RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Andrus Kivirähk „Liblikas“
RAAMATUKATKEND
Minu nimi on August Michelson. Õigemini oli. Seda kahes mõttes, esiteks seepärast, et ma olen eesti mees ja võtsin enesele Pätsi ajal uueks perekonnanimeks Mihklisoo – ei kõla ju sugugi halvasti, eks ole, Mihk-li-soo. Kadunud Jungholz näiteks võttis enesele uueks nimeks Noorlein, see tundub küll pisut veider. Mäletan, kui ta tuli teatrisse ning teatas, et vat mina olen nüüd Karl Noorlein, nühkis Kurnimi Eeda tükk aega kõrvu ja päris üha uuesti, et ütle, Karl, mis nimi see nüüd oli, Noorhein või Noorleib?
„Noorlein,” vastas Jungholz ja läks näost punaseks, „Noorlein, ja palun see meeles pidada.” Aga keegi ei pidanud, kõik hüüdsid teda ikka Jungholziks edasi. Ta ise ei mäletanud ka alati seda Noorleina, kõndis tuima näoga edasi, kui mõni viguri pärast tänaval Noorlein ja Noorlein kisas, ja alles siis, kui talle õlale koputati, tõstis imestunult silmad ja ütles: „Ma kuulsin küll, et keegi lõugab, aga ma ei saanud aru, et te mind vajate.” Ja kui ta mõne aja pärast suri, kirjutati ka tema hauakivile Jungholz, mitte Noorlein.
See nimi mõeldi küll välja, aga omaks ei saanud ta kunagi kellelegi, ja kui keegi lugejaist peaks nii puruvaene olema, et tal ühte korralikku nimegi hinge taga pole, siis võtku rahulikult see ilma isa-emata vaenelaps Noorlein endale ja kandku terviseks.
Minul läks nimega paremini, see jäi mulle külge nagu suvine päevitus ega kulunud talvelgi maha. Hauakivilegi kirjutati ilusasti Mihklisoo. See ongi see teine põhjus, miks ma end enam August Michelsoniks ei julge nimetada. Ma olen surnud, ja mis nime ühel koolnul ikka enam olla võib. Ühed vaimud kõik, mistarvis meid nimekirja panna ja registreerida? Nimi on küll viimane asi, mille kaotamist ma taga nutan.
Nii et ma ei taha jutustada sugugi endast – hoidku taevas säherduse edevuse eest! –, vaid ühest mehest, kes kord maamunal elas ja kelle nimi oli August Michelson, mille ta hiljem isamaatruudusest ja moenarrusest Mihklisooks muutis, kes oli näitleja ning tantsija ja eraelus täitsa muhe mees, ja kellel oli naine, nimeks Erika.
Aga see, et ma nüüd ja edaspidi kirjutan „mina tegin” ja „mina rääkisin”, see tuleb sellest, et kord olen ma ikkagi selle mehe naha sees istunud ja maailma tema silmadega vahtinud, ja tema südame tuksed on mul kõik viimseni ära kuuldud ning ma mäletan isegi selliseid intiimseid asju nagu see, mis maitsega olid need suudlused, mida too tore mees oma naise käest sai. Ma mäletan igasuguseid asju, mälu on mul alles, kuigi nimi on minult ära võetud ja hauakivi külge raiutud, kust ta enam kunagi lahti ei pääse, võib ainult kustuda. Muud suurt tegelikult polegi, aga nüüd ma kipun jälle liiga palju endast kõnelema, ehkki peaksin rääkima hoopis Augustist.
