RAAMATUKATKEND: Mikk Sarv "Sõna jõud"

Tuntud koolitaja ja rahvapärimuse uurija Mikk Sarve teine raamat „Sõna jõud“ on põnev ja mänguline mõtteränd läbi meie keele sõnade ning nende tähenduste. Raamatut läbib soe poolehoid ja lugupidamine meie keele kõnelejate vastu läbi aegade. Autor jõuab sügavate ja põnevate leidudeni sõnades avanevast mõttemaailmast, kus peegeldub suhtumine üksteisesse ja maagiline tunnetus. Raamat algab looga meist kui vanast ja väärikast rahvast teiste maailma rahvaste hulgas ning ajalooseikadest vaadatuna maarahva pilguga.***** Kirjastus Pilgrim, 232 lk, pehme köide *****

Maarahva oma lugu

Maarahvas on ürgvana rahvas. Meie keeles on sõnu ja ilminguid, mis sarnanevad meist väga kaugel elavate rahvaste keeltega. Vahel võib paremini mõista meie keelt, võrreldes seda kasvõi nii kauge rahva nagu draviidide keeltega Indias. Draviidi keeltes on näiteks sõnal om tähenduseks jaatamine, olemasolemine, nii nagu meil Lõuna-Eesti keelteski. Ilmakaari on meil kaheksa, igal oma nimi. Sama võib leida Hiina ja Korea rahvaste juures. Meeleseisundi teisendamisele ja šamaanirännaku abil tervise ning nõuande leidmisele teistest ilmadest viitab näiteks „Laevamäng”, mis on hämmastavalt sarnane Loode-Ameerika rannikusališite vaimulaeva traditsiooniga.
Oleme kaua elanud samal maal. Meisse on sulanud mitmeid rahvaid ja rasse. Ometigi on siin toimetulekuks kõige paremini sobinud maakeel, mida ka kõik siiatulnud on lõpuks kõnelema õppinud. Tundub, et maa ise kõneleb siin meiega maa keeles. Erinevad usundid ja vaimsed praktikad teisenevad maalähedaseks, lihtsaks ja südamlikuks. Usume nelja või kaheksat omavahel risti olevat ilmasuunda ja oleme vist maailma ainus ristiusku rahvas, just nimelt risti uskudes, kuigi teised rahvad Kristust usuvad. Maa ja ilm, öö ja päev, kõik meie ümber on elav ja hingav ning kõnetatav nii sõna, laulu, loitsu kui palvega. Igaüks, keda kõnetame, võtab meid kuulda ja aitab, kuidas oskab, nii nagu me isegi teisi jõudu ja oskamist mööda aitame.

Oleme rahvana täpselt seitsesada aastat, 1217–1917 olnud iseseisvuseta, nagu mingit needust või karistust kandes. Sellest ajast on meie olemisse sugenenud palju allaheitlikkust, ka orjameelsust. Oluline on sellest sammhaaval välja tulla ning olla edasi vahetu, rõõmsa ning abivalmis rahvana, nagu oleme läbi aastatuhandete olnud.

Endast lugupidamine

Hoolides maarahvast, meie oskusest suhelda kõige elava ja olevaga, meie lähedusest puude ja ravimtaimedega, riivab valusalt kõrvu mõnigi lugu, mida meie kohta kõnelevad võõrrahvad oma ajalookroonikais ja mida kahjuks ka ise edasi kõneleme. Üks neist on uhkeldav jutt, kuidas meie esivanemad olla põletanud Padise tsistertslaste kloostri ja tapnud nii munki kui kloostriga liitunud ilmikvendi. Olid ju just tsistertslased need, kelle teadmised aiandusest ja ravimtaimedest maarahva vaimuga kaasa kõlasid. Kelle kaudu jõudis meieni müüriladumise kunst ja vesiveskid.

Kolm võidulugu ajaloost

Vallutajad jutustavad ikka oma võidulugu, kus kaotajatele on allutamine suureks õnneks. Toon ära kolm vallutajate lugu.

Veel praegugi leidub Venemaal hulganisti inimesi, kelle teada eestlased enne Nõukogude okupatsiooni ei osanud lugeda ega kirjutada. Ja küüditamise eest metsadesse põgenenud olid bandiidid, mitte rahva targemad ja kultuursemad pojad ning tütred.

Oma võidulugu oli ka Rootsi kuningavõimul, kes pidid pisendama 16. sajandil Poola valitsuse ajal Tartus tegutsenud jesuiitide gümnaasiumi tähtsust. Selles koolitati maakeelseid jutlustajaid ja just selle gümnaasiumi kasvandike edu maarahva hulgas andis põhjenduse, miks Rootsi kuningas rajas 1630. aastal luterliku gümnaasiumi samadesse ruumidesse ning asutas 1632. aastal Tartusse ülikooli.

