Läikiv tutt-uus reklaamsilt teatas: „Springwood Hall – hotell-­restoran”. Selle all rippus väiksem silt, millelt võis lugeda: „Avatakse varsti”.
Elektritöid teostava firma furgoonauto mürises mõlemast uhkest kuulutusest mööda. See keeras sisse hiljuti mustaks värvitud sepisväravast, mille varbade otsad olid kuldseks võõbatud, ning sõitis mööda värskelt kruusatatud sissesõiduteed maja ette. Spring­wood Hall oli veel üks objekt elektriku päevaplaanis.
Autost hüppas välja tunkedes noormees, tööriistakast käes. Löönud autoukse enda järel kinni, silmitses ta ükskõikse pilguga gootikale pretendeerivat 19. sajandi teises pooles ehitatud eklektiliste tornide ja irvitavaid elukaid kujutavate veesülititega hoonet. Maja oli ehitatud kohalikust meekarva kivist ja hiljuti puhtaks küüritud. Ilma ajast ja ilmastikust kogunenud samblakihita nägi see kuidagi alasti välja ega sobinud maastikuga. Kahjuks rõhutas see veelgi rohkem ebaõnnestunud ehitusstiili. Restaureerijad olid teinud korralikku tööd, kuid tulemus ei rõõmustanud tundlikku silma.
Noore elektriku jättis see külmaks. Ta kehitas õlgu ja astus vilet ajades töömehe poole, kes askeldas mõni jard eemal eraldi ehitise ees, millel seisis silt „Sisebassein”. Läbi suurejooneliste klaasuste kahekordsena peegeldudes paistis valgetest plaatidest laotud bassein, mida ümbritsesid potipalmid ja vitstest punutud lamamistoolid, basseini tagant viisid uksed riietus- ja duširuumidesse. Vanuse, suuruse ja asukoha järgi võis oletada, et see väiksem ehitis oli olnud kunagi tõllakuur. Uksepiitadele viimast võõpa andev maaler nägi tulijat, kuid ei teinud temast välja.
„Elektrik tuli!” hüüdis noormees.
„Pole minu rida, vennas,” vastas värvija.
Mingil salapärasel moel avas see tõrksalt alanud dialoog tee juhuslikule vestlusele. Maalril polnud midagi väikese puhkepausi vastu, ta taganes sammu, pööras pea viltu ja silmitses oma tööd.
Elektrikule avaldas siseujula muljet. „Kena kohake,” kiitis ta ja viipas seejärel maja suunas. „Sellest saadik, kui ma siin viimati käisin, on asjad kõvasti edenenud. Enne oli see viirastuslik vana lobudik. Küllap neelas terve varanduse.”
„Rahas ei olevat küsimus,” ütles maaler rõhutatult.
„Võib-olla sobib see koht vanadele rikkuritele, kuid mulle ei mahu pähe, milleks raisata selle kohendamiseks nii palju aega ja raha. Ja ikkagi on need ülesvurhvitud varemed, eks ole? Ma ei näe, et siin oleks midagi uuendatud. Samad vanad puitaknad ja seesama kentsakas nokkmütsis vanamees roosidega õiendamas, justkui oleks see kõige tähtsam. Etem oleks olnud see rusu maha lammutada ja ehitada selle asemele korralik maja. Millal see hotell nüüd siis avatakse?”
„Laupäeval. Inimesed sebivad ringi nagu porikärbsed, et kõik saaks õigeks ajaks korda. Kohale tulevat kari kuulsusi. Ma kuulsin, et ka televisioon ja puha.”
„Jah?” küsis elektrik huvitatult.
„Ei ühtegi tuntut,” ütles maaler põlglikult. „Mõni nagamann, kes kirjutab toidu all lookas laudadest, arhitektid ja muud taolised. Paar kõrgemasse klassi kuuluvat üleslöödud untsakat, et näidata marki.” Ta osutas peaga. „Kui tahate midagi kuulda, minge parem kööki. Tõenäoliselt on nad seal, kuid ma kahtlen, et keegi räägib midagi mõistlikku. Siin on praegu täielik hullumaja. Ma ei soovita teil peakoka ja tema abilise silma alla sattuda. Šveitslane. Neil on köögis üsna teravaid nuge, nii et hoidke eemale! Otsige üles omanik – samuti šveitslane –, kuid teda pole hetkel kohal.”