Mina, see on siis August, sündisin 30. juulil 1880. aastal Järvamaal. Isa töötas raudteelasena, oli väikest kasvu vaikne mehike, kes suurest seltskonnast ning piduõhtutest sugugi lugu ei pidanud, vaid armastas peale tööd, kui kõik rongid olid teele saadetud, omaette istuda ning lehitseda kollaseks tõmbunud ja vanadusest närtsinud paberilehti, mis olid kaetud sõnadega tundmatus keeles. Neid paberilehti polnud palju, neli vist kõigest, kui ma õigesti mäletan, sest isa ei andnud neid iialgi minu kätte, vaid hoidis oma kirjutuslaua sahtlis luku taga. Ma küsisin sageli tema käest, mis lehed need niisugused on ja mis keeles täis kirjutatud, aga isa ei vastanud muud, kui et paberid on ta saanud oma kadunud isa käest, kes need omakorda oma isalt päris, ja et need kujutavad endast kallist mälestust ja perekonna reliikviat, aga mis keel see on, seda ei teadvat ta isegi ega saavat ka ühestki sõnast aru. Ma uurisin veel, miks ta neid siis nii sageli lappab, ja isa seletas, et see teeb talle rõõmu. Aga ta ei tahtnud kunagi sellel teemal kuigi kaua vestelda. Eriliselt rõõmsana ei paistnud ta siiski neid kummalisi pabereid vahtides kunagi, pigem muutusid tema muidu lahked näojooned karmiks ning kui teda hõigati, siis ei pannud ta seda tähele, ja kui ta viimaks siiski reageeris, vahtis ta mind ja ema mõnda aega, nagu ei tunneks ta meid ära, nagu saabunuks ta kusagilt kaugelt reisilt ja püüaks nüüd mõistatada, kas see naine ja see poiss on tõesti needsamad, kellest ta omal ajal lahkus.
Hiljem kadusid need paberid teadmata kuhu, sest kui isa suri, elasin mina juba ammu Tallinnas, ning pärast matuseid isast allesjäänud vara korraldades – ema oli surnud juba aastaid varem – ei leidnud ma neist kummalistest paberitest enam mingit märki. Küllap oli isa need kuhugi ainult endale teadaolevasse salapaika peitnud. Mul on sellest kahju, sest siis ma juba oskasin aimata, mis paberid need niisugused on ja mis aegadest pärit, ning oleksin hea meelega järele proovinud, kas neil ka minu peale samasugune mõju on nagu mu isale. Aga see katse jäi mul tegemata, ning kes teab, vahest just sellepärast saigi minuga meie suguvõsa otsa, sest mu poeg langes teises ilmasõjas ja mina olin viimane Mihklisoo.
Muidu oli isa töökas ja tubli, kuldsete kätega meister, kes valmistas ise kogu meie mööbli ja oskas koguni sepatööd teha. Nooruses oli ta kindlasti olnud ka ilus mees, ja ehkki ta oma välimusele erilist rõhku ei pannud ja kandis enamasti mugavaid, kuid kulunud töörõivaid, hoolitses ta vähemalt oma lõua puhtuse eest lausa kellassepaliku hoolega ja raseeris end kolm korda päevas – hommikul peale ärkamist, siis lõuna ajal ning viimast korda õhtul enne uinumist, justkui aretaks lõual kuulsat Inglise muru. Aga teisiti ta ei saanudki toimida, sest loodus oli mu isale kinkinud vägeva habemekasvu ja juba paari tunniga ilmus tema lõuale uus tubli oras. Hiljem, kui ma täismeheks sirgusin, õnnistati ka mind kiiresti tärkava parraga, ehkki mina sain hakkama kahe habemeajamisseansiga päeva jooksul.
