RAAMATUKATKEND NÄDALA DIGIRAAMATUST: Cheryl Strayed - „Metsik"
Esimene peatükk
KÜMME TUHAT ASJA
Mu kolm kuud kestnud üksildasel matkal mööda Pacific Crest Traili oli mitu algust. Oli esimene uisapäisa langetatud otsus, millele järgnes teine, tõsisem otsus seda tõesti teha, ja seejärel pikk kolmas algus, mis hõlmas mitu nädalat tulvil poeskäimist, pakkimist ja ettevalmistusi. Veel olid ettekandjatööst loobumine, lahutuse lõplik vormistamine, peaaegu kogu oma vara müümine, hüvastijätt sõpradega ja viimane käik ema hauale. Oli autosõit Minneapolisest Oregoni osariigi Portlandi linna ning mõni päev hiljem lennureis Los Angelesse, sealt autoga Mojave linna ja edasi kohta, kus PCT ristub maanteega.
Seal jõudsin viimaks oma mõtte teokstegemiseni, millele järgnes otsekohe sünge arusaam, mida selle teokstegemine tähendas, ning seejärel otsus asi katki jätta, sest see kõik oli tobe, mõttetu ja naeruväärselt raske, kätkes palju enamat, kui olin arvanud, ja ma polnud selleks sugugi valmis.
Ja siis järgnes mõtte päris tõeline teokstegemine.
Paigale jäämine ja mõtte teostamine kõige kiuste. Karude, lõgismadude ja puumaväljaheidete kiuste, ehkki ma neid kaslasi kordagi ei näinud, villide, kärnade, kriimustuste ja haavade kiuste. Kurnatuse ja kasinuse, külma ja kuumuse, üksluisuse ja valu, janu ja nälja, õndsuse ja viirastuste kiuste, mis mind kummitasid, kui üksi tuhat ükssada miili Mojave kõrbest Washingtoni osariiki kõndisin.
Ja viimaks, kui olin tegelikult läinud ja oma mõtte teoks teinud, kõndinud kõik need miilid kõigi nende päevade vältel, tuli teadmine, et see, mida ma olin alguseks pidanud, polnud tegelikult üldsegi algus. Et tegelikult polnud mu matk mööda Pacific Crest Traili alanud siis, kui langetasin ootamatu otsuse see ette võtta. Retk oli alanud varem, kui olin osanud isegi kujutleda, täpselt neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva varem, kui seisin Minnesota osariigi Rochesteri linna Mayo kliiniku väikeses ruumis ja sain teada, et mu ema on suremas.
Mul olid rohelised rõivad. Rohelised püksid, roheline pluus, juustes roheline lehv. Selle kostüümi oli ema mulle õmmelnud – ta oli kogu mu elu mulle rõivaid õmmelnud. Mõni neist oli just see, millest olin unistanud, mõni teine jättis külmaks. Ma polnud rohelisest pükskostüümist vaimustuses, aga panin selle ikkagi selga kui patukahetsuse märgi, ohvrianni ja talismani.
Kogu selle rohelises pükskostüümis veedetud päeva, mil saatsin oma ema ja kasuisa Eddiet Mayo kliiniku ühelt korruselt teisele ja ema andis ühe analüüsi teise järel, vasardas mu peas palve, ehkki palve pole õige sõna selle kirjeldamiseks. Ma polnud Jumala ees alandlik. Ma isegi ei uskunud Jumalasse. Mu palve ei olnud: Jumal, palun halasta meie peale.