Ajaloos veelgi kaugemale tagasi minnes jõuame Saksa Ordu võidulugude juurde. Ordu ristisõdades sõdimise õigustuseks oli kristlaste kaitsmine uskmatute rünnakute eest. Selleks aga oli hädavajalik sääraste uskmatute olemasolu ja nende arvu pidev kasvamine. Lisaks oli lihtne panna uskmatute süüks Ordu-vastaste vaimulike surma. Nii luuletas ordukroonik Bartholomäus Hoeneke 14. sajandil kokku kroonikalaulu Jüriöö mässust, mida loeti-lauldi võiduloona kõigil tähtsamatel Ordu kogunemistel. Laulu järgi olimegi usust taganejad, Padise kloostri munkade ja paljude teiste vaimulike mõrvajad, pimedad, meeleheitele viidud, pöörased, elajalikud mässulised.

Millist lugu me ise räägime?

Kolmest võõraste võiduloost esimene, venelaste lugu on nii hiljutine, et sel pole meie üle võimu. Teame, et meie teadus- ja hariduslugu, majandus- ning kunstielu edenes uskumatult suure hooga kuni Nõukogude okupatsioonini. Siiski, kakskümmend aastat tagasi oli ka selle loo edasikõnelejaid palju meie endigi hulgas.

Teine, rootslaste võidulugu on palju kaugemal ajaloos. Seetõttu unustame enamasti jesuiitide gümnaasiumi osa meie ülikoolihariduse sünniloos, kuigi sellele viidates võiksime võita väärikust ja lugupidamist Lõuna-Euroopa katoliiklikes maades.

Kolmas võõras võidulugu Jüriööst on nii kaugel ajaloos, et ikka ja jälle laseme iseennast sellega pimesi samastada. Otsime haletsemist oma ülitäbara majandusliku ja õigusliku olu pärast neljateistkümnenda sajandi algul ja oleme kergel käel valmis enda peale võtma paljude vaimulike mõrvamise süükoorma, seda pidevalt paljundades ja edasi jutustades Eestit tutvustavates turismiteatmikes.

Maarahvas polnud vägivaldne ja harimatu

Meie oma võiduloo võti peitub maarahva loomuses. Mereäärse rahvana olime vastuvõtlikud kõigele heale, olles arengutasemelt võrdväärsed teiste lähirahvastega. Midagi selles pole muutunud läbi aegade. Tõsi, oma ajaloo sõnastamise söakus on alles esimesi võrseid ajamas.

Selleks peame kõrvutama erinevate võimude erinevaid lugusid meie ümber läbi aegade. Neid võrreldes selgub, et tegelikult ei pea me sugugi enam toitma Saksa Ordu vaimu tema võidulugu munkade mõrvamisest ikka ja jälle üle kõneldes. Me olemegi lõpuks vabad ja võime ise oma lugu kõnelda. Kindlasti tuleb meeles pidada, et luguderääkijad ei kõnele eales tõtt... Kuid neid tuleb hoolega kuulata, sest lugudes on tõde sees.

Nii on tõde sees ka Saksa Ordu lugudes Padise munkade mõrvamisest – kloostri põlemist tõendavad väljakaevamised ja muud ajalooallikad. Kuid selgub ka, et Padise kloostri vaimulikud on tülikalt vastu astunud Saksa Ordule. Padisega arvete õiendamiseks olid mässavad talupojad Ordule hädavajalikud.

Saksa Ordu võiduloo vastu on välja astunud teoloog Uku Masing, pühendades sellele oma raamatu „1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult”. Ta toob mitmeid värvikaid näiteid Ordu vägivallast vaimulike kallal. Nii soovib Masing näidata, kuidas ka Jüriöö sündmuste käigus oli Ordu võimeline mõrvama vaimulikke.

Ordu võiduloo järgi muutusid talupojad pöörasteks kloostri ja Taani kuninga vasallide ränga rõhumise tõttu. Padise kloostril oli mitmeid valdusi Harju- ja Virumaal, kuid mungad ja ka maarahva hulgast pärinevad ilmikvennad olid maarahva toetajad. Nii olid kabelid ja kloostrimõisad kohtadeks, kus omavahel taipamisi vahetati ja ka ebakindlaks muutuva poliitilise olukorra üle aru peeti.

***

Sõnaivad

Hing

Maa hingab nagu kõik elusolendid, kes temast sõltuvad. Soojal ajal pole maa hingamist näha, nii nagu ka inimeste või loomade hingamine pole suvel nähtav. Sügisel ja talvel, kui õhk on jahe ja niiske, on meie kõigi hinged ja hingamine suust tupruva auruna nähtav. Küllap ­sellepärast pühitsetakse sügise teises pooles ka hingedeaega.