Isa hoidis mind väga, sellisel tagasihoidlikult mehelikul moel, ilma suurema kära ja matsuvate musudeta, ta õpetas mulle kõiki töid, mida ise oskas, ja mina ilmutasin nii mõneski asjas silmapaistvat annet, millest hiljem saigi alguse minu töö lukksepana. Isa ei kiitnud mind siiski kunagi, üksnes mühatas heakskiitvalt, vaid üks kord – jah, ainult üks kord, ma mäletan seda ülihästi – sattus ta minust tõelisesse vaimustusse, ning seda hoopis iselaadsel põhjusel. See oli siis, kui ma juba koolis käisin, ning meie õpetaja otsustas jõulupühade puhul näitemängu lavastada ja kooli saalis ette kanda. See oli tollal üsna tavatu plaan, kuid meie õpetaja oli ka ise ebatavaline inimene, pikk ja kõhn vanamees särava kiilaspeaga, ning räägiti, et ta olevat kunagi ammu suudelnud Koidulat. Isepäine nagu ta oli, kippus ta ministeeriumiametnikega tülitsema ja vallandati mõni aasta hiljem, mispeale meie õpetaja enam uut kohta otsima ei hakanudki, vaid oma väikesesse taresse sulgus, kust ta enam iialgi nina välja ei pistnud. Aeg-ajalt levis külas kõmu, et ta on surnud, siis mindi, puusärk vankril, tema ukse taha, kuid alati osutus kuuldus valeks, õpetaja tuli kära kuuldes avama ning põrnitses rahurikkujaid süngelt ja üleolevalt. Mida ta oma majas tegi, mida sõi – seda ei teadnud keegi. Siiski ei pandud tema eluolu ka eriti imeks, sest tollal elas siin-seal veel päris palju inimesi, kes arvati otseselt pärinevat muistsete eestlaste vanemate soost ja kes oskasid sääraseid asju, mis hiljem unustati. Nii jäeti õpetaja rahule ja lasti tal oma elu iseenda soovi kohaselt elada. Ta püsis erakuna mitu head aastat, kuni siis maja ühel ööl ootamatult süttis ja mõne tunniga maani maha põles, viimase pilpani, nii et hommikul ainult paks tuhakiht maad kattis, kuni tuul sellegi päeva jooksul laiali pillutas, ja järgmisel hommikul tärkas seal, kus alles mõne päeva eest oli seisnud maja, juba rohi ning õitsesid võililled. Selliseid asju juhtus minu lapsepõlves ja keegi ei pannud neid suuremalt imeks.
Aga jätame nüüd rahule selle väärika mehe, mis soost ta ka polnud, ja kõneleme jõulunäidendist, mille ta meie koolis lavale tõi. Polnud selles tükis midagi erilist, tavaline lastekomejant päkapikkude ja karudega, kelle hulgas eksles õnnetu vaenelaps. Minagi sain selles näitemängus oma osa, pidin kehastama päkapikku. Roll polnud suur, aga tähtis olin ma sellegipoolest. Kõnelesin kodus vanematele, missugune kuulsusrikas ülesanne mind ees ootab; ema kiitis mind, aga isa ei lausunud sõnagi, üksnes vahtis mind, nagu kasvaksid mul tema nähes sarved pähe või toimuks midagi muud kummalist. Hiljem, söögilauas küsis ta ootamatult häbelikult, kas emad-isad ka seda näidendit vaatama tohivad tulla. Vastasin, et jah, muidugi, kõik on oodatud. Rohkem isa minuga tol õhtul ei kõnelenud, vaid läks ja asus taas oma vanu, koltunud paberilehti üksteise otsa tõstma ja jäi selle töö juurde ka siis, kui meie emaga talle head ööd olime soovinud ja magama läinud.
Tegime paar päeva proove ning õpetaja otsis meile välja ka kostüümid – kust ta need hankis, ei oska ma siiani aimata. Minule anti helesinine mantlike kapuutsiga, mille ma pähe pidin tõmbama, ning valge habemeke, mis käis nööriga kukla taga sõlmes. Viisin kõik need asjad õhtul enne esietendust koju ja panin selga, et oma moondunud väliskuju peegli ees imetleda. Isa tuli samal ajal tuppa ja jäi seisma nagu naelutatud, ruttas siis oma kapi juurde ja otsis kõige ülemisest sahtlist musta nahkvöö, mille ta mulle ulatas.
„Võta see ja pane peale,” ütles ta, „mis päkapikk sa ilma vööta oled!”