Ma ei kavatsenud halastust paluda. Mul polnud seda vaja. Mu ema oli neljakümne viie aastane. Ta nägi hea välja. Ta oli mitu aastat enamasti taimetoitu söönud. Ta ei kasutanud pestitsiide, vaid istutas kahjurite tõrjeks aeda saialilli. Mu õde, venda ja mind sunniti tooreid küüslauguküüsi sööma, kui olime külmetunud. Minu ema sugustel inimestel ei olnud vähki. Mayo kliiniku analüüsid kinnitavad seda ja lükkavad ümber Duluthi arstide väited. Olin selles kindel. Kes need Duluthi arstid üldse on? Mis koht see Duluth on? Duluth! Duluth oli külm matside linn, kus arstid ütlesid neljakümne viie aastastele enamasti taimedest toituvatest küüslaugusööjatest ja loodusravi harrastajatest mittesuitsetajatele, et neil on kaugele arenenud kopsuvähk, ega teadnud ise ka, mis jama nad ajavad, vaat mis.
Mingu põrgu.
See oligi mu palve: mingupõrgumingupõrgumingupõrgu.
Ja ometi oli mu ema siin, Mayo kliinikus, ja tundis end väsinult, kui pidi üle kolme minuti jalul olema.
„Kas sa tahad ratastooli?” küsis Eddie emalt, kui pikas vaibaga kaetud koridoris tervet ratastoolirivi nägime.
„Tal pole ratastooli vaja,” väitsin.
„Ainult hetkeks,” ütles ema ja peaaegu et varises tooli; tema pilk tabas minu oma, enne kui Eddie ta lifti juurde kärutas.
Ma järgnesin, lubamata endale ainustki mõtet. Lõpuks olime teel viimase arsti jutule. Me nimetasime teda järjekindlalt tõeliseks arstiks. Tema pidi kokku panema kõik andmed, mis olid ema kohta kogutud, ja ütlema, milline on tõde. Kui lift ülespoole kerkis, sirutas ema käe ja katsus mu pükse, hõõrus rohelist puuvilla sõrmede vahel omanikutundega.
„Ideaalne,” ütles ta.
Ma olin kahekümne kahe aastane, sama vana kui ema siis, kui ta minust rase oli. Ta pidi minu elust lahkuma samal hetkel, kui mina tema ellu tulin, mõtlesin. Millegipärast moodustus see lause mu peas just siis ning varjutas hetkeks mingu-põrgu-palve. Oleksin valust äärepealt ulguma hakanud. Oleksin äärepealt lämbunud sellesse, mida teadsin, enne kui teadsin. Pidin ülejäänud elu ilma emata elama. Tõrjusin seda tõsiasja kõigest väest eemale. Ma ei suutnud lasta endal seda siis ja seal, tolles liftis, uskuda ja samas hingata, sestap lasksin endal uskuda midagi muud. Näiteks seda, et kui arst kavatseb sulle öelda, et sa sured varsti, viiakse sind ruumi, kus on läikiv puust laud.
See polnud nii.
Meid viidi läbivaatusruumi, kus õde palus, et ema pluusi ära võtaks ja paneks selga puuvillase kitli paeltega, mis tema külgedele rippuma jäid. Seda teinud, ronis ema polsterdatud lauale, mida kattis valge paber. Iga kord, kui ta liigutas, lahvatas ruumis tema külje alt kostev paberi kärin ja krabin. Nägin ema paljast selga, väikest ihulapikest piha all. Ta ei sure. Tema paljas selg näis seda kinnitavat. Ma silmitsesin seda, kui tõeline arst sisse astus ja ütles, et mu emal veab, kui ta aasta elab. Arst selgitas, et ema ei püüta ravida, sest tema haigus on ravimatu. Teha pole midagi, ütles arst meile. Kopsuvähi puhul on tavaline, et see nii hilja avastatakse.
„Kuid ta ei suitseta,” vaidlesin vastu, nagu loodaksin arsti diagnoosist loobuma panna, nagu kulgeks vähk mõistuspäraselt ja oleks ravitav. „Ta suitsetas ainult nooruses. Ta pole juba aastaid ühtegi suitsu teinud.”