Sel silmapilgul lõhestas õhku kohutav hääl. See oli midagi karjatuse ja möirge vahepealselt, otsekui vaevleks keegi surmaeelses agoonias. Siis hääl vaibus.
„Tohoh tonti, mis see oli?” küsis elektrik ehmunult.
Maaler ei lasknud häälel ennast heidutada ja jätkas aeglaste ühtlaste liigutustega oma tööd. „Üks nendest kronudest.” Ta noogutas peaga millegi poole, mis jäi basseini taha. „Neid on seal terve koplitäis. Mitte ainult eesleid. Kaks hobust ja paar poni ka. Kärnas elajad, löövad sulle esimesel võimalusel hambad sisse. Mina neile ligi ei lähe. Seal on ka mingi poollagunenud tall ja keegi tibi hoolitseb nende eest.”
Elektrikule meenus, miks ta oli siia tulnud ja mis tema töökäsul seisab. „Olgu siis, nägudeni,” ütles ta ja suundus maja taha, kus oli köögiuks.
Umbes kümme minutit hiljem vuras õue suur Mercedes ja peatus peaukse ees. Autost astus välja lüheldast kasvu, kuid tugeva kehaehituse, laiade õlgade ja korralikult pügatud tumedate juustega päevitunud mees. Ta oli eduka ärimehe vurhvi – tõenäoliselt endine sportlane, kes on pühendanud oma tähelepanu ja ande ärile. Ja see vastas tõele. Eric Schuhmacher oli olnud omal ajal tuntud hokimängija. Tema lihased olid hakanud juba lõtvuma – nagu sel puhul ikka –, kuid keha oli siiani muljetavaldavalt vormis, mis pani mõtlema, kas tasub temataolise mehega tüli norida.
„Ongi platsis,” pomises maaler ja saatis pilguga kallites valgetes põlvpükstes köögi poole sammuvat Ericut. „Wilhelm Tell oma aus ja hiilguses!” Ta pühkis pintsli puhtaks ja sulges hoolikalt lakipurgi kaane. „Ma lasen noole lendu ja see maandub jumal teab kuhu!” Ta kihistas oma nalja peale rahulolevalt naeru.

Teel kööki tuli Eric Schuhmacheril läbida maja tagaküljel olev kitsas esik, kust viis trepp alla keldrisse. Trepiuks oli avatud. Ta kortsutas kulmu ja mõistatas endamisi, kes võiks seal all olla. Sissepääs keldrisse oli tulnud ümber paigutada. Pärast seda, kui kööki paigaldati uued tööpinnad, jäi vana uks valesse kohta ja see tuli raiuda esikuseina väljapoole kööki. Nüüd osutus keldris käimine ebamugavaks, ja mis veel hullem – kokad ei saanud köögist sel silma peal hoida.
Ta astus kööki, kus avanes vaatepilt, mida Bruegel oleks meelsasti maalinud. Esimesel pilgul kaootilisena tunduvas paigas sibasid ringi kokad ja köögiabilised, pliidil keesid suured katlad, õhus levis küüslaugu, higi, veini, liha, sibulate ja keevate puljongikontide lõhna.
Eric astus lühikest kasvu, pikkade käte ja tihedate kulmudega tõmmujumelise jässaka mehe juurde. Üleskeeratud varrukate alt paistsid pikkade mustade karvadega lihaselised käsivarred, mis andsid talle ahvi välimuse.
„Gruotsi, Ulli!” tervitas Eric ja patsutas mehe tugevat õlga. „Laupäev saab olema minu elu suurim päev – meie elu suurim päev, Ulli.”
„Ja, Herr Schuhmacher!” urises peakokk.
Kuid Ericule oli midagi silma hakanud. Ta kummardus virsikukasti kohale. „Kes need vastu võttis? Mis neist laupäevaks järele jääb?”
„Vabandage, Herr Schuhmacher,” vastas üks kokkadest süüdlaslikult.