Ma kinnitasin vöö mantlikese ümber ja see oli mulle täpselt paras, kusjuures ma kandsin seda vööd surmani, ja te võite arvata, et minu ümbermõõt mitte igavesti kaheksa-aastase poisi omaks ei jäänud, vaid elu jooksul päris näotult välja venis. Ning ometi ei pitsitanud too nahkvöö mind mitte iialgi, vaid oli alati täpselt paras, andes iseenesest järele isegi pärast liiga tugevat lõunasööki, nii et ma ise iialgi teda lõdvendama ei pidanud. Võin jällegi vaid aimata, kust oli isa kätte sattunud säärane imeasi, ja ma olen kindel, et mu aimdused on õiged.
Etendusele saabus isa parimas ülikonnas, saapad läikima hõõrutud, ja kui ma oma pisukeseks etteasteks lavale astusin, nägin otsekohe tema silmi saali keskelt säramas. Siis oli mul küllalt tegemist, et tekst õigesti üles ütelda ning tantsida ära ettenähtud tants, aga kui ma enne lavalt lahkumist taas pilgu saali heitsin, siis ei säranud isa silmad enam sugugi, vaid olid täiesti tuhmid, ta nuttis. Jah, ma usun tõesti, et ta nuttis, ehkki kui ma pärast etendust tema ning emaga koolimaja ees kokku sain, olid tema silmad jälle täiesti kuivad. Isa oli üliõnnelik, ta kaisutas mind ja sosistas kõrva: „Sa oled tubli poiss, ma olen sinu üle uhke, sa mu väike päkapikuke.”
Isa oli kinnine inimene ja tema säärane vaimustus tundus mulle kaunikesti pentsik, nii et ma hoidsin end temast mitu päeva eemale – nii võõras oli isa mulle sellel lühikesel hetkel tundunud. Hiljem, kui ma juba Estonias tegutsesin, käis isa mind ka mitu korda vaatamas, ja ehkki talle paistis teatris väga meeldivat ning ta iialgi mind säärase ebapraktilise töö pärast ei hurjutanud nagu paljud teised põlised töömehed, kelle meele tegi kibedaks poja või tütre hampelmanlik saatus, ei kuulnud ma enam kunagi tema suust ühtegi kiidusõna. Nii võin ma arvata, kui lähtuda isa reageeringust, et oma parima rolli mängisin ma kaheksa-aastaselt, kui see üldse roll oligi, vähemalt isa meelest.
Erika on mulle oma lapsepõlvest kõnelenud vaid korra, ja seda siis, kui ta oli juba raskesti haige. Mäletan, kuidas istusin ta voodi juures, valmis talle esimese nõudmise peale veeklaasi ulatama või patju kergitama, et haigel oleks lahedam hingata. Erika näis magavat, nii jäin ka ise tukkuma ja ärkasin alles tema hääle peale. Erika silmad olid endiselt suletud, aga tema nägu hõõgus palavikus ja huuled liikusid kiiresti-kiiresti, palju kiiremini, kui olnuks vaja nende sõnade hääldamiseks, mida ta kuuldavale tõi, nii et näis, nagu tegutseksid huuled omasoodu, nagu tühjalt tuule käes laperdavad väravad, kuna aga hääl on leidnud hoopis kusagilt mujalt väljapääsu. Ma niisutasin Erika nägu, kuid ta ei avanud silmi, vaid jätkas, pealtnäha otsekui sügavas unes, jutustamist. Algul ei suutnud ma tema sõnadest aru saada, kuid lähemale kummardudes hakkasin mõistma, et Erika räägib oma isast, Urbavere möldrist, ehkki samahästi võinuks tema juttu muinaslooks pidada, või lihtsalt raskesti haige sonimiseks – mida see ju ka muu hulgas kahtlemata oligi.
Tema isa oli elanud üksipäini oma veskis, kaugel kõigist teistest inimestest, ja polnud palju neid talusid, kes oma vilja tema juurde jahvatada tõid. Kuid mölder ei hoolinud sellest, ta käis jahil, püüdis kala ning elas vaba metsamehe elu nagu tema esiisadki. Ehkki ta oli jahimees, ei püüdnud ta loomi niisama, vaid ainult toiduks, ja seetõttu ei peljanud väiksemad loomad, kellest ju nagunii mingit kõhutäidet poleks saanud, möldrit sugugi ja sagisid päevad läbi ümber veski, linnud laulsid puude otsas ja lendasid vahel tuppagi, mis väga häiris väheseid veskilisi, kes tundsid hirmu, et suur linnuparv võib oluliselt kahandada nende jahvatada toodud vilja hulka. Aga mölder ei ajanud linde välja ja nad lendasid päevad läbi ühest aknast sisse ja teisest õue tagasi ning pääsukesed ehitasid riidekapi külge oma savist pesi.
