RAAMATUKATKEND: Michael Katz Krefeldi "Rööpalt maas"
Skandinaavia krimikirjanduses võimsa läbilöögi teinud taanlane Michael Katz Krefeld nüüd eesti keeles!
Kriminaalpolitseinik Thomas Ravnsholdt, hüüdnimega Ronk, on saadetud haiguspuhkusele pärast seda, kui tema armsam Eva sissemurdmise käigus mõrvati.
Täis enesesüüdistusi Eva surma eest, on Ronk otsinud unustust oma vanas purjekas Christianshavni kanalis. Siin elab ta koos Møffega – vanaldase inglise buldogiga, kellel on kroonilised kõhuhädad.
Ronk kistakse leinast välja, kui üks lähedane sõber palub temalt abi ühe paar aastat varem jäljetult kadunud noore neiu leidmisel. Uurimine sunnib Ronka pöörduma tagasi oma vanale töökohale ja sukelduma Kopenhaageni allilma. Siin viitab kõik sellele, et neiu on müüdud paadunud kurjategijale Vladimir Slavrosile, kellel on terves Euroopas bordellide võrgustik. Jäljed viivad Stockholmi, põrgust mustemasse paika ning Ronk peab vastumeelselt teele asuma.
Võidujooksus ajaga püüab Ronk välja selgitada, kas neiu on ikka veel elus. Kuid tema uurimist komplitseerib mõrtsukas, kes on aastaid Stockholmis laastanud. Loominguline sadist, kes paneb oma ohvreid Stockholmi prügimägedele välja nagu kunstiteoseid ning kes on nüüd endale välja valinud järgmise ohvri.
--
Stockholm 2013
Proloog
Kuhilate kohal Hjulsta lammutusplatsil, tõusva päikese kumas, lendasid üksteise peale kriisates kajakad. Platsi kaugemas servas vedas vana buldooser end paigalt ja saatis summutitorust jäiselt kirka taeva poole paksu musta suitsupahvaku. Juhikabiinis istus Anton, seljas paks sulejope, rinnal lammutusplatsi roheline logo, võidunud nahast kõrvik hoolega üle kõrvade sikutatud. Käes hoidis Anton tilaga termotassi, millest ta kohvi rüüpas. Ta kuulas transistorraadiost popmuusikat ja näis esiklaasi taga väsinud. Kasutatud mootoriplokkide ja mahakantud autoosade hunniku juures silmas ta midagi, mis tähelepanu äratas. Ta lasi buldooseri gaasi lahti ja asetas tassi armatuurlauale. Buldooseri seisma saanud, tuli Anton juhikabiinist välja ja astus künka jalami poole. Ta libistas pilgu künka tippu, kus seljaga tema poole seisis habras alasti naine, kes vaatas üle platsi. Anton võttis labakinda käest ja õngitses rinnataskust mobiiltelefoni. Kiiresti valis ta numbri.
Anorektiline naisekuju oli kaevatud sügavale vanarauaosadesse, mis ulatusid talle põlvini, justkui selleks, et tuul teda minema ei puhuks. Naise nahk oli esiletungivate luude peal pingul ja ta keha oli marmorina lubivalge. Nagu Vana-Rooma kuju jõllitas ta tühjal pilgul suurte vanarauahunnikute poole.
„Hei, Anton siinpool,” ütles ta telefoni. „Ma leidsin veel ühe ...”
„Mille sa leidsid?” kostus teisest otsast ülemuse terav hääl.
„Jälle ühe valge ingli.”
„Oled sa kindel?”
„Ma seisan just siin ja vaatan teda, ta on nagu need teised neli ... Mis ma teen?”
Toru teisest otsast kostis sügav ohe.
„Küllap me peame politseiga ühendust võtma ... Jälle!”
Kopenhaagen, 16. oktoober 2010
1.
Päevinäinud autoremonditöökoda lösutas pimeduses mahajäetuna, kõikehõlmavat vaikust rikkus vaid generaatori sumin nurgas. Töökoja põranda keskelt kitsast remondikanalist paistis nõrk sinakas kuma. Kanali põhjas põles kandelamp. Lambi kõrval räpasel tsementpõrandal lamas kägaras alasti naine. Ta oli läbipekstud, käsi ja jalgu katsid suured verevalumid. Naise pikkades blondides juustes rippusid oimukoha lahtisest haavast voolanud vere hüübinud klombid. Seljal ja tuharatel looklesid maona armid, tundus, nagu oleks teda just piitsutatud.