Hing ja hingeõhk kõnelevad, mida me parajasti tunneme või teeme. Kui hing on täis, lendab hingeõhk pahinal ja vihaga välja, leebes ja rahulikus olekus on hingeaur vaevu aimatav.

Hinge soojus ja niiskus tulevad südamest. Süda aitab liigutada verd ning põletada sooja saamiseks toiduvarusid. Põlemise saaduseks on süsihappegaas ja vesi, mida me auruna välja hingame.

Ladina keeles on hingamine otseselt seotud Vaimuga (spiritus). Inspirare tähendab sisse hingama ning inspiratsioon vaimustust. Me hingame Vaimu koos hingeõhuga sisse ning rikastame Vaimu oma väljahingamisega. Kõige selgemalt toimub see lauldes või pilli puhudes, kuid tegelikult toimub sama ükskõik mida luues.

Küllap on sama lihtne seos selge nii meie kui ka paljude teiste rahvaste ja kultuuride juures. Just samamoodi nagu seegi, et igasugune õppimine või loomine saab toimuda vaid vaimustusega. Vaimustust võib nimetada ka õhinaks – õhinas inimene hingab hooga sisse nii õhku kui Vaimu.
Kõigist meie tegemistest jääb püsima vaid armastusega tehtu. Armastus jääb alles ka siis, kui meid enam ei ole hingamas. Seda saab tajuda igal sügisel, kui näeme Maad kõigi oma soode, jõgede, järvede ja meredega uduna hingamas.

Maa hingamises on koos kõigi aegade armastuse teod, mis üheskoos kõnelevad meile, milline ime on elus olemine. Oleme ju imetühine osa kõigist, kes koos meiega ellu on tahtnud tulla – mõelgem kasvõi nendele poolesajale miljonile seemnerakule, kes kosisid sama munarakku, millest sündisime.

Kõik, mida mõtleme ja soovime, saab kindlasti teoks. Seda enam tasub mõelda ja teha vaid armastuse tegusid, tajudes enda ja Maa hingamise ühtsust.

Vaim

Vaim tahab kehastuda ja keha tahab vaimustuda.

Vaimuilma ja argiilma ristumine toimub ka šamaani­rännakul ehk meelerännul. See on inimkonna vanim vaimne praktika, kus argiilmas tekkinud küsimusele või palvele otsitakse lahendust ja abi vaimuilmast. Selleks sõnastatakse küsimus võimalikult selgelt. Seejärel mõeldakse end paika, kus iseenda jaoks vaimuilm ja argiilm ristuvad – see on elu jooksul kogetud koht maastikus, kus end on eriti turvaliselt ja hoituna tuntud. Sealt minnakse teele kas alumisse ilma abivaimudelt tervist ja abi paluma või ülemisse ilma õpetajalt nõu ja selgust küsima. Teelesaatjaks on trummilöömine, laul, tants või pillimäng. Teekonnal teretatakse kõike, mis vastu juhtub, ning küsitakse neilt vastust oma küsimusele. Ükskõik mis ka vastuseks on, selle eest tänatakse lahkelt ja jäetakse kõik meelde nii hästi kui vähegi võimalik. Hea mõte on kogu teekonna käik kohe lauluks vormida.

Sellist laulmist saab harjutada mööda maad ja metsi käies. Mis iganes puutub silma, väärib teretamist ja laulu sisse valamist. Nõnda teritub tähelepanu lauljal, samas koguneb rõõmu kõigilt, keda märgati ja kellest lauldi, olgu selleks siis õisi täis toomingas, kivi, oja või tuul. Ka inimestel on hea meel, kui neid märgatakse ja neist lauldakse.

Hääl

Talv algab lumesaju ja hääletusega. Viimaste lehtede lõdin tuulehoogudes kaob nende varisedes, pehme lumi neelab kõik hääled otsani. Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.

Igas uues alguses on üheskoos peidus kõik senised algamised. Geneetikud ütlevad, et meie, praegused elusolijad, oleme õnnelike eellaste järeltulijad aegade algusest peale. Meie õnn on see, et kõigil meie esivanematel õnnestus jääda ellu.

Kolm ja pool miljardit aastat on meie geenid ümber põimudes vaikusest uue elu ja häälega taas välja tulnud. Neliteist miljardit aastat tagasi sündis Kõiksuse esimene hääl – algplahvatus. Vaikne kumin sellest on tänapäevani tajutav.

Ka meist igaühe hääles on killuke Kõiksuse alghäälest. See killuke annab meile võimaluse leida kooskõla kaasolenditega – elavate ja elutute, pisitillukeste ja hiidsuurtega.

Kooskõla leidmiseks tuleb kuulata ja tähele panna teiste häälte kõla ning söandada ka oma häälel kõlada lasta. Mõistlik on seda teha nõnda, nagu teevad indiaanlased ja teisedki põlisrahvad, alustades tasanemisest.