Ja kuna möldri juures oli neil sedavõrd muretu elu – kiskjad ju veski juurde tulla ei julgenud –, kogunes linde peagi päris meeletu hulk ning tavaliste rästaste, kuldnokkade, lehelindude ja tihaste kõrval asusid ümberkaudsetele puudele elama ka sootuks tundmatut sorti sulelised, palju suuremad kui mõni tavaline linnuke, ning isegi mölder, kes oli oma elus palju mööda metsi hulkunud ja näinud selliseidki elajaid, kes tänaseks on Eestimaalt koguni välja surnud ja keda me praegu ainult vanadelt gravüüridelt vaadata võime ja seetõttu üksnes kunstniku jampslikeks nägemusteks peame, ei osanud neile lindudele nime anda. Kuid ega ta ei pidanudki end mingiks ilmatargaks ja leppis üsna rahumeelselt uute naabritega, kuni ühel ööl nähtu temalt rahu röövis ja üksildasse ellu otsustava pöörde tõi.
Mölder tuli parajasti vähkidele nattu panemast, taevas paistis täiskuu ja veski jõekaldal tukkus rahumeeli oma peremeest oodates, kui järsku hulk linde – just neid suuremaid, isevärki – alla kaldale lendas. Mölder jäi seisma ja oli õige imestunud, sest päevalindudel pole tavaliselt kombeks öisel ajal ringi hulkuda, aga tema üllatus oli veelgi suurem, kui linnud sulekuue maha ajasid nagu rästikud vana, hõõruma hakanud kesta ja tükk maad pikemaks sirgudes noorte neidude kuju võtsid. Mölder oli nii lummatud, et ei mallanud enam rahulikult paigale jääda, vaid tormas sõgedana lindude poole, mis tõestas, et lindnaiste kaunidus oli ta tõesti päris ogaraks muutnud, kuna muidu oli ta väga rahulik ja kannatlik mees, kes naljalt endast välja ei läinud. Neiud, kes olid vette kümblema roninud, kiljatasid möldrit nähes, nagu hüüab marjavõrku kinni jäänud lind, ja haaranud oma sulerüüd, kadusid neid selga tõmmates öötaevasse. Ainult üks värisev, ihualasti neiuke jäi jõekaldale maha, sest tema kasukas oli möldri käes.
Nüüd läks lugu edasi nagu muinasjutus ikka, ja ma ei oska siiani arvata, kas kõik ikka tõesti oli nii, nagu Erika seda mulle oma haigevoodil jutustas, või läks tema palavikust küpsenud ajus segamini mõni loetud või vanaema käest kuuldud ennemuistne jutt ning tõsielu. Kaldun siiski arvama, et Erika tõtt kõneles, vähemalt laias laastus, sest kunagi varem polnud ta tahtnud oma kodustest jutustada, neid justkui pisut häbenedes, ja põgusatel kohtumistel, mis mul olid Erika emaga, kes võttis kasvatada meie lapse – Erika isa oli selleks ajaks juba surnud –, torkas mulle silma selle naise teatav eriskummalisus, mida ma tagantjärele püüdsin sobitada sonivalt Erikalt kuulduga. Sest te mõistate kindlasti juba ise – just sellest suplemiselt tabatud lindnaisest sai Erika ema, sest mölder ei andnud talle sulemantlit tagasi, vaid uputas selle jõkke, ning nii jäi lind inimese kujul veskisse elama. Mehe tegu võib esmapilgul tunduda vägivaldsena, aga ilmne oli ka see, et kohkumisest üle saanud linnupiigale tema elukaaslane päris hästi meeldis, oli ju mölder ka varem lindude vastu lahke olnud ja küllap polnud tal raske oma vangi südant võita. Igatahes kui mölder suri, leinas naine teda sügavasti ja ütles lindudele, kes maja igast küljest ümbritsesid, vastu aknalauda koputasid ja oma inimeste sekka eksinud õde endaga kaasa, tagasi pilvealusesse maailma näisid kutsuvat: „Ei, ma ei tule kuhugi.” Ja ta näitas lindudele väikest pampu, mida ta süles hoidis, ning lausus: „Mul on nüüd laps.” Selle pambu seest vaatasid uudishimulikult kaks suurt tumedat silma akna taga sahmivaid sulelisi, ja need vaatasid sama uudishimulikult vastu, aga ei tundnud temas ära liigikaaslast. Ning möldri lesk surus Erika – jah, see laps oli Erika – vastu rinda ja ütles lindudele: „See on mu väike liblikas.”
