RAAMATUKATKEND: Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium"

 (5)
FRANCE-ARCHITECTURE
Manigod küla Prantsuse AlpidesFoto: JEAN-PIERRE CLATOT, AFP

Kas maailma saab kunstis või mõnel muul viisil kokku võtta? Mis on kunsti ülesanne? Kas kunstil on ülesanne? Kas kunstnik peabki seisma maailmast ja elust nii kaugel, et lõpuks jääb tema ainsaks vestluskaaslaseks naksuv veeboiler? Kas isa ja poja vahel saab olla lähedust? Kas mehe ja naise vahel saab olla lähedust? Kas kahe inimese vahel saab üleüldse olla lähedust? Kas inimene teeb tööd raha pärast? Kas kurjategija teeb kurja millegi muu kui raha pärast? Kas tööstusajastu on läbi saamas? Või ongi see juba lõppenud? Kas pärast seda tuleb veel midagi? Mis jääb inimesest alles? Mis jääb inimese tehtust alles? Kas jääb midagi? Kas neile küsimustele saab, kas neile tuleks vastata? Öeldud on, et selles romaanis kõneleb küps ja rahunenud Houellebecq. Vahel isegi, et väsinud Houellebecq. Kuid ikka lisatakse, et ometi on ta niisama selge ja terav nagu alati. Eesti keeles on varem ilmunud Houellebecqi romaanid „Võitlusvälja laienemine“ ja „Elementaarosakesed“.*** Kirjastus Varrak 2013, 428 lk /////

Oktoobri alguses helistas talle isa, kes teatas, et vanaema on surnud; ta rääkis aeglaselt ja tundus hääle järgi pisut murtud, ent vaevu rohkem kui tavaliselt. Jed teadis, et vanaema polnud iial üle saanud vanaisa surmast, keda ta oli armastanud kirglikult, romantilisi tundepuhanguid mitte kuigivõrd soosiva vaese maakeskkonna kohta isegi üllatavalt kirglikult. Pärast mehe surma polnud miski, isegi mitte pojapoeg, suutnud teda välja kiskuda üha kasvavast kurbusest, mille mõjul ta oli järk-järgult loobunud igasugusest tegutsemisest: küülikukasvatamisest, mooside vaaritamisest ja lõpuks isegi aiapidamisest.

Samal teemal:

Jedi isa pidi järgmisel päeval Creuse’i sõitma, matusele ja muidugi ka päranduseasju ajama; ta oleks hea meelega tahtnud, et poeg kaasa tuleks. Tegelikult oleks ta isegi hea meelega tahtnud, et Jed kauemaks jääks ja kõik ametlikud asjad ise korda ajaks; isal oli parasjagu firmas palju tööd. Jed jäi kohe nõusse.

Järgmisel päeval tuli isa talle oma Mercedesega järele. Kella üheteistkümne paiku jõudsid nad kiirteele A20, mis on üks Prantsusmaa ilusamaid, üks neid, mis kulgevad läbi kõige harmoonilisemate maastike; taevas oli selge ja õhk soe, silmapiiril paistis kerge uduviirg. Kell kolm tegid nad pisut enne La Souterraine’i ühes tanklas peatuse; sellal kui isa bensiini võttis, ostis Jed tema palvel Michelini departemangukaartide sarjas avaldatud Creuse’i ja Haute-Vienne’i departemangude kaardi. Sealsamas, paari sammu kaugusel kilesse pakitud sändvitšidest, sai talle osaks tema elu teine esteetiline ilmutus. See kaart oli imeline; suurest vapustusest hakkas ta leti ees seistes värisema. Ta polnud iial varem näinud midagi nii suurepärast, nii emotsionaalset ja tähenduslikku kui see Creuse’i ja Haute-Vienne’i departemangude kaart mõõtkavas 1:150 000.

Moodsa aja, maailma teadusliku ja tehnilise mõistmise olemus segunes siin animaalse elu olemusega. Joonistus oli keeruline ja imeilus, siin valitses absoluutne selgus, värve oli kasutatud piiratud hulgal. Kuid iga küla ja alevi puhul, mida kujutati suuruse järgi erinevalt, oli tunda kümnete inimelude, kümnete või koguni sadade hingede pulseerimist, otsekui kutset – ning seda, et osa neist ootas ees hukatus, osa aga igavene elu.

Vanaema surnukeha lebas juba tammekirstus. Tal oli seljas tume kleit, tema silmad olid kinni, käed koos; matusebüroo töötajad ootasid veel ainult neid, et seejärel kirstule kaas peale panna. Nad jäeti kümmekonnaks minutiks tuppa kahekesi. „Tema enda pärast on parem, et nii läks ...” ütles isa pärast vaikusehetke. Jah, küllap vist, mõtles Jed. „Ta uskus Jumalat, tead,” lisas isa tagasihoidlikult.
Järgmisel päeval surnumissal, kuhu kogu külarahvas kohale oli tulnud, ja pärast kiriku ees kaastundeavaldusi vastu võttes mõtles Jed, et tema ja isa sobivad sellisesse olukorda suurepäraselt. Nad olid kahvatud ja väsinud, mõlemal tume ülikond seljas, ja neil polnud vähimatki raskust väljendada säärase sündmuse puhul tavapärast tõsidust ja resigneerunud kurbust; nad koguni hindasid (ehkki ei saanud jagada) kerget lootusevarjundit, mille andis asjale preester – temagi juba eakas ja matuste alal vana kala, sest kui arvestada rahvastiku keskmist eluiga, pidi matuste läbiviimine olema konkurentsitult tema peamine tegevusala.