„Vabandamisest ei piisa, Mickey! Sa tead ju, mida ma taotlen? Nelja tärni! Ja ühel päeval võib-olla isegi viit! See on minu eesmärk. Ja kuidas Springwood Hall hotell need saab? Siis, kui pööratakse tähelepanu igale pisiasjale, Mickey, igale pisiasjale!”
Ta pöördus taas Ulli Richteri poole, kes toimetas, nägu higine, maharaiutud loomapea kallal.
„Mina ei jõua ka igal asjal silma peal hoida, Herr Schuhmacher,” ütles Ulli. „Me saame laupäevaks valmis, kuid ainult jumala abiga. See suur ahi streigib jälle ja keegi virutab minu järelt pidevalt nuge.”
See oli tõsine süüdistus ja Eric näitas üles sobivat pahameelt. Peakoka isiklikud noad on pühad asjad ja seda teadsid kõik. Ta pöördus personali poole, kes katkestas töö ja tardus paigale, kuidas keegi – lihakirves tõstetud, puulusikas käes –, ja kõik jäid tähelepanelikult kuulama.
„Erikülalised saabuvad laupäeval juba varakult, et teha väike ringkäik. Samuti telemehed. Ma tahan, et kõik oleks korras! Ma nõuan täielikku korda ja puhtust, ma ei taha näha pesemata kausse ega musti lappe! Ja kõik käigu ringi, nägu naerul!”
„Jah, Herr Schuhmacher!” vastasid kõik kuulekalt kooris – peale Ulli Richteri, kes liigutas ainult pisut oma tihedaid kulme.
„Ja nüüd tööle!” Siis küsis Schuhmacher peakokalt: „Kõik paistavad olevat siin, Ulli. Kes siis veinikeldris on? Uks oli lahti.”
Ulli mõtles pisut. „Umbes kümne minuti eest läks sinna üks noormees, tööriistakast käes. Elektrik. See uus valgustus ütles üles ja nüüd ei näe seal oma ninaotsagi.”
Schuhmacher tõmbus näost kaameks. „Ta on seal üksi?” Ta tormas ukse poole, hääl tormiks paisumas. „Üksi väärtuslike veinide keldris! Mõned neist kuuluvad klassika hulka! Uskumatu! Ja mitte keegi ei läinud temaga kaasa? Püha taevas, kas ma pean kõike ise tegema?” Ta kadus ukse taha.
„Ma ohkan kergendatult,” torises kokk Mickey, „kui see laupäevaõhtu ükskord läbi saab.”
Ulli Richter tegi nii, nagu ei kuuleks. Ta võttis lihakirve, tõstis selle kõrgele ja lajatas jubeda matsuga alla. Vasikapea lõhestus täpselt pooleks nagu avatud raamat, paljastades ajude püdela roosa massi.

„Me piitsutame surnud hobust, kullakesed,” ütles Charles Grimsby. „See lahing on meil kaotatud. Valmistuge järgmiseks.”
„Lollus!” kähvas Bamfordi Muinsuskaitse Seltsi sõjakas esinaine Hope Mapple.
Zoë Foster heitis pilgu Hope’i lopsakale kerele, tema silme ette kerkis kujutluspilt Charlesi võrdlusest ja ta surus alla turtsatuse.
„Mis viga, Zoë?” nõudis Hope pahaselt.
„Vabandust, heinanohu. Ma olen allergiline.”
„Ma pole kuulnud, et õietolmu tase oleks täna kõrge,” ütles Grimsby. „Ma olen ise allergiline ja tunneksin selle kohe ära.” Ta kahvatusinised silmad piidlesid kahtlustavalt Zoëd läbi raamideta prilliklaaside.
Zoë naaldus toolileenile, naljakas hetk oli möödas, järele oli jäänud ainult sügav masendus. Charlesist oli taktitu rääkida surnud hobusest.
Seltsi noorim liige Zoë oli liitunud muinsuskaitsjatega ainult seetõttu, et nad võitlesid Eric Schuhmacheri plaanide vastu Spring­wood Hallis. Alice Batti hobuste ja eeslite varjupaik asus Halli maadel. Varjupaik ja selle eakad asukad olid kogu Zoë elu. Ta polnud varjupaika ise rajanud. Selle oli rajanud preili Batt kaua aega tagasi. Zoë oli olnud viimane preili Batti abistajate pikas reas, ja kui vana daam viidi Bournemouthi vanadekodusse, võttis Zoë varjupaiga üle.
