RAAMATUKATKEND: Mihkel Vasar "Langenud tähtede hõõg"
Mihkel Vasara romaan "Langenud tähtede hõõg" jutustab teismelisest tütarlapsest Karist, kes õpib ühes Tallinna eliitkoolis, ent on kõike muud kui tavaline kooliõpilane. Kari on mõned aastad tagasi kaotanud plahvatuses parema käe, ta emast on selle õnnetuse tagajärjel saanud narkomaan. Kari on ka ise seotud salakaubavedajate ning narkomafioosode sünge ja vägivaldse maailmaga. Selles gootilikult tumemeelses ja dramaatilises loos on verd ja laipu, ent on positiivseidki noote - tütarlaps tahaks kooli lõpetada ja ema uimastitest võõrutada.
"Langenud tähtede hõõg" - Kirjastus Varrak 2013, 384 lk.
Kari ärkas. Vihm. Vihmast ujuv kruusaväli maantee ääres. Peavalu, mida ta ei suutnud hetkel täpselt kuhugi paigutada. Lisaks seljavalu. Kaks seljavalu, esimene midagi teravat ja teine tuimem. Ta toetus küünarnukile ja lükkas end jalgadele istuma. Juuksed olid läbimärjad nagu peaaegu kogu muugi riietus, mida jope ei kaitsnud. Maapind tema all oli muidugi kuivem kui ümbritsev, ta oli siin tükk aega lebanud. Hämarus lõpetas oma mängud, või oli see tema silmanägemine, mis mängis, tuues nüüd kogu maailma tema ümber tuhandete halltoonide eripäras nähtavale.
Eredate vilksatustena hakkas toimunu talle taas meenuma. Kristi, auto, kaks tegelast, müra, ettepanek suhu võtta, ja siis võitlus ja pimedus. Kristi. Kari tõstis aeglaselt käe ja puudutas selga, tunnetades läbi tagi ja selle all oleva riietuse täpselt seda kohta, mis valutas, selg kui selgroog. Ning tundus, et kaks sügavat rebendit selle kõrval. Muigas korraks, peaga oli sama lugu, vasakul küljel, kuivanud verenire juustes, vihm oli näolt vere pesnud, kuid suur hüübinud plekk oli paremal küljel siiski olemas. Puudutas seda. Lisaks tunnetas paralleelseid rebendeid küljel, nahas, pindmised, tagi ja särk olid siiski veidi kaitsnud, pehme piirkond ka, roiete ja vaagna vahel.
Ning veel midagi. Midagi segavat krae vahel, libistas sõrmed tagi alla keha paremale poolele, leides sealt kokkurullitud kahekroonise rahatähe. Rullis selle lahti, jäädes korraks silmitsema kortse ja kupüüri tekstuuri, märgates siis sellele pastakaga kiiruga kritseldatud numbreid. Voltis raha taas kokku, enne kui vihm jõudis sellele tõsist kahju teha. Suskas tagitaskusse. Lõi seejärel valusalt rusikaga vastu jämedat killustikku enda ümber, üha uuesti ja uuesti. Noad. Noad oleksid aidanud.
Suvi läbi, või siis alates sellest hetkest, kui ta hakkas tahtlikult piirama oma fentanüülitarbimist, oli ta tegelenud teradega. Loopinud Lasnamäe tühermaal korteriühistu teadetetahvlisse süstemaatiliselt kõike, mis oli terav ja lendas. Ja mida nende köögikappides leidus. Ema ei kasutanud neid riistu enam ammu.
Kõige murettekitavam oli, et tal olid noad. Ja saapad. Korralikud suured taktikalised noad, mida päris igaüks oma saabastesse ei saanud mahutada. Põhiliseks eelduseks tundus olevat jalgade pikkus. Kuid noad ja saapad vedelesid korteris, kapipõhjas. Leides kasutust vaid vajadusel.
Kari ohkas sügavalt, selles asjas tuli vist üht-teist muuta – Nõela juurde kõndida ja lasta tal saabaste sisekülgedele klambrid panna, milles terad paigal seisaksid. Veidi parem kui lasta teradel nahka lõikuda, nagu see seni oli toimunud. Ta tõusis püsti. Tasakaal oli olemas, jahedus oli olemas. Tõstis käe ja haaras juustest, surus neist vett välja. Ajutine lahendus, kuid pakkus siiski mingisugust leevendust. Saada vettinud kruusatolm juustest välja oli boonus, ta jäi oma sõrmi vaatama.