Seda lausunud, kaotas Erika teadvuse ja ma ruttasin tema meelekohti jaheda veega värskendama. Aga ta ei tulnudki sel ööl enam meelemärkusele ning ma istusin ja tukkusin, akna taga läks järjest valgemaks, ja tegelikult oleks tulnud magama minna, sest hommikul ootas mind proov, aga mina ei läinud siiski. Ma mõtlesin liblikatele – kahele liblikale, kellel oli minu elus tähtis, lausa määrav koht. Üks lebas nüüd siin linade vahel, tiivad auklikuks kulunud, ja ootas, millal hall koer talle lõplikult järele tuleb, teine aga seisis Tallinna kesklinnas ja pidi seal seisma igavesti. Ma räägin Estoniast, oma teatrist.
Aga enne kui ma üldse Estonia nimegi kuulda sain, veel vähem tohtisin teda omaks nimetada, kulges minu elu tavapärast rada mööda, justkui jõkke kukkunud pilpal, mida vesi aegamisi ja laisalt mere poole kannab nagu kõiki teisigi tema sisse pudenud tükikesi, lubades neil aeg-ajalt mõne veetaime taha takerduda, siis aga jälle edasi tõugates, aga ikka samas sängis, vääramatu lõpu poole. Asusin Tallinnas tööle lukksepana, isalt päritud osavad käed tegid selle ameti lihtsaks ning nii näis minu saatus otsustatud olevat. Kooliajal mängitud päkapiku roll tundus jäävat esimeseks ja viimaseks ülesastumiseks teatripüünel. Üürisin enesele pisikese toa, käisin iga päev kellast kellani vabrikus tööl ja veetsin õhtuid sõpradega õlut rüübates või kaardimängimisega aega surnuks lüües. Elu oli tagantjärele vaadates igav ja üksluine, kuid tol hetkel ei osanud enamat soovida, sest kõik elasid nii. Kes ei joonud õlut ega mänginud kaarte, ajas ringi naistega, milleks minul, tänu isalt päritud lühikesele kasvule, puudusid eeldused ning julgus. Vaesem rahvas veetis aega odavamates kõrtsides, rikkamad peenemates lokaalides, kuid sisulist vahet polnud. See oli aeg, mil vanad kombed tasapisi unustusse vajusid, mil lapsed linnadesse vabrikutöölisteks rändasid ning oma vanemaid üksnes jõulude aegu vaatama sõitsid, mistõttu katkes side põlvkondade vahel ja isad-emad ei jõudnud enam oma poegadele-tütardele jutustada seda, mida nad ka ise ainult üsna ähmaselt mäletasid. Vanad mehed, kellest arvati, et nad valdavad mingeid iidseid teadmisi ja on näinud asju, millele kaasaegsed inimesed enam nimegi ei oska anda, varisesid üksteise järel hauda ning viisid sinna kaasa oma saladused, aga keegi ei kahetsenud seda, vaid kõigil oli piisavalt enesegagi tegemist. Rohkem kui muistsed ussisõnad, mida mõni pime vanaema veel osaliselt mäletas, huvitasid inimesi aurumasinad ja raudtee, ning nii jäeti vanaema ahju taha segaselt pomisema, kuni ta oma esiemade juurde läks, siis joodi mehiselt tema peiedel ning mindi tagasi tööle – vabrikusse, kus treipingid valju undamise saatel minevikule lõppu kuulutasid. Olevik oli see, mis inimestel mõttes