„Ma jätan selle kindlatesse kätesse,” oli preili Batt öelnud. „Ma tean, et sa sa ei vea mind alt, ja mis veel tähtsam – sa ei vea alt meie neljajalgseid sõpru.”
Zoë oli andnud endast parima. Muidugi nappis varjupaigal alati raha, kuid ta vedas kuidagi välja. Kohalik loomaarst ravis loomi tasuta ja sellest oli palju abi. Kuid oma vanuse ja mitmesuguste puuete tõttu ei näinud loomad kuigi veetlevad välja, ning mõned olid endiste peremeeste halva kohtlemise tagajärjel väga tigeda loomuga. See kõik muutis raha hankimise üsna raskeks.
Halli endise omaniku ajal naeratas varjupaigale üürike õnn. Olles ise suur hobustearmastaja, oli ta leppinud väga vähese rendiga ja pakkunud isegi tagasihoidlikku toetust.
Schuhmacheri saabumisega oli kõik muutunud. Ja nagu kiuste oli aeg rendilepingut pikendada. Vanadusest nõdrad hobused ja eeslid, lagunev tall – vingest haisust rääkimata – polnu asjad, mida šveitslane soovinuks oma luksushotelli iluaiaga külgnevale maa-alale. Tal polnud kavatsust üürilepingut pikendada. Varjupaigale anti uue koha otsimiseks kuus kuud aega ja kui seda ei leita, tuleb see likvideerida.
Zoë sulges silmad, et tõrjuda eemale kohutav nägemus sellest, mis juhtub tema armsate poolenisti karvkatte kaotanud tujukate, takka üles löövate ja kollaste hammastega õnnetute hoolealus­tega.
„Mul on kahju, et sa tunned ennast halvasti, kullake,” ütles Hope Mapple. „Aga märkmeid teha sa suudad, eks ju? Või protokollib Charles tänast koosolekut?”
„Ei, kõik on korras. See oli ainult väike aevastus.”
Robin Harding, kes muutus tihti kannatamatuks – aga mitte Zoëga –, küsis: „Millise ettepaneku sa teed, Hope? Koht avatakse laupäeval pidulikult. Esmaklassilised söögid, šampanja, frakkides ja õhtukleitides aukülalised. Ilutulestik Händeli muusika saatel. Minu arvates näitab see halba maitset. Kuid fakt on see, et sina ja meie kena kamp avaldame neile sama vähe muljet kui rida kipskujukesi. Mõttetus! Kuni me ei saa neile jalga taha panna,” lõpetas ta kibestunult.
„Denis Fulton on ka seal,” ütles Grimsby ja lisas pisut iseteadvalt: „Mul on üks tema raamat.”
„See kokanduse sell?” Robin polnud Denis Fultonist eriti kõrgel arvamusel. „Tühi õhk!” Ta kirtsutas põlglikult oma tedretäpilist nosunina.
„Ta on kuulus,” ütles Grimsby nipsakalt.
„Paul Danby on temast parem,” sekkus Zoë Robini toetuseks. Pealegi käis Pauli tütar Emma varjupaigas abiks ega küsinud selle eest pennigi – ta loopis sõnnikut ja harjas loomi ainult enda lõbuks. „Pauli retseptid on praktilised ja toredad. Ma ei mõista, miks nad vedasid sinna Fultoni, kui meil on olemas oma kohalik mees. Paul Danby otsus uue restorani kohta loeks kohalikele inimestele palju rohkem.”
„Aga mitte tuhkagi seltskonnale, kellest Schuhmacher loodab, et nad levitavad sõna uuest suurepärasest söögikohast. Paul on väike kala... vabandage võrdlust...” Grimsby oli endaga rahul. „Fultonil on oma telesaade ja ta on abielus Leah Kelleriga.”
„Kuulge!” kutsus esinaine teisi korrale. „Jätke see toidujama! See on vastik! Me räägime siin meie pärandi kaitsmisest. Me kaldume tegevuskavast kõrvale!”