Loe veel

Koju peielauda naastes taipas Jed, et see oli tema esimene tõsine, vanamoodi matus, niisugune matus, kus ei püütud surma tõelusest mööda vaadata. Pariisis oli ta käinud mitmel põletusmatusel; viimati oli ära saadetud üks tema kunstiakadeemia kursusevend, kes oli Lomboki saarele puhkama sõites lennuõnnetuses hukkunud; Jedi oli šokeerinud, et mõni kohalviibija polnud krematsiooni ajaks mobiiltelefonigi välja lülitanud.

Isa sõitis kohe tagasi, tal oli järgmisel päeval Pariisis töökohtumine. Jed läks aeda. Päike loojus, Mercedese tagatuled kaugenesid maantee suunas ja talle tuli meelde Geneviève. Nad olid mõned aastad koos olnud, kui ta kunstiakadeemias õppis; õieti oli ta selle tüdrukuga koguni süütuse kaotanud. Geneviève oli pärit Madagaskarilt, ta oli Jedile rääkinud sealsest kummalisest surnute väljakaevamise kombest. Nädal pärast surma kaevati kadunu põrm välja, surnukeha vabastati linadest, millesse ta oli mähitud, ning seejärel võeti tema juuresolekul perekonna söögitoas einet; siis maeti kadunuke uuesti maha. Tseremooniat korrati kuu ja seejärel kolme kuu pärast, ta ei mäletanud enam täpselt, aga talle tundus, et järjestikusi väljakaevamisi oli vähemalt seitse ning et viimane toimus aasta pärast surma, alles siis peeti kadunukest lõplikult surnuks ja tal oli õigus viimsele puhkusele. Selline surmaga ja surnukeha füüsilise reaalsusega leppimise mehhanism oli täielikus vastuolus tänapäeva Lääne inimese tunnetusega, mõtles Jed ja kahetses hetkeks, et oli lasknud Geneviève’il oma elust kaduda. Neiu oli rahulik ja malbe; tol ajal kannatas Jed kohutavate migreenihoogude all, millega kaasnesid nägemishäired, Geneviève aga võis tüdinemata tundide kaupa tema voodi kõrval istuda, talle süüa teha, rohtusid ja vett kätte tuua. Ka iseloomu poolest oli ta üsna soe ning seksuaalses mõttes oli ta Jedile väga palju õpetanud. Jedile meeldisid tema joonistused, milles oli teatavaid grafiti jooni, kuid mida eristas sellest tegelaste rõõmus ja lapselik olemus, kuidagi ümaram kiri ja värvipalett, mida ta kasutas – palju kaadmiumpunast, India kollast ning naturaalset ja ka põletatud Siena kollast.

Et õpinguteks raha saada, kauples ta oma võludega, nagu vanasti oli kombeks öelda; Jed leidis, et see iganenud väljend sobis Geneviève’ile paremini kui anglosaksi päritolu escort. Ta küsis kakssada viiskümmend eurot tunnist ja anaalseksi eest sada eurot peale. Jed ei mõelnudki talle selle ameti pidamise pärast midagi ette heita, vaid pakkus isegi, et võib tema veebilehele parema väljanägemise andmiseks teha erootilisi fotosid.

Seevastu täitis teda sügav kurbus, kui Geneviève teatas, et hakkab kokku elama ühe oma püsikliendiga – kolmekümne viie aastase advokaadiga, kelle elu sarnanes (selle põhjal, mida Geneviève oli talle rääkinud) punktipealt advokaatide eluga (enamasti Ameerika) advokaatidest pajatavates põnevikes. Ta teadis, et Geneviève peab oma sõna, et ta jääb oma mehele truuks, nii et samal hetkel, kui ta viimast korda Geneviève’i uksest välja astus, teadis ta, et ei näe teda ilmselt enam kunagi. Sellest oli juba viisteist aastat; „Kunst on sinu kutsumus, sa tahad tõesti kunsti teha ...” oli Geneviève talle nende viimasel kohtumisel öelnud. „Sa oled nii väike, nii armas, nii õrn, aga sul on tahtmist midagi ära teha, sul on tohutult ambitsiooni, ma nägin seda sinu pilgust. Mina teen seda lihtsalt ... ” (ta osutas ebamäärase ringja käeliigutusega oma seintel rippuvatele söejoonistustele) „mina teen seda lihtsalt lõbu pärast.”

Jed oli mõned Geneviève’i joonistused alles hoidnud ja leidis ikka veel, et need on tõesti head. Vahel mõtles ta, et kunst peakski ehk olema midagi niisugust: selline süütu ja rõõmus, peaaegu et loomalik tegevus. Sinnapoole kalduvaid arvamusi oli ennegi olnud: „loll nagu tõeline maalikunstnik”, „maalib, nagu linnuke siristab” ja nii edasi, võib-olla muutubki kunst selliseks, kui inimene on surmaküsimusest kord üle saanud, ja võib-olla on seda ajuti juba juhtunudki, kui mõelda näiteks Fra Angelico peale, kes seisis paradiisile õige lähedal ning oli tulvil mõtet, et tema maapealne elu on vaid ajutine, hämar ettevalmistus igaveseks eluks issand Jeesuse juures. Ja nüüd olen ma teiega, päevast päeva kuni maailma lõpuni.