mõlkus – see, kust saada odavamalt jahu ning kuidas kraapida kokku korteriüür, köitis kõigi meeli. Unistusteks ei jäänud aega, kui kohati kusagil enam-vähem viisaka välimusega tütarlast, ei hakatud temaga mesijuttu ajama ega serenaadide laulmise peale aega raiskama, vaid küsiti otse ja asjalikult, kas tüdruk on nõus leivad mehega ühte kappi panema ja kuus last sünnitama, ning tüdruk vastas enamasti pikemalt kaalutlemata jah, sest abielluma ju pidi, nii tegid kõik, ja mille poolest on üks mees parem kui teine, kui nad kõik elavad ja mõtlevad ühtemoodi ning kannavad koguni ühesuguseid nokkmütse, nii et pimedal ajal juhtus sageli, et mehed ja naised läksid vahetusse ja märkasid alles hiljem, et elavad koos jumala võõra inimesega. Kuid ega sellestki midagi olnud, sest kõigi abielude eesmärk oli ühine – saada lapsi, ja neid siis ka saadi, vahet polnud, kellega.
Minu kirjeldusest võib ehk jääda päris hirmutav mulje, aga tegelikult polnud elu tollal ju sugugi halb, kõrtsis visati nalja ning väikeseid rõõme jätkus ka kodudesse, kui õnnestus midagi odavalt osta või kui lõunasöök oli eriti rammus või kui mingi ime läbi läks korda maja lutikatest puhastada, rääkimata jõuludest, mil kuuskede all ootasid isasid sissepakitud piibud, emasid seelikud ja lapsi uisud. Siis oli rõõm määratu! Nii elasin minagi paar aastat sellist ühtlast, eredate rõõmude, aga ka piinavate murede poolest vaest töömeheelu ning olin kindel, et tulevik on olevikuga äravahetamiseni sarnane.
Kuid nii see siiski polnud.
Ühel päeval, kui ma vabrikust koju vantsisin, sõitis minust mööda voorimehetroska, milles istusid mees ja naine. Naise kübar oli nii lai, et mees istus poolenisti selle varjus nagu räästa all, ning kübarat kaunistas erkroheline sulg. Sugugi mitte vähem ei torganud silma mehe välimus – viimase moe järgi õmmeldud ülikond, kirev kaelaside nagu lõunamaa madu ümber kaela ning kuldse nupuga jalutuskepp põlvedel. Tundus, nagu oleks mustvalgesse tummfilmi, mis minu ümber rullus, korraga ilmunud paar erkvärvilist ja valjusti häälitsevat troopilist lindu, kontrast taustaga oli sedavõrd suur, et silmadel hakkas valus. Sellest hoolimata jäin neid vahtima nagu totakas, unustasin vist suugi lahti. Naine heitis minu poole muigava pilgu, küllap oli ta harjunud hallide nokatsmütsidega meeste seas sensatsiooni tekitama ning talle tegi see nalja. Kuid siis tõmbusid ta silmad kitsaks piluks – nüüd uuris ta mind tõsise huviga! Ta müksas oma meest, kes omakorda pilgu minule suunas ja andis samas voorimehele käsu peatuda. Mees hüppas troskast välja ning astus tõtakalt minu poole, käsi tervituseks ees.
„Paul Pinna,” tutvustas ta end.
„Michelson,” vastasin mina ja surusin mulle ulatatud kätt. Millegipärast tõmbusin ma sirgu, võttes otse valvelseisangu.