Arst raputas kurvalt pead ja ruttas minema. Ta pidi tööd tegema. Ta pakkus, et võib proovida ema seljavalusid kiiritusega leevendada. Kiiritus võis kahandada kasvajaid, mis ääristasid tema selgroogu täies pikkuses.
Ma ei nutnud. Üksnes hingasin. Kohutavalt. Kavatsuslikult. Ja siis unustasin hingamise. Olin kunagi minestanud – kolmeaastaselt, kui viha pärast hinge kinni hoidsin, sest ei tahtnud vannist välja tulla, ehkki olin nii väike, et ma ise seda ei mäleta. „Mida sa tegid? Mida sa tegid?” olin emalt kogu oma lapsepõlve pärinud ning lasknud omaenda tuisaka tahte üle hämmingut ja rõõmu tundes seda lugu ikka ja jälle jutustada. Ta oli käed sirutanud ja vaadanud, kuidas ma näost siniseks tõmbun, oli ema mulle alati öelnud. Ta oli oodanud, kuni mu pea tema pihkudesse vajus ja ma hinge tõmbasin ning ellu ärkasin.
Hinga.
„Kas ma oma hobusega ratsutada võin?” küsis ema tõeliselt arstilt. Ta istus, käed tihedalt vaheliti ja luupeksed ristatud. Iseenda ahelais.
Vastuseks võttis arst pliiatsi, asetas selle kraanikausi servale püsti ja koputas sellega tugevasti vastu valamut. „See on teie selgroog pärast kiiritust,” ütles ta. „Üksainus põrutus, ja teie luud võivad mureneda nagu kuiv kreeker.”
Me läksime naiste tualettruumi. Kumbki lukustas end omaette kabiini ja nuttis. Me ei vahetanud ainustki sõna. Mitte seetõttu, et oleksime end oma mures nii üksildasena tundnud, vaid seetõttu, et olime selles koos, nagu oleksime üks keha, mitte kaks. Ma tajusin ema keha, mis nõjatus uksele, ja tema käsi, mis aeglaselt vastu ust tagusid, nii et kõik kabiinid värisesid. Hiljem tulime välja, et käsi ja nägu pesta, ja silmitsesime teineteist läikivast peeglist.
Meid saadeti apteeki ootama. Ma istusin ema ja Eddie vahel, roheline pükskostüüm seljas, roheline lehv imekombel ikka veel juustes. Ühe vana mehe süles istus suur kiilas poiss. Ühe naise käsivars viipus küünarliigesest pööraselt. Ta hoidis seda jäigalt teise käega, püüdes seda paigale sundida. Ta ootas. Meie ootasime. Ratastoolis istus ilus tumedapäine naine. Tal oli lilla kübar ja sõrmed täis briljantsõrmuseid. Me ei saanud temalt pilku ära. Ta rääkis hispaania keeles enda ümber kogunenud inimestega: sugulaste ja ilmselt abikaasaga.
„Mis sa arvad, kas tal on vähk?” küsis ema minult valjul sosinal.
Eddie istus mu teisel käel, kuid ma ei suutnud tema poole vaadata. Kui oleksin talle otsa vaadanud, oleksime murenenud nagu kreekerid. Mõtlesin oma vanemale õele Karenile ja nooremale vennale Leifile. Oma mehele Paulile, oma ema vanematele ja õele, kes elasid tuhande miili kaugusel. Mida nemad ütlevad, kui teada saavad. Kuidas nad nutavad. Nüüd oli mu palve teistsugune: üks aasta, üks aasta, üks aasta. Need kaks sõna tuikasid mu rinnas nagu süda.
Nii kaua elab mu ema.
„Millest sa mõtled?” küsisin emalt. Ooteruumi valjuhäälditest kõlas laul. Sõnadeta laul, aga mu ema teadis sõnu niigi ja selle asemel, et mu küsimustele vastata, hakkas ta tasa laulma. „Valgeid roose, valgeid roose, neid mis ääristasid aiateid,” laulis ta. Ta asetas oma käe minu käele ja ütles: „Nooruses kuulasin ikka seda laulu. Naljakas on sellele mõelda. Mõelda, et praegu kuulan sedasama laulu. Poleks osanud arvatagi.”