Maša ajas silmad pärani ja põrnitses enda ees lebava lambi helendavasse valgusesse. Ta ahmis õhku. Ta pani tähele hirmu ja adrenaliini, mis kehasse tagasi voolas. Viimane kui lihas oli pingul, kõri janust kokku nööritud. Ta püüdis aeglaselt tõusta, kuid alakehas pakitsev valu takistas. Ta ei mäletanud, kuidas ta siia haisvasse auku sattus. Kogu keha valutas ja ta ei suutnud selgelt mõelda. Ta püüdis uuesti tõusta, sai poolenisti üles ja toetus vastu külma niisket tsementseina. Ruumi temperatuur oli nulli lähedal ning ta lõdises. Kanalis vedeles väike rõivakomps. Punane siidkleit, paar stringe ja mingid mokapruunist seemisnahast kingad. Ta tundis asjad ära, need olid tema omad. Keegi oli selle kõik tal seljast rebinud. Kuid ta ei mäletanud ikka veel, mis juhtus. Samal hetkel kostis hoone teisest otsast ukse paukumist. Maša ajas end aeglaselt püsti. Avatud uksest tungis sisse ööhingust, mis hetkeks summutas määrdeõli iiveldamaajava lõhna. Naine ajas end kikivarvukile ja suutis näha täpselt üle remondikanali serva. Talle lähenes mitu kuju, keda tõugati tema poole. Kolm väikest ja kaks suurt. Väikesed kujud kamandati remondikanali pisikest treppi mööda alla. Maša kummardus oma riideid võtma ja proovis end kleidiga katta. Ta silmitses kolme neiut, kes alla tema juurde tulid. Nad ei olnud eriti vanemad kui 18–20-aastased, temaga üheealised. Saledad slaavi tüdrukud. Neist kõige tagumine kõikus ebakindlalt jalgel ning oli märgatavalt joobes. Teised kaks hoidsid teineteisel kaitsvalt ümbert kinni, ise halisedes ja paludes. Maša tundis nende palved ära. See oli sama õigeusklik salmijoru, mille saatel ta ise oli üles kasvanud. Ta mõistis üht-teist vene keelt kõnelevate tüdrukute omavahelistest sõnadest.
„Me ei pääse iialgi minema ... mitte iialgi minema,” nuttis neist väiksem.
Maša katsus midagi öelda, kuid ta oli hääle kaotanud ja kurgus lõikas, kui ta uuesti üritas.
„Kes ... te ... olete?” kogeles ta. „Mis koht ... see siin on?”
Tüdrukud ei heitnud talle pilkugi, vaid üksnes seisid teineteise külge klammerdudes. Maša pööras pilgu üles töökoja poole, ent kahte meest, kes olid tüdrukud siia alla saatnud, ta ei enam silmanud. Kiiresti tõmbas ta õli ja verega määrdunud kleidi selga. Seejärel pressis end tüdrukutest mööda, kanalist välja viiva trepi juurde. Ta pidi minema saama! Otsekohe!
Samal hetkel avanes uuesti uks ja töökotta astus viis meest. Kanali servades asetsevad valgustid olid süüdatud. Maša kangestus, justkui hirmunud metsloom, kes on autotulede lõksu sattunud. Ta üritas valgust käega kinni katta, ent see langes igast küljest, ja instinktiivselt roomas ta teiste tüdrukute juurde tagasi. Nende kohal kõrgusid need viis meest. Nende hingeõhk ümbritses mehi jääkülmas ruumis tiheda pilvena ja muutis nad lohesarnaseks. Maša kuulis, et üks neist rääkis vene keeles. Teisi hääli ei suutnud ta täiesti kindlalt tuvastada, ta oletas albaania või serbia keelt – midagi taolist.
„See seal!” müristas keegi pimedusest. „Teda oleme me juba küllalt töödelnud!”
Maša tundis hääle ära. Ta tundis ära selle kraapiva heli, kui mees rääkis, nagu oleks ta lõõtsutanud. See oli tema, kes oli teisi juhtinud – tema, kes oli vägistamist juhatanud. See oli tema, kes oli vööga vehkinud. Maša jalad värisesid ja oli tunne, nagu ei saaks ta enam õhku.
„Aita mind!” pomises ta. „Aita mind, Igor!”
Siis vajus ta sügava pimeda kanali tsementpõrandale.
Kaks päeva varem
2.
Ragnar Bertelsen istus hotellitoas ja vaatas seinale riputatud väikest televiisorit. Ta oli viiekümnendate keskpaigas, juuksed hõredad, see-eest oli tugev karvakasv rinnal ja seljal. Ümber puusade oli pingule kistud Radissoni logoga vannilina, et üritada suurt kõhtu varjata. Ragnar rüüpas lonkshaaval prosecco’t.
„See on küll muljetavaldav ...,” ütles ta kõlavas norra keeles, põrnitsedes uudistesaadet, mis oli ta oma lummusesse haaranud.
„Täiesti uskumatu,” kordas ta endamisi.