Pinna päris, kellena ma töötan, kus elan ja mida vabal ajal teen, just nagu oleks ta mõni politseimeister ja mina ülekuulatav, aga ma vastasin tõrkumata, sest mõistsin – ei, mõistusega siin tegemist polnud, ma adusin, tunnetasin mingite sisemiste, samal hetkel ellu ärganud meeltega –, et tal on tõepoolest õigus minult kõike seda pärida, et minu kohus on talle võimalikult täpsed vastused anda ja et edaspidi määrab minu saatust just tema. Ma ei üllatunud, kui ta, kuuldes, et olen vabrikutööline, pead vangutas ja küllaltki resoluutselt teatas: „Sellega tehke ruttu lõpp, mul on teid mujal vaja.” Ma noogutasin sõnakuulelikult pead ja kostsin: „Muidugi, muidugi, juba hommepäev võtan lõpparve.”
„Ei, nii väga ka kiirustada ei maksa,” tähendas Pinna naeratades ja lisas, et ootab mind õhtul. „Te ju teate Estonia seltsimaja?” küsis ta veel ja ma vastasin, et loomulikult, ehkki ma polnud seal seni kordagi käinud. Aga ma teadsin tõepoolest, sain just samal hetkel teada, ja kui ma õhtul sammud määratud kohtumispaiga poole seadsin, ei pidanud ma kordagi teed küsima, vaid liikusin nagu vampiir verelõhna peale, kindlalt ja otsejoones kui kuutõbine. Lapsepõlves olid poisid mind õpetanud soolatüügastest lahti saama, selleks tuli võtta hernes, lõigata pooleks, seejärel noaga soolatüügast susata, et sealt veretilk välja saada, üks hernepoolik verega kokku määrida ning maha matta. Siis pidi see poolik hernes oma teist poolt ligi tõmbama hakkama, ja tema peale tilkunud veri vedas omakorda soolatüügast. Just niisamuti vedas Estonia seltsimaja nüüd ka mind, sest tuli välja – meie soontes voolas ühine neste.
Pinna jättis minuga nägemiseni, ma saatsin ta troskani ja teretasin viisakalt tema naist. „Netty,” tutvustas Pinna teda ning ma suudlesin esimest korda elus naisterahva kätt. Netty naeratas mulle, ja siis nad sõitsid ära ning ma jäin üksi tee äärde maha, aga ma ei olnud enam lukksepp Michelson, vaid näitleja Michelson, seda teadsin ma kindlasti, ehkki Pinna polnud ju sugugi öelnud, miks ta mind õhtuks seltsimajja kutsub. Aga ta ei pidanudki seda ütlema, ma olin niigi kõike mõistnud. Ma sain aru, et midagi on toimumas ja et mulle on määratud selles ettevõtmises kaasa lüüa, ning sügavas südamesopis teadsin ma ka seda, miks oli välja valitud just nimelt mind. Kohtumine Pinnaga oli mõjunud nagu nuuskpiiritus minestanule – ma olin korraga ärkvel. Maailm lõhnas hoopis teisiti kui varem, ma nägin teravamalt, kuulsin häälitsusi, mida polnud enne märganudki, ja tajusin iga väiksematki tuulevirvendust oma korraga nii tundlikuks muutunud nahal iseäraliku selgusega. Mind oli jõest välja õngitsetud ning päikese kätte kuivama pandud – suure lõkke jaoks, mis niiskesse ja vettinud maailma veidi õdusust tooks. Ja ma olen praegu seda meenutades õnnelik, et nii läks, sest võimalus õiges lõkkes põleda on suur au.
Ma läksin koju, panin selga pühapäevakuue, viksisin saapaid, kuni need läikisid kui hästi toidetud kõutsi karv, kinnitasin rinda krüsanteemiõie, tänu millele mulle tänaval üllatunult järele hakati vaatama, ja seadsin sammud Estonia seltsi poole. Mul oli rinnus ülev tunne nagu sõduril, kes on kuulnud ammu surnuks peetud kindrali pasunahüüdu ja jätab adra, et üles otsida oma mahamaetud, kuid mitte veel lõplikult roostetanud relvad. See oli 1906. aastal, kui mind kutsuti, ja sest ajast kuni surmani täitsin ma oma kohta rivis.