Siis hõigati mu ema nimi: tema retseptirohud olid valmis.
„Mine too need ära,” ütles ta. „Ütle, kes sa oled. Ütle, et sa oled mu tütar.”
Ma olin tema tütar, kuid enamgi. Ma olin Karen, Cheryl, Leif. Karen Cheryl Leif. KarenCherylLeif. Kogu mu elu olid meie nimed ema suus ühte sulanud. Ta sosistas ja karjus seda, sisistas ja ümises. Me olime tema lapsed, tema seltsimehed, tema lõpp ja algus. Me istusime autos kordamööda tema kõrval. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta meilt, hoides käsi teineteisest kuue tolli kaugusel. „Ei,” vastasime meie kavalalt naeratades. „Kas ma armastan teid nii palju?” küsis ta uuesti, ja veel kord ja veel kord, käed iga kord teineteisest kaugemal. Kuid ta ei saanud iial jaatavat vastust, ükskõik kui laiali ta käsi ei ajanud. Tema armastuse suurus jäi talle kättesaamatuks. See oli mõõtmatu ega mahtunud kusagile. See oli „Daodejingi” universumi kümme tuhat nimetatud asja, ja siis veel kümme tuhat. Ema armastus oli valjuhäälne, kõikehõlmav ja ilustamata. Iga päev ammendas ta kõik oma varud.
Ema kasvas üles sõjaväelase lapsena ja katoliiklikus vaimus. Ta elas enne viieteistkümnendat eluaastat viies osariigis ja kahel maal. Talle meeldisid hobused ja Hank Williams ja tal oli parim sõber nimega Babs. Üheksateistkümneaastaselt rasedaks jäänud, abiellus ta mu isaga. Kolm päeva hiljem sai ta mehe käest peksa. Ema läks ära ja tuli tagasi. Läks ja tuli. Ta ei tahtnud seda taluda, kuid talus. Mees lõi tal ninaluu katki. Mees peksis nõusid puruks. Ema põlvedelt tuli nahk maha, kui mees teda päise päeva ajal juukseid pidi mööda kõnniteed lohistas. Kuid ta ei murdnud ema. Kahekümne kaheksa aastaselt õnnestus emal ta viimast korda maha jätta.
Ema oli üksi, koos tema kõrval autos istuva KarenCherylLeifiga.
Sel ajal elasime väikelinnas, mis jäi Minneapolisest tunnise sõidu kaugusele, mitmes kortermajas, millel olid petlikult uhked nimed: Mill Pond ja Barbary Knoll, Tree Loft ja Lake Grace Manor. Emal oli üks töökoht, siis teine. Ta oli ettekandja kohas nimega Norseman ja seejärel kohas nimega Infinity, kus tema vormirõivastuseks oli must T-särk vikerkaarevärvides sätendava kirjaga GO FOR IT. Ta töötas päevases vahetuses tehases, kus toodeti plastmahuteid väga sööbivatele kemikaalidele, ja tõi väljapraagitud anumad koju. Kandikud ja karbid, mis olid masinas pragunenud, katki läinud või loppis. Me tegime neist mänguasju: nukuvoodeid, kaldteid autodele. Ema muudkui töötas ja töötas, aga me olime ikka vaesed. Me saime valitsuselt juustu ja piimapulbrit, toidutalonge ja arstiabikaarte ning jõulude ajal heategijailt kingitusi. Tšekke oodates mängisime kulli, keerukuju ja lahendasime silpmõistatusi maja postkastide juures, mida sai avada vaid võtmega.