Tualettruumi uks avanes ja Maša astus tuppa. Tema saledate puusade ja väikeste kõvade rindadega alasti keha säras niisutavast kreemist, millega ta endpärast vanni oli sisse määrinud. Ragnar kiskus viivuks pilgu ekraanilt ja seiras naise tagumikku, kui too põrandalt stringid üles korjas.
„See on täiesti fantastiline.”
Maša keeras ringi ja Ragnar pööras kiiresti pilgu kõrvale.
„Misasi?” küsis naine ja pani püksikud jalga.
„Tšiili kaevandustöölised. Nad on kaevanduses kinni olnud üle kahe kuu, aga nüüd lõpuks õnnestus päästemeeskonnal nad sealt välja saada. Kas pole uskumatu?”
Ta osutas oma klaasiga televiisori poole. CNNis libisesid üle ekraani teralised pildid Tšiilist, kus vabastatud kaevandustöölised koos päästjate ja riigi presidendiga poseerisid.
„Ja sa ütled, et nad kõik olid seal lõksus?”
Ragnar kortsutas kulmu.
„Jah, või õieti ainult need, keda sa päikeseprillidega näed. Sellest on uudistesterve sügise juttu olnud. Kas sa ei ole neist üldse midagi kuulnud?”
„Ma ei vaata televiisorit, parema meelega ma lesin ja loen raamatuid.”
„Tõesti?”
Ragnar heitis talle skeptilise pilgu.
„Seda ma poleks küll arvanud.”
Maša kehitas õlgu ja libistas end väikesesse tumepunasesse kleiti.
„Aga miks neil päikeseprillid ees on?”
„Sest nende silmad on maa all pimedusega harjunud. Nüüd on valgus siin üleval neile liiga ere. Nende silmad saaksid tõsiselt kahjustada, kui neil prille ees poleks.”
„Mu kutil on täpselt samad päikeseprillid. Ta on nendega täiesti crazy. See on Oakley Radari mudel, enne neid kandis ta M-Frame’i ja Jawbone’i prille.
„Need kõik maksavad õudse hunniku raha, kuid asi on seda väärt”, ütleb ta.
Oli selge, et Ragnar ei saanud päris hästi aru, millest Maša rääkis, kuid ta noogutas sõbralikult, enne kui ta pilk tagasi ekraanile pöördus.
Naine leidis oma musta ümbrikkoti panoraamakna juures olevalt ümmarguselt laualt ning hetkeks ta seisatas, et silmitseda kuueteistkümnendalt korruselt avanevat vaadet. Langebrosti raekoja platsini suunduv liiklus oli vaiksemaks jäänud. Christianhavni-poolses küljes sätendas pärastlõunapäikeses Meie Päästja kiriku kuldne torn. Igor oli ta nende esimesel, varsti kolme kuu tagusel kohtamisel sinna üles kutsunud, ent torn oli olnud sel päeval suletud ning seejärel polnud Igor oma pakkumist korranud. Tegelikult oli sellest pikk aeg, kui nad viimati midagi koos tegid, kuid täna õhtul oli Igor lubanud, et nad söövad sušit. See pidi niisiis natuke peo moodi olema.
„Nägemiseni, kallis,” ütles Maša ringi keerates.
Ragnar tõusis viisakalt voodist.
„Kas ma võin preilile värskenduseks klaasi šampanjat pakkuda?”
„Tänan, ei. Võib-olla järgmine kord.”
Ta oli juba ukse juures.
„Nii et ma võin sulle veel helistada?”
„Loomulikult,” vastas naine. „Sa olid super cute.”
Ragnar tuli ukse juurde, avas selle naisele ning too astus välja koridori.
„Ja sina olid ... fantastiline,” sõnas ta, naeratus suul, mis näitas, et ta mõtles seda tõsiselt. „Väike hüvastijätumusi?”
„Põsele,” vastas Maša, küljega mehe vastu naaldudes.
Ragnar suudles teda leebelt. „Nägemiseni, Karina.”
Maša läks lifti juurde ja vajutas nuppu. Enne sisenemist saatis ta Ragnarile kerge naeratuse. Teel alla luges ta üle raha, mis mees oli Karinale selle väikese ratsasõidu eest andnud.
Karina oli tema ametinimi. See kõlas piisavalt taanipäraselt, et ta leedu päritolu varjata. Klientidel oli küll täiesti ükskõik, kust ta pärit on, kui ta neile ainult oma kaupa pakub, ja seda tegi Karina, kõigil neil, kes maksid tunnise eskordi eest 1700 krooni ja rohkemgi, kõigil kaisukarudel, kes ümberringi hotellides ootasid. Kuid seda ei teinud Maša. Mašal oli kallim, kelle nimi oli Igor ja kes teda all lobiruumis ootas.
--