Nurgas istuv tumedate juustega sale naine sirutas käed üle pea, tema rohked hõbekäevõrud kõlisesid ja rinnad punase sviitri all kerkisid. Ta märkis pisut nasaalse häälega: „Meil pole tegevuskava, Hope.”
Hope Mapple heitis Ellen Bryantile pahase pilgu. Kõik komiteeliikmed teadsid Hope’i vaenulikku suhtumist Ellenisse. See tunne oli vastastikune. Ellen õrritas Hope’i ja tegi seda meelega. Võib-olla piisas ainuüksi proua Bryanti graatsilisest elegantsist, et preili Mapple’it ärritada. Zoë mõtles – ja mitte esimest korda – härra Bryantist. Ellen ei rääkinud temast kunagi ja keegi polnud teda näinud. Ent Ellen kandis laia kullast laulatussõrmust. Robin kutsus seda kasteediks.
„Hope’il on tegevusplaan olemas,” ütles Robin ootamatult. „On ju, Hope? Lase tulla!”
Preili Mapple tõusis püsti ja valmistus etteasteks. Õhk muutus korraga pingeliseks. Kontrast Hope’i ja proua Bryanti vahel oli liiga suur. Hope ei tohiks kanda neid lillelisi kottpükse, mõtles Zoë. Ja kärtsroosa peenvillasest pluus ei paranda põrmugi asja. Keegi peaks talle rinnahoidjate asjus nõu andma. Teda oli lausa piinlik vaadata.
Robin, kes silmitses samuti Hope’i korpulentset keha, pomises endamisi: „Sellele naisele peaks toed alla panema.”
„Pea suu!” sisises Zoë.
Lõppude lõpuks istusid nad Hope’i kitsas korteris, jõid Hope’i valmistatud teed ja kellelgi pole õigust võõrustajat solvata. Korteris elas veel kolm Hope’i pekingi paleekoera. Tuba haises ja karvad kleepusid külaliste riietele. Ellen Bryant oli mõned juba punaselt sviitrilt demonstratiivselt kokku korjanud. Üks koertest oli surunud ennast Charles Grimsby ja sohva käetoe vahele. Charles ei julgenud teda maha ajada, sest see oli väike tujukas elukas ning millegipärast meeldis kõigil kolmel pekingi paleekoeral just Charlesile oma iseloomu näidata.
Preili Mapple sirutas käe televiisori poole, millel seisis foto kolmest koerast. „Nemad on laupäeval seal!” teatas ta teatraalselt.
„Mitte need neetud krantsid!” hüüatas Grimsby ettevaatamatult.
„Ei, mitte minu kallid poisid! Kõik need võõrad inimesed hirmutaksid nad ära! Jumala eest, Charles! Ei, ma mõtlen telemehi. Schuhmacher ja mammona võidavad terve mõistuse, kuid nad pole meist veel kuulnud! Me läheme sinna võitlema õigluse eest, mitte majanduslike huvide nimel! Me veel näitame neile! Avamispäeval näitavad telekaamerad meie protestidemonstratsiooni tervele riigile!”
„Hea küll,” ütles Grimsby ennast sirgu ajades, nügides kogemata koera, kes hakkas urisema. „Me oleme seal nagu kari lolle! Seal on ühe inimese kohta kümme turvameest. Mõni jämeda kaela ja seinast-seina õlgadega koll teeb meiega üks-null, enne kui me jõuame piuksatadagi. Meid ei lasta plakatitega maja ligigi, kuidas siis televaatajad teavad, mille vastu me protesteerime?”
„Ma olen sellele mõelnud. Ma smugeldan loosungi sisse,” ütles preili Mapple. „Ma mässin selle ümber kõhu ja peidan kleidi alla.”
Toale langes jahmunud vaikus.
„Kas see on ikka hea mõte, Hope?” söandas Zoë küsida. „Kuidas sa selle lahti rullid?” Robin hakkas varjatud rõõmust värisema, kuid Zoë jätkas teda ignoreerides: „Sa ei saa ennast keset muruplatsi paljaks koorida ja loosungit lahti harutada.”
Järgnes uus vaikus. Robini õlad jäid paigale ja ta heitis Hope’ile kohkunud pilgu. „Taevas hoidku, Hope! Seda sa ju ometi ei tee?”