Kui algne tasanemine on südamest hoolides tehtud, siis kajab oma hääle teelesaatmise järel vastu sügav ja hooliv vaikus – vaikus, mis on valmis uuele häälele ruumi tegema ning sellega kokku kõlama.

Vaikuse hääl on kõige võimsam hääl. Ehk sellepärast, et ta on kõige vanem – ta oli olemas enne kõiki teisi hääli. See, kes leiab üles vaikuse hääle oma südamest, saab sama võimsaks kui vaikus ise.

Öö

Maarahvas teab, et iga päev algab ööga. Just nii, nagu muusika algab vaikusest, sünnib päev ööpimedusest. Nii on ka sõnas ööpäev esimesel kohal öö.

Linna kolimine on selle põlise teadmise tuhmistanud. Püüdes taaselustada hingedepäeva tähistamist 2. novembril, kutsutakse inimesi üles selle päeva õhtul süütama akendel küünlaid kojupöörduvate hingede mälestuseks. Kuid hingedepäeva alustav öö algab juba eelmise päeva, 1. novembri õhtul. Just siis on õige aeg süüdata küünal ning mõelda lahkunute koduteele.

Linnaelu toob endaga kaasa tõtlikkuse, kus pole enam kohta vaikusele ega pimedusele. Mingi urin või kahin, olgu see siis arvuti, ventilaator, külmkapp või kliima­seade, saadab meid pidevalt. Lisaks veel liiklusmüra ja omaette rääkiv raadio või televiisor.

Sama lugu on pimedusega. Lisaks tänavalgustusele ja valgusreklaamidele püüavad pilku igasugused signaaltuled teleritel, muusikakeskustel ja teistel kodumasinatel. Tõelist pimedust tähise taeva ja Linnuteega võib vaid ette kujutada, mitte enam vahetult kogeda.

Vaikuse ja pimeduse puudus on viinud meie elust lõpetatuse. Valguse ja häältemüra lummas jääb kõik kestma ning midagi tõeliselt uut ei pääsegi algama.

Ehk on selles osa ka erinevate usundite valguskultusel. Küllap muiste, kui ehedat pimedust ja loomulikku vaikust jagus palju enam kui nüüdisajal, oli jätkuva valguse saavutamine tõeliselt suur ja kättesaamatu unistus. Pimedusejõude põhjati ning tõrjuti. Ometi on neil maailmas täita sama osa, mis huntidel ning teistel kiskjatel metsas – aidata lõpetada väetit ja jõuetut olemist.

Kõige ümmargusem ja imelisem sõna meie keeles on öö. Raske on seda võõramaalastel hääldada, kuid meie jaoks on sõna täis kõige algamist ja lõppemist. Selles on suur ja kaunis rahu, kus oleme maas magamas. Soome keeles tähendabki magamine maas lamamist, arvata­vasti on meilgi sõna tulnud mahaheitmisest. Omakorda on soome keeles magamist tähistavaks sõnaks nukkua, mis meie keeles on putukate vastsest täiskasvanuks saamise oleku nimeks. Selles olekus hävib täielikult tõuk ja temast saab imeline lendav olend. Suudaks vaid me ise ka iga magamisega sedavõrd võimsalt muutuda!

Küllap oleme oma elamisest unelise ning unistava olemise liialt välja ja kaugele tõrjunud, nii et see vahel uksest ja aknast sisse pressib, kasvõi unehäiretena. Lõpmatu võlgu- ja süüdiolemine väsitab lõpuks sedavõrd, et ööuni enam ei tule ning selle asemel murrab uni sisse päeva­tegemistesse just siis, kui ise heaks arvab. Sellist unehäiret nimetatakse narkolepsiaks ja sellel võivad kaasinimeste jaoks olla rängad tagajärjed, kui äkksuigatus näiteks ­autoroolis olles peale murrab. Head abi ja nõu saab selle häda korral unearstilt Mae Pindmaalt.

Põnev on seepärast päeva algamine ööpimeduses. Päri­muste ja muinasjuttude järgi on pimeduse jõududel sündiva valguse vastupidavuse järeleproovimiseks aega päikeseloojangust esimese kukelauluni. Eriti tundlikud on viimased tunnid südaöö ja kukelaulu vahel. Sealt edasi on uue päeva vägi võitnud ning pimedus peab ootama oma aega päikeseloojakuni.

Selleks ongi hea igal õhtul mõelda ette sündima hakkavale päevale ja seda pühitseda – hingedepäeva eelõhtul küünla süütamisega aknal, jõuluõhtul küünaldega kuusel, jüri- ja jaanipäeva eel tule süütamisega kõrgel kohal õues.