Eemal vihmas lebas naeltega kaigas. Tundus justkui välja kangutatud tarast, mis eemal heinamaa ja kruusavälja piiril seisis. Lummatult astus ta selle poole ning jäi tarale toetuma. Vihmasein, kangana eemal, taustaks silmapiiril mustav mets, mis osalt maa kumeruse taga peidus. Ühtaegu ruumiline ja tasapinnaline. Tunda sügisese vihma kõlekülma lõhna, langetas pilgu. Tara oli muidugi tinglik nimetus lääpa vajunud ja päise päeva ajal hallina paistvale puidust konstruktsioonile. Muigas, nii väga oleks ta tahtnud siia jääda ja vihma nautida. Kuid tal oli muudki teha, lükkas end tarast eemale.
Tõstis tahutud kaika maast, silmitsedes kaht roostes naelaotsa, mis selle ühest otsast välja ulatusid. Vahemaa klappis sellega, mida ta oma seljal ja küljel tundis.
Tundus, et inimesed olid ta siia lohistanud. Eemale maanteest, puude taha, eemale tuledevihkude ulatusest ja võimalikest abistajatest. Vähemalt oli neil oidu oma tegevust varjata. Ta naeratas endamisi, libistas keelega üle kihvade. See ei päästnud neid.
Ta kõndis maantee suunas, sealtpoolt kostis ikka ja jälle rataste ja vee ladinat, kui mõni sõiduk mööda tuiskas. Tuule kantud vihmaudu, ta sulges silmad, kujutles seda heljumas. Vihmatolm. Vahel võis üle kahina kuulda ka mootorimüra, kuid üldiselt mitte. Sadu oli tugev. Kaua ei saanud ta seda nautida, silmas kollast kaubikut veidi eemal kinni pidamas. Taas kord tõmbas ta juustest vett välja ja suundus siis kaubiku poole, avas selle ukse.
„Mida te sellise vihmaga öösel üksi teeserval teete?” küsis halli habemega mees tervituseks.
„Tartusse?” uuris Kari.
„Tartusse,” kinnitas mees naeratades, meenutas oma näo, oma habeme, silmade ja karvaste käsivartega kangesti Karile saksa keele õpetajat, ainsaks erinevuseks, et see mees siin oli vähemalt viisteist aastat vanem.
„Väga hea.” Kari astus bussi, tõmbas ukse kinni.
Alles nüüd märkas mees, et Karil ei ole paremat kätt, silmitses pikalt tühja paremat varrukat ja seda, kuidas Kari vasaku käega turvavööd peale tõmbas. Nüüd muidugi märkas ta ka Kari üldist välimust ja vigastusi.
„Mis teiega juhtus?” Masin võttis kohalt.
„Kaks noormeest nõustusid mind Tartusse viima. Teatava teenuse eest. Ma keeldusin,” ütles Kari, paljastades kihvad, „kõnekal füüsilisel viisil.”
„Näha on jah. See vist ei meeldinud neile?”
„Ega nad muidu ei oleks mind teeserva surema või surnu pähe maha jätnud.”
„See on nali, eks?” uuris mees tõsinedes, auto kiirus hakkas langema.
„On teil salvrätti?” küsis Kari, „ja telefoni, palun.” Ta silmitses meest pikalt. „Üks kohalik kõne.”
„Ma ei mõelnud üldse seda,” lausus mees, „kavatsete politseisse helistada?”
„Alles siis, kui kõik muud alternatiivid on kasutuks muutunud.” Neiu asetas salvräti meelekohale ja pühkis kergelt hüübinud verd. Seda oli hämmastavalt palju, rohkem, kui puudutus oli reetnud. Ta asetas salvräti sülle ja võttis rahatähe, valis numbri.
„Tere? Veiks, jah? Väga hea. Taavi mainis, et ta võtab ühe tuttava neiu kaasa?”
„Ei maininud,” vastas kare hääl.
„Unustas vist.. ei imesta. Igatahes ma olen see neiu. Ta ei saanud mind üles korjata, andis mulle selle numbri. Et.. kus asi toimub?”
„Scotland Yardis siin kesklinnas. Timol on sünnipäevapidu siin.”
„Väga hea. Ärge Taavile öelge, et ma tulen, see võiks olla talle üllatus.”
„Olgu, meie ei ütle midagi.” Inimese hääles võis kuulda lõbusat purjus naeru.
„Väga hea, aitäh.”
Kari langetas telefoni, andis selle mehele tagasi. „Ma tänan.”
„Mida te kavatsete teha?” uuris mees murelikul häälel.
„Ma ei tea veel,” Kari ohkas mõtlikult, silmitsedes, kuidas klaasipuhastajad vett esiklaasilt lainetena ära lükkasid, „kindlasti midagi ebameeldivat.”
„Ma soovitaksin siiski politseisse helistada.”
„Politsei kaasamine tähendab ilget jama,” lausus neiu, „kogu see protsessuaalne kadalipp, mille tulemusena inimesed saavad, kui veab, aasta kuni poolteist reaalset vangistust. See ei ole seda väärt lihtsalt.”
„Poolteist aastat on pikk aeg.”
„Igavik on veel pikem,” naeratas Kari.