„Oo jaa, teen küll” hüüdis preili Mapple kiledalt. „Ja ma ei kavatse millegi ees risti ette lüüa!”
„Hope!” karjatasid kõik kooris.
„Ma võin kasvõi alasti ringi joosta!” teatas nende liider.
Selle emotsioonitulva peale ärkasid kõik kolm koera ja hakkasid meeleheitlikult haukuma.

„Tead, minu arvates käitutakse sinuga ebaõiglaselt,” ütles Laura Danby tuliselt.
Tema abikaasa, kes valmistas rahulikult köögis majoneesi, tõstis pilgu ja naeratas armunult Laurale, kes seisis ukselävel, käed puusas. Laura oli läinud hommikul tööle puhanud peaga, kuid väsitav päev ja noorema lapse vannitamine olid nõudnud oma osa. Ta blondid juuksed olid korralikust soengust lahti vajunud ja rippusid õhetava näo ümber. Ta oli vahetanud rangelõikelise advokaadikostüümi lühikeste pükste ja triibulise madrusesärgi vastu.
„Sa näed väga seksikas välja,” ütles Paul.
„Denis Fulton!” ei lasknud Laura ennast häirida. „Mida teab tema toiduvalmistamisest? Ta varastab sinu retsepte.”
„Ta palus luba ja ma nõustusin rõõmuga. Pärast seda, kui oled mõne retsepti välja mõelnud, on see kõikide päralt. Sa oled advokaat ja ma imestan, et sa loobid taolisi valesüüdistusi.”
„Valesüüdistusi? Võib-olla on tal juriidiliselt õigus, kuid see on ebaeetiline. Ta kasutab su ajusid. Ta peaks sulle tänulik olema. Kellel neid endal ei ole, peaks teiste omad rahule jätma!” Ta noogutas oma mõtte kinnituseks tarmukalt.
„Tegelikult on ta täitsa hea kokk, tuntud ja kuulus.”
„Sina oled sama hea. Kui ta on nii kuulus, siis mõelgu ise oma retseptid välja!”
Paul teadis, et kui Laura on hoos, pole mõtet temaga vaielda. Sel juhul on targem teemat muuta. Paul koputas majoneesilusikaga vastu kausiserva.
„Ma ütlen sulle, kes on meist mõlemast parem. Ericu peakokk. Ulli Richter. Ma päris ootan laupäevaõhtut, kuigi see oleks veidi töise puhkepäeva moodi. Ma kuulsin, et Eric on teinud majas imet. Teda nõustas kunstiajaloolane Victor Merle. Ericule kõlbab ainult parim. Sellest saab mälestusväärne õhtu! Juhh-ai-dii!”
„Kuidas sa võid niimoodi rääkida? Selle üle nalja teha?”
Hüüatus ei kostnud Laura suust, vaid tema selja tagant. Emma Danby tormas kööki kogu oma üheteistkümneaastase kirgliku raevuga. Tal olid jalas mudased ratsapüksid ja seljas hobusepea kujutisega särk. Tema tedretähniline nägu oli vihast punane ja ta levitas hobuselõhna, millest võis järeldada, et ta tuleb otse Alice Batti loomade varjupaigast. Mõlemad vanemad vaatasid teda jahmunult.
„Me ei tee selle üle nalja, kullake,” ütles Laura kähku. „Isa ja mina teame, mida sa tunned...”
„Ei tea te ühtigi! Te räägite ainult söögist!” Emma paigutas viimasesse sõnasse kogu oma põlguse, mis pani isa võpatama. „See jõle mees sulgeb varjupaiga!” Pisarad voolasid mööda Emma põski alla nagu küllusesarvest. „Kõik loomad hukatakse, kuna keegi ei taha neid! Nad on liiga vanad ja inetud ega suuda tööd teha! Oodake, kuni olete ise vanad ja inetud ega suuda tööd teha! Ma vihkan Eric Schuhmacherit ja kogu seda kampa! Ma loodan, et laupäeva õhtul juhtub midagi hirmsat, mis keerab selle neetud avamispeo tuksi! Ma loodan, et keegi kukub surnult maha ja nad süüdistavad selles toitu!”