn. „Mis seal kotis on?” uurib Leevi ja selline uurimine teeb mulle juba rõõmu. „Ma ostsin meile pruuni riisi, aedube, lõhet, sojakastet, veiniäädikat, jäätist, sidrunit, neid häid mahlu, piparmünditeed, ananassi ja veini.” – „Hea inimene.” Leevi nöörib oma saapad lahti ja hakkab mantlit seljast võtma. „Ja viina. Leevi, lase Morten minna! Lase Marie minna! Lase kõik minna! Mina olen su kõrval: mind sa ei kohuta.” Suurepupillisena vaatab Leevi mulle otsa, kaob mingisse sfääri ja tuleb siis tagasi. Kärmelt hakkab ta pirnimahla pudelit lahti nöörima. Kärmelt. Kasjalt. Minu Leevi.
Ta vaatab üksisilmi aknast välja. Keskendunult. Tasakesi. „Jalousie,” ütleb ta vaikselt. See sõna on nii erootiline, et ma palun, et ta seda kordaks. „Jalousie,” ütleb ta veel. „Tead. Mul oli mitme aasta eest kallim, kellest ma mitte kunagi ei räägi. Sest tema oli see õige. Meie suhe oli raudkõva. Nagu ta isegi. Aga ma sattusin temast haiglasesse sõltuvusse. Sellepärast ma praegu iseseisvuse eest nõnda kirglikult kõnelengi. Ma ei kannatanud lõpuks enam tema väljaskäike, telefonikõnesid ega hobisid. Mu käitumine omandas possessiiv-maniakaalse väljundi. Enne elasin ma ju seal, kaugel eemal, õppisin tormaka innuga lingvistikat ja lähiajalugu. Siis aga rändasin oma kompsude, apple crumble’i retseptiga ning kuumade suudluste ja seksikate ripsemetega tagasi oma hea juurde. Ma katkestasin kõik, et olla temaga ja jäin liialt lootma oma kallima jäägitule armastusele, pidevale kohalolekule. Ma tapsin iseenda. Ma lõin endale mudeli, illusiooni, mille vettpidamatusest sain teadlikuks alles naastes. Talle meeldis loomulikult, inimlikult aega veeta ka oma tuttavatega, sõpradega, keda ta ei pidanud ju – erinevalt minust – oma elust ära lõikama. Ma ei sallinud seda. Armukadedusest hargnes teisigi probleeme, ma otsisin neid nimme, tegin mehe elu põrguks. Süüdistasin teda laiskuses, nõmeduses, adrenaliinisõltuvuses, milles iganes. Julm olin mina ja julm oli mu armsama elu, kurblik, konfliktiseigad närtsitasid mu hinge ja minus kasvasid vaimsed pinged, mis võisid head toitu saades paisuda neuroosiks. Oi kui head toitu need said. Nääklused muundusid giganttülideks ja viimase piisa karikasse kukkudes jättis ta mu sinnapaika. Ilusam stsenaarium oleks olnud kaunis kiremõrv. Mmm. Nipsti. Loe Ernesto Sábato „Tunnelit”.” Leevi lõpetab monoloogi ja ma pean auto kinni. Ma joon. Joon veel. Janu ei saa otsa. Kustutan ja kustutan. Leevi avas ennast mulle esimest korda.