„Me pole vaesed,” kordas ema ikka ja jälle. „Sest me oleme rikkad armastuse poolest.” Ta segas toiduvärvi suhkruvette ja teeskles koos meiega, nagu oleks see eriline jook. Sassaparilli- või apelsinijook või limonaad. Ta küsis ninaka inglise hääldusega, mis meid alati naerma ajas: „Kas võtate veel ühe joogi, proua?” Ta ajas käed laiali ja küsis, kui palju, ja mängul ei tulnudki lõppu. Tema armastus oli suurem kui kõik maailma nimetatud asjad. Ema oli optimistlik ja helge, välja arvatud paar korda, kui ta kannatuse kaotas ja meile puulusikaga virutas. Või see kord, kui ta röögatas „KURAT” ja puhkes nutma, sest me ei tahtnud oma tuba korda teha. Ta oli lahke ja andestav, suuremeelne ja naiivne. Ta käis meestega, kellel olid nimed nagu Killer, Tobi ja Motika-Dan, ja ühe mehega, kelle nimi oli Victor ja kellele meeldis kiirlaskumine. Mehed andsid meile viiekaid ja saatsid meid poest kommi ostma, et nemad saaksid korteris meie emaga kahekesi olla.
„Vaadake ette,” hõikas ema meile järele, kui me minema jooksime nagu kari näljaseid koeri.
/---/
Ma nägin pidevalt ema unes. Unes olin alati temaga, kui ta suri. Mina olin see, kes ta tappis. Ikka jälle ja jälle. Ta käskis mul seda teha, ja iga kord laskusin põlvili ja nutsin, palusin, et ta mind ei sunniks, aga tema ei andnud järele, ja iga kord jäin nagu hea tütar ikka lõpuks nõusse. Sidusin ta meie eesaias puu külge ja valasin bensiiniga üle, seejärel panin põlema. Sundisin teda jooksma mööda põlluteed, mis möödus meie ehitatud majast, ning ajasin ta oma pikapiga alla. Lohistasin tema laipa, mis oli auto alt välja ulatuva sakilise metallitüki külge takerdunud, kuni see lahti tuli, seejärel tagurdasin ja sõitsin temast veel kord üle. Võtsin väikese pesapallikurika ja peksin ta sellega surnuks, aeglaselt, kalgilt ja kurvalt. Ma sundisin teda minu kaevatud auku minema, kuhjasin tema peale mulda ja kive ning matsin ta elusalt. Need unenäod polnud sürrealistlikud. Need leidsid aset lihtsas tavalises valguses. Need olid mu alateadvuse dokumentaalfilmid ja näisid mulle niisama tõelised nagu elu. Mu pikap oli tõesti minu pikap; meie eesaed oli päriselt meie eesaed; väike pesapallikurikas oli panipaigas vihmavarjude seas.
Ma ei ärganud neist unenägudest nuttes. Ma ärkasin karjudes. Paul haaras minust kinni ja hoidis mind embuses, kuni ma vait jäin. Ta niisutas lappi külmas vees ja asetas mu näole. Kuid need niisked lapid ei pesnud maha unenägusid mu emast.
Seda ei teinud miski. Ei saanudki teha. Miski ei saanud ema tagasi tuua ega lepitada mind teadmisega, et teda ei ole. Miski ei saanud mind tema kõrvale asetada, kui ta suri. See murdis mu. See lõikas mu lahti. See lükkas mu uperkuuti.
Võttis aastaid, enne kui ma taas kümne tuhande asja seas koha leidsin. Muutusin naiseks, kelle mu ema oli kasvatanud. Meenutasin, kuidas ta ütles „kullake”, ja nägin vaimusilmas tema erilist pilku. Ma pidin kannatama. Ma pidin kannatama. Ma pidin tahtma, et asjad oleksid teisiti, kui need olid. Tahtmine oli kõnnumaa ja ma pidin ise leidma tee metsast välja. Selleks kulus mul neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva. Ma ei teadnud, kuhu lähen, enne kui kohale jõudsin.
Selle koha nimi oli Jumalate Sild.
